Marvellous

Vaatasin, et Facebookis on event "Suusabaasis on tantsupidu" ja nüüd see laul lihtsalt kummitab mind. Ja ei jäta rahule.

Päev peale mu viimast postitust sõitsime ema ja vanaisaga Kurgjale teatrisse. Käisime vaatamas etendust "Iha jalakate all." Teel sinna lugesin ma autos raamatut, mille ma koju tagasi jõudnult lõpuks ka läbi lugesin. Ma polnud ammu vabaõhuteatris käinud ja tükk ise oli ka hea. Kuna kogu tegevus käis ühe talu ümber, siis andis kõvasti värvi juurde taustal ammuvad lehmad. Kohati pidi kõvasti pingutama, et näitlejaid ikka kuuleks, sest lehmadel oli niii palju öelda.
Aga esmaspäeval ma niitsin muru. Õhtul andis kurk ennast veidikene tunda ja asi lõppes sellega, et teisipäeval olin ma terve päev pidžaamades ja palavikus. Olin saanud hakkama vägiteoga hankides endale suvel angiina. Ma ei ütleks muud kui - fabulous.
No ja niimoodi ma olin eelmine nädal kodus haige. Neljapäeval läksid ema ja vanaisa koos mu tädi ja tema mehega Paunkülla ujuma.. mina jäin koju. Reedel ma aga läksin nendega Aegviitu kaasa. Sinna sõitsime läbi Kehra ja möödusime ka Tselluloosi vabrikust. See hais, mis sealt tuli oli lihtsalt otses mõttes hingemattev!! Vanaisa ütles: "Getter, hinga nüüd sügavalt, see on "lõhn" ravib angiini." Olenemata sellest, et mul järgmine päev parem oli ei usu ma, et see kuidagigi Kehra tselluloosivabirkuga seostuks.
Nelijärvel ma sain enda kohta teada uue fakti - ma vihkan veekogu ääres päevitamist. See on lihtsalt idiootsus. Sind ootab vannisoe vesi, kuid EI! sina päevitad. Mis sul viga on? No mina olin haige. Aga sellest hoolimata käisin ka ujumas, ma olen lihtsalt liiga fabulous.
Kui reede õhtul Piiaga avastasime, et nii mind kui teda ootavad ees lihtsalt kaks mõtetut päeva kodus tuli Piia laupäeval meitele. Mängisime Scrabble't, kõlgutasime jalgu ja pmst ei teinud kokkuvõttes mitte midagi kasulikku. Ei! Ühe kasuliku asjaga saime ka hakkama. Tegime õhtusööki - sushi!! Jälle tuli hästi välja.
Õhtuseks programmiks olime valinud, et vaatame filmi "Easy A." Tegime popcorni, seadsime kõik valmis, kõlarid jne jne... kui siis mõtlesime, et vaataks natukene vanu pilte. Võtsime siis minu fotokausta lahti ja ma vajutasin nupule "slide show." Mis tähendas seda, et kogu minu ~16 000 faili läksid shuffle peale ja olid seal, et meie meeli lahutada. Asi lõppes sellega, et kell pool neli öösel polnud me ikka veel filmini jõudnud, popcorn oli otsas, kõhud naermisest kõverad ja silmad väsimusest paistes.
Terve pühapäeva käisid minu majas ringi zombied. Ilm ei lubanud randa minna, kõik kasulik oli tehtud ja nii me kõik tuiasime. Umbes tund peale Piia lahkumist otsustas perekond linna sõita, et midagigi teha. Tulime tagasi toidu, kampsuni ja teksadega. Viimased olid eriti odavad.

Oh so hipster right now.

