Kõrges taeva all, jätkas lugemata tähtede hiilgav koor, vaikselt, oma tuhandeaastalist teed.

Mis oleks veel parem ettekääne blogi kirjutamiseks kui mitte see, et ma olen haigena kodus ja midagi paremat pole niikuinii teha.. kui ehk välja arvata õppida või siis lugeda raamatut, mis pidi juba tänaseks läbi olema.
See aeg, mis on viimasest korrast möödunud tundub meeletult pikka ja sündmuste rohke, kuid tegelikult vist pole seda. Ma olen igatahes teinud jõudsasti märkmeid, et mitte unustada vahepeal toimunut. Midagi väga erilist ma pole saanud üles märkida, peamiselt kooliga seonduvad asjad.
Peale Playboxi arvasin, et saan nüüd aega, et keskenduda jõulukinkidele. Piia sokid (jah, ta teab, et teen talle sokid, nii et see pole spoiler) peaksid olema juba lõppfaasis, kuid kus sa sellega! Koolis on olnud õppimist ja mitteõppimist ja derpimist nii, et vähe pole, mis juba veidi väsitab, aga selles hetkes sees olles tundub kõik ju ääretult normaalne.
Üks hetk hakkas PÖFF, mis toob iga aasta meeletu filmide vaatamise perioodi. Mul on üldse filmid viimasel ajal kuidagi soiku jäänud. Nagu raamatutegagi - nimekiri aina pikeneb, vaadatud, ei saa midagi. Raamatutega on ka nadisti. Ma olen selle aasta jooksul läbi lugenud ainult kaks ja pool kohustusliku kirjanduse raamatut ja see pole üldse kiiduväärt. Praegugi peaksin olema all ja veetma aega Lermontovi seltsis, kuid kiusatus seda vaba aega kuidagi muud moodi sisutada oli liiga suur. Samas, mul on reedeni aega ja see raamat ei tundu ju kõige igavam!!
Üks neljapäev, mis oli kuupäevatähisega 24.november oli ulmeline. Hispaania keeles küsis õpetaja, miks me nii väsinud oleme. Vastasime: "Koolist." Ta küsis seepeale, et miks küll? Me vastasime: "Siin on nii palju asju, mis ei paku üldse pinget ja mida pole hetkel kohe üldse vaja." Näiteks mis? "Keemia." Ja õpetaja sai kohe hoogu juurde ja terve tund ta vestles meile, et kuidas nii keemiat kui ka muid aineid on elus väga vaja. Nagu me seda ei teaks. Aga... pole ju - hetkel. Vastuolu. Keemiast jõudis ta igatahes Hispaaniasse ja sealsesse majanduslikku olukorda ja tänavapilti. Sealt tagasi keemiasse ja viimased kümme minutit olime ka hispaania keele juures, kus Kristiina (vist?) vastas kodust tööd ja siis oligi tund läbi.
Sama päeva vene keel flippis ka korraks ikka täiesti. Nady Vest (meie vene keele asendusõpetaja viimased kaks kuud) arutledes Vatikani üle ütles, et ka Osama Bin Laden on saanud Nobeli rahupreemia, sest on Vatikanis käinud. "Ja kellega ta seal kohtus, kas teate," küsis ta meilt. Me ütlesime ilmselge vastuse: "Paavstiga." See aga ei seletanud meile, miks ta selle eest rahupreemia olla pälvinud. Ei hullu. Õpetaja seletas ka selle: "Noh, paavstiga jah, aga räägitakse, et ta kohtus veel UFOdega ja peatas tähesõjad." Infinite poker face.
Sama nädala reedel käisime terve gümnaasiumiga Sõpruses vaatamas "Uue Maailma Filmi," mis mulle meeldis. Kuna see oli dokumentaal tõmbasin pidevalt paralleele Ken Saane erinevate dokumentaalidega ja tänasin pidevalt heli ja valgustust ja pilti, mis olid valgusaastate erinevusega. Sama päeva õhtul läksin veel emaga uuesti kinno, kuid seekord vaatama filmi "The Help," mille raamtu olime suvel emaga mõlemad läbi lugenud.
Ma harilikult ei salli, kui öeldakse iga viimase kui asja kohta, et "See puudutas mind," kuid seekord tegin seda ka mina. Nagu alati on raamat veidi parem, kuid see film ei jäänud väga palju alla. Ma ei tea, kas asi on filmi temaatikas või selles emotsioonis, mis selles filmis valitses, kuid see läks mulle tohutult hinge. Mulle meeldib õelusest lugeda ja olla siis hästi pahane selle raamatu peale ja see film/raamat on just selline. Tõesti soovitan - nii raamatut kui filmi.
Terve selle nädala olin üldiselt maadelnud, et pühapäevaks valmis saada etüüd oma objektiga. See kuidagi ei tulnud ja ei tulnud. Kohutavaim oli aga see, et reede vastu laupäeva nägin ma unes, kuidas ma tegin perfektset etüüdi ja üles tõustes ei mäletanud ma muud, kui et ma nägin unes etüüdi, kuid milline see oli ja mis seal oli... pole halli aimugi.
Laupäeval peale terve päeva kodus õppimist ja prügikotga maadlemist suundusin linna, et minna PÖFFile. Vaatasime Piiaga filmi "Artist." Ooo see oli hea!!! Tummfilm, mis rääkis 1920ndatest, kui tummfilmi asemele hakkas tulema helifilm. Aga kõik oli tummfilm. See oli midagi nii uut ja värskendavat ja head!! Tõesti soovitan taaskord.
Pühapäeval õppisime Piiaga psühholoogiat ja õhtul ma läksin Stuudiosse, et laupäeval välja mõeldud vaimusünnitis ette kanda. Kõik tuli välja nii nagu pidi, kui välja arvata vaid see koht, mil ma olin etüüdis nii sees, et lõin endale kahe lahtise käega näkku. Jätkasin etüüdi ja aina mõtlesin, et midagi läks valesti. Ma ei saanud oma errorist ennem aru kui hakkasin tundma, et nägu kipitab.

28.11 on aga päev, mil logaritmid muutusid korraga õudsaks. Praeguseks olen nendega uuesti sõbrunenud ja süüdistan meie vahepealses tülis liiga kaua koos veedetud aega. Me lihtsalt tüdinesime teiseks matemaatika tunniks üksteisest ära.
Sama nädala kolmapäev oli vene keeles taaskord sõnatuks tegev. Meil on teemaks praegu usk. Loeme mingeid tekste usu kohta ja kui olime jõudnud kohta, kus tuli ette sõnapaar Neitsi Maarja ütles õpetaja Vest: "Ei tea nüüd jah, kuidas see Maarja olles neitis siis lapseootele jäi. Arvatavasti tulnukatest." Nii.. selle lausega saavutas ta tahtmatult kõigi tähelepanu. "Kas te teate, miks Eestit nimetatakse Maarjamaaks?" Piia vastas meie kõigi eest sellele ajaloos pidevalt esitatud küsimusele: "Sest Neitsi Maarja on Eestimaa kaitsepühak." Nady naeratas selle peale.. aga see naeratus oli kuidagi ironiseeriv, nagu ta mõtleks: "Oh, teid kergeusklikke." Ta aga ütles: "Nojah, seda ka, kuid arvatakse, et ta on siitkandist pärit. Et kunagi valiti välja sobivaim nooruk euroopast, kes oleks võimeline maaväliste olenditega järglasi saama." See ... mul pole siiani sõnu. Ja üleüldse. "Kuna Neitsti Maarja sai järglase tulnukatega, siis kõik Kristuse järglased ei olnudki täiesti inimesed," ütles ta, "Praegu ongi avastatud, et inimeste DNAd on kõik nii erinevad. Osad polegi inimesed. On segaverelised." Oma elutarkust jagades lisas ta veel, et kuna ülestõusmispüha tõestab, et Jeesus polnud surelik ja oli surematu, siis ta elas ju edasi. Ning arvatakse, et Leornado da Vinci oli Jeesus.
Lahkusime sealt tunnist tundega, et meid õpetab praegu vene keeles tulnukas.

Õhtul läksime Kaisa ja Piiaga uuesti PÖFFile. Seekord film "Vaheseinad." Ütlen, et ma pole siiani näinud PÖFFil ühtegi halba filmi. Käin muidugi ka hästi vähe alati, kuid õnneks pole pidanud siiani pettuma. See film oli tohutult armas, siiras ja meeletult geniaalne.
Neljapäeval oli ooper "Manon Lescaut," millega ma väga rahule ei jäänud, kuid siiski leian, et ükskõik kui halb mõni etendus ka poleks - pole kellelgi õigust seda kritiseerida sõnadega: "Tra see eit ei jää ka surres vait." Ometi ma midagi säärast nägin ja see ei mahu mulle pähe. See oli lõpuaaria. Seda laulis Aile Asszonyi, kes on üks hinnatumaid ooperisoliste Eestis üldse!!  Ma leian, et selliste inimeste suhtumine pole mitte midagi muud kui naljakas ja ääretult matslik. Ja ma olen rahulik. Täiesti rahulik.
Nädalavahetusel külastasid mu kodu Piia ja Kaisa. Tegime fondüüd ja vaatasime kahte filmi. Tommy Wiseau "The House That Drips Blood On Alex" ja Spielbergi "Catch Me If You Can."

Eile oli koolipäev lühike. Viimased kolm tundi jäid olemata. Läksime Liisaga keemia ajast Koidulauliku jaoks harjutama ja peale seda tundi lahkusimegi koolist, et ennast vaimselt ette valmistada eelseisvaks konkursiks. St. istusime Kehrweideris ja olime nagu kaks näljas ja paljas kunstnikku lugedes kokku oma sente, et kahepeale üks tee saada.
Oh, kui ammu ma pole käinud kuskil deklameerimas. Žürii, koht ja mõned osalejad olid juba tuttavad. Tunne oli nagu oleks kodus olnud. Väringi oli võrreldes eelnevate aastatega tunduvalt väiksem ja esitus ise meeletult parem. Ma jäin väga rahule. Ma arvan, et suurt rolli mängisid seal minu tekstid, mis ma valinud olin. Need olid lihtsalt nii tohutult ilusad. Ja lõpptulemuse sain ma teada kui olin juba Stuudios. Õnnis oli saatnud mulle sõnumi: "Sa oled lihtsalt võrratu! Esmaspäeval Pärnu, tulen ka! Aitäh!" Niisiis... kolm aastat ja lõpuks sain ma Vabariiklikele. Kord enne sain lihtsalt laureaadiks, aga Pärnusse finaali saamine on hoopis midagi muud.
Nüüd pean aga esmaspäeval ennast kuidagi majandama niimoodi, et olla kella neljaks tagasi Tallinnas Stuudio vahekokkuvõttel.
Vot nii keerleb minu elukene praegu. Sokid ja raamat on pooleli, see-eest etüüdid ja loomad valmivad kiiremini kui oleks osanud oodata.
Midagi lume sarnast on maha tulnud. Naljakas. See tundub mulle siiski veider, sest ma olen veel mõtetega novembris ja novembris ju ei tohiks lumi maha tulla (eelmine aasta on ilmselge näide, et EI TOHI). Ikkagist, ta tuli ja ma loodan, et teda tuleb juurde ja et ta ära ei sula.

