Eilne päev oli kuidagi meeeeletult pikk ja vägagi kodune. Seega otsustasime Piiaga hakata täna piljardihaideks. Saime linnas kokku ja mängisime piljardit. Piljardionu oli väga tore. Meie kaks esimest mängu jäid viiki. Läksin kolmandat - otsustavat ostma. Piljardimees andis mulle minu 1€ (1€ = 1 mäng) eest kaks mängu - sest meil oli nii hästi läinud. Vot kui tore!

Nüüd ma lähen aga kitarri õppima. Sain Lizethilt täna kitarri ja hakkan nüüd kitarrivirtuoosiks.

Lilled nopitakse koos juurtega

Fedi pilt. Minu sünnipäevast. Praegu ainult mängiks piljardit kogu aeg kui saaks.

Kas teate, kui väsinud ma olen? Ma usun, et ei tea. Ma ise ka tegelikult ei tea. Täna hommikul peale koju jõudmist ja pool tundi tukastamist ma jõin tassi kohvi, mis oli nii kange (kolm lusikatäit kohvi ühele tassile, tavaliselt panen kaks). Kange, aga hea ja nagu näha mõjuv, sest ma olen siiani üleval, kuigi praeguseks juba tunnen, kuidas varsti silmad enam ei püsi lahti ja ma kukun näoga mataki! vastu klaviatuuri. Aga vaheaeg on ometigi ju! Järgmine kord, millal südamerahuga (st. ei pea ülehomme kooli minema) allnightereid saab teha on alles detsembris-jaanuaris ja sinna on liiga kaua aega.
Vaheaeg algas toredasti Tartus. Sõitsime reede õhtul Piia ja Kaisaga Tartusse. Rongisõit oli tore. Rongid on toredad. See sõit oli küll pikkkkkk, aga see-eest vahelduv. Meie taga istus mingi 9. klassi poiss, kes tundus nagu mingi 13-aastane, kuid see selleks. Ta rääkis alates Tallinnast (?) mingi oma sõbra või venna või whoebsiga juttu ja lubas Jõgeval uuesti helistada. Kui ma ei eksi, siis ta rääkis selle telefoniga aga nii kaua, et kui ta toru ära pani, siis umbes poole tunni pärast me olime Jõgeval. Miks ma aga sellele noormehele nii palju aega pühendan? Sest. Ta sõnastas ühe lause või.. fakti nii naljakalt. Ta rääkis ja rääkis ja üks hetk ütles: "Kas sa tead, et Tema ja Temake (as in.. ma ei mäleta nende inimeste nimesid) läksid suhtlusest lahku? Ses' suhtes on hullult kahju, sest noh.. nad said ju hullult hästi läbi."
Aga Tartusse jõudnud ootasid meid rongijaamas kaks noort tudengihärrat, kes meid rõõmsasti oma korterisse viisid ja kus me lõbusasti kõht kõveras naerdes aega veetsime.
Hommikul ma tegin pannkooke. Nendega oli ka selline lugu, et õhtu varem olime avastanud, et härrastel pole piima. Püüdsime siis sotsiaalvõrgustiku vahendusel saada naabrineiult piima, kuid ta vist ei vaimustunud ideed tõusta laupäeval kell 9, et minna naabrite juurde, et neile piima viia. Seega kupatasime noore semiootiku poodi ja kui ta piimaga naases tegin ma ühed siidised pannkoogid.
Tudengid jäid õppima ja neid suundusid Tartu võlude - kaltsukate manu. (KUNAGI EI TEA, kas MANU on eelmise sõnaga kokku või mitte!!) Saak oli üpris hea alustades ilusatest ehetest lõpetades 7€-se mantliga, mida ma lihtsalt jumaldan. Ja nagu ma olen siit ja sealt kuulnud, ka teised inimesed jumaldavad.
Käinud lõunat söömas tsillisime õppivate noorhärradega kuni oli aeg õhtusööki valmistama hakata. Selle jumaliku roa valmistas meile Piia. Ja ma arvan, et ei liialda, kui väidan, et riis, Uncle Bens ('i wannabe Hiina kaste) ja kana tegi kokku ühe jumaliku roa.
Õhtu lõpus me hävitasime õppivate noorte ajurakke näidates neile frustreerivalt halba (aga tänu sellele ühte maailma parimat filmi - vähemalt nii on minu arvamus) filmi "The Room." Noor arstiteadustudeng haaras pidevalt terve päev õpitud koljuosadest kinni ja ainult oigas.
Pühapäeval oli äratus kell 6:30 ja me suundusime kell 7 rongile, koos kõigi oma kodinatega. Neid oli ikka liiga palju.