Üleeile käisime Piiaga linnas, et otsida Kaisale kingitust. Meid lummasid linnas valitsevad allahindlused ja asi lõppes sellega, et me mõlemad soetasime endale uue paari päikeseprille. Vaesed kui kirkikurotid ostsime ka Kaisale kingituse kahepeale niimoodi, et Piia viis selle koju ja tegi ilusamaks ja mina panin juurde viis filmi.
Eile oligi Kaisa sünnipäev. Sõitsime sinna, meid võõrustati maitsva booli ja juurviljadega dipikastmes (ju siis Kaisale meeldib ka teinekord perele midagi maitsvat valmistada, ning ka nende uus lemmik on dipitops.. ma ei tea, kas te olete seda reklaami näinud. ). Kuna kõigil oli palav suundusime randa, kus paralleelselt vette astumisega hakkas ikka ILGELT külm. Võtsime aga kõik oma julguse kokku ja ujusime. Kes rohkem, kes vähem. Ülejäänud sünnipäev möödus lauamänguga Alias ja hiljem õues mingi Soome keegli moodi asjaga. See oli igatahes väga tore. Peale õhtusööki suundusid Annabel, Roosi ja Merelle koju ning järelejäänud vaatasime õhtul "Easy A'd." Ja mulle meeldis see film. Ma ei jaksa sellest rohkem midagi kirjutada, kui et see oli tõesti hea.

Homsest hakkab folk. Minu esimene folk.

My revenge is living well

Pool suvest on enam-vähem täpselt möödas. Ma võtsin oma knopkaseinalt täna ühe tšeki ära, et juhuks kui ma tahan ühte ostu tagastada, kuid ... nüüd on kuu aega möödas. Ja siis ma hakkasin mõtlema KUI palju on kuu ajaga ära tehtud ja seest läks soojaks. Mina olen oma suvega siiani rahul ja mõte, et sama palju vaba aega on veel ees.... (mõelge selle üle nüüd.)
Vahepeal on mul olnud üks halb filmikogemus. Käisin teisipäeval "Coco&Igorit" vaatamas. No ikka väga halb film oli. Arvestades seda, et ma olin eelmine õhtu vaadanud ülihead eluloofilmi Jean-Dominique Bauby'st.. latt oli kõrgel. Ja Chanel ei võlunud mind üldse. Dialoog põhimõtteliselt puudus ja ääääretult palju oli seosetuid loodusvaateid. Aga õhtu varem nähtud "Tuukrikell ja liblikas." Ma käisin nüüd see reede raamatukogus ja võtsin endale selle raamatu ka. Kogu selle filmi ideee ja sisu (ehk siis ühe inimese memuaar) oli niii geniaalne ja liigutav. Ma tõesti soovitan - vaadake seda filmi!