Everybody being all sexy and knowing it

See nädal oli nii kaootiline. Kogu aeg näpistasime aega, et proove teha, põlv tahtis ära surra ja lisaks kõigele oli Stuudios ka kõik korrad, kas liikumine või lavavõitlus. Lihas kasvab! Lisaks sellele, et kogu aeg olid proovid ja kõrvus kumises mingi ebamäärane dubstep, pidi pidevalt ka töödeks õppima. Ma olin enda üle väga uhke, kui sain kolmapäeval inka vocabulary testi peast teha, sest ma reaalselt olin õppinud! Mind ennast pani ka imestama, et mul on kogu selle halva õppekvaliteedi juures säilinud veel mingid südametunnistuse alged, mis mind kodus vabal ajal panevad Upstreami avama.
Neljapäeval sain taaskord panna ilusa kleidi selga, sest läksime Kaisa ja Piiaga balletti vaatama. Kaks lühiballetti jälle. Esimene "Aeg" oli selline modernsem ja meeldis seeläbi mulle rohkem. Aga nagu teinegi sulas see ka lõpuks veidi kokku. "Teine sümfoonia" oli väga ilus, graatsiline. Ma olin lõpuks aga nii väsinud ja nad kordasid kogu aeg ühtesid ja samasid soolosid. Aga ärge saage valesti aru! Mulle tegelikult väga meeldis!
Ning eilne koolipäev. Lihtsalt... how to put it? Jube. Õues on hall. Tunnid venivad nagu tatt ja mitte nagu see libe tatt, mis märkamatult järsku suust välja kukub. Ei.. nagu selline rõve ja paks tatt, mis peaaegu, et ei venigi. Kui kõik reaalsed tunnid läbi olid saanud ning jäänud oli veel bioloogia (loe: klassijuhatajatund, sest Qstick on... haige?) ja inka (loe: piinakamber) olime kõik nii väsinud, et no kohe rohkem väsinud ei saakski olla. Kui alguses olime inkas kõik niisama sellised, tuimad, siis peale hetke, mil tuli arutlusele küsimus, kuidas hääldada sõna "vehicle" tahtsid kõik vast õpetajale nuiaga pähe anda. Situatsioon: Annely luges ja koperdas sõna "vehicle" juures. Tman seepeale: "Oh, is this a new word for you?" ja siis ütles, et talle nagu näidata, kuidas seda hääldada: "It's vehicle [vi:kl]" Ma sattusin täiega segadusse. Ma ei lugenud kaasa ja seega ma ei saanud aru, mis kuradi sõnast nad räägivad. Tman aga kordab järjekindlalt: "Vehicle. [vi:kl]" Lõpuks leidsin järje ja ütlesin nagu veidi endale, kuid siiski kuuldavalt: "Oh.. you mean vehicle [vi:õkl]?" Tman: "No. It's vehicle [vi:kl]" Ja siis me ütlesime kolm korda üksteisele otsa vaadates kindlameelselt oma varianti. Minnes edasi võtsin ma dictionary lahti ja guess what? It's fucking [vi:õkl]!! 
Nojah. Pärast ma võtsin paar [vi:kl]'it ja sõitsin ema töö juurest läbi, haarasin endale süüa ja läksin kooli tagasi.

Kella pool viie paiku jõudsid ka teised minu kamraadid ja ettevalmistused Playboxiks hakkasid. Kella kuueks olime me valmis ja ka juba grupipildid ära teinud.Kõik nägid väga lahedad välja oma musta triibu ja valgete kinnastega. Olin samuti väga vaimustunud iseendast ning kaalun teinekordki lihtsalt lõbu pärast juurde tupeerimist.
Avamine. Esimesed esinemised ja siis oligi juba meie kord. Põlvitasime maha ja kardinad avanesid. Muusika hakkas mängima. Esimesed viis lööki ja järsku oli vaikus. Fucking DJ-d. Iga aasta on mingi jama. Hiljem tuli välja, et see oli hoopis õhtujuhtide süü, kes juhtmete otsa koperdasid, kuid me kogusime ennast ja kõik tuli siiski välja. Ebatäpsused ebatäpsusteks, kohe kui dubstep algas läks kõik imeliselt. Isegi üks kõige keerulisem koht, mis proovis kohe kuidagi ei õnnestunud. Ja see vise!! Ma lendasin niiiiiiii kõrgele ja kaugele, et kohe woowow! Since Kaisa pole veel jõudnud videosid üles laadida panen siia Simona oma. 
Kui me olime ära esinenud oli ülimalt chill olla. Tahad vaatad, tahad ei vaata. Vahepeal oigasime, et miks kõik väikesed niimoodi aelevad ja siis jälle olime crazy fangirlid, kui Gritsai tantsis. Kui Carolinakad tantsima hakkasid ma mõtlesin: "Nohjah. Jälle. Eks me saame kord võita vb siis kui nad juba lõpetanud on." Siis aga taipasin, et me lõpetame enne neid. Aga see võit pole peale 7. klassi olnud enam üldse oluline. Ausalt. See pole kunagi väga huvitanud, sest tulemus on ette teada. "I thought I had it all figured out!" (Seda tuleb lugeda sellise sügava meeshäälega, mis tavaliselt treilerites on).
Kui tulemused välja kuulutati ning selgus, et me võitsime. No woah! Kust see tuli!??! Panustasime kõikide inimeste kiituste kohaselt, et noh.. äkki kolmas-teine vms. Aga wow! Tõesti väga väga lahe. Epicness kuubis. Mõndade teiste inimeste näod olid kulda väärt olnud, kahju, et ma seda ei näinud. 
Edasi läksime oma tordi ja šampusega linna, istusime Kohvicumis ja pärast seisime mõni minut Kohtuotsa platvormil. Õhtu lõpetasime Piia, Roosi, Merelle ja Kaisaga Mustas Puudlis, kust edasi suundus iga puudel (loe: roju) juba oma koju.


Ma ütleks, et me tegime eile ajalugu. See kõlab ehk veidi tobedalt, et ma räägin Playboxist, kui elu sündmusest, aga see hunnik aega ja energiat, mis me sinna alla iga aasta paneme teeb sellest ikka aasta ühe suursündmuse. Ja ma leian, et mul on see õigus. Nii, et suck this!
Tänan Roosit, kes vapralt kõik üles võttis ja mind pildistamisest säästis. Aitäh!!

Vombat

Oh hai friends!
Nagu eelmisest postitusest vist mõista andsin on kool täies hoos ja mitte midagi ei püsi koos. (Rhyme-master!)
Kaks nädalat on möödunud. Ma hakkasin kitarri õppima. Esimesed kolm päeva mu sõrmed olid väga hellad. Peale pikka mängimist meenutasid mu sõrmeotsad halle junne ja kui ma midagi sõrmede vahelt sõin (olles eelnevalt käsi pesnud) maitses toit ka veidi metalliselt. Aga olen enda üle siiski väga uhke. Laulud nagu... tulevad.. aga F-duur on ilge mölakas. No kohe on ja ta ei saa sinna mitte midagi parata. Nüüd pole kohe juba paar päeva harjutanud, sest nii palju on teha, kuid eks ma ta varsti mõndadeks minutkümneteks enda käte vahele võtan.
Esimene koolinädal peale vaheaega läks kohe tavalisse rutiini kui saabusid sõbrad Vägivald, Derp ja Perverssus. Avalöögi sellele 7 (või kaheksa.. ma ei tea) nädalat kestvale agooniale andis muidugi keemia kontrolltöö kohe esimesel päeval. Mille ma sain viie, btw. Kas ma selleks õppisin? Ei. Meenutame veelkord, mis ma sain töö, milleks ma olin õppinud nagu segane. Oot.. mis see oli. Ahjaa.. 4! Ja nii on viimasel ajal kuidagi kogu aeg juhtunud. Õpin, saan nelja. Ei õpi, patustan, saan viie. Ma ei tea,  kas karmajumalad tasuvad mulle tõesti mingeid kümnendite taguseid võlgu või ootab mind kusagil midagi halba.
Ahjaa! Ma kandsin ju terve esimese koolinädala musta. Alguses oli põnev ja lõpus enam polnud. Aga polnud ka halb, sest mul ei visanud musta juures üle mitte midagi v.a. mu must sall. See oli lihtsalt... liiga tume. Käisime must-valgena Marisega ka 4.11 vaatamas kahte tantsuetendust Kanuti Gildi saalis. Renate lavastatud tants oli jälle lihtsalt nii... valmelik nagu seal öeldi, et lihtsalt.. pole sõnu. Väga hea!
3.11 oli koolis ka dadaistliku luuletuse esitamine. See oli põnev ja tore. Ja põnev. Ja tore. Ja lärmakas. Ja lahe. Teinekordki.
See nädal on olnud veidi kaootiline kõikide oma tööde ja tegemistega, kuid noh.. olen välja vedanud. Bioloogia ja muusikaajaloo tööd on praeguseni olnud reaalselt ainukesed tööd, mille kätte saanuna ma seda vaatan ja mõtlen: "Ahah, jah. Nii, seda ma tean, see on ka lihtne. Ja-jaa.. see on see mhm. Okei. Hakkan lahendama" Ülejäänud tööd lihtsalt on vajanud ikka pinginaabri nügimist ja ebaausaid võtteid. V.a. vene keele diktant, mille ma loomuliku intelligentsiga nelja sain. Ats is forever mocking me. Aga see kõik on ainult selle pärast, et Ats kirjutab esisuurtähti veel nii nagu seda tehti kolmandas ja minul on mingi weird-ass käekiri. Nady tahab aga konksukesi siia ja konksukesi sinna ja trüki A-täht talle ei sobi. Niisiis.. vene keeles, selle asemel, et tegeleda vene keelega, tegeleme meie kalligraafiaga.
See-eest majanduses. Majanduses on meil üks pidev etteütlus. Õpetaja dikteerib teksti, mida kõik tuima näoga kirja panevad, midagi aru saamata, sest õpetaja ainuke funktsioon seal klassi ees ongi teksti tuima näoga ette lugemine ja sõnapaari "välja arvatud" viis korda kordamine.
Käisin kolmapäeval "Saladuste" võtetel.
Neljapäeval peale kooli läksin Piia juurde, õppisime bioloogiat ja siis läksin isa ja väikestega teatrisse. "Pipi Pikksukk" oli väga hea! Pipit mängib tüdruk on väga andekas ja hea häälega. Väikestele ka meeldis ja jah. Nädala pärast uuesti Estoniasse. Siis ootavad mind kaunid baleriinid, kes tantsivad .. oh.. jah.
Eile oli kuidagi veider päev. Nagu oli ja polnud ka. Alguses oli tore, selline tore päev. Viimased kaks tundi aga oli selline tunne, et jääks magamaa...... nüüd. Kuidagi halb ja paha ja väkk. Bioloogia töö läks küll hästi, aga ikkagist.. selline väkk oli. Ma ei tea.. see maagiline 11.11.11 ei kõnetanud mind kuidagi. Hispaania keeles küll, tegime koos ühissoovimise, kuid.. ei tea. Loodab siis, et soovid täide ka lähevad.
Kodus ma pakkisin kotti ja siis suundusin uuesti linna, et šopata Merellele kinki. Ma pole kunagi nii ideedetult kingiotsingutel käinud. Kohe päris halb oli. Iga kord kui idee tuli polnud see teostatav või oli see liiga kallis. Aga mis seal ikka, lõpuks sain ma hakkama ja kõik oli hästi.
Mis aga puudutab sünnipäeva ise, siis sel maagilisel kuupäeval 17 saanud Merelle oli väga kaunis ja tore ja sünnipäev oli lahe. Sai mitu kõva kõhutäit naerda ja ma pole enne tundnud, et suu derpimisest niimoodi ära väsiks nagu siis, kui me kommentaatorid olime. Kordame ex?? Leian ka mina, et suur vähemalt 40% kui mitte rohkem, on eestlaste kaotusest just kohtuniku süü ja nähes Facebookis toimuvat, arvan, et Viktor Kassail poleks tulevikus just kõige targem Eestit külastada.
Peale ebaõnnestunud jalkamatši läksime linna peale laiama. Trehvasime tuttavaid nägusi ja palju jalkafänne ja kohe.. noh. Põnev ööelu käis. Õhtu lõpetasime Piiaga mööda Paldiski maanteed tema poole jalutades, olles enne tõestanud, et hail'ides saab Tallinnas ka taksot - see takso oli Kaisale.
Oh well ja täna. Täna toimus üks massive playboxi proov. Aga ma leian, et olime väga tublid ja tants on ilusti selge. Meist saab asja. Nii, et 18.11 kell 18:00 (oo.. maagia! see võiks alata kell 18:11.. oleks maagilisem) ajage end Westholmi kohale!
Nüüd aga HIMYM'i manu. Kõike kaunist!

Püromaan

Tahaks koolile ühe lõuahaagi anda ja siis selle põlema panna. Mitte küll otseselt. Mitte kooli kui koolimaja (sest see on ilus), vaid kooli kui vaimset asja.
Tahaks põlema panna õppimise, mitte õppematerjalid, vaid õppimise kui midagi kosmilist.
Tahaks põlema panna selle pingutuse, mis tuleb teha selleks, et hinded kukuksid head. Ja ometigi kui ma püüan pingutada, siis kogu aeg kuskil ees mingi sein, mingi kuradike õlal, kes ütleb: "Sa vead välja küll. Aitab nüüd!" Ei. Ma ei taha välja vedada. Ma tahan, et ma saaks öelda nagu Karina: "...olen homseks maksimaalselt ära õppinud.." Millal ma viimati maksimaalselt ära õppisin?
Ma tahan seda blokeerivat seina põlema panna. Luban, et hakkan tänasest tikke otsima.

