Jõulud.

Jah, ja ongi käes, see suure rahvamassiga üritus. Siin on vähemalt 20 inimest. See on peaaegu et õudne:).

^^^^ - õppisin just ära kuidas seda märki teha:))

Imelik, kellele ma seda blogi siis lõppkokkuvõttes teen? Endale muidugi, kuid huvitav on, et... et samas ma ju tahan sisimal sees et ka keegi teine seda loeks, kuid samas jälle ei tahaks. Näiteks siis kui ma otsustan, et mul viskab keegi nii üle ja temast siis siia kirjutan ning too inimene prast loeb.. see ei oleks meeldiv!

Igatahes.. on kuidas on.. imelik on. Jumala vastik, ma avastasin ükskord kui mõjutatav ma tegelikult olen! Nõme täiesti, see käi mulle endale nii pinda, ses suhtes, et kui mul on mingi mõte või asi ja kui SW selle täietsi maha teeb kuid ma ikkagi endale kindlaks üritan jääda siis.. siis mul on endal nii halb tunne. Nagu ma peaksin kogu aeg neile muljet avaldama, meele järele olema! Ilgelt.... nõme!

Uus peatükk.. Mul oli eile esinemine. Kaubamajas. Laulsin ühe laulu. Värisesin nagu haavaleht, kuid loodan et seda rahvale polnud näha. See ei olnud õudne, kuid ikkagist kuidagi oli hirm sees, aga püüdsin sellest üle olla ja nagu pärast kiidusõnu kuuldes aru sain, olin sellest üle ikka olnud.

Igatahes! Varsti on veerandilõpp.. tegelt.. mis varsti - 4 päeva veel. Siis on nädalavahetus, Pühapäeval sõidame klassi jm-de selliste pudulojustega Kuutsekale - suuskama. Siis kui esmaspäeval tagasi tuleme siis lähen koju ja siis nüüd edasi lükates on arvatavasti teisipäeval SW jõulud.

Homme lähen juuksurisse ja ülehomme on Kanutiaia jõulukontsert:)

...

Nii mõnus on nüüd olla, kus enam ühtegi koustust peale meeldivate õlul pole:)) Teha on vaja veel ainult vest, lugeda ja jõulukingid.
Kuulasin just ühte ilusat laulu.. Hannah - "Veelkord" niii iluuus. Külmavärinad tulid peale. Ma tean kogu aeg et ma tahtsin millestki kirjutada, kuid millest? See ei tule enam meelde!

Luukalad (Osteichthyes)

Ma ei saa aru! Mul on praegusel.. just praegusel hetkel kohustuseks kirjutada referaati luukaladest, kuid selle asemel kirjutan ma siia. Mul on lihtsalt selline blokk ees! Ma ei tea kust alusatada ja veel hullem, kuidas alustada. Mul pole õrna aimugi kust materali ja kuidas materjali võtta. Ma.. ma lihtsalt ei jõua :'(!!
Ma nutan ja hüsteeritsen siin omaette kodus, ma ei suuda! Ma... ma.. arghh!! Ma "kirjutan" seda ju mingi tund aega.. ja ma pole ühte kriipsu ka trükkinud! Ma ju ei tea kuidas neid kolme raamatut kasutada! Neis on minngi ropult infot ja ma ei hakka ju seda ometi läbi klugema! Ma ei viitsi! ma ei viitsi üldse seda kirjutada!
Ma rämedalt tahaks lihtsalt kätte võtta ja selle valmis saada! Aga kuidas? Mind häirib rämedalt see teema ka, sest kuidas sa kirjutad elus asjast? Ma saan aru kui kirjutad mingist kohast - siis on lihtne ju! Lihtsad punktid, millest juttu teha jms. Aga LUUKALAD! - no tule taevas appi.
Ja kui aus olla siis taevas võikski tegelikult appi tulla! Kui kusagil on Jumal siis too võiks lihtsalt mulle praegu taevast referaadi pähe kukutada või siis aega kiirendada nii sinnamaale, kus ma kirjutan juba kasutatud kirjandusest ja siis seda pasahunnikut välja trükin, kõik see vahepealne võiks kiire foward-i peal olla.

Ehk siis... luukalad jah.. edu mulle.. Ja Jumal: Foward-i nupp peaks iga puldi peal olema!