Käisime Kaisa ja Piiaga 6.juuli kuni 8.juuli Kohilas. 6. juuli hommikul startisime Tallinnast ratastega ja siis muudkui kimasime mööda Viljandi kahesuunalist maanteed. See oli üks mu kõige õudsamaid sõite, sest rekkad vuhisesid ikka kurjakuulutavalt lähedalt mööda.. kuid näed - elus olen. Kohilasse jõudnud ei suutnud ma selle maagilisust lõpuni imestada. Kohila on lihtsalt niiiiii lahe. Tõesti - imeline! Ööbisime Piia tädi juures ja neil on kohe üle tee jõgi. Käisime hästi palju ujumas ja logelesime niisama ringi. Õhtuks tegime pizzat 'nd stuff. Teisel päeval käisime linna peal (ajee..). Ja siis ma armusin Kohilasse ära. See on nii armas, väike, kuid samas suur.. selline medium size. Astusime läbi ka ühest kaltsukast ja tulime sealt ära mitme asjaga kokku väärtuses 1,40€. Käisime Tohisoo mõisa juures ja teel sinna lihtsalt ahmisime endasse (kodust)arhitektuuri. Ühesõnaga oli Kohilas äääretult mõnus.
9. juulil elasin ma fabulous päeva linnas. Sellega on vist mingi värk, et kui õhtul on Katusekinno minek, siis elu muutub kohe kolm korda fabulousimaks. Igatahes oli päeval Eesti Pops, kust me Piiaga läbi astusime. Vahepeal jalutasime mööda päevast Tallinnat ja õhtul läksime jälle tagasi ning lasime kõigepealt mahedatel draakonitel oma kõrvu paitada. Siis imasime endasse veidikene sürri trubaduurimuusikat ja lõpetasime rahva sees mingi gibberishi saatel tantsides. Edasi ruttasime kiiresti Katusekinno vaatama "Dr. Strangelove'i" (mis mulle meeldis) ja õhtu lõpetasin ma Merelle kodus.
Terve pühapäev kulus Merelle pereäri pildistamisele. Lisaks töötamisele sai aega veeta meeletult vahvas seltskonnas, mis pesitses ühes äääretult vinges majas.
See nädal olen peamiselt kodus pesitsenud, kuid eile ma viskasin linnariided üll ja suundusin Tallinna. Käisin raamtukogus ("The Diving Bell and the Butterfly"), võtsin eelmine päev küpsetatud koogi vanatädi juurest ära ja sain Piiaga kokku. Astusime tühja kõhuga poest läbi ja läksime tema juurde nuudleid sööma. Lõpuks oli aeg sealmaal, et me oleks pidanud juba Tehnikas olema, kuid me ootasime alles Loogas trolli. Ei hullu... stiilsed 20 minutit.
Suundusime neljakesi (mina, Kaisa, Piia ja Merelle) Sir S.J.Rüsterni kluppi. Ja õhtu mööduski vahvas seltskonnas Stefani sünnipäeval. Õhtu naelaks olid tõenäoliselt Raymondi ja Margi kingitud strobolambid. Tantsu ja tralli kui palju. Kui silmad liialt ära väsisid vahetasin strobo telekamängu vastu - MarioCart on väga addicting. Aga asi, mis mul suu ammuli jättis oli vaatepilt, kui Kaisa ja Kristjan hakkasid battle'ima. See oli lihtsalt niii niii hea, et tõi mulle lausa liblikad kõhtu. 
Tantsimisest rääkides... ma poleks kunagi osanud arvata, et halb Eesti pop nii hästi tantsimiseks kõlbab. Nagu päriselt... Mahlakas unenägu valgetest öödest öises Tallinnas on parim combo. Endale märkamata oli kell juba saanud pool neli ja peas hakkas helisema kelluke, mis suunas esitama lauseid nagu: "Peaks vist ka varsti liikuma hakkama." Ja nii oligi. Mõni aeg hiljem ootasime Merelle, Kaisa, Piia ja meid ära saatma tulnud Raymondi ning Joosepiga taksot.

Minu arust see pilt on nii huvitav sedapidi

Täna hommikul me ärkasime, märkasime ja kella ühe paiku läksime Piiaga täikale. Just siis kui olime saabunud otsustas vihm gravitatsioonile alluda ja me saime läbimärjaks. Minutid enne suuremat padukat sain endale ostetud ühed lahedad püksid ja see oli ka kõik. Sellise ilmaga ei suutnud ma endale soetada rohkem kui nipet-näpet üks käevõru ja kaelakee. Sedagi vaid seepärast, et ma sattusin leti juurde, kus ma sain vihmavarju alla ronida. Sellest polnud aga väga palju abi, sest lõppes asi ikkagist sellega, et olin ihuni läbi vettinud ja tänasin Loojat, et olin varem Piia juurde jäetud asjad nüüd kaasa võtnud ja sain märja jaki vahetada kampsuni vastu.
Soojendasime ennast F-hoones ja ootasime suurema saju möödumist. Edasi suundusime merepäevadele. Tulnud trammi pealt maha otsustas üks suur vih(m)apilv meile järele jõuda ja me ei jõudnud veel Krusensterni poole liikuma hakata. Selle asemel seisime umbes kümme minutit suure puu all ja otsisime varju. Lõpuks jäi vihm järele ja meid ümbritses vaid üks meeletu tumedate pilvede sõõr. Vaatasime Krusensterni järjekorda ja pildistasime seda suurt laeva eemalt. See nägi tõesti vinge välja, eriti siis, kui tema hele-heledate purjede taustal olid tumedad tumedad pilved. Tõesti võimas.