Eilne päev oli kuidagi meeeeletult pikk ja vägagi kodune. Seega otsustasime Piiaga hakata täna piljardihaideks. Saime linnas kokku ja mängisime piljardit. Piljardionu oli väga tore. Meie kaks esimest mängu jäid viiki. Läksin kolmandat - otsustavat ostma. Piljardimees andis mulle minu 1€ (1€ = 1 mäng) eest kaks mängu - sest meil oli nii hästi läinud. Vot kui tore!

Nüüd ma lähen aga kitarri õppima. Sain Lizethilt täna kitarri ja hakkan nüüd kitarrivirtuoosiks.

Lilled nopitakse koos juurtega

Fedi pilt. Minu sünnipäevast. Praegu ainult mängiks piljardit kogu aeg kui saaks.

Kas teate, kui väsinud ma olen? Ma usun, et ei tea. Ma ise ka tegelikult ei tea. Täna hommikul peale koju jõudmist ja pool tundi tukastamist ma jõin tassi kohvi, mis oli nii kange (kolm lusikatäit kohvi ühele tassile, tavaliselt panen kaks). Kange, aga hea ja nagu näha mõjuv, sest ma olen siiani üleval, kuigi praeguseks juba tunnen, kuidas varsti silmad enam ei püsi lahti ja ma kukun näoga mataki! vastu klaviatuuri. Aga vaheaeg on ometigi ju! Järgmine kord, millal südamerahuga (st. ei pea ülehomme kooli minema) allnightereid saab teha on alles detsembris-jaanuaris ja sinna on liiga kaua aega.
Vaheaeg algas toredasti Tartus. Sõitsime reede õhtul Piia ja Kaisaga Tartusse. Rongisõit oli tore. Rongid on toredad. See sõit oli küll pikkkkkk, aga see-eest vahelduv. Meie taga istus mingi 9. klassi poiss, kes tundus nagu mingi 13-aastane, kuid see selleks. Ta rääkis alates Tallinnast (?) mingi oma sõbra või venna või whoebsiga juttu ja lubas Jõgeval uuesti helistada. Kui ma ei eksi, siis ta rääkis selle telefoniga aga nii kaua, et kui ta toru ära pani, siis umbes poole tunni pärast me olime Jõgeval. Miks ma aga sellele noormehele nii palju aega pühendan? Sest. Ta sõnastas ühe lause või.. fakti nii naljakalt. Ta rääkis ja rääkis ja üks hetk ütles: "Kas sa tead, et Tema ja Temake (as in.. ma ei mäleta nende inimeste nimesid) läksid suhtlusest lahku? Ses' suhtes on hullult kahju, sest noh.. nad said ju hullult hästi läbi."
Aga Tartusse jõudnud ootasid meid rongijaamas kaks noort tudengihärrat, kes meid rõõmsasti oma korterisse viisid ja kus me lõbusasti kõht kõveras naerdes aega veetsime.
Hommikul ma tegin pannkooke. Nendega oli ka selline lugu, et õhtu varem olime avastanud, et härrastel pole piima. Püüdsime siis sotsiaalvõrgustiku vahendusel saada naabrineiult piima, kuid ta vist ei vaimustunud ideed tõusta laupäeval kell 9, et minna naabrite juurde, et neile piima viia. Seega kupatasime noore semiootiku poodi ja kui ta piimaga naases tegin ma ühed siidised pannkoogid.
Tudengid jäid õppima ja neid suundusid Tartu võlude - kaltsukate manu. (KUNAGI EI TEA, kas MANU on eelmise sõnaga kokku või mitte!!) Saak oli üpris hea alustades ilusatest ehetest lõpetades 7€-se mantliga, mida ma lihtsalt jumaldan. Ja nagu ma olen siit ja sealt kuulnud, ka teised inimesed jumaldavad.
Käinud lõunat söömas tsillisime õppivate noorhärradega kuni oli aeg õhtusööki valmistama hakata. Selle jumaliku roa valmistas meile Piia. Ja ma arvan, et ei liialda, kui väidan, et riis, Uncle Bens ('i wannabe Hiina kaste) ja kana tegi kokku ühe jumaliku roa.
Õhtu lõpus me hävitasime õppivate noorte ajurakke näidates neile frustreerivalt halba (aga tänu sellele ühte maailma parimat filmi - vähemalt nii on minu arvamus) filmi "The Room." Noor arstiteadustudeng haaras pidevalt terve päev õpitud koljuosadest kinni ja ainult oigas.
Pühapäeval oli äratus kell 6:30 ja me suundusime kell 7 rongile, koos kõigi oma kodinatega. Neid oli ikka liiga palju.

Edasine vaheaeg on olnud rahulik. Veidi Stuudiot ja eile oli üks tore tore ja ikka väga pikk päev. Ma olen kaks päeva järjest maganud vähemalt 12 tundi täis ja seega ärkasin eile juba kell 8:30 ja sundisin ennast väevõimuga tunniks ajaks veel unne tõustes lõpuks ikka tund aega varem üles.
Sõitsin linna, sain oma Fedi pildid kätte (!!!!!!!) ja siis läksin Kaisaga Vändra bussile. Liival tulid peale ka Piia ja Pirje ning sõitsime Kohilasse.
Miks Kohilasse? Kaltsukasse. Jah. Ütleme nii, et mõneks ajaks on kaltsukavajadus rahuldatud. Vabalt võib mingisse, mis tee peale jääb sisse astuda, kuid enam pole seda meeletut tungi seda teha. Paar kolm leidu ja oma väikelinna päeva lõpetasime hubases kohvikus Sofia.
Linna tagasi jõudes ma saatsin Kaisa bussi peale ja tsillisin tund aega linnas. Leidsin Rahva Raamatust ühe 2€-se raamatu, mille ma endale kohe varsti soetan ja siis istusin Solarise Apollos ja ootasin. Mu ootamise lõpetas alati rõõmsameelse Karolini kõne.
Suundusime Karoliniga Järve Selverisse ja ostsime end puuviljadest meeletuks. Seal kohtusime ka Mirjamiga ning edasi läksime korraks Säästumarketisse, rottisime sealt ühe kasti ja suundusime Karolini juurde.

Karolini kodu on võimas. Kujutage ette maja, mis eest näeb välja ühekordne, kuid siis läheb tagant hoopis kuhugi orgu ja seetõttu on seal orus ka alumine korrus, mis on tegelikult esimene korrus (wowowo!! kammib ära onju). Astud sisse ja esimene asi, mis silma jääb on kesest elutuba laiutav suur ja üleni valge tiibklaver, mille taga pole sein, vaid suured maast laeni aknad. Siis sa lähed kööki, mis on enam-vähem iga inimese unistuste köök ning kui sa kunagi ka ohhetamise-ahhetamisega alla korrusele jõuad, siis seal on väikest moodi bassein, taaskord - maast laeni aknad ja teleka asemel on dataprojektor suurde valgesse seina. Niipalju siis kauni Karolini kodust.
Kui Liivia helistas, et on juba sünnipäeval, siis me alles kõndisime Karolini juurde. Karolin ütles: "Meil läheb üks 1,5 tundi. Ja siis me hakkame tulema" Me ei tahtnud uskuda, et meil nii kaua läheb, kuid näed - läks.  Bussipeatusesse jõudes mõtles Karolin, et hääletaks. Bussini oli veidi aega, äkki läheb õnneks. Ja uskuge või mitte! Sellele sünnipäevale meid viidi Range Roveriga. Autos istus tore noor naine, kes oli just ratsutamast tulnud ja kelle CD-de hoidjas seisis ka ei miski muu kui Hurts - "Happiness." Respect.
Karolin arendas väga sujuvalt vestlust ja sümpaatia selle tundmatu ees kasvas ja me lahkusime kõik sealt Roverist tuulerõugetäpilised ja sinise silmaga nägudes (stiilikas oli) suur naeratus.
Sünnipäev oli ise meeleolukas. Rahvas tuli ja läks. Oli kord Hellas, kord seal. Ainukesed, kes peale meie kolme veel korralikult stiili järgi riides olid, olid Maris kehastunud 1920ndate halastajaõeks (väga kaunis!), keegi noorhärra, kes nägi välja justkui ta näkku oleks sigarette kustutatud, kepiga noormees, kes nimetas end Dr. Hauss ja üks sünnipäevalaps - riietatud väga šikilt üleni musta nimetades end Surma Kutseks.

Suurem osa õhtust möödus mugavates kott-toolides istudes ja kuulates teiste inimeste tarke nõuandeid ja/või pihtimusi. Kella kahe aeg hakkasime liikuma. Tellisime endale takso, mis pidi tulema Lastemaailma ette. Kui me parasjagu sünnipäevalastega nägemiseni jätsime tuli meie (sel hetkel seisin Marisega kahekesi veidi eemal, sest me jätsime esimestena hüvasti) juurde üks mees, kes küsis üleni valgesse riietatult Mariselt: "Vabdandust, et tülitan, kuid kas te kannate kogu aeg AINULT valget?" Tema nimelt pidavat kandma kogu aeg ainult musta ja siis see tundus paeluv. Sellest ajendatult tegime Marisega ühe... pakti.. challenge'i, et nüüd kui Stuudio hakkab, siis sellest korrast nädal aega +1 päev kannab tema kogu aeg ainult valget (või noh, heledat, sest tal pole nii palju valgeid riideid) ja mina ainult musta. Jalanõud ja kotid välja arvatud.
Raekoja platsis pidasime aga kinni, et imetleda udusse mattunud Niguliste torni, klõpsutada paar fotot ja enne kui me arugi saime olid kuskilt ilmunud välja Mirjami ja Karolini tuttavad, kelleks olid kaks nende vahetusõpilast üks kummagi klassist ja siis nende õpilaste saatjad.
Jäime Marisega veidi eemale ja järsku seesama mees ilmus meie ette. Ta oli meid järsku jälle silmanud ja me jäime temaga rääkima. See mees küsis Mariselt: "Ega te juhuslikult Viidingu sugulane pole?" Ei, ei ole. Kas Teie olete? Ta vastas: "Ei, ei ole... kuid me liigume samu radu pidi. Neid kurbuse radu." Siis hakkas veidi hirmus ja hale sellest mehest. Ta rääkis meile, kuidas ta on kirjutab ja praegu tegeleb mingi stop-motion filmi ideega, mille jaoks ta ehitab koju traadist ja vatist (?) tuumaseenekesi. Üks hetk tulid need vahetusõpilastega inimesed meieni ja Mirjami klassis olev vahetusõpilane on Mehhikost. Ta tõmbas mu tähelepanu katkiselt kunstnikult veidikeseks eemale, sest ma sain purssida hispaania keelt!! Hispaania keelt!!! Ta küsis, miks mul need täpid näos on ja kuidas mu läheb ja ma vastasin ja oeh! See oli niii lahe. Pärast ta ütles, et ma räägin päris hästi. Ma ütlesin: "Gracias, pero yo pienso que, tengo que practicar un poco mas."
Meie takso tühistati vahepeal taksofirma poolt ja järsku oli Karolin juba uue tellinud. Kiirustasime selle peale. Hispaanlane soovis mulle head aega ja ütles nagu öeldakse: "Hoia end! Oli meeldiv tutvuda!" Ja ma soovisin talle sama ja me teed läksid lahku. Aga hispaaaaania keel!!!

Taksosõit. Ma ütleks, et see oli kogu meeleoluka õhtu üks meeleolukamaid seiku. Karolin vaimustas istus ees ja me ei suutnud ära imestada tema olekut. Ta tõestas ennast väga heast küljest võõrastega suhtlemisel. Kui me tagapingil vahepeal oma vestluses vaikseks jäime hoidsime väga paaniliselt naeru tagasi. Eestoolilt kostus Karolini malbe hääl, mis seletas väga rahulikult taksojuhile regilaulu olemusest. Teinekord kostus sealt tema murelik hääl, mis oli väga kurb ühe kleepsu pärast (Kleeps oli "Turvavöö peale!") mis oli juba ära tulemas. Ja kolmas kord: "Minu vanaonu tütretütre poeg (?) on olnud üks Eesti kuulsamaid mündikogujaid." Õnneks tuli kohe meie peatus ja taksost väljudes me lihtsalt purskasime naerma. Karolin, mida sa tegid?? "Ma lihstalt hämasin. Häma, häma, häma. Mul oli igav,"   oli tema lihtne ja loogiline vastus.
Magama saime alles hommikul kell 5, olles läbi arutanud ja analüüsinud ja arutanud ja analüüsinud nii palju asju, et kohe pea tahaks lõhkeda.
Täna hommikul ärkasime ja esimesele.. teisele.. esimesele...noh sellele kõrgemisele korrusele minnes avanes suurte maast laeni akende tagant selline vaade.. lihtsalt.. päike tõuseb, suur terrass, puud, kaste.. oh! Kaunis.