Mul oli vahepeal tunne, et lihtsalt ei jõua!

Just. Pealkiri alustas seda mida rääkida tahtsin. Täiesti jube. Mul oli peale kutimutit sada-ja-viis asja kukil. Ma pidin seda filmi minema tegema(seda mis me seal tegime), koolifotokonkurss, kooli aeroobikakava, kooli uisutamine, koolis vest teha, playbox, jõulukingitused ja KAKS referaati. See oli õudne. Noh, ma muidugi ei saa öelda, et enam ei oleks nii õudne, veits ikka on, st. et referaadid ja jõulukingid ja see kõik-kõik on ikka veel kukil, kuid kui filmis nüüd üks asi laabus tekkis kuidagi selline kergendustunne, nüüd ongi film tegelikult valmis, vaja teha üks stseen uuestija tiitrid lõppu ja kõik ongi (Y). Mul olid absoluutselt(ja tegelikult on veel) iga nädalavahetus täis planeeritud - just täna bussis vaatasin. Eelmine, see mis nüüd just oli, tegin ma filmi ja käisin Caro kontserdil. See mis nüüd tuleb teen ma kooli fotokonkursile pilte, mis muidugi meenutab mulle, et mul on vaja inimestega rääkida!! Nädalavahetus peale seda pean ma tegema referaate. Võtingi nagu TERVE nädalavehtuse vadaks, et ühepuhul viite ja teisepuhul nelja lehekülge referaate kirjutada. Seda veel KINDLATE kriteeriumite järgi.

Mul oli alguses juba selline tunne, et no kohe-kohe ma lihtsalt kukun jalapealt kokku. Selline pinge! Haige.

Muidu on elu kulgenud tavaliselt. Päevikusse eriti ei kirjuta, jõulukingi ideid vaikselt tuleb, iga nädal on inkas ikka dictation või reproduction. Mõtlengi, et õpiks ülehomseks ära, et homme jõuan alles kell veerand või pool kaheksa koju, siis ei jõua. Pikemat aega juba mõtlen.. Ma vist teengi nii, et õpin selle ära ja siis hakkan vaikselt Caro jõulukingituseks (kalender) pilte valima. Nüüd on ju veidi halvem valida - st. ma juba olen jõudnud suurem osa pilte plaatidele ümber kirjutada!

Nii et siis... pingutama! Nii ootan millal tuleb see nädalavahetus (täpsemini 6.12 ja 7.12) kus ma saan lihtsalt OLLA! PUHATA! MAGADA! noh, okei veidi peab õppima ka, kuid siiski ma EI VÕTA selleks nädalavahetuseks mitte mingeid plaane - vähemalt mitte praegu!

Nii kaua..

Täiesti pekkis, kuidas aeg lendab! Okei tegelikult pole asi aja lennus, vaid vaba-ajal viitsimises. Ma pole nii kaua kirjutanud, ei siia ega ka oma tavalisse päevikusse. See on... JULM! Viimane sissekanne päevikusse oli 25.september ja täna on juba 4.OKTOOBER! Kätu sünnipäev nii et Palju-Palju Õnne talle.

Lühidalt uudistest. Ma sain endale lõpuks kauaigatsetud peegelkaamera Nikon D60-ne. Nii äge:) esimesel päeval kui sellega koolis käisin oli õhtuks ligi 1000 pilti. Õhtu otsa kustutasime neid koos Liisa ja Caroliniga. Täna käisin ka õues pildistamas. Nii tore oli. Tegin Junsust ühe hästi kihvti pildi, mulle vähemalt meeldib Panen selle pärast kuhugi siia. Käin ka laulmas, juba valmistan esitamiseks (võib-olla) ette kahte laulu: Pink - Family Portrait ja Madonna - Cherish. Kirjutasin mingi ammu-ammu jua onule ka kirja, kuid ta pole siiamaani vastanud:(. Mnjah.. nagu ongi suht nii, et ega eriti ei viitsi, või ei oska millestki kirjutada. Nii palju juhtub, kuid samas ei viitsi nagu sellest enam kirjutada. Kätu ju jättiski päevikukirjutamise maha. Kaalutlen jba vaikselt ise ka seda teha, kuid... kas raatsib? Samas kas ma ka viitsin edasi kirjutada? Jube.. selline asi.