Päeva lõpetuseks soetasin endale muusikat. Nii mõnus on muusikat soetada... osta endale kohe üks PÄRIS plaat. Koju jõudnud tassisin stereo love'i oma tuppa ja tegin selle koduseks. Sahmerdasin oma toas veidi asjadega ja saingi endale CD-plaate mängiva muusikakasti. Nüüd aga, et see muusikakast ka veidikene varieeruks lähen ja sukeldun kõrvaltoas olevasse kappi, kus on s*ttakanti CD-sid. 


Pealkiri: "(I know I'm gonna die, so) my revenge is living well."
-Robbie Williams "Make Me Pure."

Kui öösel pole maganud, sa eilses oled siis.

"On pidu lõppenud, aeg on asuda nüüd teele
On silmad rasked hommik saabus üleöö"

/Dagö - "Vaadake vaid paremat poolt"/

Olenemata sellest, et Laulupidu on nüüdseks läbi ei taha ma käepaela käe pealt ära võtta. See on nagu koolisõrmus - püsiaksessuaar. Vähemalt mõneks ajaks.

Esimese juuli hommik oli väga väga soe. Ikka meeletult. Ma eirasin meilile tulnud kirja, mis ütles, et Mereväravate juurde tuleb minna esinemisriietuses ja panin triiksärgi asemel selga maika. Jõudsin linna tund aega varem. Läksin ostsin endale vett ja sattusin Kaubamaja toidumaailmas kokku Steffiga. Vaatasime bussiterminalis kuidas inimesed ootavad bussi ja mõtlesime, et liigume ühe peatuse jala edasi. Niikuinii on aega. Jalutasime järgmisesse, sealt järgmisesse ja nii me lõpuks jõudsime Poskasse. Seal nägime bussi ootavat Kalevit. Edasi jalutasime kolmekesi. Mereväravate ees ootasid meid koolikaaslased, kes olid kuumale ilmale vaatamata valinud kogunemiseks just koha, kuhu paistis päike lagipähe. Läksime väravatest sisse ja mõni aeg hiljem hakkas rivistumine. Läksime kaare alla ja laulsime oma segakoori laulud ära. Siis suruti meid veidi kokku ja ülespoole. Peale tuli rokikoor. Ma laulsin rokiblokki esimest korda. Peale proovi oli mu ainus mõte, et saaks jalad merre sulpsatada. Läksime mere äärde ja vesi oli lihtsalt imeline. Anywho.. Edasi suundusime sööma. Ma sattusin seljanka järjekorda. Ma ei saanud aru, miks igal pool mulle öeldi, mis suppi nende juurest saab - kõigil oli seljanka. Hiljem sain teada, et pakkumisel oli kolm suppi. Nojah. Aga seljanka maitses imehää, kuigi see oli terakene liiiga kuum. Enne algusühendkooride proovi oli veel aega ja nii ma käisin ja vestlesin oma isaga, kes oli sealsamas tööl. Nende juures oli mõnusalt varjuline. Lõpuks oli ühendkoori proov ja veerand tunni pärast algas juba avamise rivistumine. Ilusti kokkupressitult mahtusime korralikult ära ja ma laulsin päris hea koha pealt. Avamine läbi istusime maha ja vaatasime tantsupidu. Võiks arvata, et kaare all on väga VIP ja hea vaadata, kuid tegelikult ju pole. Kui sa piisavalt kõrgel pole pead ikkagist kujundite taipamiseks vaatama suuri ekraane. Me elasime jõudsasti kaasa ühele jooksvale kaameramehele, kellel oli ilmselgelt väga raske kaamera, kuid ta ikkagist jooksis ja tegi kõik endast oleneva, et pilt rahvani ka koju jõuaks. Peale kontserdit ma jalutasin Piiaga mööda rannaäärt koju - bussiga minek oli neil kolmel päeval tavaliselt raske südamega tehtud viimasel hetkel tehtud otsus.