Edasine vaheaeg on olnud rahulik. Veidi Stuudiot ja eile oli üks tore tore ja ikka väga pikk päev. Ma olen kaks päeva järjest maganud vähemalt 12 tundi täis ja seega ärkasin eile juba kell 8:30 ja sundisin ennast väevõimuga tunniks ajaks veel unne tõustes lõpuks ikka tund aega varem üles.
Sõitsin linna, sain oma Fedi pildid kätte (!!!!!!!) ja siis läksin Kaisaga Vändra bussile. Liival tulid peale ka Piia ja Pirje ning sõitsime Kohilasse.
Miks Kohilasse? Kaltsukasse. Jah. Ütleme nii, et mõneks ajaks on kaltsukavajadus rahuldatud. Vabalt võib mingisse, mis tee peale jääb sisse astuda, kuid enam pole seda meeletut tungi seda teha. Paar kolm leidu ja oma väikelinna päeva lõpetasime hubases kohvikus Sofia.
Linna tagasi jõudes ma saatsin Kaisa bussi peale ja tsillisin tund aega linnas. Leidsin Rahva Raamatust ühe 2€-se raamatu, mille ma endale kohe varsti soetan ja siis istusin Solarise Apollos ja ootasin. Mu ootamise lõpetas alati rõõmsameelse Karolini kõne.
Suundusime Karoliniga Järve Selverisse ja ostsime end puuviljadest meeletuks. Seal kohtusime ka Mirjamiga ning edasi läksime korraks Säästumarketisse, rottisime sealt ühe kasti ja suundusime Karolini juurde.

Karolini kodu on võimas. Kujutage ette maja, mis eest näeb välja ühekordne, kuid siis läheb tagant hoopis kuhugi orgu ja seetõttu on seal orus ka alumine korrus, mis on tegelikult esimene korrus (wowowo!! kammib ära onju). Astud sisse ja esimene asi, mis silma jääb on kesest elutuba laiutav suur ja üleni valge tiibklaver, mille taga pole sein, vaid suured maast laeni aknad. Siis sa lähed kööki, mis on enam-vähem iga inimese unistuste köök ning kui sa kunagi ka ohhetamise-ahhetamisega alla korrusele jõuad, siis seal on väikest moodi bassein, taaskord - maast laeni aknad ja teleka asemel on dataprojektor suurde valgesse seina. Niipalju siis kauni Karolini kodust.
Kui Liivia helistas, et on juba sünnipäeval, siis me alles kõndisime Karolini juurde. Karolin ütles: "Meil läheb üks 1,5 tundi. Ja siis me hakkame tulema" Me ei tahtnud uskuda, et meil nii kaua läheb, kuid näed - läks.  Bussipeatusesse jõudes mõtles Karolin, et hääletaks. Bussini oli veidi aega, äkki läheb õnneks. Ja uskuge või mitte! Sellele sünnipäevale meid viidi Range Roveriga. Autos istus tore noor naine, kes oli just ratsutamast tulnud ja kelle CD-de hoidjas seisis ka ei miski muu kui Hurts - "Happiness." Respect.
Karolin arendas väga sujuvalt vestlust ja sümpaatia selle tundmatu ees kasvas ja me lahkusime kõik sealt Roverist tuulerõugetäpilised ja sinise silmaga nägudes (stiilikas oli) suur naeratus.
Sünnipäev oli ise meeleolukas. Rahvas tuli ja läks. Oli kord Hellas, kord seal. Ainukesed, kes peale meie kolme veel korralikult stiili järgi riides olid, olid Maris kehastunud 1920ndate halastajaõeks (väga kaunis!), keegi noorhärra, kes nägi välja justkui ta näkku oleks sigarette kustutatud, kepiga noormees, kes nimetas end Dr. Hauss ja üks sünnipäevalaps - riietatud väga šikilt üleni musta nimetades end Surma Kutseks.