Ma teen täna õhtul juustusuppi.

Tahaks olla see mikrofon

Hurts dirts oli super fucking amazing. See nädal läks kui linnutiivul. Praegu hiilin kõrvale kohustusest otsida Mirko tundi mingisugust objekti. Mõned ideekesed on, kuid mingi paaniline tunne on, et ükskõik, mis ma valin kellelgi on ikka sama objekt. Pealegi, see võiks olla midagi, millega annab palju teha.
Täna füüsika tunnis, peale seda kui õpetaja oli mu peale karjunud, sest ma kirjutasin. Little did he know, ma kirjutasin füüsika-alaseid asju. Mul on nimelt harjumus teooria tundides, kui ta ütleb: "See on kontrolltöö küsimus ja vastata tuleb sellele nii ja nii." kirjutada see küsimus üles. AGA kirjutamiseks tuleb ju vaadata sinna kuhu õpetaja parasjagu näpuga ei  näita (st. paberile ja mitte vihikusse). Aga tagasi algusesse: Täna füüsika tunnis, peale seda kui õpetaja oli mu peale karjunud vaatasin ma eriti tähelepanelikult iga tema liigutust ja kuulasin kõike, mis ta rääkis. Kas mulle ka midagi külge jäi sellest? Ei. Nimelt, avastasin, et füüsika teooria (ja keemia teooria for that matter) on ainukesed korrad, mil ma olen täheldanud seda, et jutt jookseb ühest kõrvast sisse ja teisest välja. See on naljakas. Sa nagu istud 45 minutit ühe koha peal. Kuulad pingsalt (v.a. keemias), vahepeal püüad kirjutada paberile vaatamata ja kui tund läbi saab ning klassist lahkud avastad, et ega sa väga midagi sellest tunnist ei mäleta. Võib-olla ehk põhiteemat: elekter, pinge ja Ohmi seadus ja seda, et neid on kaks. Kuid muidu puhub tuul.
Mul on parema käe peal väikesed verevalumid. Sellised... minid. Ma olen neist väga sillas, sest mul pole enne selliseid olnud. Või noh.. on, aga need olid käe siseküljel ja see oli võrkpalli süü. Need sinikakesed on tingitud eilsest Stuudio fight clubist. Andsin Karolinile ja Mirkale kõrvakiile ja sain ise ka veidikene nahutada. Lõbus, eh?
Täna hakkas vaheaeg. Huvitav mis minust nädala pärast saanud on? Kindel on see, et umbes 6 tunni pärast saabun ma Tartumaale ja veedan oma nädalavahetuse mööda kaltsukaid kolades ja nzm asjatades. Pakkisin ennist kotti. Läheks nagu pikemaks ajaks kui päevaks reisile. Kott on raske, aga mitte punnis! Fotokaraibe võtab nii palju ruumi.
Millest veel teile pajatada? Ahjaa.. ma käisin laupäeval ühes kaameraproovis. See oli põnev ja tore. Mulle meeldis kõik.

fyi. see pilt pole minu tehtud. Ilgelt lahe oleks, kui oleks. Aga pole.

Veel midagi? Eelmine reede saime kaks tundi koolist varem lahti. Fucking kaks tundi. Siis aga läksime Piia juurde ja kuulasime Hurtsi ja valmistasime end vaimselt ette selleks ääretult toredaks kontserdiks, mille ainukeseks miinuspooleks oli üks koljat ja teiste sõnul ka mingi ilastav paar kuskil kaks sammu eemal. Muidu oli chill. Ühel mehel oli afäär oma mikriga ja teisel klaveriga. Pluss ma sain megavingeid pilte neist!!
Aga ma arvan, et ma tänaseks lõpetan ja suundun edasi otsingutele mööda maja.
Kaunist kaunidust!

Innocent, they swim. I tell them no.

Kas te olete kunagi jäänud koju tulles paduvihma kätte? Niimoodi, et kohe kallab. Niimoodi, et olete kohe kuni aluspesuni läbi ligunenud? Olete? Ei ole? (Kui ei, siis olete ilmselt üks sellistest inimestest, kes on suhkrust ja tassib igale poole tüütut vihmavarju kaasa. Okei.. mul ei ole vihmavarjude vastu midagi, asi on vist pigem selles, et kõik vihmavarjud, mis mul kodus on, on need pikad ja tüütud ja ei mahu kotti) Igatahes. Mina jäin täna sellise vihma kätte. Muidu mul poleks selle vastu midagi, ainult, et see oli jääkülm. Ja jääkülm oli see seepärast, et noh.. heheh! see oligi jää. See polnud paduvihm. Ei. See oli padurahe.
Veel ehk vinguda? Jah? Ei? Jah? Jah.
Kool on tüütu. Meeletult!! Kõik tundub tüütu, kontrolltöö tuleb... kodus vaatan korraks päevikusse: "kontrolltöö" Panen päeviku kinni, koti kokku ja heidan magama. Vot niimoodi õpitakse tänapäeval.  Kui muidugi välja arvata eelmine kolmapäev, mil me kaheksase õpirühmaga tegime ühe keemiakohtingu. Tõesti. keemia sai selgeks nagu seebivesi. Aga töö.. NELI, sest töö tegemise lõpuks väsinud Getteri meelest 1g=1000kg. Seems legit?
Stuudios on vinge. Mulle meeldib kõik.
Eelmine nädal oli kuidagi väga hectic. Kõigil olid mingid ungarlased külas, kes jõid ja tegid kanepit või kui olid korralikud, siis ei saanud inglise keelest aru. Ma ei tea, mul polnud sellega muud muret, kui et pea iga päev esimesed tunnis ma olin kuskil üksi koos kogu oma maailma raskusega. Aga see eest ma õppisin üksi olles geograafia tööks (ainuke töö, milleks ma legit korralikult õppinud olen viimasel ajal, tulemus - 5).
Käisin neljapäeval "Metamorfoosi" vaatamas. Ma hakkaks seda nüüd ülistama, kuid intrawebis on see veider ja ei kuku alati välja nii, kuidas tahaks. Fakt on see, et see oli hea ja ma soovitan vaatama minna, kellel on raha, tutvusi, aega ja võimalusi.
Ma sain nädalavahetusel oma sokiga nii kaugele, et hakkasin sinna peale siis pilti kuduma. Ja teate, ma koon oma sokkide peale Snoopy!!! Ülilahe! Peaaegu pool on juba valmis ja see näeb tõesti lahe välja. Ei jõua ära oodata, milllal mõlemad valmivad, siis hakkan ringi patseerima neis ja kõik küsivad: "Oo!! Kust said?" ja siis ma olen naq: "Omg, ise tegin! pfft!" jah.. nonsense.
haha.. ma hakaksin täna õppima vasaku käega kirjutamist. Lihtsalt, et arendada oma paremat ajupoolkera. Niiviisi saab minust ehk loovam ja veel ilusam ja veel targem ja veel andekam inimene kui ma juba olen. Funky eh?
Täna peale kooli (ja peale väitlusringi) läksin ma koju ja Adamsoni peatuses ma ootasin bussi. Ootasin bussi seistes porilombis. Just because i can! See tunne on ülihea! Kummikud rokivad.
Ja nüüd. Kas lugeda või vaadat HIMYM? Ibsen? Barney? Ibsen? Barney?
Ma arvan, et valin Barney, kuid koon samal ajal või värvin vasaku käega värvimisraamatut.
Adjöö!

FYI

HURTS ON SEE NÄDAL!! SEE FUCKING NÄDAL!! HELL FUCKING YES!!!

Getter pidas vahet

Oo, vaene mina. Niivõrd pika vahe jätmine tähendab enamjaolt hiiglasuurt kirjutustööd ja sellega ma nüüd alustangi. Mis ma muud ikka oskan öelda kui, et aeg näed, läheb kiiresti. Juba on september omadega ühelpool võttes kaasa tohutustes kogustes tegemisi ja olemisi. Need kolm nädalat on olnud meeletult kultuursed, põnevad ja kokkuvõttes vägagi pöördelised.
See rebaste päev. Oli sellega kuidas oli, nüüd on ta läbi ja kokkuvõttes mingit suurt draamat ei tekkinud. Rebaste pidu aga see-eest. Naeran iga kord pihku, kui Mattis ja/või Amor jälle pool-pahandades peol osalenutelt raha tulevad nõudma, sest näed - trampuliin läks katki. Hurr-durr, ma ju ütlesin, et see on vastik, pime ja haisev pidu. No offence, though, kellele seal meeldis.
Aga 17. septembril ma pidasin Zelluloosi piljardis oma sünnipäeva. Enne sinna minekut kinkisid Kaisa ja Piia mulle augu. Funky, eh? Ma jäin oma sünnipäevaga väga rahule. Ma taasavastasin piljardi võlud ja võiks seda kogu aeg mängimas käia, kui mul oleks kamraade, kes minuga saaksid ühineda...või kui täpsem olla - kui mul oleks aega. Jah, ma tean, et üks ei täpsusta teist. Jutt voolab veidralt täna.
Kapi peal ilutseb mul nüüd aga üks suur karp, millele on Carolini kauni käekirjaga kirjutatud: "magusakarp" ja seda ta tõesti ka on. Lisaks Carolinile, kes kinkis mulle mõned tahvlid šokolaadi, kaks turroni ja ühe paki mingeid komme (mida ma pole veel avanud, seega ei oska mitte midagi nende kohta öelda, sest nad on mulle võõrad) tuli ka Silver mu sünnipäevale, tuues endaga kaasa tervelt 1 kilo Karl Fazeri šokolaade!! Iroonia seisneb aga selles, et nüüd, kus mul on lademetes maiustada on mul mingi magusasöömise põuaperiood. Ma juba aga tunnetan seda mõnu, mis saabub siis, kui ma taaskord ainult magusast toituks ja uskuda või mitte on mul selleks ajaks üle kilo!!!! šokolaadi!
Nii.. nüüd kus olen teie suud vesistama ajanud, räägin teile oma igahommikusest missioonist - "Päästa kassipoeg!" Teisisõnu võib seda nimetada "Hommikukohvi joomine," mis on nüüd tükkmaad põnevam, sest Merelle poolt sain ma kingituseks kauaoodatud suure tassi, mille põhjas on kassi(poja - vähemalt nii ma tahan uskuda, et see on kassipoeg) kuju. Nii huvitav on talle iga hommik kuuma kohvi otse pähe valada ja siis teda sellest uppumissurmast päästa.
Merelle kinkis mulle ka šokolaadi-kohvi, mida ma pole veel avanud, sest järgmisel päeval (oma õigel sünnipäeval) tuli ema kingikotiga, kus oli kirsi-šokolaadi maitseline kohvi. Või lõhnaline. Sest tegelikult on mõlemad ju aroomikohvid. Ema poolt kingitud pakk oli juba aga avatud, sest noh, see on sellisest poest ostetud, kus on avatud pakid ja siis tuleb see enne ära juua. Sellel kohvil on kirsitubaka lõhn, nii, et iga kord kui ma seda teen on mul tunne, nagu kuskil keegi suitsetaks kirsitubakat. Ma ei tee seda aga väga tihti, sest see maitse on ka üüratult lääge, hea, aga lääge. Ja nagu ma ütlesin, ma ei talu praegu suurtes kogustes magusat (s.t. siis ka lääget maitset).