Igatahes. nojah, ei ole eriti enam midagi. Okei tegelt on, kuid samas jälle - ei viitsi:)

Üllatused ruulivad!

Mul oli üleeile sünnipäev. OLEN 14! Igatahes, olin selleks päevaks planeerinud SW-ga minna ühte kohvikusse. Kätu oli ka kutsutud. Nii ja siis terve päev ootasin seda, sest SW-l oli mulle mingi suur kingitus, millest ma mitte midagi ei teadnud. Noh ja sis.. Kui koolipäev otsa sai pidi Liisa minema klaverisse oma nootide järgi, sest klaveriõpetaja juba niigi ei tahtnud teda ära lasta, et las siis võtab vähemalt noodid. Noh, ja siis Kaisa pidi minema ema töö juurde mis oli ka Mustamäel et sealt minu kingitus võtta. Piia läks ka ema töö juurde, et viia talle mingid Jane käest saadud padjad. Meie Caroliniga tegime siis kella poole neljani koolipuhvetis aega parajaks. Vahepeal helistasin Kätule, et kus tema on. Ja mis tema ütles?! Ta tuleb meile hiljem järgi, sest tal on käsitööring ja ta tahaks oma asja ära teha. Mul vajus tuju nii NULLI! Miks nagu minu snnipäeval ei või äa jätta või varem tulla. Siis helises jälle telefon Liisa: "Kuule mu kingitus on mu rahakotis ja Paula oli selle kaasa võtnud, nii et ta viis selle minu sugulase juurde noortekohvikusse, et saame ehk seal kokku?" Okei. Ma olin juba nii vihane ja siis helistab Liisa, et ma Kätule helistaks, sest nad ei saa teda kätte ja ta olevat Piiale sõnumi saatnud, et lõpetab varem. Mul oli nagu?!?!?!?!?! No et miks ta Piiale sõnumiseeris ja mulle ei helistanud. Helistasin talle ja tüüp ütles et ta tuleb hiljem jägi sinna PizzaGrandesse, ta on praegu Virus ja ostab mingit tarbeeset, ma ei saanudki aru. No okei. Ma olin juba vihast punane ja kirusin neid teepeal Noortekohvikusse. Kohale jõudes tuli meile vastu Liisa. Ta riided old tagaruumis nii et läksime sinna. Ta hullult säras ja ma olin nii vihane! Jõudsime taharuumi hüppas Caro minust eemale ja järsku! "Palju õnne sulle! Palju õnne sulle!" Nad olid mulle üllatuspeo teinud! KÕIK OLID SEAL NAGU!! Kätu, SW ja isegi Ats ning Merelle. Täiesti pekkis ja ma ei olnud slelest aru saanud. Nii haige! Nad ei olnud keegi seal kus ütlesid. Ma sain kingituseks suure kollaži ja siis veel kaabu, Heade mõtete raamatu(Kätu), seebi(Merelle), 200.-(Ats).

Õhtu läks ilusti edasi ja ma teadsin et keegi pidi veel tulema. Ja ta tuligi. See oli CHRISTIAN! Nad olid ta kohale vedanud. Ta andis mulle kingi üle sõnadega: "Hakka uuesti ujuma!" Ta kinkis mulle ujumislaua. Kõik kirjutasid sinna peale pärast oma nimed. Sten(klassist) pidi ka tulema, kuid ta ei tulnud, sest tal oli koondise trenn. Saad aru! See oli nagu parim sünnipäev üldse! Mulle pole mitte kunagi üllatuspidu tehtud. Ja mul polnud vähimatki aimu, et nad korraldavad seda! Isegi mu ema oli kambas, ta orgunnis koha.

See oli nii hea!

Eile oli poplaul ja ma käisin seal. Tunni lõpus Riina küsis, et mis laule me laulda tahame. Ütlesin talle "Dancing in the moonlight" Loodan et ta leiab sellele fono:)

Jahm... Ma ei oska kunagi sissekandeid lõpetada.

Homme on emme sünna!

