Kõrges taeva all, jätkas lugemata tähtede hiilgav koor, vaikselt, oma tuhandeaastalist teed.

Mis oleks veel parem ettekääne blogi kirjutamiseks kui mitte see, et ma olen haigena kodus ja midagi paremat pole niikuinii teha.. kui ehk välja arvata õppida või siis lugeda raamatut, mis pidi juba tänaseks läbi olema.
See aeg, mis on viimasest korrast möödunud tundub meeletult pikka ja sündmuste rohke, kuid tegelikult vist pole seda. Ma olen igatahes teinud jõudsasti märkmeid, et mitte unustada vahepeal toimunut. Midagi väga erilist ma pole saanud üles märkida, peamiselt kooliga seonduvad asjad.
Peale Playboxi arvasin, et saan nüüd aega, et keskenduda jõulukinkidele. Piia sokid (jah, ta teab, et teen talle sokid, nii et see pole spoiler) peaksid olema juba lõppfaasis, kuid kus sa sellega! Koolis on olnud õppimist ja mitteõppimist ja derpimist nii, et vähe pole, mis juba veidi väsitab, aga selles hetkes sees olles tundub kõik ju ääretult normaalne.
Üks hetk hakkas PÖFF, mis toob iga aasta meeletu filmide vaatamise perioodi. Mul on üldse filmid viimasel ajal kuidagi soiku jäänud. Nagu raamatutegagi - nimekiri aina pikeneb, vaadatud, ei saa midagi. Raamatutega on ka nadisti. Ma olen selle aasta jooksul läbi lugenud ainult kaks ja pool kohustusliku kirjanduse raamatut ja see pole üldse kiiduväärt. Praegugi peaksin olema all ja veetma aega Lermontovi seltsis, kuid kiusatus seda vaba aega kuidagi muud moodi sisutada oli liiga suur. Samas, mul on reedeni aega ja see raamat ei tundu ju kõige igavam!!
Üks neljapäev, mis oli kuupäevatähisega 24.november oli ulmeline. Hispaania keeles küsis õpetaja, miks me nii väsinud oleme. Vastasime: "Koolist." Ta küsis seepeale, et miks küll? Me vastasime: "Siin on nii palju asju, mis ei paku üldse pinget ja mida pole hetkel kohe üldse vaja." Näiteks mis? "Keemia." Ja õpetaja sai kohe hoogu juurde ja terve tund ta vestles meile, et kuidas nii keemiat kui ka muid aineid on elus väga vaja. Nagu me seda ei teaks. Aga... pole ju - hetkel. Vastuolu. Keemiast jõudis ta igatahes Hispaaniasse ja sealsesse majanduslikku olukorda ja tänavapilti. Sealt tagasi keemiasse ja viimased kümme minutit olime ka hispaania keele juures, kus Kristiina (vist?) vastas kodust tööd ja siis oligi tund läbi.
Sama päeva vene keel flippis ka korraks ikka täiesti. Nady Vest (meie vene keele asendusõpetaja viimased kaks kuud) arutledes Vatikani üle ütles, et ka Osama Bin Laden on saanud Nobeli rahupreemia, sest on Vatikanis käinud. "Ja kellega ta seal kohtus, kas teate," küsis ta meilt. Me ütlesime ilmselge vastuse: "Paavstiga." See aga ei seletanud meile, miks ta selle eest rahupreemia olla pälvinud. Ei hullu. Õpetaja seletas ka selle: "Noh, paavstiga jah, aga räägitakse, et ta kohtus veel UFOdega ja peatas tähesõjad." Infinite poker face.
Sama nädala reedel käisime terve gümnaasiumiga Sõpruses vaatamas "Uue Maailma Filmi," mis mulle meeldis. Kuna see oli dokumentaal tõmbasin pidevalt paralleele Ken Saane erinevate dokumentaalidega ja tänasin pidevalt heli ja valgustust ja pilti, mis olid valgusaastate erinevusega. Sama päeva õhtul läksin veel emaga uuesti kinno, kuid seekord vaatama filmi "The Help," mille raamtu olime suvel emaga mõlemad läbi lugenud.
Ma harilikult ei salli, kui öeldakse iga viimase kui asja kohta, et "See puudutas mind," kuid seekord tegin seda ka mina. Nagu alati on raamat veidi parem, kuid see film ei jäänud väga palju alla. Ma ei tea, kas asi on filmi temaatikas või selles emotsioonis, mis selles filmis valitses, kuid see läks mulle tohutult hinge. Mulle meeldib õelusest lugeda ja olla siis hästi pahane selle raamatu peale ja see film/raamat on just selline. Tõesti soovitan - nii raamatut kui filmi.
Terve selle nädala olin üldiselt maadelnud, et pühapäevaks valmis saada etüüd oma objektiga. See kuidagi ei tulnud ja ei tulnud. Kohutavaim oli aga see, et reede vastu laupäeva nägin ma unes, kuidas ma tegin perfektset etüüdi ja üles tõustes ei mäletanud ma muud, kui et ma nägin unes etüüdi, kuid milline see oli ja mis seal oli... pole halli aimugi.
Laupäeval peale terve päeva kodus õppimist ja prügikotga maadlemist suundusin linna, et minna PÖFFile. Vaatasime Piiaga filmi "Artist." Ooo see oli hea!!! Tummfilm, mis rääkis 1920ndatest, kui tummfilmi asemele hakkas tulema helifilm. Aga kõik oli tummfilm. See oli midagi nii uut ja värskendavat ja head!! Tõesti soovitan taaskord.
Pühapäeval õppisime Piiaga psühholoogiat ja õhtul ma läksin Stuudiosse, et laupäeval välja mõeldud vaimusünnitis ette kanda. Kõik tuli välja nii nagu pidi, kui välja arvata vaid see koht, mil ma olin etüüdis nii sees, et lõin endale kahe lahtise käega näkku. Jätkasin etüüdi ja aina mõtlesin, et midagi läks valesti. Ma ei saanud oma errorist ennem aru kui hakkasin tundma, et nägu kipitab.