Kas mu eelmisest postitusest seda lauset mäletate: "Sama päeva õhtul, bussi peale minnes haarasin härjal (aka. oma mõtetel) sarvist ja nüüd on mu päevad kuni järgmise pühapäevani täidetud taaskord deklameerimisega iseendale, Liisale ja Õnnisele." ?
Sellest nüüd siis lähemalt. Ma läksin oma sünnipäeval Nukuteatri Noortestuudio katsetele. Katsed olid pärastlõunal, seega hommikul ma sain rahulikult olla ja süüa ja sünnipäeva nautida, kuid kuskil tund aega enne lahkumist tuli väike närv sisse ja oli kohe...bubuuu nii naljakalt hirmus.
Jõudsin linna üks tund aega enne katsete algust, see tähendas aga, et ma venisin läbi vanalinna nagu tigu. Tõesti. See ring, mis ma tegin, et Hobujaamast Laiale tänavale minna oli niivõrd naeruväärne (Raekoja plats-->Pikk tänav--> Oleviste kirik-->Lai tänav-->Suur-Kloostri tänav-->Lai tänav). No lõpuks kohale ma jõudsin ja istusin Black Boxi ees koos Miiaga.. või Liisuga. Ma ei tee neil kunagi vahet ja enam ei mäleta ka, kumb ennem oli. Igatahes, siis kui MiiavõiLiisu välja tuli saalist oligi minu kord. Ses mõttes, et minu ja veel nelja inimese kord.
Mul läks enda arvates suhteliselt keskpäraselt. Ses mõttes, et ma tundsin, et suudan rohkemat. Ma polnud psüühiliselt üldse närvis, kuid mu füüsis värises niimoodi, et tundsin ka patsi enda peast ära hüppavat. Veider. See segas, kuid hakkama ma sain. Mul kästi teha kahte asja, mida ma vihkan käsu peale teha - naerda ja nutta.
Kuna meil paluti tulla kella 19:00-ks tagasi veetsin ma ülejäänud sünnipäeva linnas koos kaksikute Miia ja Liisu ning nende klassiõe (minu kunagi kooliõde ja mulle ka igalt poolt deklamaatorite konkursilt tuttava) Mirjamiga Kohvicumis, kus mulle siis kell 18:00 tuul ja torm saabusid.
Vestlesime ja ootasime seierite õigesse asendisse liikumist, et suunduda tagasi Laiale tänavale. Iga sammuga sinnapoole tuli tagasi ka juba tuttav närviline tunne, mis sai maandatud, kui sain lava pealt alla tulla, sest minu nimi oli öeldud II vooru pääsejate seas. Palju õnne sünnipäevaks!

Terve järgmine nädal möödus ootusärevuses tuleva pühapäeva ees. Ma suutsin selle aga edukalt sisutada kahe teatrikülastusega. Esimene neist oli juba esmaspäeval (19.09). Läksime ema, Piia ja tema emaga vaatama Põhuteatrisse Jarek Kasari ooperit "Katuselt." Mulle väga meeldis see. Alustades lavakujundusega (mis oli lihtsalt ääääääretult šeff!!!) lõpetades Hannaliisa Uusma vinge häälega.
Kaks päeva hiljem - kolmapäeval. Või on see üks päeb hiljem.. sest on ju üks päev vahel... nojah - kolmapäeval ühesõnaga. Läksin ma peale kooli Vaike juurde ja peale natukene segaduste lahendamist läksin kella viieks emale töö juurde, kaasas lilled ja piletid operetile "Silva." Ema oli üllatunud ja väga rõõmus ning ta ei suutnud uskuda, et olin saanud ka vanaisa kaasa mängima, talle mitte midagi öelda.
Suundusime Estoniasse ja veetsime õhtu I rõdu kesklooži teises reas. Palju õnne mu emale!
Nende kahe teatrikülastuse vahel - teisipäeval - sain ma kokku isaga, kes mulle tagantjärele õnne soovis ning täitis mu raamaturiiuli kauaigatsetud Jüri Üdi luulekoguga. Istusime koos ema ja isaga Mack Barbeque's ja lasime heal maitsta!
Kuni laupäeva õhtuni oli tavaline elu - kool-kodu-kool-kodu. Laupäeval aga suundusin ma peale päev otsa õppimist õhtuks linna.
Jalutasin läbi pimeda Balti jaama Kohilast tuleva rongi peatuseni, et seal kohata Piiat, kellega suunduda kahe sõjaväkke mineva koolivenna ärasaatmisele. Sellisel puhul peo korraldamine tundub, mulle veidi naljakas (eriti kui sõjaväkke saadetakse nii kaugele kui seda on Tallinn!!), kuid mul on hea meel, et seda tehti. Nii hea meel oli näha kõiki sõpru, kellega alates juulist oli kontakt justkui kadunud. Lisaks sai taaskord terve õhtu taguda kiiga ühte valget palli, et see tonksaks sisse kõik värvilisemad pallid. (See oli minu loov kirjeldus piljardile, kes ei mõistnud).
Rääkisime hästi palju tudengitega nende lõbusast elust, kus neljapäevad on reeded ja õlu hinnad erinevad linna omadest (jah, Tartu on Maakoht - fuck logic).
Igal heal asjal on ka oma halb külg. Nimelt, alates sellest laupäevast tundub kool talumatu. Kõik on halvasti ja ma lihtsalt kuidagimoodi elan üle need kaheksa tundi kestvad pinginühkimised. Paistab, et olen teravkeelsem kui muidu, sest Silveril on põhjust silti "Drama Queen" rohkem üles tõsta kui muidu. Oh ma ei tea. Aga T-man on ju täielik ...         idioot.

Igatahes pühapäeval (25.09) läksin ma uuesti Nukusse. Seekord tõmbasin seal selga mugavad trallitamise riided ja varvaste otsa villased sokid. Räigelt kodune tunne tekkis. Tegime endid soojaks (meid oli 18) ja siis õpetati meile väike kombinn. Esitasime seda ja pärast tegime veidikene improvisatsioonilist liikumist ning peale seda ooootasime. Kohe väga kaua. Kõik käisid ükshaaval sees ja laulsid ja laulsid veel, ainult et nagu kauboi, 86-aastane vanadaam või kirurg (nagu mina pidin tegema). Kui kõik olid sees ära käinud läksime uuesti kõik lavale. Seisime soojas prožektorivalguses ja kuulasime, kuidas meile räägiti edasipürgimisest ja mitte alla andmisest. Veidikene veel pinge kruvimist ja öeldi nimed, kes on pääsenud Nuku stuudiosse. Kaua ma piinlema ei pidanud ja mu nimi öeldi kohe ära.
Jah.

Noja siis õnnes joobnuna ma tulin koju ja olen terve see nädal olnud kooli peale veel vihasem kui enne, sest see kuidagi venib ja aeg esmaspäevast neljapäevani ja sealt pühapäevani venib veel rohkem kui muidu.
Aga kolmapäeval käisime ema ja vanaisaga jälle teatris. Seekord siis "Augustikuu" Draamateatris. Mulle väga meeldis. Avastasin selle etendusega, et igas teoses, olgu selleks siis raamat, näidend, film jne. on olemas peategelane ja on olemas keskne tegelane. Ita Everi mängitud Violet pidi olema justkui peategelane, kuid mina liigitasin ta enda jaoks keskseks tegelaseks. Aga Ever mängis ikka kuradima hästi oma rolli. Lihtsalt wo!! Jooksis ja hüppas ja kargas nagu noor vasikas. Tükk ise oli ka väga väga hea. Selline täpselt õige sügavusega. Lõpus tuli mul pisar silma. Aga ainult üks. Ja siis kui me plaksutama hakkasime tuli neid rohkem. Mul on veider viis ääretut rõõmu väljendada. Või siis on mu väljenduskanalid umbes ja kogu rõõm väljub silmadest. Võta sa nüüd kinni. Kuigi see seletaks nii mõndagi minu eneseväljenduse vajaka jäämisest.

Ja nädal sai viimaks läbi ja eile õhtul alustasin ma elus esimest korda oma küljendajakarjääri. Westpost. See peaks kõik ütlema.
Küljendasin eile õhtul kella 00:00-ni ja täna hommikul läksin edasi ja lõpetasin üks tund aega tagasi.
Aga mis seal's ikka. Sain oma olulised uudised enda jaoks kirja pandud ja lahkun nüüd kas lugema või kuduma või õppima.
Adjöö!

P.S. Kahe viimase postituse (st. siis eelmise ja selle) pealkirjad on tekstist, mida ma esitasin katsetel. Raamatust "Kurjus." See on nagu funfact. Ainult et Getteri asemel oli Erik.

Getter tõmbas sügavalt hinge.

Peale pikka peamurdmist, et kirjutada oma rebasele võimalikult tabav kiri, olen sellega lõpuks ühele poole saanud. Ma ei oska kirjeldada, kas mul on head ideed oma rebasele, kuid paari mõttelennu üle olen ikka päris uhke. Eks lõpptulemuse üle otsutab ta ise.
Alates esimesest septembrist on käimas olnud kool. Too esimene nädal, kus pea iga tund hakkas kohtade rebimisega on nüüdseks läbi ja ma olen selles võidujooksus saavutatud kohtadega väga rahul. Eriti suur pinge oli teisel septembril, kui me Piiaga bioloogia lõpus enam-vähem  sekundeid lugesime. Kusjuures iga sekundiga hakkas kõhus aina rohkem keerama, sest me teadsime, et meid ootab selle aasta kõige pingelisem jooks üldse. Õnneks ei läinud minu õudusunenäod täide ja ma istun inglise keeles jätkuvalt oma armsal kohal. Tähelepanuväärsel kombel istun ma väga paljudes tundides täpselt sama koha peal.
Selle esimese nädalaga, mis oli tegelikult ikka väga pikk, sain ma aru, et see aasta on kõike muud kui jalgratas. Selgituseks, siis see, et Raymond on võrrelnud kümnendat ja üheteiskümnendat klassi nii: "..11. klass on erinev nagu traktor ja jalgratas võrreldes eelmise aastaga.."
Ma olen püüdlikult kaasa teinud keemias. Mul oli tol viimasel neljapäeval ikka selline hirm naha vahel. Nimelt, ma kuulasin terve tund korralikult kaasa, tegin TV-d jne, aga mu hirm seisnes selles, et ma kartsin oma pilku mujale pöörata kui tahvel või TV, sest mul oli tunne, et kui ma töö juurde tagasi pöördun olen sekundiga maha jäänud ja ei saa enam mitte midagi aru.
Füüsikas tabasin end ühes teooriatunnis mõttelt. Õpetaja küsis,: "Kas kõik said aru? Onju lihtne." Ja ma noogutasin. Noogutasin, kuigi ei saanud tegelikult mitte midagi aru.
Ma suutsin ka endale sel nädalal teha algidee juurutamist. Ma polnud selle üle küll väga õnnelik, kuid noh, nii see läks. Ma avastasin esmaspäeval, et mul pole konkreetset huvialaringi. Lihtsalt pole ja kõik. Okei, kitarr nagu peaks seal kusagil tulevikus lisanduma ja ma lähen Kuustiku teatriõppesse.. kuid see tähendas, et terve september ei tee ma midagi. See mõte hirmutas mind. Sama päeva õhtul, bussi peale minnes haarasin härjal (aka. oma mõtetel) sarvist ja nüüd on mu päevad kuni järgmise pühapäevani täidetud taaskord deklameerimisega iseendale, Liisale ja Õnnisele.
Terve meie klass on esimese päeva nohisenud ja läkastanud. Reedel koju tulles ma hakkasin parotsema ja palun väga - gripihaiged klassikaaslased+mõttejõud ning ka mina tatistan. Ajan endale õhtuti küüslauku näost sisse ja olen õnnelik, sest (usun, kui mu ema räägib, et) nohu kestab tavaliselt üks nädal või seitse päeva (wink, wink!) nii et järgmiseks pühapäevaks peaksin ma ehk terve olema.

Võtsime see nädalavahetus kartult. See töö läheb viimased aastad kuidagi eriti kiiresti ja selle üle on mul ainult hea meel. Maja on küll taaskord ülerahvastatud ja ma tunnen ennast oma kodus kui kodutu. Minu tuba on mu vanatädil ja mina magan üleval. Päeval aga, ekspluateerivad ühed mu väikesed sugulased ülemist korrust, nii et mul pole otseselt kusagil olla.
Vaatasin täna suures meeleheites jälle lihtsalt nüridalt telekat ja üks hetk klõpsasin "Seitsmele," ning sealt tuli parasjagu saade "2000+" ehk siis minu lapsepõlve muusika. Ma sain üllatuse osaliseks, kui sealt tuli 2002. aasta Rootsi eurolaul. Seal tuli küll nende official music video, kuid ma vaatasin praegu seda esitust, mis nad siis siin Eestis tegid ja ma ütlen ausalt - mul tulid külmavärinad peale. Aga mitte sellepärast, et see oleks midagi megahead olnud. Ei, jumala pärast mitte. Aga seepärast, et see on ehe väljavõte mu lapsepõlvest. Eurovisioon in general on minu lapsepõlv ja neid laule on nii tore vaadata, sest ma tean siiani sõnu. Ma aga pean mainima, et mulle meeldis nende koreograafia, sest see on nii funky'lt 02ndate Eurovisoon.
Praeguseks siis kõik. Jätan teid siia ühe funky gif'iga ja lähen ise sööma.