Suurem osa õhtust möödus mugavates kott-toolides istudes ja kuulates teiste inimeste tarke nõuandeid ja/või pihtimusi. Kella kahe aeg hakkasime liikuma. Tellisime endale takso, mis pidi tulema Lastemaailma ette. Kui me parasjagu sünnipäevalastega nägemiseni jätsime tuli meie (sel hetkel seisin Marisega kahekesi veidi eemal, sest me jätsime esimestena hüvasti) juurde üks mees, kes küsis üleni valgesse riietatult Mariselt: "Vabdandust, et tülitan, kuid kas te kannate kogu aeg AINULT valget?" Tema nimelt pidavat kandma kogu aeg ainult musta ja siis see tundus paeluv. Sellest ajendatult tegime Marisega ühe... pakti.. challenge'i, et nüüd kui Stuudio hakkab, siis sellest korrast nädal aega +1 päev kannab tema kogu aeg ainult valget (või noh, heledat, sest tal pole nii palju valgeid riideid) ja mina ainult musta. Jalanõud ja kotid välja arvatud.
Raekoja platsis pidasime aga kinni, et imetleda udusse mattunud Niguliste torni, klõpsutada paar fotot ja enne kui me arugi saime olid kuskilt ilmunud välja Mirjami ja Karolini tuttavad, kelleks olid kaks nende vahetusõpilast üks kummagi klassist ja siis nende õpilaste saatjad.
Jäime Marisega veidi eemale ja järsku seesama mees ilmus meie ette. Ta oli meid järsku jälle silmanud ja me jäime temaga rääkima. See mees küsis Mariselt: "Ega te juhuslikult Viidingu sugulane pole?" Ei, ei ole. Kas Teie olete? Ta vastas: "Ei, ei ole... kuid me liigume samu radu pidi. Neid kurbuse radu." Siis hakkas veidi hirmus ja hale sellest mehest. Ta rääkis meile, kuidas ta on kirjutab ja praegu tegeleb mingi stop-motion filmi ideega, mille jaoks ta ehitab koju traadist ja vatist (?) tuumaseenekesi. Üks hetk tulid need vahetusõpilastega inimesed meieni ja Mirjami klassis olev vahetusõpilane on Mehhikost. Ta tõmbas mu tähelepanu katkiselt kunstnikult veidikeseks eemale, sest ma sain purssida hispaania keelt!! Hispaania keelt!!! Ta küsis, miks mul need täpid näos on ja kuidas mu läheb ja ma vastasin ja oeh! See oli niii lahe. Pärast ta ütles, et ma räägin päris hästi. Ma ütlesin: "Gracias, pero yo pienso que, tengo que practicar un poco mas."
Meie takso tühistati vahepeal taksofirma poolt ja järsku oli Karolin juba uue tellinud. Kiirustasime selle peale. Hispaanlane soovis mulle head aega ja ütles nagu öeldakse: "Hoia end! Oli meeldiv tutvuda!" Ja ma soovisin talle sama ja me teed läksid lahku. Aga hispaaaaania keel!!!

Taksosõit. Ma ütleks, et see oli kogu meeleoluka õhtu üks meeleolukamaid seiku. Karolin vaimustas istus ees ja me ei suutnud ära imestada tema olekut. Ta tõestas ennast väga heast küljest võõrastega suhtlemisel. Kui me tagapingil vahepeal oma vestluses vaikseks jäime hoidsime väga paaniliselt naeru tagasi. Eestoolilt kostus Karolini malbe hääl, mis seletas väga rahulikult taksojuhile regilaulu olemusest. Teinekord kostus sealt tema murelik hääl, mis oli väga kurb ühe kleepsu pärast (Kleeps oli "Turvavöö peale!") mis oli juba ära tulemas. Ja kolmas kord: "Minu vanaonu tütretütre poeg (?) on olnud üks Eesti kuulsamaid mündikogujaid." Õnneks tuli kohe meie peatus ja taksost väljudes me lihtsalt purskasime naerma. Karolin, mida sa tegid?? "Ma lihstalt hämasin. Häma, häma, häma. Mul oli igav,"   oli tema lihtne ja loogiline vastus.
Magama saime alles hommikul kell 5, olles läbi arutanud ja analüüsinud ja arutanud ja analüüsinud nii palju asju, et kohe pea tahaks lõhkeda.
Täna hommikul ärkasime ja esimesele.. teisele.. esimesele...noh sellele kõrgemisele korrusele minnes avanes suurte maast laeni akende tagant selline vaade.. lihtsalt.. päike tõuseb, suur terrass, puud, kaste.. oh! Kaunis.