*

Jah.. Esimene koolinädal juba seljataga. See oli üpriski normaalne.. Ja muidugi SW seltsis täis nalja ja draamat, rohkem ikkagist nalja:) Bioloogias istun ma Mattisega..?! Kui Bio algas siis oli selline täbar olek.. et miks ma siin olen? Piia pärast esimest Füüsika tundi kus ta Steniga istus.. täpselt sama jutt:)) Terve nädal käisin koolis ema vana käekotiga, noh õlakotiga polegi nii hull.. nüüd tuleb lihtslt otsustada, et kas ma siis ostan selle koti või mitte. Tekkis ju jama.. JAANAL on täpselt sama kott... nagu?!??! Aga okei.. Tähtsam on öeldud.
Aa..ja täna korjasime kartult.. Mis ma aga kuulsin.. Ma arvasin kogu aeg et sortimine käib homme.. BUT NO! Seda teeme järgmine nädalavahetus emaga kahekesi!! Mul vajus karp lahti. Nii nõme.. Ma mõtlsin et teeks nii: kutsun SW sünnale, ja noh räägin ennem et teeme selle ära siis läheb see ruttu ja ülejäänd aeg vaba:) Muidugi ma kahtlen kas nad selles kampa tahavd lüüa :(. Igatahes epale kartuleid läksime metsa seenele: mina, emme, tädi Liivi ja vanatädi tütar Andra. Ja täiesti pekkis! Anda kadus meil ligi 45-ks minutiks ära! See oli juba. Õnneks oli tal telefoonu kaasas, kuid siis selgus et sellel saab varsti aku tühjaks. Õnneks.. Me leidsime ta enne seda üles. Muidugi oleks ta tegelikult metsas ellu jäänud. Tal olid kaasas: tikud, nuga ja seened;).

Eii tore oli ikkagist. Uus nädal aga tulemas:( KOOLI:S

Ohjahh..

Täiesti pekkis, ma olen juba igale poole seda kirjutanud... okei tegelikult ainult msn-i, et kogu aeg kui öelda, et koolini on kaks päeva või et tänase puhul üks päev tundub see nii kaugel, kuid kui öelda et kool on juba homme.. siis:S SEE ON NII JUBA!!

Nagu hästi mõnus oli kogu see suvi. Meenutusi tagsi siis kuidagi kõige eredamalt meenub mulle alati Naissaar, kus me trennikatega käisime:) See oli nii mõnus!! Siis meenub mulle kuidas SW siin oli. Kõik need draamad kui nad siin olid. Ja see kuidas me üksteise eest peitsime:D:D Hästi mõnusad olid need laagrid. Eriti Annimatsil kus me lihtsalt päev otsa filme vaatasime:) Nagu Christian suvatseb öelda: "Olid ajad, olid majad."

Viimased "suvepäevad" on möödunud arvuti taga ja nina raamatus. Aga kõige eredamalt jäävad mulle meelde viimastest päevadest need 23-26-e minutilised telefonikõned Caroliniga. Õnneks mõtlesime lõpuks välja et oleks palju kasulikum tulla msn-i ja sin rääkida mikrofoniga:) Aga see meenus meile alati siis kui olime mingi 26 minutit rääkinud. Täna oli esimene kord kus selle kasutusele võtsime. Nii mõnus oli/on. Caroliniga on üldse ülimõnus lihtsalt rääkida:D ma täiesti kaifin seda. Kõige mõnusam koht kus nagu tsillida on ka Caro kodu(eriti kui vanemaid pole), sest seal on nii kodune ja hubane. Ja nüüd ta eriti hetkel ei räägi, sest ta pakib oma asju kokku, sest ta tuleb siia! Miski ei ületa reaalset kontakti inimesega:) Ma ikka ei saa aru, et kuidas on võimalik nagu mõnu tunda sellest, et lihtsalt rääkida. Naljakas on et ma väiksena alati mõtlesin filme vaadates et minust ei saa mitte kunagi sellist tüüpi kes telefoni otsas istub:))

Nüüd ma saan aru mida pmst. Liisa mõtles Carolini igatsuse all. Kogu aeg mõistsin seda, kuid elusees vist pole ise teda igatsenud niimoodi et kui teda näen olen ülevoolavalt õnnelik:D

Mis on tore, et homme saab koos kooli minna:D Ei peagi üksi bussile kõmpima ja üle silla klõpsuma:)) SAAB KOOS KOOLI MINNA!! Piia ei koli veel oma koju tagasi(neil on majas remont) ja näed Pirje kooliminek ei hakkagi nii hästi(nagu Piia isa räägib, et laps peab oma kodust minema ikka esimesel päeval kooli). Seevastu hakkab minu kooliaasta imehästi.