Ma pigem tahan, et te oleksite vähem targad ja rohkem õnnelikud.

Minu mitte veel nii tuulises ja tormises elus pole vahepeal midagi pöördelist toimunud.
Ma sain läbi "Tuule varju," käisin isal külas ja oleksin äärepealt kuulsaks saanud. Aga ei saanud. ingid tsikid tulid Solarises kord mulle vastu ja kutsusid mind saatesse, mis sarnaneb Superstaarile.. ainult, et.. on Tallinna TV-s. Fuck no!
Käisin Kaisaga JJ-streeti ühel proovipäeval. Tantsisime House'i, Vouge'i ja Krump'i. House oli megalahe, Krump oli üli... valus.. ja Vouge oli lihtsalt too fabulous to handle. Õhtul läksime Katusekinno "Biutifuli" vaatama. Paljud on mult küsinud, et kuidas oli ja nagu juba varemgi ennast halva refleksina tõestanud impulsist vastan: "Hea." Tegelikult, järele mõeldes ma nii ei arva. Mulle ei meeldinud see film. See sisu ja kõik.. okei, kuid ma ei tea. See lihtsalt ei meeldinud ja kõik. Ootasin midagi rohkemat.
Eile koju jõudnult silmasin nagi otsas oma teklit. Kangele soovile alludes panin selle täna pähe ja tundsin ennast kohe eriti patriootlikult. Kooli minna oli ... ma ei tea.. nagu ikka esimesel septembril on. Õhkkond on veidi ärev ja tunniplaani nähes tahaks õpetajaid maapõhja kiruda, sest noh.. neljapäevad on rikutud (sest keset päeva ilutseb seal KIIIIIIIIIIIIMIA!!!) ja viimased tunnid on pidevalt kas inka, majandus või bioloogia.
Peale seda suundusime Solarise Vapianosse ja jõime Vapiano limonaadi ja Apelsini limonaadi (soovitan!!) ja teised sõid. Terve restoran oli täis reaalseid mütse (get it??!!) nii, et ma tundsin ennast oma tammetõru tekliga veel erilisemalt!Siis kui vihma juba sadas läksime Piiaga Geriljakinno, mis oli seekord GAG-i võimlas. Saime torti ja juua ja siis hakkas film, mis oli seekord ikka...kohutav. Ken Saani "Kevade" making-of Keenias. Okei.. mulle iseeneset pakkus pinget see, et ta seda üleüldse tegi, kuid tehniline pool nii making-of'il kui päris filmil jättis kõvasti soovida. Rääkides just helist... halb halb.
Koju sõites ma sain aru, et üksküik kui väga ma tegelikult kooli minna ei taha oli suvi ennast minu jaoks veidi ammendanud. Mul oli kõike olnud täpselt piisavalt ja ehk ongi just nüüd aeg tagasi (üpriski tüütusse ja väsitavasse) rutiini pöörduda.
Pealegi.. järgmised kuud peidavad endas nii palju huvitavat ja toredat. Alustades mitmest teatrikülastusest septembris, millele järgneb Hurtsi LIVE Saku Suurhallis oktoobris, novembris on balletiõhtu ja kõige selle keskel alustan ma uut elu kitarri seltsis, teatriõppes ja WestPosti küljendajana.
Homme ma tõusen taaskord kell 5:35, heidan riided üll, lürbin kohvi, söön võileibu ja asun teele üle silla, et jõuda siis kooli, mille koridoridest ma ei kuule enam igapäevaselt rõõmsa Raymondi häält, mis hüüaks: "Getter JAANI!!!"

Pealkirjaks on tsitaat direktori tänasest kõnest.

"Life is music and music is life"

Selline on mulle senise kõige võimsama muusikalise elamuse pakkunud vokaalgrupi moto.
Eile kui ma sisenesin Pirita kloostri varemetesse olid mu ootused tänu kopsakale piletihinnale ja juutubist nähtule väga kõrged.
Kui olin leidnud tribüünilt oma koha lugesin mulle pihku pistetud kava ja uudistasin niisama silmadega neid suuri varemeid. Minust paremal käel veidi eemal olid ühed hispaania turistid. Proovisin neid kuulata, kuid täna muule mürale ei suutnud ma suurt midagi nende jutust eristada. Minust kaks rida eespool istusid ühed saksa turistid, kes panid mind muigama, kui üks neist hakkas varemeid pildistama. Miks ma muigasin? Sest varemeid oli ainult häguselt näha tänu neid katvatele tellingutele. No jah. Üks hetk nägin eespool sisenet ühte väga tuttavat nägu. Mul läks natukene aega enne kui sain aru, kes see inimene, keda ma igal pool meedias olen näinud, on. Teadsin, et midagi poliitikaga ja siis sain aru, see oli Batrakova ja ei läinudki kaua, kui Voca People kontserdit austas oma kohalolekuga ka Tallinna vürst isiklikult.
Niipalju siis minu üldistest tähelepanekutest. Läheks kontserdi juurde.
Kui olid kõlanud traditsioonilised "Palun lülitage oma telefonid.... Please switch off your mobile..." läks saal pimedamaks (või noh nii pimedaks kui see läbi akende paistva valguse sai minna) ja algas muusika.
Voca People'i story on see, et nad on kaheksa tulnukat planeedilt Voca, kelle kosmoselaeva energia saab otsa ja nüüd on neil vaja see täis laadida. Seda saab teha aga muusikaga ja muusikaga ainult.
Kui nad olid veidikene ammutanud endasse meie keelt hakkasid nad endid tutvustama. Minu võttis tummaks Tuba (tuuba), kelle "do" oli nii madal, et võttis saali värisema.
Algasid erinevad muusikalised blokid, mille jaoks nad võtsid ennast inimketiks ja haarasid publikust kellegi, kelle käest nad said "musica historiat" ja "cinema, movies." Kõige esimene blokk oligi see kõige tuntum, mis on ka juutuubis üleval. Aga nagu alati, miski ei saa live esituse vastu. Ma hoidsin end tagasi, et mitte nutma hakata, sest muidu oleks kõik olnud udune ja ma poleks laval toimuvat näinud. See oli lihtsalt niiiivõrd hea!
Peale igat muusikalist blokki täitus nende kosmoselaev energiaga, mille üle oli üks neist alati täiesti hüsteeriliselt rõõmus. Mis nad siis veel tegid?
Vahepeal nad läksid publiku sekka ja võtsid sealt inimesi ja kuulasid, mis muusikat nende peast tuleb. Kellel kõlasid pulmakellad ja kellel ainult üks "sexsexsexsexsexsexse..." Ühest vanemast daamist sai alguse klassikalise muusika blokk, sest tema peas oli kuulda "Lahkumissümfooniat." Hiljem tulid nad uuesti publikusse ja moodustasid väikese pillirühma, kasutades inimesi oma pillidena. Seal oli kitarri, flööti, torupilli ja mulle suurt nalja valistanud didžeridoo. Scratcher võttis endale "pilliks" ühe kiilaspäise mehe väites: "I like your head." Miks küll? No, sest selle peal oli hea DJ-d mängida. 
Ühel hetkel jäi lavale ainult üks mees. Ta vaatas ringi ja leidis publikust ühe neiu, hakates talle silma tegema. Hiljem liitusid ka teised ja noordaam oli viie mehe tähelepanu keskpunktis. Ja siis hakkas kõlama "Can't take my eyes off you," mille saatel nad ka selle naise lavale tõid. Nad püüdsid teda sulama panna erinevate armastuslauludega, mille näitena tuleb mulle meelde hetkel ainult Backstreet Boys'i "As Long As You Love Me." Mul oli neist ainult kahju, et nad olid valinud sellise neiu, kes osutus väga kihistavaks, kui oleks võinud kõvasti kaasa mängida. Aga igatahes. Siis avastasid Voca naised selle sissetungija ja ajasid ta suure sisina saatel minema. Sellele järgnes naiste kord planeet Maa mehi võrgutada miksiga lugudest "Big Spender," "Lady Marmelade," "Fever" jt. 
Üks kontserdi ülevamaid momente oli siis, kui lavale jäid ainult Scratcher ja Beat On. Nad jäljendasid alguses arvutimängu tegelasi, kus nad n.ö. kaklesid. Hiljem tegid nad oma beat-offi jagades saali pooleks ja võisteldes, kumba oma on parem. Asi lõppes sellega, et saal tegi küll mingeid lihtsamaid asju kaasa, kuid taustal kõlas tõeline beat-off Scratcheri ja Beat On'i vahel. Nad tegid kahekesi veel ühe modern-muusika bloki, mida saatis tormiline aplaus ja jalgade trampimine, mis pani terve tribüüni värisema. 
Oli ka väike draama - nimelt Beat On "sai kuuli" ja temast sai Scratcheri sõnul Beat Off. Nad püüdsid teda elustada tehes talle šokke tänu oma nüüdseks täis laetud kosmoselaeva energiaga, kuid tulutult. Siis neile koitis: "Life is music and music is life" Nad laulsid talle ja Beat On ärkas taas elule. Veel viimane blokk laulda ja siis oli aeg ära koju minna.
Püstiovatsioonid. Nad kutsuti tagasi, nad said lilled ja läksid uuesti ära. Mind ajas aga üks hetk segadusse, et miks muusika ka plaksutamise ajal käib. Oh wait! Siis mulle koitis, et nad ise ju teevad seda kogu aeg!!  Rahvas ei jätnud aga jonni ja nad kutsuti veel kolmaski kord tagas. Nad esitasid uuesti oma miksi, mis on juutuubis saanud üle 20 000 000 kliki ja siis tõesti lahkusid saateks "We love you, Estonia!" 
Kui kontsert läbi hakkas see mass saalist väljuma. Mul oli ühteaegu niiii hea olla ja samas nii kurb. Ma tahtsin seda kuidagi neile edastada, olgugi, et minu tunnustus ei tähenda neile tõenäoliselt midagi. Aga ma tahtsin neile niiii väga öelda, kui hea see kõik oli. 
Läksin minust kaks rida allpool oleva helipuldi juurde ja koputasin ühele mehele õlale. Ta suunas mind Voca People'i isikliku helimehe juurde. Veidikene pudistades ja nutt kurgus ma ütlesin sellele patsiga poisile, mida ma kõigest sellest arvan ja palusin, et ta ütleks seda ka lauljatele edasi. Ta naeratas ja tänas mind.  Iseasi nüüd on, kas minu kiitus jääbki ainult helimeheni pidama või annab ta selle edasi.. mina sain seda kellelegi öelda.  
Siis ma suundusin uuesti kolonni, et varemest väljuda ja pisarad hakkasid voolama. See oli lihtsalt niii tohutult hea, et minu emotsiooni on raske sõnadesse panna, kuid mingil määral on see nüüd kirja pandud.

Video, mis enam-vähem kirjeldab kontserti.