Ma teen täna õhtul juustusuppi.

Tahaks olla see mikrofon

Hurts dirts oli super fucking amazing. See nädal läks kui linnutiivul. Praegu hiilin kõrvale kohustusest otsida Mirko tundi mingisugust objekti. Mõned ideekesed on, kuid mingi paaniline tunne on, et ükskõik, mis ma valin kellelgi on ikka sama objekt. Pealegi, see võiks olla midagi, millega annab palju teha.
Täna füüsika tunnis, peale seda kui õpetaja oli mu peale karjunud, sest ma kirjutasin. Little did he know, ma kirjutasin füüsika-alaseid asju. Mul on nimelt harjumus teooria tundides, kui ta ütleb: "See on kontrolltöö küsimus ja vastata tuleb sellele nii ja nii." kirjutada see küsimus üles. AGA kirjutamiseks tuleb ju vaadata sinna kuhu õpetaja parasjagu näpuga ei  näita (st. paberile ja mitte vihikusse). Aga tagasi algusesse: Täna füüsika tunnis, peale seda kui õpetaja oli mu peale karjunud vaatasin ma eriti tähelepanelikult iga tema liigutust ja kuulasin kõike, mis ta rääkis. Kas mulle ka midagi külge jäi sellest? Ei. Nimelt, avastasin, et füüsika teooria (ja keemia teooria for that matter) on ainukesed korrad, mil ma olen täheldanud seda, et jutt jookseb ühest kõrvast sisse ja teisest välja. See on naljakas. Sa nagu istud 45 minutit ühe koha peal. Kuulad pingsalt (v.a. keemias), vahepeal püüad kirjutada paberile vaatamata ja kui tund läbi saab ning klassist lahkud avastad, et ega sa väga midagi sellest tunnist ei mäleta. Võib-olla ehk põhiteemat: elekter, pinge ja Ohmi seadus ja seda, et neid on kaks. Kuid muidu puhub tuul.
Mul on parema käe peal väikesed verevalumid. Sellised... minid. Ma olen neist väga sillas, sest mul pole enne selliseid olnud. Või noh.. on, aga need olid käe siseküljel ja see oli võrkpalli süü. Need sinikakesed on tingitud eilsest Stuudio fight clubist. Andsin Karolinile ja Mirkale kõrvakiile ja sain ise ka veidikene nahutada. Lõbus, eh?
Täna hakkas vaheaeg. Huvitav mis minust nädala pärast saanud on? Kindel on see, et umbes 6 tunni pärast saabun ma Tartumaale ja veedan oma nädalavahetuse mööda kaltsukaid kolades ja nzm asjatades. Pakkisin ennist kotti. Läheks nagu pikemaks ajaks kui päevaks reisile. Kott on raske, aga mitte punnis! Fotokaraibe võtab nii palju ruumi.
Millest veel teile pajatada? Ahjaa.. ma käisin laupäeval ühes kaameraproovis. See oli põnev ja tore. Mulle meeldis kõik.

fyi. see pilt pole minu tehtud. Ilgelt lahe oleks, kui oleks. Aga pole.

Veel midagi? Eelmine reede saime kaks tundi koolist varem lahti. Fucking kaks tundi. Siis aga läksime Piia juurde ja kuulasime Hurtsi ja valmistasime end vaimselt ette selleks ääretult toredaks kontserdiks, mille ainukeseks miinuspooleks oli üks koljat ja teiste sõnul ka mingi ilastav paar kuskil kaks sammu eemal. Muidu oli chill. Ühel mehel oli afäär oma mikriga ja teisel klaveriga. Pluss ma sain megavingeid pilte neist!!
Aga ma arvan, et ma tänaseks lõpetan ja suundun edasi otsingutele mööda maja.
Kaunist kaunidust!

