Lemon incest.

Ma tahan teha ühe kiire ülevaate, et paus liiga pikaks ei kisuks.
Oli kool ja ma nädala sees kogu aeg õmblesin. Kolmapäeval käisime Kaisaga tantsimas. Meie päralt oli üks saal ja siis me lihtsalt tantsisime. Jalalihased olid kaks päeva kanged. Nooo ja siis oli neljapäev. Koju jõudes ma panin prioriteedid paika: füüsika, keemia, moeshow muusika, kleit. Olin kella poole 12-ni üleval. Ja reede oli moeshow.
Terve päev oli selline väike melupisik sees. Vene keelest käisime proovis ja siis geograafias ma tegin keemia tööd ja nõustusin minema loodusteaduste olümpiaadile ja siis keemias tegin uuesti seda sama töös - seekord hindele.
Ja siis ma jäin kooli ja aitasin Elinat ja olin ÕOV ruumis WestTv monteeriale seltsiks ja siis ma lihtsalt tuiasin mööda kooli ringi ja siis oli aeg riidesse panna ja soenguid teha ja järsku oli kell nii palju ja viimaks jõudis ka Kaisa kohale ja siis hakkas üritus pihta. Istusime Roosiga esireas ja kruttisime oma fotokaid ja siis hakkas kõik pihta. Melu oli suur, õhtujuhid olid väga head. Mõned tehnilised viperused olid, kuid neid ei pea mäletama ja kui aus olla ma ei mäletagi.
Siis me läksime lavale, wowooww kõik läks supperhästi.
Siis näidati ka WestTv-d ja ma läksin oma kohale ja Raimond pidi panema kaamera tööle, kuid olgem' ausad ka mina oleks unustanud, sest kõik oli liiga naljakas ja lõbus ja melu oli ühesõnaga meeletu. Ja siis ma mõtlesin, et ei tea kas ta pani kaamera tööle ja jooksin sinna ja ei.. kaamera ei töödanud. Ma panin ruttu tööle ja saime peale siis ainult WestTv grupi finaali. Ma palun vabandust veelkord, aga ma olin WesTv-s olnud kaameratööst lummatud - päriselt.
Jajah.. siis oli autasustamine ja tadaaa me saime eripreemia - ühtsuse eest!!! yay! Olime megaõnnelikud. Homme joome söögivahetunnis šampust ja sööme küpsiseid.
Siis ma läksin koju ja tegin järgmise nädala ülevaate, mis toimuma hakkab - peaks tantsima minema Kaisaga ja koolis käima.
Ja siis eile me läksime emaga kinno. Kell 15:00 oli Artises Serge Gainsbourg - huligaani armastus. See oli tõesti hea film hea muusikaga ja üks kõige arusaamatum eluloofilm mida ma näinud olen. Lugege enne minekut ta elu kohta veidi ja siis on kergem. Sest seal hüppas ühest stseenist teise niimoodi, et ühes ta alles alustas muusika kirjutamist ja oli vallaline ja järgmises ta juba oli kuulus ja tal oli naine ja lapsed (?!). Ja filmi lõpuks ma ei teadnud, kas teda vihata või armastada. Pildil on minu arust parim stseen sellest filmist: nad tahavad lasta käiku seda laulu "Je t'aime... moi non plus"
Peale kino läksime tuttavatele külla ja siis tulime hilja koju olles ennast täis söönud krõpsudest - näksimine on paganast.
Täna olen terve päev maadelnud inglise keelega ja ei taha ajaloo poole vaadatagi. Käisime ennem õues emaga ja ma pildistasin seda meeeletut tuisku mis siin on. Imeline on selle juures aga see, et päike paistab.

Lihtsad mehed, naised ka, nende väärtust hinnata oskad siis kui pole neid ja oled üksi