I saw the mirror staring back at me

Täna kella 11 paiku olin ma tööriietes, õues ja kättpidi vees. Mõni aeg hiljem sain tunda suvelõpu/sügise ühe kõige mõnusama töö lõhna. Masin plärises ja õunte viljaliha pritsis. Me tegime täna kodus õunamahla. Me pole vist aasta (või kaks?) mahla teinud. Aga see purustatud õunte lõhn ja see mõnus hasart, mis tekib kui õunu purustajasse loopida. Kui mahla juba pressiti siis sai tassi alla panna ja ooo see maitse, mis on värskel õunamahlal! Käed on siiani veidi oranžikad, kuid see-eest on meil kapis nüüd mõned kannud värsket õunamahla ja trepikojas laiutab 32 3-liitrist purki (see teeb 96 liitrit mahla!!), mis ootavad keldrisse viimist.
Vahepealsest elust ja olust aga niipalju, et teisipäev (16.08) oli väga kultuurne. Algas see Cuffy'de e-poe esitlusega. Peale seda käisin ma vaatamas Augusti Tantsufestivali raames ühte etendust, mis oli... sitt. Nagu päriselt. Ma istusin Rahvusraamatukogu amfiteatris, eesriie (või midagi säärast) võeti eest ja minu peale langes selline rahu. Mul oli nii hea tunne - üle pika aja kaasaegset tantsu vaatamas!! See tundus ka nii huvitav - mees.. klaasist risttahukas, mingid flashing lights. Siis see algas. Läks üks viis minutit ja tants oli rohkem nagu aeglane ... liikumine. Mõtlesin, et hästi.. see on sissejuhatus, aga tuli välja, et see sissejuhatus kestis lõpuni. No see oli lihtsalt nii halb. Ma ei tea, ma vist ei mõista süvakunsti, sest puki peal istumise ja ümber oma telje pöörlemisega saab igaüks hakkama.. tema tegi seda vist aga mingisuguste ajavahemike tagant, mida, ma arvan, pole nii keeruline selgeks õppida. Ei.. see oli ikka päris jube. Veerandi peal mul kadus usk, et sealt midagi head võiks tulla, aga ma mõlesin: "Igal ühel on õigus enda väljendamiseks. Niisiis, ma ei kritiseeri enne kui olen tema pingutustele plaksutanud." Ja kui ta siis lõpuks ühe klaaskuubikus muna oma pukile asetas ja plaksutamiseks klaasist väljus sain ma olla siiralt pettunud. Magistrikraad koreograafias?! Ja see on kõik, mida sa suudad pakkuda?
Harju mäel ootas meid aga järjekordne Geriljakino - "Meie mees Havannas" Seekord olin filmivalikuga rahul ja istumiskoht oli ääretult hea.
Järgmisel päeval käisin ma Piia, tema ema, õe ja õe sõbrannaga metsas. Marjul ja seenel. Kokkuvõttes väga tore väljasõit ja kuigi ma seeni ei söö, tekitab nende otsimine ja leidmine alati väga suurt hasarti. Õhtul suundusime Piiaga Kalamaja avatud hoovide kinohoovi, kus vaatasime toredat Briti komöödiat "Impromptu," mis rääkis Chopaini ja George Sand'i suhtest.
Eile õhtul ma leidsin ennast õhtul arvuti tagant skännimas 2011 kultuurikalendrit, leidsin palju huvitavat. Sealhulgas ka Noorteöö. Minu õnn oli ääretu kui ma pöörasin tähelepanu sel ööl toimuvale traditsioonile, millest ma tavaliselt mööda olen vaadanud - tasuta Megazone!! Laser-tag!!! Nüüd tuleb lihtsalt silma peal hoida ja õigel ajal registreerida.
Haha.. kass oleks praegu laua pealt alla kukkunud.
Ahjaa!! Ma loen nüüd ka viimaks "Tuule varju," mis on alates ajast kui ma "Ingli mängu" läbi lugesin olnud minu nimekirjas. Suur oli mu üllatus kui "Tuule varju" peategelaseks osutus üks "Ingli mängu" lõpus alles sündinud tegelane. See on hullult lahe, et need raamatud nagu kattuvad.
Ma pole küll varjuga veel kaugele jõudnud (u. 100 lk), kuid see on jälle hea. Zafón on kirjanik, kellelt ma jään uusi raamatuid huviga ootama!
Homme aga minu kultuurne elu (ema naerab, et tal on kultuurne tütar) jätkub Vabaduse Lauluga. Ja pühapäeval lähen ma uhkes üksinduses vaatama Voca People't Birgitta Festivalile!!

Lasteaia boheem

Koristasime emaga täna ühte suurt kirstu, mida meie kodus kasutatakse voodi asemikuna.
Oh, mind naljatilka küll! Hehe. Okei.. päriselt, selles kirstus hoiame me igausugu rätikuid ja voodiriideid.. sellist träni. Ja me tegime selle täna täiesti tühjaks, et sinna siis asjad korralikult tagasi panna ja kõige põhjast vaatas mulle vastu üks suur kilekott.
Selles kilekotis oli kogu mu lapsepõlve kunstnikuhing. Kõik minu lasteaia joonistused ja kaardid. Kõik esoteerikud ütlevad, et inimene ei tohiks liiga palju vana pahna küljes kinni olla, nii ma siis otsustasin manada ette oma kunstikritiiku pilgu ja vaatasin kõik tööd läbi. Mida kõike alles polnud hoitud!
Meeeeletutes kogustes oli igausugu pilte majadest ja koertest jne. Palju oli ka abstraktseid mökerdisi, kuid ma olin iga töö üle väga uhke. Mõnedele töödele olid kasvatajad omal ajal isegi pealkirjad taha või ette kirjutanud. See aitas dešifreerida nii mõndagi salapärast meistriteost.
Leidsin ka ühe oma kirja jõuluvanale, üleüldse, jõulutemaatilistel piltidel oli üks ühine joon. Nimelt, kui neile oli kirjutatud mingis variatsioonis sõna "jõulud," siis see oli alati i-ga - "iõuluvana," "iõulupuu." Lõik aga tollest kirjast: "IÕULU - VANA PALUN - TOMULE VÄIKE - ELUS - KOERA - POEK JA KARVANE- PISIKE - JÄNES..." Muide, see oligi kirjutatud niimoodi kriipsudega.
Aga jagan teiega nüüd oma lemmikteoseid kolmes kategoorias. Kõigepealt tulevad

GUAŠŠ- JA VESIVÄRVI TEHNIKAS LOODUD TEOSED

"Kalad" See on üks mu lemmikpilte.

"Sügisene lehesadu" 22.10'97

"Abstraktne"

"Emme mantel ja kindad"

"Kolm karu" See on minu jaoks üks müstilisemaid pilte.

"Enda portree" Ma kaldun arvama, et tegemist on minu autoportreega, sest tol ajal ei tundud ma ühtegi Endat.

PLIIATSITE JA VILDIKATE TEHNIKA

"Köögitarbed" Panete tähele SOOJENDUSAHI. Lahe sõna.

"Lõvipere" Minu loodud koomiksi-laadne teos. Ma ei saa aru, mida isalõvi ütleb.

"Da Vinci kood" Selle ma nimetasin täna. Üleüldiselt päris loogiline pilt, kuid see kahe otsaga nooleke tekitab minus segadust.

"Nalia tilk"

 KAARDID JA KUTSED

Kutse peole. Kus ja millal pole vast oluline.

"...See pilt on sulle see pole mitte keegi nii et ära hakkagi küsima, kes see on."

Nacho

Käisin terve esimese augustikuu nädala Estonias - olin vabatahtlikuna lastelaargi kasvataja. Mailis (juhendaja) ütles, et see grupp oli küll raskem, kui eelmine, kuid noh - lõpp hea kõik hea. Nad tegid etendust "Hunt ja seitse kitetalle" ja see tuli ju lõpuks välja. Said suure lava peal käija ja ma sain paar uut Estonia shortcut'i ja ka teada. Mul oli uksekaart ka - LIKE A BOSS!
Seal laagris olid lapsed vanuses 6-14. Kõige pisemad olid sellised, kes panid nunnumeetri põhja ja kõige suuremad kannatuse proovile. Kohati oli tunne, nagu seal oleks loomad, sest kui teatati, et nüüd saab sööma tormati sellise kiiruga liftini, keegi ei kuulanud ka. Aga lõpuks, peale etendust oli hästi tore ja ma sain isegi lilli. Ma polnud ennast kordagi nende päevade jooksul tundnud kui juhendaja/kasvataja, kuid ju ma siiski olin :).
Üleeile koristasime emaga kodus kappe ja siis mingi hetk ma läksin linna, et sealt minna uuesti maale - Liisa maale. Kuna tuli välja, et buss tuleb 10 minutit varem, siis ma kiirustasin ja jõudsid bussile, kus mind ootasid juba Roosi, Merelle, Silver, Ats ja Annabel. Kohale jõudnud hakkasime kohe näksima... one thing led to another ja juba me pugisime ja kõhud olid niiii täis. Ülejäänud sünnipäev möödus traditsiooniliselt - kes viitsisid tagusid võrkpalli, hiljem sõime veel ülehead salatit ja liha, rääkisime juttu, laulsime, käisime jalutamas.. Kui me viimaselt tagasi jõudsime leidsime eest Kätu, Atsi, Johanna ja Madli rääkimas väga poliitilist juttu ja sealt edasi läks õhtu veidi tõsisemaks, sest arutleti palju maailma asju.
Siis aga läks õhtu põnevaks.
Eemalt kostus vingete prõnnarite heli. Mingid tüübid tulid. Liisa ütles, et me neist välja ei teeks, sest ta tahab neid ära ajada. Istusime rahulikult edasi.. vaatasime, kuidas Liisa neid tervitab ja mõne aja pärast tagasi tuleb. Tüübid ei läinud veel ära ja vihma hakkas sadama. Hakkasime asju sisse viima, sest vihma juba vaikselt kallas. Vägijooki pruukinud teismelised oma junnidega seisid eemal ja karjusid midagi. Nad hakkasid ära sõitma... kostus hele raksatus. Viisime asju ära ja tahtsime lakka minema hakata kui mõistsime, et hele raksatus oli olnud redel, millelt lakka ronida. Oh snap! Oli kostunud ka klaasiklirin - see oli kolm lauda akent. Me saime siiski uue redeli ja saime lakka minna, nii et lõpp hea, kõik hea.
Järgmine hommik möödus peamiselt ootamisele, et millal bussile minna. Vaatasime telekast "Maie ja Valduri vägitegu," mis on üks ütlemata halb saade, aga see selleks.
Nüüd olen kodus.. aeg kuidagi venib ja läheb samas liiga kiiresti. Maailm on rahutu ja börsionud pinges. 

Folk around the clock.

Neljapäev 28. juuli

Ma polnud öösel eriti palju magada saanud, sest umbes kella ühe aeg otsustas ilmataat meie kohale saata tiirlema ühe äikesepilve, mis andis meile sellist valgusshow’d, et oi-oi-oi. Oleks võinud arvata, et ka Jumal taevas on endale saanud uhiuued strobovälgud ja tahab seda rõõmu nüüd meiega jagada. Igatahes ma käisin vahepeal ema voodis magamas ja mingi hetk magas ema minu voodis. Kontaktid pritsisid särtsu ja üleüldse oli tunne, et kohe kukub maja kokku.
Hommik algas kell üheksa, kui mu kell plärises. Käisin õues, vaatasin ilma üle ja läksin tuppa tagasi. Pesin pea ära ja ka ema oli üleval. Ta tegi omletti jeje! Merelle pidi saabuma kella kümne paiku. Paraku on Merelle pere kord selline, et ma jõudsin enne nende tulekut lahendada ära nii kerge Postimehe sudoku kui ka kohati kontimurdva Õhtulehe oma. Nad saabusid enam-vähem kell 11 ja me asusime teele.

Poolteist tundi hiljem asutusime Anttila ees autost leitsakusse ja meile kõndis vastu palja ülakehaga kitsastes pükstes blond poiss, kellel polnud jalanõusid jalas – folk oli alanud.
Kuna olin päev varem oma telefoni unustanud Kaisa juurde andis ema mulle kasutada oma vana telefoni, millel ei tööta klahv number viis. Ostsin endale postkontorist mingisuguse kõnekaardi ja sain pealekauba Diili tengelpunga, millest ma olen siiani väga vaimustunud.

Saime kokku Annabeli ja tema sugulase (nõbu) Mimmiga (Inger). Läksime alla järve äärde ja istusime seal. Ilm kiskus pilviseks niisiis mõne aja pärast suundusime tagasi kesklinna poole. Kuni teiste saabumiseni ei toimunud meie eludes mitte midagi märkimisväärset (peale selle, et kukkusin karussellilt maha). Kell kolm pidi saabuma teiste buss ja nii me tegime aega parajaks. Kui õige kellaaeg oli käes seisime bussijaamas ja seal nad olid – Anna, Ats ja Ivar (Anna klassivend). Arutasime, et kuidas ja kuhu ja minu elu sai palju selgemaks. Sel õhtul magasin äsjasaabunutega telgis ja järgmised ööd tädi pool. Siis pidime aga minema meie telklasse ehk siis teisisõnu Annabeli vanaema juurde. Mina, Anna ja Ivar panime Marioni telki üles. Poole meie askeldamise peal jõudsid pärale ka Carolin (Ligi, Anna klassiõde), Liivia (Anna klassiõde) ja Agnes (Anna paralleelist.. tahtsin talle kogu aeg Dagmar öelda, for some reason). Ka nemad panid telgi üles, kuid nende telgil puudus vihmakate.. sellest hiljem. 