Innocent, they swim. I tell them no.

Kas te olete kunagi jäänud koju tulles paduvihma kätte? Niimoodi, et kohe kallab. Niimoodi, et olete kohe kuni aluspesuni läbi ligunenud? Olete? Ei ole? (Kui ei, siis olete ilmselt üks sellistest inimestest, kes on suhkrust ja tassib igale poole tüütut vihmavarju kaasa. Okei.. mul ei ole vihmavarjude vastu midagi, asi on vist pigem selles, et kõik vihmavarjud, mis mul kodus on, on need pikad ja tüütud ja ei mahu kotti) Igatahes. Mina jäin täna sellise vihma kätte. Muidu mul poleks selle vastu midagi, ainult, et see oli jääkülm. Ja jääkülm oli see seepärast, et noh.. heheh! see oligi jää. See polnud paduvihm. Ei. See oli padurahe.
Veel ehk vinguda? Jah? Ei? Jah? Jah.
Kool on tüütu. Meeletult!! Kõik tundub tüütu, kontrolltöö tuleb... kodus vaatan korraks päevikusse: "kontrolltöö" Panen päeviku kinni, koti kokku ja heidan magama. Vot niimoodi õpitakse tänapäeval.  Kui muidugi välja arvata eelmine kolmapäev, mil me kaheksase õpirühmaga tegime ühe keemiakohtingu. Tõesti. keemia sai selgeks nagu seebivesi. Aga töö.. NELI, sest töö tegemise lõpuks väsinud Getteri meelest 1g=1000kg. Seems legit?
Stuudios on vinge. Mulle meeldib kõik.
Eelmine nädal oli kuidagi väga hectic. Kõigil olid mingid ungarlased külas, kes jõid ja tegid kanepit või kui olid korralikud, siis ei saanud inglise keelest aru. Ma ei tea, mul polnud sellega muud muret, kui et pea iga päev esimesed tunnis ma olin kuskil üksi koos kogu oma maailma raskusega. Aga see eest ma õppisin üksi olles geograafia tööks (ainuke töö, milleks ma legit korralikult õppinud olen viimasel ajal, tulemus - 5).
Käisin neljapäeval "Metamorfoosi" vaatamas. Ma hakkaks seda nüüd ülistama, kuid intrawebis on see veider ja ei kuku alati välja nii, kuidas tahaks. Fakt on see, et see oli hea ja ma soovitan vaatama minna, kellel on raha, tutvusi, aega ja võimalusi.
Ma sain nädalavahetusel oma sokiga nii kaugele, et hakkasin sinna peale siis pilti kuduma. Ja teate, ma koon oma sokkide peale Snoopy!!! Ülilahe! Peaaegu pool on juba valmis ja see näeb tõesti lahe välja. Ei jõua ära oodata, milllal mõlemad valmivad, siis hakkan ringi patseerima neis ja kõik küsivad: "Oo!! Kust said?" ja siis ma olen naq: "Omg, ise tegin! pfft!" jah.. nonsense.
haha.. ma hakaksin täna õppima vasaku käega kirjutamist. Lihtsalt, et arendada oma paremat ajupoolkera. Niiviisi saab minust ehk loovam ja veel ilusam ja veel targem ja veel andekam inimene kui ma juba olen. Funky eh?
Täna peale kooli (ja peale väitlusringi) läksin ma koju ja Adamsoni peatuses ma ootasin bussi. Ootasin bussi seistes porilombis. Just because i can! See tunne on ülihea! Kummikud rokivad.
Ja nüüd. Kas lugeda või vaadat HIMYM? Ibsen? Barney? Ibsen? Barney?
Ma arvan, et valin Barney, kuid koon samal ajal või värvin vasaku käega värvimisraamatut.
Adjöö!

FYI

HURTS ON SEE NÄDAL!! SEE FUCKING NÄDAL!! HELL FUCKING YES!!!