Teisel juulil ma tõusin juba kell üheksa üles, sest toas, kus ma praegu magan (vanatädi on külas, minu toas) pole suvistel öödel üldse õhku. Pool päeva ma olin niisama õues ja lebotasin toolis, kuid siis oli aeg kott kokku panna ja minekut teha. Linna jõudes läksin Lauluväljakule ja istusin taaskord oma isa juures. Kell oli 14:45 ja rivistumine pidi algama 15:30, seega mul oli 15 minutit aega, sest pidi olema pool tundi varem kohal. No igatahes ma otsustasin mitte sööma minna. Üks hetk vahetasin oma isa Raymondi ja Heleni vastu. Seisime varjus ja arutasime, kas minna sööma või mitte. Tuli ka Mark ja siis me umbes otsustasime, et hästi, kõik venib - jõuame ikka sööma. Just siis kui hakkasime liikuma kuulsime Lainet rääkimas: "Ja nüüd algab segakooride rivistumine ...." oh jah. Kiirustasime sööma. Raymind oli väga pettunud kui lauda jõudis - ta sai jälle hernesuppi. Ma sain seljankat ja kui see poleks olnud nii paganama kuum oleks mu õnn ehk täielik olnud. Kuna oli kiire võtsin ka teise Felixi kausi ja solberdasin suppi nagu mu vanaisa solberdab teega, et see jahtuks. Sain söödud ja ruttasin sildini VALIK SEK A, kus leidsin üles ka tuttavad näod ja siis hakkas silt liikuma. Tegime kaks ja pool tundi proovi. Alguses olime päris all, kui kontsert oleks olnud, siis oleks isegi ehk kuulsaks saanud. Edasi tuli peale rokikoor, läksime veidi üles, ikka oli hea koht. Ja lõpuks ühendkoor, me olime nii kokkusurutud ja ma olin niii üleval, et kohati tekkis juba kõrgusekartus. Minu taga olid ühed Viljandi Maagümnaasiumi tüdrukud, rääkisin nendega veidi juttu ja üks oli mu tädi õpilane ka.
Kui proov lõppes oli mul 15 minutit aega, et jõuda õigeks ajaks Katusekinno. Seal oli nelja orkestri kontsert, kes mängisid filmimuusikat ja veidikene ka popi ja lõpuks ka folkloori. Karina olevat ka seal olnud, tagantjärele - Tere, Karina! Kui kontsert läbi sai läksime Bristosse. Bristo on oma hiilguse kaotanud, täielikult. Sai on kuiv, kastet ja sisu on vähe. Aga noh, kõhu sai täis. Edasi jalutasime veidi Vanalinnas. Öine Tallinn! Läksime mu vanatädi korterisse, võtsime posti ära ja tegime endale kohvi.
Siis, taaskord läbi öise Tallinna jalutasime Geriljakinno. Minu esimene külastus sellesse midagi, mida sa varem kogenud pole, kuid me sulle täpselt ei räägi, mida see, mida sa varem kogenud pole kujutab kinno oli väga väga huvitav. Nimelt me läksime Vanasadama D-terminali. Seal ees oli väga pikalt ootamist, kuid siis me saime sisse ja läksime trepist üles. Ma olin väga vihane ühe korraldaja peale, kes oli lihtsalt loll nagu lauajalg. Ta nägi, et me temast mööda läksime ja vales suunas kõndisime, kuid ta ei võinud ometi öelda, et peate siit trepist üles minema. Ei! Ta ootas, kuni me aru saime, et liigume valesse kohta ja tagasi tuleme, et meile öelda, et minge siit üles ja paremale. Enne kui me laeva läksime ütles meile üks naine, et olete laevas kinni kuni kella neljani, sest sadam pannakse kinni. Seega meid ootas ees öö laevas, mis tundus minule lihtsalt kohutav.. ma olin arvestanud, et olen okei.. kolmeni kuskil, kus ma kunagi varem olnud pole. (Jah, ma mõnitan Geriljakino reklaami väga palju). Jõudnud laeva ja leidnud endale koha hakkas palju reklaami ja viimaks film. Piia oli väga kindel, et me hakkame vaatama "Titanicut", sest flaieri... vabandust - flaiku peal oli kujutatud ühte filmiajaloo kuulsaimat stseeni. Aga tegelikult hakkas Polanski film "Bitter Moon". Ma pole oma täielikku arvamust veel kujutanud, aga ma ütlen, et see on siiski üle (viimasel ajal toodetud) prahi. Mulle meeldis, et see, kes ma arvasin peategelene olevat, tegelikult ei olnud ja et noh.. lõpp! Lihtsalt - wow. Kui film lõppes kutsuti meid laevatekile tervituskokteiliga päikesetõusu vaatama.