Homme peale aktust jms. Lähme SW-ga Kristiinesse, ma vähemalt loodan et nad nõustuvad ja et meil aega on, sest ma tahan sealsest Zarast seda kotti näha ja siis lähme igaljuhulkella 12:15 seansile kinno.

Helistasin just Carolinile loodan et ta jõuab trolli peale, sest siis ta jõuab 16:30 marsale, aga kui ei jõua.. noh okei . Siis tuleb 16:45 bussiga. Pöidlad pihku! Igatahes.

Homme hakkab kool.....

Sõbrad vol.2

Teine sõprade hunnik kes mul on on need kurikuulsad trennikad..:)

Neid ma kohtasin kui ma hakkasin käima ujumistrennis mingi aastal... 2004 oli vist jah. Noh ja siis esimene kauaegne sõber on olnud

Marit. Nimetasin ta esimesena, sest aastast 2004 on juhtunud nii et iga aasta laagris on olnud tema üks minu toakaaslastest. Esimene kord oli nii, et meid lihtsalt paigutati ühte tuppa, järgmine aasta juhtus samamoodi ja kolmandal korral oli see juba planeeritud. Ja ma olen nii tänulik nende kahe esimese korra eest:). Marit on selline suht imelik inimene, tal on omad plahvatusmomendid, kus ta siis on jõhkralt isepäine või hullult särtsu täis, või ilgelt rõõmus.

Hanna. Hanna Brita on selline elurõõmus, kuid natukene tagasihoidlik plikatirts. Ta on meie baleriin, ta käib nüüd balleti õppimas, kuid ta on hästi rõõmus. Temast kijrutan teisena, sest temaga kohusin ma aastal 2005, kui meid ühte tuppa pandi. Ma enam ei mäleta kas me suhtlesime ka ennem, kuid peale seda oleme olnud laagris alati samas toas:)

Kätliin. Kätuga ma sain lähemalt tuttavaks aastal 2006, kui Hanna ja Marit olid teinud toaplaani: Marit, Hanna, Getter, Kätliin ja Elena. Laagrisse sõites istusime viimases pikas reas ja mina istusin rea ühes otsas, Kätu teises. Laagris hakkasime lähemalt suhtlema ja nii me saimegi parimateks sõpradeks, ehk teisisõnu SokiSisteriteks. See viimane nimetus tuli kui me ükskord 2005 linnas olime kinos käinud ja peale seda poodides n.ö. oma kodu sisustasime kus me tudengitena elame. Me sokkisime nii hullult ja samal ajal oli Kaubamaja reklaamsildil: "Pluusivennad", sealt tuligi nimetus SokiSisterid. Kätu on häääästi seltsiv ja rõõmsameelne inimene.. Ta on alati toeks ja ma räägin temaga pea et kõigest. Mõnikord mind ehmatab kui ta võtab telefoni vastu:"Tsau kallike" vms, kuid ma olen aru saanud et viimasel ajal on see tüdrukute seas kombeks nii teha:).

Sten. Temaga olin ma juba lähemalt eelnevatel aastatel suhelnud kuid aasta 2005 sai samuti otsustavaks. Tol aastal algas samuti hea sõprus, kuid sinna muidugi käis siiski juurde sõiammine soomlaseks ja muuks kõigeks võimalikuks. Ma siiski ei eita et mingil 2004-2005 oli mul väike crush kuid see on juba ammmmmmmmmmmmmmmmu möödas:) Ta on nagu väga hea sõber, kuid mõnikord suudab ta teha selliseid lollusi ja mõtetusi et anna või otsad. Viimasel ajal on talle kuulsus pähe löönud, ma ei tea küll kust kuid siiski;D PS: Kätu ja Sten on nõod. See tuli välja kui ükskord Endal ujulas kui Sten sisse astus ütles Kätu: "Kuule Sten, sa unustasid eile oma kella minu poole!" Kõik vaatasid neid hämmeldunult ja siis selgus tõsiasi, et neil on ju ometi sama perekonnanimi!!