Ma pole tõsiselt ammu kirjutanud. Aga olgem' ausad see eelmine nädal oli ka hull. Okei.. on olnud hullemaid, kuid ma mäletan sellest vaid seda, et ma ei jõudnud blogisse kirjutada ja kogu aeg oli vaja midagi teha.
Oli keemia töö, selle sain viie. Kodus proovisin mitu korda (ja kulutasin õhtuid) seda muusikat tolle balli jaoks kokku panna. No a ei tule välja! Lihtsalt kohutav! Teisipäeval ma käisin peale kooli suusatamas. Wow see oli kohutav. Ja siis läksin kella kuueks Estoniasse ainult, et avastada, et koosolek hakkas kell 16:00. Loll mina. Läksin ilusti koju ja kolmapäeval oli laulmine peale mida ma tulin koju ja olin ohkuiõnnelik!
Olles kolmapäeval otsustanud, et me (mina, Elina, Piia ja Kaisa) võtame siiski moeshowst osa valisime neljapäeval oma kleidid välja.
Peale kooli läksin - as always - koju ja olin kodus! Ma lihtsalt olin! Ma juba hommikul kodust väljudes mõtlesin, et uuh! 8 tunni pärast olen tagasi! Ma lihtsalt armastan koolipäevadel kodus olla! Kes ei armastaks?
Ja siis reede.. reede läksime kell 14:00 koolist ära ja suundusime oma disainertiimiga kangapoodidesse. Leidsime perfectsed ****** ja siis veel ülimalt ilusad kangad ja me läksime veel Kangadžunglisse ja tulime siis Abakhani tagasi ja siis väljusime poest kell 17:20? Oh kui hilja! Ja siis mina ja Piia läksime mu ema töö juurest läbi ja ma võtsin lisaks statiivile ja fotokale veel fondüü ja suundusime Piia juurde.
Panime asjad maha, lebotasime veidi ja tegime pizzat! Yum! Siis tuli Kaisa ja me sõime ja vaatasime veidi Sex&The Cityt ja keerasime suht vara magama.
Laupäeval läks Piia olümpiaadile ja meie Kaisaga jäime Piia juurde. Lihtsalt olime seal. Muidugi me tõusime kohe peale tema minekut üles ja siis vaatasin mina telekat ja Kaisa oli arvutis - jeah! we're a team!
Kell 11 helistas mulle Piia, et ta oli lõpetanud! Ma olin vapustatud. Mida ta tegi seal? Olümpiaad hakkas kell 10. Aga jah.
Ta tuli koju ja ma traageldasin oma kleiti veidi ja siis me konkreetselt lebotasime terve päev kuni Kaisa pidi Kadi-Liisile järele minema ja me läksime Piiaga poodi, kust me saime autoga tagasi - hell yeah! Tulime koju ja tegime feta salati valmis - mmm! Siis ma traageldasin edasi. Koju saabus Kaisa koos Kadiga ja me olesklesime veel. Sõime pizzat ja nii oligi. Siis tegime hennasid, mis kukkusid meganaljakad välja ja siis läksime tuleskulptuure vaatama.
Ütleme nii, et nägi väga vähe effekti ja väga külm oli. Siis saime jälle autoga koju.
Piia juurde jõudes tegime seda, mida tavaliselt tehakse minu kapiga - lihtsalt pöörasime selle pea peale! Saime riided selga ja suundusime alla keldrisse.
Seal oli külm ja kõle ja pead pidi kogu aeg sisse tõmbama, sest lagi oli peani ja laes olid ämblikuvõrgud.
Tegime ühe vinge fotosuudi ja mu lemmikud pildid on mu fotoblogis, mille on nüüd 100 postitust!!
Ja siis me sõime fondüüd...
Pühapäeval tuli Kaisa minu juurde ja me tegime terve päev muuusikat. Lihtsalt movie maker oli lahti ja me miksimie ja toppisime ja miskisime ja lõpus saime oma pala kokku! Yay! Aga me olime läbi ka peale seda viite (?) tundi.
Ja nüüd on jälle koolinädal ja ma olen armunud Jäääärde ja lähen seda kuulama ja oma kleiti traageldama.

Horrible suicide prank.

Täna kodus olles ma alustasin blogimisega, kuid ma ei suutnud väga palju kirjutada, sest see oleks tulnud imelik sissekanne... selline sisutühi. Ega see vast ka väga sisutihe ei tule... kindlasti on siin palju kirjavigu ja vähemalt üks kord jääb mu mõte seisma.

On möödunud esimene koolinädal ja see oli kohutavalt pikk. Iga päev venis teosammul ja mul oli tahtmine vähemalt kolme õpetajat kägistada. Kaks neist on meie inglise keele ja füüsika asendusõpetajad. Nad on lihtsalt kohutavad!! Võiks arvata, et nad on suguluses, sest see mis toimub on kohutav!

Füüsikaõpetaja on uinamuina! Kohutav... ma ei saa mitte midagi füüsikast aru. See on nagu,... nagu oleks jälle Raidmaa tunnis. Me arutasime täna teooriat, et MilliVallikas on Vallika ja Raidmaa tütar. Could it be?