Jah, maania teha GIF'e on tabanud ka mind.

Algne kurbus, et magada ei saa oli kadunud, sest hetkest, kui ma sain teada, et me ei vaata "Titanicut" oli mu meel poole rõõmsam (ma ei tahtnud teada, mis filmi me näeme). Jõime oma kokteili ja vaatasime punast merd. Päike tuli välja, kohustuslikud pildid ja siis me läksime ära. Kell oli pool viis. Piia juurde me jõudsime kell viis. Üles pidime tõusma 6:35. Selleks ajaks ei leidnud ka mina enam mõtet magama minna, meel oli rõõmus, kuid silmad siiski veidi rasked. Pikutasime, rääkisime juttu ja viimased kolmveerand tundi mängisime Scrabble'it. Ma olin üllatunud kui hästi see mäng varahommikul inglise keeles sujub - tõesõna! Viimased klotsid läksid lauale siis, kui äratuskellad helisema hakkasid - perfektne! Hakkasime asjatama - kohvi, riided ja üks võileib, mis kohe kuidagi alla ei tahtnud minna. Ma vihkan kui ma olen ületanud selle piiri, et kõht on ilgelt tühi, kuid juba nii tühi, et süüa ei taha.
Mosaiigi kohviku juures nägime palju koolivormi ja rahvariiet. Ootasime veidi ja siis võtsime rivvi ja meie rongkäik hakkas liikuma. Meie kool oli rongkäigus väga tagasihoidlik. Natukene tehti häält, kuid seda ka peamiselt mudilas- ja lastekooride poolt. Kui ma segakoori pildistasin jäi mul peale hunnik morne nägusid. Niisiis möödus rongkäik pildistades ja aeg-ajalt moll-helilaadis kirjutatud koolihümni lauldes.
Olles Tallinna koor jõudsime Lauluväljakule suhteliselt alguses.. nii kell 10:15. Leidsime puude alt omad inimesed üles ja seisime seal nägudega, mis küsisid: "Mis nüüd?" Meie aeg kaare alla minna oli kell 17:15, korralikud seitse tundi aega, sööma on ka nagu vara minna. Nii ma siis vaatasin seda head varjulist kohta ja istusin maha. Mulle öeldi, et see on hea idee ja niimoodi me saimegi endale päevaks baasi.
Oma suures väsimuses ma viskasin pikali ja panin koti pea alla. Mu kott muutus palju padjasemaks kui ma võtsin sealt välja veepudeli ja pea alla jäi ainult fotokaamera. Siiski usun, et kõige padisem padi oli minu kõhu peal magaval Mardil. Kella poole ühe aeg otsustasime siiski ette võtta selle pika retke sööklasse. See oli tohutult ülerahvastatud, kõik rongkäigulised suunati otse sinna, nii et segamini tuubade ja linna siltidega seisime neljakesi vapralt järjekorras... või rohkem järjemassi. Leidnud ühe, mis liigub teistest kiiremini suundusime sinna. Supipotini jõudes saime teada, ka kiiruse põhjuse - hernesupp.

Veel mõni aeg peale naerulaviini.