28.11 on aga päev, mil logaritmid muutusid korraga õudsaks. Praeguseks olen nendega uuesti sõbrunenud ja süüdistan meie vahepealses tülis liiga kaua koos veedetud aega. Me lihtsalt tüdinesime teiseks matemaatika tunniks üksteisest ära.
Sama nädala kolmapäev oli vene keeles taaskord sõnatuks tegev. Meil on teemaks praegu usk. Loeme mingeid tekste usu kohta ja kui olime jõudnud kohta, kus tuli ette sõnapaar Neitsi Maarja ütles õpetaja Vest: "Ei tea nüüd jah, kuidas see Maarja olles neitis siis lapseootele jäi. Arvatavasti tulnukatest." Nii.. selle lausega saavutas ta tahtmatult kõigi tähelepanu. "Kas te teate, miks Eestit nimetatakse Maarjamaaks?" Piia vastas meie kõigi eest sellele ajaloos pidevalt esitatud küsimusele: "Sest Neitsi Maarja on Eestimaa kaitsepühak." Nady naeratas selle peale.. aga see naeratus oli kuidagi ironiseeriv, nagu ta mõtleks: "Oh, teid kergeusklikke." Ta aga ütles: "Nojah, seda ka, kuid arvatakse, et ta on siitkandist pärit. Et kunagi valiti välja sobivaim nooruk euroopast, kes oleks võimeline maaväliste olenditega järglasi saama." See ... mul pole siiani sõnu. Ja üleüldse. "Kuna Neitsti Maarja sai järglase tulnukatega, siis kõik Kristuse järglased ei olnudki täiesti inimesed," ütles ta, "Praegu ongi avastatud, et inimeste DNAd on kõik nii erinevad. Osad polegi inimesed. On segaverelised." Oma elutarkust jagades lisas ta veel, et kuna ülestõusmispüha tõestab, et Jeesus polnud surelik ja oli surematu, siis ta elas ju edasi. Ning arvatakse, et Leornado da Vinci oli Jeesus.
Lahkusime sealt tunnist tundega, et meid õpetab praegu vene keeles tulnukas.

Õhtul läksime Kaisa ja Piiaga uuesti PÖFFile. Seekord film "Vaheseinad." Ütlen, et ma pole siiani näinud PÖFFil ühtegi halba filmi. Käin muidugi ka hästi vähe alati, kuid õnneks pole pidanud siiani pettuma. See film oli tohutult armas, siiras ja meeletult geniaalne.
Neljapäeval oli ooper "Manon Lescaut," millega ma väga rahule ei jäänud, kuid siiski leian, et ükskõik kui halb mõni etendus ka poleks - pole kellelgi õigust seda kritiseerida sõnadega: "Tra see eit ei jää ka surres vait." Ometi ma midagi säärast nägin ja see ei mahu mulle pähe. See oli lõpuaaria. Seda laulis Aile Asszonyi, kes on üks hinnatumaid ooperisoliste Eestis üldse!!  Ma leian, et selliste inimeste suhtumine pole mitte midagi muud kui naljakas ja ääretult matslik. Ja ma olen rahulik. Täiesti rahulik.
Nädalavahetusel külastasid mu kodu Piia ja Kaisa. Tegime fondüüd ja vaatasime kahte filmi. Tommy Wiseau "The House That Drips Blood On Alex" ja Spielbergi "Catch Me If You Can."

Eile oli koolipäev lühike. Viimased kolm tundi jäid olemata. Läksime Liisaga keemia ajast Koidulauliku jaoks harjutama ja peale seda tundi lahkusimegi koolist, et ennast vaimselt ette valmistada eelseisvaks konkursiks. St. istusime Kehrweideris ja olime nagu kaks näljas ja paljas kunstnikku lugedes kokku oma sente, et kahepeale üks tee saada.
Oh, kui ammu ma pole käinud kuskil deklameerimas. Žürii, koht ja mõned osalejad olid juba tuttavad. Tunne oli nagu oleks kodus olnud. Väringi oli võrreldes eelnevate aastatega tunduvalt väiksem ja esitus ise meeletult parem. Ma jäin väga rahule. Ma arvan, et suurt rolli mängisid seal minu tekstid, mis ma valinud olin. Need olid lihtsalt nii tohutult ilusad. Ja lõpptulemuse sain ma teada kui olin juba Stuudios. Õnnis oli saatnud mulle sõnumi: "Sa oled lihtsalt võrratu! Esmaspäeval Pärnu, tulen ka! Aitäh!" Niisiis... kolm aastat ja lõpuks sain ma Vabariiklikele. Kord enne sain lihtsalt laureaadiks, aga Pärnusse finaali saamine on hoopis midagi muud.
Nüüd pean aga esmaspäeval ennast kuidagi majandama niimoodi, et olla kella neljaks tagasi Tallinnas Stuudio vahekokkuvõttel.
Vot nii keerleb minu elukene praegu. Sokid ja raamat on pooleli, see-eest etüüdid ja loomad valmivad kiiremini kui oleks osanud oodata.
Midagi lume sarnast on maha tulnud. Naljakas. See tundub mulle siiski veider, sest ma olen veel mõtetega novembris ja novembris ju ei tohiks lumi maha tulla (eelmine aasta on ilmselge näide, et EI TOHI). Ikkagist, ta tuli ja ma loodan, et teda tuleb juurde ja et ta ära ei sula.