Ja teine selline õpetaja, on meie inglise keele praktikant. Minu arust see on nii naljakas, kuidas tuleb välja see, et Tman arvatavasti saab aru kui mõtetud need õpikuülesanded on, kuida ta teeb neid lihtsalt et nagu... pass the time. Praktikant on täiega nagu: "Kas neist ülesannetest on kasu ka?" või "I know.. this is boring, but HAVE to do it!" Ok. Ja siis see venib ja ta ei saa aru mis ta tahab. Ta on lihtsalt nii roheline veel.

Aga koolinädala alguses tuli Triin (Sibul) minu juurde ja uuris, et kas ma tegelen moderntantsuga. Nagu see on.... veidi siis nagu tegelen. Ja siis ta palus, et ma teeks ühele tema korraldatavale ballile (mingi noorteorganisastsiooonide ball 26.02 Tallinna Ülikoolis) ühe tantsukava ja siis esineks sellega. Midagi õhulist. Ma olin kohe nõus! Muidugi! Haarasin Kaisa endale kohe kampa ja nüüd ma olen see nädal igausugu aeglasi laule kuulanud ja oma aju tantsutanud.

Hispaania keel läheb ka toredasti.

Koolis on naljakas. Midagi on nagu kogu aeg valesti. Ma ei tea mis... või siis tean. Aga jah... kuidagi valesti on midagi. Tähelepanu on hajuv.

Kolmapäeval oli laulmine ja trenn. Laulmises ma sain viimaks hakata laulma Florence and The Machine'i laulu "Donkey Kosh" ja wowow kui raske see on. Esiteks.. see on klaveriga hoopis teistsugune.. hoopis valem (jah.. nagu liisagi... oleks vaja oma isiklikku kitarristi.... olen üpris veendunud, et kijrutasin selle sõna valesti ,kuid... okei). Ja siis see pingutus, mis selleks lauluks vaja läheb. Lihtsalt wow kui keeruline. Peale seda tundus Regina Spektori "Hero" isegi lihtne.

Peale laulmist läksin isa töö juurde, kus ma veidi õppisin, veidi magasin ja veidi tetrist mängisin. Seda viimast nii palju, et sain Roosi high score'i beatida. Ajee..

Ja siis oli trenn ja selle lõpuks ma olin nii tüdinenud, sest midagi väga meeliülendavat ei toimunud.

Ja siiiiis oli neljapäev ja ma avatasin ennast tundides konspekteerimas. Ma pöörasin vihikus uue lehekülje ja eirasin oma viimaseid kahte kolme tundi ja tegin korralikud konspektid. Värviline pliiats ja pastakas. Hispaania keeles sain oma mõtteis särada ja siis peale tülgastavat inglise keelt sain otse koju minna.

Ooo.. kodu. Kodu oli imeline. Sõin ja tulin arvutisse ja siis mul oli pool tundi aega kuni Grey Anatoomiani. Ja siiiiis ma avastasin ennast kaks tundi hiljem kella vaatamas ja vastu pead tagudes, sest ma olin selle unustanud. Ma jäin vaatama JackassvsDumbassi ja wow see oli hilarious. Need on kaks rootsi tüüpi... roommate'd, kes teevad üksteisele pranke ja wow kui naljakas see on. Ja siiiis siis ma taasavastasin enda jaoks Jon Lajoie. Ma jäin vaatama mingit tema show'd New Yorgis. See oli nii naljakas, sest ta on nii naljakas ja genius. Ja siis nii ma sinna arvuti taha jäingi. Ma tahtsin ka teile oma ahastust teiega jagada, et unustasin Grey, kuid.. jah. Nii ei läinud

Ja siis täna. Täna on reede ja koolis oli kool ja keemias ma õppisin ja siis sai kool läbi ja täna ma rokin väljas!!

See oli nii huvitav avastus, olin garderoobis ja siis järsku hüüatasin: "Nädalavahetus hakkas!"

Ohh ja siis ma läksin koju ja olin kodus.. ja lihtsalt lebotasin. Ma olin kõikvõimalikud kodutööd juba ennem ära teinud ja siis ma lihtsalt chillisin ja siiiiiis siis ma sain autoga Annabeli juurde.

Meil on siin selline minilanparty. Tegime fondüüd ja.. ja siis oleme arvutis ja ma kirjutan blogi. Ja ... nüüd ma lõpetan.

Homme hakkame Annabeliga keemiat õppima. Yay!

Aagga... Annabel näitab nüüd mulle Silvarit, kes hipsterit mängib.