Söömine pidi ka kiiresti toimuma, et ruumi juurde tekiks, õnneks oli söömisalas õhku rohkem. Supp oli siiski ilgelt kuum ja ma ütlen ausalt, et kõvasti halvem ka kui seljanka. Igatahes, viimaks välja jõudes jahutasin ma oma keelt jäätisega.
Tagasi oma lokatsiooni jõudnud lasksime lebosse ja ülejäänud päev mööduski (üksteise otsas) tukkudes. Üleväsimuse mõjul tundusid mingi hetk kõik väheke koomilisemad situatsioonidki naljakad, nii et kui Helen üks hetk teatas, et Raymond ajas endale seljankat peale vallandus täielik naerulaviin. (See oli nagu see mäng "Pah," Mart naeris, minu pea vappus, minu kõhul vappus Piia pea ja läks veidi aega, enne kui me pidama saime.) Õhtul mulle meenus, kuidas Raymond oli eelmine päev väga väga väga seljankat tahtnud ja oeh.. iroonia missugune.
Vahepeal leidsime Kaisa üles, rääkisime juttu ja siis tagasi lebozone'i. Mingi hetk ma vist jäingi päriselt magama, kuid ma pole selles siiani kindel. Ma tean aga, et üks hetk oli kell nii palju, et ma ajasin end püsti ja me suundusime rivistusse.
Leidsin sealt üles oma klassiõed ja silt hakkas liikuma. Algas laulupidu! Me laulsime oma segakoori repertuaari. Kõik olid vist veidi ärevil, igatahes umbes kolm laulu läks selle pärast alguses nässu, et alguses ei saavutatud õiget rütmi. "Munamäe otsas/Ilus oled isamaa" lõpuks väsiti aga veidikene ära. Noodis kirjas olnud Vaimustusega aga parajalt sai ainult parajalt. Rokiblokis korrati iga lugu, mis oli tore, rokiblokk oli tore. Anywho.. ühendkooride ajal suruti meid niii kokku, et ma olin ikka väga kõrgel. Umbes 10 astet puudus täielikust lõpust. Ma olin väga taga, tuttavatest eraldatud ja minu taga ei olnud enam patrioodid, minu taga olid hullumeelsed. Nad kisasid väga kõvasti, sattusid lausa paanilisse hüsteeriasse, kui laine publikusse läks ja ... oh, te oleks pidanud kuulma, mis sai, kui hakati laulma "Ta lendab mesipuu poole," mille laulmise soovi nad olid omavahel väga kõvasti arutanud. Mul on hea meel, et me laulsime "Mis maa see on?" kaks korda, sest seal all kusagil lauldi kogu aeg lõppu valesti ja kui me seda kohe otsa uuesti tegime, siis tuli see perfektselt välja - sogajatel oli viga värskelt meeles. Kaare alt lahkudes oli täiesti tavaline tunne, see oli vast tingitud ebamugavusest mu kõrvas.
Jalutasime Piiaga kesklinna ja ma läksin bussi peale. Bussis panin endale äratuskella, mis tasus ennast ära, kuid natukene liiga vara. Lõpuks tõusin napilt enne maha minemist siiski üles. Kodus rääkisin perele laulupeost ja siis vaatasin mõningaid pilte ning viimaks kella kaheteist aeg heitsin magama. Selleks hetkeks oli mu päev kokku kestnud 38 tundi ja 43 minutit.

Tänane päev on möödunud peamiselt mingisuguse ekraani taga - kas telekas või arvuti. Tõusin kell 11:41 üles ja lülitasin teleka sisse. Kanali ETV2 pealt tuli eilne rongkäik. Jäin seda vaatama. Ja alles siis mulle jõudis enam-vähem see õige emotsioon kohale. Kui näidati tagasi 1987 aasta laulupidu, kus lauldi Ernesaksa juhatusel "Mu isamaa on minu arm," puhkesin nutma. Laulupidu on midagi suurt ja uhket. Ja nii ma siis nutsin, kuni ma kogemata puldile istusin ja mu ette sahisev pilt ilmus.
Kella kolmeks (vist?) sain ma sorteeritud kõik 639 pilti. Oli palju prahti ja järele jäi midagi 200 ringis.
Väsimus hakkab nüüd vaikselt mu silmi vallutama ja ma leian, et on aeg lahkuda.
Oled tubli, kui viitsisid kogu selle sissekande läbi lugeda. Ma teen Sinu auks ühe laine.