Getter pidas vahet

Oo, vaene mina. Niivõrd pika vahe jätmine tähendab enamjaolt hiiglasuurt kirjutustööd ja sellega ma nüüd alustangi. Mis ma muud ikka oskan öelda kui, et aeg näed, läheb kiiresti. Juba on september omadega ühelpool võttes kaasa tohutustes kogustes tegemisi ja olemisi. Need kolm nädalat on olnud meeletult kultuursed, põnevad ja kokkuvõttes vägagi pöördelised.
See rebaste päev. Oli sellega kuidas oli, nüüd on ta läbi ja kokkuvõttes mingit suurt draamat ei tekkinud. Rebaste pidu aga see-eest. Naeran iga kord pihku, kui Mattis ja/või Amor jälle pool-pahandades peol osalenutelt raha tulevad nõudma, sest näed - trampuliin läks katki. Hurr-durr, ma ju ütlesin, et see on vastik, pime ja haisev pidu. No offence, though, kellele seal meeldis.
Aga 17. septembril ma pidasin Zelluloosi piljardis oma sünnipäeva. Enne sinna minekut kinkisid Kaisa ja Piia mulle augu. Funky, eh? Ma jäin oma sünnipäevaga väga rahule. Ma taasavastasin piljardi võlud ja võiks seda kogu aeg mängimas käia, kui mul oleks kamraade, kes minuga saaksid ühineda...või kui täpsem olla - kui mul oleks aega. Jah, ma tean, et üks ei täpsusta teist. Jutt voolab veidralt täna.
Kapi peal ilutseb mul nüüd aga üks suur karp, millele on Carolini kauni käekirjaga kirjutatud: "magusakarp" ja seda ta tõesti ka on. Lisaks Carolinile, kes kinkis mulle mõned tahvlid šokolaadi, kaks turroni ja ühe paki mingeid komme (mida ma pole veel avanud, seega ei oska mitte midagi nende kohta öelda, sest nad on mulle võõrad) tuli ka Silver mu sünnipäevale, tuues endaga kaasa tervelt 1 kilo Karl Fazeri šokolaade!! Iroonia seisneb aga selles, et nüüd, kus mul on lademetes maiustada on mul mingi magusasöömise põuaperiood. Ma juba aga tunnetan seda mõnu, mis saabub siis, kui ma taaskord ainult magusast toituks ja uskuda või mitte on mul selleks ajaks üle kilo!!!! šokolaadi!
Nii.. nüüd kus olen teie suud vesistama ajanud, räägin teile oma igahommikusest missioonist - "Päästa kassipoeg!" Teisisõnu võib seda nimetada "Hommikukohvi joomine," mis on nüüd tükkmaad põnevam, sest Merelle poolt sain ma kingituseks kauaoodatud suure tassi, mille põhjas on kassi(poja - vähemalt nii ma tahan uskuda, et see on kassipoeg) kuju. Nii huvitav on talle iga hommik kuuma kohvi otse pähe valada ja siis teda sellest uppumissurmast päästa.
Merelle kinkis mulle ka šokolaadi-kohvi, mida ma pole veel avanud, sest järgmisel päeval (oma õigel sünnipäeval) tuli ema kingikotiga, kus oli kirsi-šokolaadi maitseline kohvi. Või lõhnaline. Sest tegelikult on mõlemad ju aroomikohvid. Ema poolt kingitud pakk oli juba aga avatud, sest noh, see on sellisest poest ostetud, kus on avatud pakid ja siis tuleb see enne ära juua. Sellel kohvil on kirsitubaka lõhn, nii, et iga kord kui ma seda teen on mul tunne, nagu kuskil keegi suitsetaks kirsitubakat. Ma ei tee seda aga väga tihti, sest see maitse on ka üüratult lääge, hea, aga lääge. Ja nagu ma ütlesin, ma ei talu praegu suurtes kogustes magusat (s.t. siis ka lääget maitset).