Fred. Nüüd on siis tema soomlane. Ta on muidugi üks neist trennikatest kellega on mul kaugem suhtlustase, kuid am saan temaga väga hästi läbi:) Ta on üks suur suur naljavend ja .... OII ma arrrrmastan seda soome aktsenti:):). Lähemalt hakkasin temaga suhtlema samuti aastal 2005, see oli tegelikult üsna pul laagriaasta:) Parem ei meenutaks neid erinevaid pudeli- jms. mänge. Fredil on muidugi unustamatult teravad sõrmed, sest kui ta nendega ikka näpistab ei unusta seda veel paar päeva:D Eii jahhh.. Tegelikult on ta ikka üks ülimalt omapärane inimene:D Natukene nilbe mõtlemisviisiga, kuid ikkagi naljakas:)

Kätlin. Eelmine aasta oli laagritoas ikka raske kui toas on Käts ja Kätu. See oligi aasta kus me n.ö. tutvusime. Käts on ka selline suhteliselt vaikne tüp, kuid samuti kui tal ikka lõbusaks läheb siis ikka täiega. Näiteks eelmise aasta varjuteater seinal:) NO KAMOON! See oli lõppnaljakas. Käts avaneb omas seltskonnas, muidu on ta vaikne hiireke:) Aga ta on ikkagi lojaalne sõber!

Ja Christian. Meelega jätsin ta viimaseks. Ma küll hakkasin temaga lähemalt suhtlema 2006, kuid see ei takista temast viimasena rääkida. See kutt on... omamoodi:) Ta on küll eneseimetleja ma ei eita seda. Ta on nägus, ma ei eita seda. Ta on mesikeel, ma ei eita seda. Ja ta on suhteliselt tüdrukute lemmik:). Okei, noh mis suhteliselt ma usun et paljud on ta peale tormi jooksnud. Mina mitte.... Ta on nagu üks parimaid sõpru kes mul on, kuid usaldus meil omavaheline puudub, selle tegi ta eelmine aasta laagris oma testiga kindlaks:D See aga ei takista neid pikki jutuajamisi laagris, ja seda et ta mu otsas istub ja tähtede vaatamist ja.. oeh.. seda kõike..:) Seda toredat aega ning neid nalju mida ta suudab ikka alati visata. Ta keerutab ihit oma jutuga kui ta ei taha vastata. Aga ta oskab hästi lohutada ja vihane ta peale on täiesti raske olla:) Sest iga kord kui ma püüan.. püüan kõigest väest ajab ta mu ikka ja alati naerma!!

Piltdielt on Käts puudu:S

Need siis ongi.. Trennikad(KL)(KL)

Sõbrad

Olen teinud otsuse, et kirjutan siia niimoodi sellest mis parasjagu paistab et nagu vajab kirjutamist. Nagu näiteks. Minu sõbrad. Mul on neid erinevates seltskondades. Kõigepealt alustan oma klassiõdedest - SW-st. Seal on neli tüdrukut: Carolin, Kaisa, Liisa ja Piia. Ma kirjutan siia selle pika jutu ka et mis nagu on SW? Mina tulin Westhomi a klassi alles 2004 ja enne seda oli seal teises klassis tehtud n.ö. bänd Sweet Angels. Lühendiks valiti SA asemel SW ja sealt see jäi. Alguses oli seal muidugi jõhkralt palju inimesi, kuid peale aastaid jäid püsima need neli. Enam see pole nagu bänd.. ammu juba mitte. Nüüd on jäänud vaid selline nimetus SW.. lihtsam kutsuda. SW on kiiksuga inimestest tulvil.

Carolin: Lihtsalt oma põhimõtetega. Armastab tantsimist ja laulmist. Tema motoks on teinekord miks teha asja lihtsalt kui saab ka raskelt, ehk miks minna otse kui saab ka ringiga. Vahepeal oli mingi nimetus Vingerdi-Vongerdi talle pandud.

Järgmine on Kaisa: selline vaikne ja tihtiüeale emotsioonitu. Ta küll tüleb kui küsitakse.. Näiteks - Getter: Kuidas reis oli? Kaisa: Tore. Ja kõik.. Vsjo! Talle meeldiavad väga loomad ja ulme. Ma sain alles hiljuti teada et on ka olemas natukene tesitsugune kaisa.