Kõigi kõhud korisesid ja nii oli aeg teha esimene retk söögialasse. Kuigi mind ahvatlesid kõikvõimalikud šašlõkid lõpetasin siiski burger pihus. Polnud ammu ka sellist eesti moodi burksi söönud. Peale sööki läksime randa. Mõtlesime, et enne ujuma minekut teeks veidi sporti, et läheks paadiga sõitma. Kuid ühte paatkonda jäi täpselt üks inimene puudu, siis moodustasime mina ja Liivia ühe vesijalgratta tiimi (sest me olime ainukesed, kellel polnud vahet, kas paat või ratas). Polnud niii ammu vesijalgrattaga sõitnud ja see ikka võttis jalad täiega läbi. Peale seda sukeldusime aga kiiresti vette ja ooo see oli hea.

Peale ujumist käisime taaskord oma baasist läbi. Panime asjad kuivama ja veidikene pikemad riided selga. Ma ei tea, kas ma unustan midagi vahelt ära, kuid lõpuks oli kell nii palju, et istusime pissiva poisi pargis ja ootasime, et minna Rubiini. Jätsime Merellega hüvasti, aga tulime Rubiinist mõne aja pärast sabad sorgus tagasi, sest pidu oli 18+. Siis tuiasime veidi seosetult ringi. Ma ostsin järgmiseks päevaks endale Vägilaste pileti ja istusime mingi Anna tuttavaga kirku kõrval platsil. Kuna seal ei toimunud midagi suundusime mina, Mimmi ja Annabel randa. Teised pidid ka sinna tulema. Kuna meil oli aga vetsuhäda läksime edasi rannas olevasse kohta nimega Bungalo. Sealne vets oli täiesi umbes, kuid jäime sinna  niisama edasi istuma. Üks hetk hakkas meeletult sadama ja me läksime sisse. Muusika oli vali ja inimesi oli vähe.

Just siis kui olime lahkunud helistas meile Anna, et tema, Ats ja Ivar on nüüd seal. Sammusime läbi seenevihma tagasi ja seadsime enda Bungalosse sisse.

Bungalo on selline koht, mida peavad kolm türklast. Koht on vineerist ja papist kokku klopsitud ja midagi saab seal ka hamba alla pista. Õhtu jooksul mängitud muusika oli halb ja laule kokku oli ise nagu mingi 8 ja mõned veel. Laulud kordusid pidevalt ja muidugi 8 korda lastud „OMG“-i vastu ei saa mitte miski.

Nii me siis tantsisime väga palju ja meil oli tõesti lõbus. Peale seda ülisuurt padukat oli rahvast juba kõvasti rohkem ja ma kujutan ette, et türklased said oma aastakasumi ühe õhtuga kätte. 

Kella nelja aeg otsustasime lahkuda. Tänavaid mööda oli lahe kõndida, kõik lällasid vastu, politseist möödudes oldi aga vait kui sukad. Lauldes erinevaid laule alates „Rockerfeller Streetist“ lõpetades „Fridayga“  jõudsime viimaks oma telklasse. Peale õhtusi asjatoimetusi (hambapesu jne.) pugesime lõpuks rampväsinuna põhku ja kuulsime, kuidas Liivia ja Carolin oma telgist vett välja püüavad saada.

Reede 29. juuli

Nagu alati kui kõik magavad õndsat und on Getter wide fucking awake. Ma tõusin tõenäoliselt kaks tundi varem üles kui teised. Vahepeal olin juba uuesti uinumas, kui mulle helistas Piia, kes rääkis oma Viljandi jõudmise plaanidest. Sel hommikul ilmnes ka teine viga miunu vinges lutsus – inimesed, kes mulle helistavad mind ei kuule. Lahe onju?

Tagasi tukastama heites sain veel mõnda aega väherda kui juba kuulsin kõrvaltegist hääli. Läksin välja ja ei läinudki kaua kui juba kõik olid üleval.

Mõni aeg hiljem jalutasime vesistavate suudega toidutänaval. Ostsin gib-abi (kebab) ja leidsin vaevata ka teised üles. Õues oli veidralt külm, kuid otsustasime siiski oma plaani ellu viia ja läksime ujuma… st. mina, Annabel ja Ats läksime ujuma.

Kuna kõigil oli aga külm suundusime tagasi telklasse, et soojemad riided selga tõmmata. Kui aga kohale jõudsime tegime väikese pit-stopi, puhkasime, kes vahetas riideid, kes mitte.

Siis läksime kesklinna tagasi. Mina tahtsin kohvi ja Anna tahtis kaltsukaid. R-kioskist sain mina oma kohvi.

Järgmine peatus oligi üks kaltsukas. Proovisin seal ühte pluusi, mis maksis 2,80€. See istus mulle täpselt ja mulle väga meeldis see. Kui ma uuesti oma asju selga panema hakkasin nägin, et hinnasilt on mu jalanõu sisse kukkunud. Jätsin selle sinna ja läksin müüja juurde küsimusega: „Vabandage, kui palju see pluus maksab?“ Müüja küsis vastu, et kust ma selle võtsin. Ütlesin, et võtsin selle 30 sendi kastist. „No siis see maksab 30 senti,“ vastas ta ning niimoodi ma saingi ülivinge pluusi 2,50€ odavamalt. Imeline, kas pole? Tunnen, kuidas karmavõlad kogunevad.

Mõne aja pärast jõudsime ühte AjaO poodi, kust lisaks veele ostsid kõik peale minu ka midagi hamba alla. Kui poest väljusime ja veidi edasi kõndisime kahetsesid kõik oma oste, sest meile jäi tee peale üks meeeeletult lahe kohvik. Lubasime sinna hiljem tagasi tulla ja istusime parki sööma. Päike tuli ka välja ja tuju muutus väga heaks. Hiljem ahvatles meid eemalolev pehmet jäätist müüv koht. Ostsime kõik jäätist ja istusime veel veidikene.

Lõpuks tundsime kõik, et tahaks asukohta vahetada. Nii me siis läksime festivali alale ja istusime kiriku kõrvale maha. Tegime sama, mis enne – tsillisime niisama.

Lõpuks jõudsid teiste ujumisriietega kohale ka Marion ja Karl (Tammaru). Liikusime taaskord alla järve äärde ja teised läksid ujuma.

Peale ujumist leidsime, et võiks kuskil midagi hamba alla pista. Jalutasime mööda tänavaid ja kuigi alguses oli meil ära kukkunud plaan minna Pappa Pizzasse (Anna päeval enam ei tahtnud sinna minna) lõpetasime siiski seal. Sain täielikult enda valdusesse ühe suure pizza ja olin õnnelik.

Kuna varsti oli aeg Vägilastele minna, siis suundusime tagasi telklasse, et asjad kuivama viia ning käisime läbi ka piletimüügist, et Karl saaks pileti ja Marion oma passi. Kui Karl endale piletit ostis seisime veidi eemal ringis ja ootasime teda. Eemalt tuli politsei, ütlesin juba harjumustest vaikselt: „Ou! Mendid, mendid. Päriselt seekord.“ Seisime rahulikult edasi ja järsku ühines meie seltskonnaga ka kaks politseinikku: „Teie dokumendid, palun,“ ütlesid nad meile ja kõik hakkasid kottides sobrama. Ühesõnaga, kõigilt võeti dokumendid ja kõik pandi puhuma.

Ats niisama kui me kaltsukates käisime.

Peale seda läksime läbi surnuaia shortcut’i ja viisime asjad kuivama. Tagasi tulles kukkus üks meile vastu tulnud tüdruk ühe äärekivi vastu ning lõi pea vastu asfalti.

Oh seda paanikat. Ta ei tahtnud meiega rääkida, kuid veel vähem tahtis ta kiirabi. Meie juurde tulid ka ühed täiskasvanud naised. Hull paanika. See tüdruk oli tõenäoliselt alaealine ja veidiken tipsutanud, põhjendab, miks kiirabi ei tahtnud. Need naised jäid teda vaatama ja me kiirustasime edasi Vägilastele.

Kohale jõudnud nägime enda ees massilist järjekorda. Kõik trügisid, nii ka meie. Inimesed elasid meil seljas, kuid lõpuks saime sisse. Istusime telgist väljas muru peal ja ootasime teisi. Kui kontsert oli alanud jõudsid kohale ka Annabel, Anna ja Marion. Kõik olid rõõmsad ja me läksime sisse vaatama. Mingi hetk istusime jälle õues, Anna läks ära, ka Marion kadus ja me Annabeli ning Mimmiga läksime sisse. Osalesime ketis ja tantisime niisama kaasa. Kontsert oli hästi tore ja armas.

Peale teise bloki lõppu läksin ma koos Liivi ja Ainiga jalgsi Viiratsisse. Kohale jõudnult jalad valutasid ja organism oli väsinud. Rääkisime veidi juttu ja siis ma maandusin voodisse, kus jäin silmapilkselt magama.

Laupäev 30. juuli

Ärkasin hommikul kell 12. Tundus, et kell on palju vähem ja et õues sajab vihma, kuid see oli tingitud ainult väga tumedast ruloost, mis Sassi ja Maarja toas on. Piia pidi jõudma 11/12 aeg ja helistama. Ta polnud seda ikka veel teinud. Helistasin talle ise ja sain teada, et tüdruk sai autoga, on Viljandis ja otsib Viiratsit.

Kui Piia jõudis sõime pannkooki, ma panin riidesse ja siis me jalutasime Viljandi poole. Tee peal rääkisin talle eelnevate päevade sündmustest.

Võtsime Piiaga piletimüügist oma käepaelad, mille ta ema oli võitnud Postimehest (eriti lamp õnn!) ja helistasime Annabelile. Kõik olid kuidagi laiali ja me suundusime Centrumisse. Ühes pargis nägime kogu seltskonda (v.a. Annabel ja Mimmi, sest nad olid poodides), ütlesime neile tere ja läksime edasi. Poest saime jäätist ja vett ning nägime äsja saabunud Silvarit ja Mirjamit. Peale veidikest jalutamist läksime ka siiski parki teiste juurde. Istusime seal seni, kuni Anna telefoniga rääkides fekaali sisse astus ja sealt tulev hais talumatuks muutus. Kõik läksid kuhugi ja meie Piiaga suundusime kaltsukatesse. Käisime ära ka oma „lemmik“kaltsukas, kus on pealetükkivad tädid ja kõrged hinnad, kuid see-eest sittakanti asju! Ma saingi endale püksid ja seeliku 4€ eest (alghind oli kokku 6). Sealt lahkudes kutsusid Anna ja Annabel meid ujuma.

Algne kihk vette sulpsatada kadus, kui ma nägin kui palju laaberdavaid inimesi seal oli ja kui mitte-soe tegelikult vesi ja õhk olid. Umbes siis kui kõik teisedki kohale jõudsid oli meil Piiaga aeg minema hakata – kell 18:00 hakkasid Zetod. Tahtsime ka süüa võtta ja nii me nad jätsime, et alustada oma tihedat kontsertprogrammi.

Zetode kontsert oli minu jaoks üks Folgi parim kogemus. See oli lihtsalt nii vinge ja lõbus ja hoogne. Olin väga sillas. Jooksime kolm korda inimketis ja trallatasime niisama. Tõesti lahe. Kui see kontsert läbi sai läksime kõrval laval algavale Baskimaa kontserdile Oreka TX, kus olid lõbusad hispaania mehed, kes tagusid txalaparta’t sellise rõõmuga, et seda oli lausa lust vaadata (ja kuulata). Peale hispaanlasi läksime tagasi Kirsimäe lavale, kus hakkas ühe indialase Trilok Gurtu kontsert. Sellel kontserdil trehvasime ka Kaisat ja ma sain oma telefoni tagasi. Kaisa istus koos meiega varisemisohu all ja me vaatasime kontserdit. Kõige lahedam oli kõige viimane lugu, millega minu jaoks alles kontsert käima läks. Hiljem püüdis mees seda laulurahvast oma India beatboxi tegema saada, kuid see ei tahtnud kohe kuidagi välja tulla. Vahel on lihtsalt nii et…

Jätsime Kaisa oma perega ning saime kokku kiriku ääres istuvate Annabeli, Atsi, Liivia, Ivari, Mimmi, Mirjami, Silvari ja Caroliniga. Viimased kolm suundsid suhteliselt kohe ühele kontserdile ja me jäime sinna juttu vestma ja naerma. Peale kahtteist käisime Piiiaga ka korraks sussisahistamiselt läbi, kuid leidsime suhteliselt varsti end jälle toidutänvalt kohvi noolimas. Koos sooja kohviga jalutasime läbi uduse oru Viiratsisse, kus meie jaoks Folk lõppes.