Kas mu eelmisest postitusest seda lauset mäletate: "Sama päeva õhtul, bussi peale minnes haarasin härjal (aka. oma mõtetel) sarvist ja nüüd on mu päevad kuni järgmise pühapäevani täidetud taaskord deklameerimisega iseendale, Liisale ja Õnnisele." ?
Sellest nüüd siis lähemalt. Ma läksin oma sünnipäeval Nukuteatri Noortestuudio katsetele. Katsed olid pärastlõunal, seega hommikul ma sain rahulikult olla ja süüa ja sünnipäeva nautida, kuid kuskil tund aega enne lahkumist tuli väike närv sisse ja oli kohe...bubuuu nii naljakalt hirmus.
Jõudsin linna üks tund aega enne katsete algust, see tähendas aga, et ma venisin läbi vanalinna nagu tigu. Tõesti. See ring, mis ma tegin, et Hobujaamast Laiale tänavale minna oli niivõrd naeruväärne (Raekoja plats-->Pikk tänav--> Oleviste kirik-->Lai tänav-->Suur-Kloostri tänav-->Lai tänav). No lõpuks kohale ma jõudsin ja istusin Black Boxi ees koos Miiaga.. või Liisuga. Ma ei tee neil kunagi vahet ja enam ei mäleta ka, kumb ennem oli. Igatahes, siis kui MiiavõiLiisu välja tuli saalist oligi minu kord. Ses mõttes, et minu ja veel nelja inimese kord.
Mul läks enda arvates suhteliselt keskpäraselt. Ses mõttes, et ma tundsin, et suudan rohkemat. Ma polnud psüühiliselt üldse närvis, kuid mu füüsis värises niimoodi, et tundsin ka patsi enda peast ära hüppavat. Veider. See segas, kuid hakkama ma sain. Mul kästi teha kahte asja, mida ma vihkan käsu peale teha - naerda ja nutta.
Kuna meil paluti tulla kella 19:00-ks tagasi veetsin ma ülejäänud sünnipäeva linnas koos kaksikute Miia ja Liisu ning nende klassiõe (minu kunagi kooliõde ja mulle ka igalt poolt deklamaatorite konkursilt tuttava) Mirjamiga Kohvicumis, kus mulle siis kell 18:00 tuul ja torm saabusid.
Vestlesime ja ootasime seierite õigesse asendisse liikumist, et suunduda tagasi Laiale tänavale. Iga sammuga sinnapoole tuli tagasi ka juba tuttav närviline tunne, mis sai maandatud, kui sain lava pealt alla tulla, sest minu nimi oli öeldud II vooru pääsejate seas. Palju õnne sünnipäevaks!

Terve järgmine nädal möödus ootusärevuses tuleva pühapäeva ees. Ma suutsin selle aga edukalt sisutada kahe teatrikülastusega. Esimene neist oli juba esmaspäeval (19.09). Läksime ema, Piia ja tema emaga vaatama Põhuteatrisse Jarek Kasari ooperit "Katuselt." Mulle väga meeldis see. Alustades lavakujundusega (mis oli lihtsalt ääääääretult šeff!!!) lõpetades Hannaliisa Uusma vinge häälega.
Kaks päeva hiljem - kolmapäeval. Või on see üks päeb hiljem.. sest on ju üks päev vahel... nojah - kolmapäeval ühesõnaga. Läksin ma peale kooli Vaike juurde ja peale natukene segaduste lahendamist läksin kella viieks emale töö juurde, kaasas lilled ja piletid operetile "Silva." Ema oli üllatunud ja väga rõõmus ning ta ei suutnud uskuda, et olin saanud ka vanaisa kaasa mängima, talle mitte midagi öelda.
Suundusime Estoniasse ja veetsime õhtu I rõdu kesklooži teises reas. Palju õnne mu emale!
Nende kahe teatrikülastuse vahel - teisipäeval - sain ma kokku isaga, kes mulle tagantjärele õnne soovis ning täitis mu raamaturiiuli kauaigatsetud Jüri Üdi luulekoguga. Istusime koos ema ja isaga Mack Barbeque's ja lasime heal maitsta!
Kuni laupäeva õhtuni oli tavaline elu - kool-kodu-kool-kodu. Laupäeval aga suundusin ma peale päev otsa õppimist õhtuks linna.
Jalutasin läbi pimeda Balti jaama Kohilast tuleva rongi peatuseni, et seal kohata Piiat, kellega suunduda kahe sõjaväkke mineva koolivenna ärasaatmisele. Sellisel puhul peo korraldamine tundub, mulle veidi naljakas (eriti kui sõjaväkke saadetakse nii kaugele kui seda on Tallinn!!), kuid mul on hea meel, et seda tehti. Nii hea meel oli näha kõiki sõpru, kellega alates juulist oli kontakt justkui kadunud. Lisaks sai taaskord terve õhtu taguda kiiga ühte valget palli, et see tonksaks sisse kõik värvilisemad pallid. (See oli minu loov kirjeldus piljardile, kes ei mõistnud).
Rääkisime hästi palju tudengitega nende lõbusast elust, kus neljapäevad on reeded ja õlu hinnad erinevad linna omadest (jah, Tartu on Maakoht - fuck logic).
Igal heal asjal on ka oma halb külg. Nimelt, alates sellest laupäevast tundub kool talumatu. Kõik on halvasti ja ma lihtsalt kuidagimoodi elan üle need kaheksa tundi kestvad pinginühkimised. Paistab, et olen teravkeelsem kui muidu, sest Silveril on põhjust silti "Drama Queen" rohkem üles tõsta kui muidu. Oh ma ei tea. Aga T-man on ju täielik ...         idioot.