Liisa: Kunagi oli ta vaikne ja oivik, kuid puberteet on mõjuma hakanud..:D Ta on hoopis otsekohesem ja iseseisvam. Kui aus olla kirjeldaks ma Liisat nii: Meie teismeline. Ta nagu näitab välja kuidas arvab, teeb kuias heaks arvab jne. Aga see ei takista teda käimast klaverist(mida ta jumaldab) ja Ellerheinas.

Piia: Meie tarkpea. Ta mõnikord tunnistab seda, kuid tavalisel ajal on see enesetmõistetav. Ta käib sulgpallis. Ka tema ütleb mida mõtleb, kuid tema juhtub inimesi rohkem haavama. Samuti on ta minu jaoks Sarkasmikuninganna! Lihtsalt on ja kõik. Mulle aga meenus üks hiljutine situatsioon kuidas tüüp ei saanud aru et Liisa teeb nalja. Liisa: (sosistades)ma ajan ta nüüd närvi(see käis minu kohta, ma kuulsin seda ja siis ta ütles) Ma tahaks midagi öelda. Piia seda ei kuulnud ja hakkas hullualt oosima et räägi räägi. Liisa mõtles et kas ta mängib liisaga kaasa või et kas ta niisama lollitab. Tuli minu juurde ka et: ütle et sa ei lähe närvi ja ta või öelda. NII USKUS kõike. See oli lõppnaljakas.

*******

SW on selline rühm kellega meil saab alati vähemalt ÜKS kord nalja nii et enam naermist lõpetada ei suuda. SW-ga on juba traditsioon teha filme. Just eile tegime valmis filmi "Hooldusõigus". Meie tehtud on veel: "Nüüdisaja tuhkatriinu", "Või nii", "Kunstirööv", "Freak out". See aga mis just valmis on meie kõige kvaliteetseim, sest saime teha seda suure ja õige kaameraga. Tavaliselt tegime seda väikese Canoni aparaadiga. Filmi eest "Freak Out" saime ka Tähevärava konkursil oma vanuse esimese koha. Mul tekkis tunne et ??? kas me oleme ainukesed osalejad sellest rühmast või olid teised siiski veel hullemad, sest me ei teadnud millised vaadatud filmdest millisesse rühma kuulus. Jah, SW on üks hea ja väärt seltskond.

Aga oma trennikatest kirjutan homme vms. ajal sest praeguseks juba niigi palju:)

Esimene proov.

Ma nagu pikka aega olen mõelnud, et võiks ju blogi teha, kuid mis siis saaks minu päris päevikust? Saan aru, et seal on ju minu oma käekiri, kuid mis saab, kui ma ükspäev lihtsalt ie viitsi kirjutada, sest seal on nii palju vaja järele trükkida..:S See on ju nõme. Näiteks nagu täna. Mul oleks vaja mingi esmaspäevast kijutada,ja kui aus olla siis ka pühapäevast. Ma saan aru et need on ainult kaks päeva, kuid nad olid siiski jumala tihedad päevad. See oli ikka väga tihe aeg. Pühapäeval ma natukene kirjutasin, kuid ma ei viitsinud korralikult ja pikalt kirjutada.. Vaata see on see, kui oled juba harjunud, et on päevik kuhu ise kirjutad, siis ei ole nii et võtad kätte ja kolid internetti ümber. Samas.. kaks korda ju ak ei hakka oma päevast krijutama.. aga siis kui ühte unustad pole probleemi sest teises on.. aga asi on ikka rohkem selles, et kas ma raatsin. Ma praegu just mõtlesin, et blogi on hea mingi a-la täiskasvanule, sest neil on palju mugavam kuskil võtta kätte ja kirjutada. Noorukid ja lapsed nagu mina.. meil pole vahet lihtsalt kõik on nii mugavad. Ma ise ju jälestan ka seda kui mingi kõik läheb üle sellisele moderniseerimisele. See on ju nõme. Aga muidu see on lihtsalt selline proovivärk. Ei ole kindel, et see kõik nii püsima jääb. Ma tahan lihtsalt järele proovida, et kuidas on nagu blogger olla..