Igatahes pühapäeval (25.09) läksin ma uuesti Nukusse. Seekord tõmbasin seal selga mugavad trallitamise riided ja varvaste otsa villased sokid. Räigelt kodune tunne tekkis. Tegime endid soojaks (meid oli 18) ja siis õpetati meile väike kombinn. Esitasime seda ja pärast tegime veidikene improvisatsioonilist liikumist ning peale seda ooootasime. Kohe väga kaua. Kõik käisid ükshaaval sees ja laulsid ja laulsid veel, ainult et nagu kauboi, 86-aastane vanadaam või kirurg (nagu mina pidin tegema). Kui kõik olid sees ära käinud läksime uuesti kõik lavale. Seisime soojas prožektorivalguses ja kuulasime, kuidas meile räägiti edasipürgimisest ja mitte alla andmisest. Veidikene veel pinge kruvimist ja öeldi nimed, kes on pääsenud Nuku stuudiosse. Kaua ma piinlema ei pidanud ja mu nimi öeldi kohe ära.
Jah.

Noja siis õnnes joobnuna ma tulin koju ja olen terve see nädal olnud kooli peale veel vihasem kui enne, sest see kuidagi venib ja aeg esmaspäevast neljapäevani ja sealt pühapäevani venib veel rohkem kui muidu.
Aga kolmapäeval käisime ema ja vanaisaga jälle teatris. Seekord siis "Augustikuu" Draamateatris. Mulle väga meeldis. Avastasin selle etendusega, et igas teoses, olgu selleks siis raamat, näidend, film jne. on olemas peategelane ja on olemas keskne tegelane. Ita Everi mängitud Violet pidi olema justkui peategelane, kuid mina liigitasin ta enda jaoks keskseks tegelaseks. Aga Ever mängis ikka kuradima hästi oma rolli. Lihtsalt wo!! Jooksis ja hüppas ja kargas nagu noor vasikas. Tükk ise oli ka väga väga hea. Selline täpselt õige sügavusega. Lõpus tuli mul pisar silma. Aga ainult üks. Ja siis kui me plaksutama hakkasime tuli neid rohkem. Mul on veider viis ääretut rõõmu väljendada. Või siis on mu väljenduskanalid umbes ja kogu rõõm väljub silmadest. Võta sa nüüd kinni. Kuigi see seletaks nii mõndagi minu eneseväljenduse vajaka jäämisest.

Ja nädal sai viimaks läbi ja eile õhtul alustasin ma elus esimest korda oma küljendajakarjääri. Westpost. See peaks kõik ütlema.
Küljendasin eile õhtul kella 00:00-ni ja täna hommikul läksin edasi ja lõpetasin üks tund aega tagasi.
Aga mis seal's ikka. Sain oma olulised uudised enda jaoks kirja pandud ja lahkun nüüd kas lugema või kuduma või õppima.
Adjöö!

P.S. Kahe viimase postituse (st. siis eelmise ja selle) pealkirjad on tekstist, mida ma esitasin katsetel. Raamatust "Kurjus." See on nagu funfact. Ainult et Getteri asemel oli Erik.