Ilusat õhtut!

Täna rokime väljas.

Ja nüüd ta näitab mulle niisama igasuguseid hipsterite pilte.

Ahjaa.. ja kui ma kord koju oma arvuti taha saan ja saan minna uuesti Jon Lajoie kodulehele lisan ma siia ka paar words of wisdomit. Yay.

Sellel pildil olen ma, oma esimese sõbraga...

Mul on aeg sassis...
Ma käisin ju Merelle ja Roosiga kinos esmaspäeval... kuid 4 some reason.. kirjutasin oma unenäost hiljem. Aga nad teadsid seda esmaspäeval. Ma olen sassis. Küll ma selle välja nuputan, mis valesti on.
Niisiis.. Neljapäeval ma olin päev otsa kodus ja tegin Hurta ja veidi hispaania keelt ja ärgem' unsutagem' tetrise mängu. Õhtul aga! Läksin ma läbi tuisu ja tormi teatrisse. Mul oli niii külm. seelik... buuh paha valik. Niisiis.. teater. Estonia. Oli inimesi, kes olid liiga uhkelt riides, oli inimesi, kes olid otse töölt tulnud. Aga. "Nahkhiir" oli vapustav! See oli nii humoorikas, lõbus ja ilus ja wooow. Mulle tõesti meeldis. Soovitan;) Ma ei oska rohkem midagi öelda. Tõnu Kark - ma ka imestasin, et ta seal mängis - rokkis. Ta on vaimustav näitleja. Väga väga vinge!
Reede... ma käisin linnas ja tulin koju ja kodus mängisin tetrist ja Pak-Rat-i. Yes. I'm a nerd. Telekat vaatsin ka.
Täna on olnud ülemõistuse huvitav päev. Või noh... üks seik tegi selle lihtsalt ulmeliselt naljakaks.
Hommikul sõitsin linna. Linnas tuli mulle vastu mingi usumees. Mida nad endast arvavad? Nad tulevad sulle vastu juba huvitava kotiga ja käes on kolm kuni neli raamatut ja kas ta arvab, et ma ei saa aru, et ta mulle midagi müüa püüab? Enda kahjuks ma tekitasin temaga sekundiks silmsideme ja ... nii see läks. Niisiiis mis nad endast arvavad? Ta tuleb mu juurde ja küsib kuidas mul läheb ja räägib et ta ikka ie tea midagi blabla.. get to the point! Kas ma tean meditatsioonist ja veedadest? Jah, midagi tean. Ta annab mulle raamatu. Mis see maksab? Oh.. midagi, aga väike annetus tuleks teha. Ok.. valetan: mul pole sularaha. Mis nüüd saab? Miks pole? Seletan talle eurodest ja et kuidas kaardiga on mugavam maksta. Ohoo..? Miks? Seletan.. mündid sakivad. Ohhoo?? Kas paberraha enam pole? Mida?!?!. Seletan on.. mul praegu pole. Niisiis.. ta andis mulle mingi pildi.. ja me teed läksid lahku.
Läksin Kanutisse ja laulsin hääle lahti ja siis läksime kõik lauluinimestega Rotermani jõuluturule. Seal nägin juba Kaisat ja siis tuli ka Annabel ja Anna ja me vaatasime kõik koos mingit väga imelkkku näidendit, kus olid lava peal vist kõik Jõuluturu sponsorite maskotid ja neil oli imelik näidend. Aga! Siis hakkas meie set ja ma olin viies ja just enne minu esinemist jõudsid ka Roosi ja Merelle (yay for them!). Ja siiiiis ma läksin lavale ja laulsin ja paar korda hääl värises ja õues on jube laulda külmal ajal, sest see võtab hingeldama PLUSS kogu see väike lava kajas kohutavalt ja mul oli hirmus seal.
Siis läks Kaisa koju ja meie läksime Lidosse.
Jõudsime Solarisse kui äkki kuuleme ka seal mingit laulmist. Vaatame alla... Ei keegi muu kui Koit Toome!!! Wuhuu!!! Yay. põgenesime Lidosse.
Sõime ja siis järsku meie juures lauas on Jürgen Veeber... kaameratega. Ajaks, mil ta crew kokku tuli otsustasime meie, et me lähme alla ja teeme Koiduga pilti.
Niisiiis.
[ Läksime mööda treppe alla ja nagu saatusesõrm... hakkas ta laulma laulu "Mälestused". Milline mees!!! Me jooksime alla.. ma viskusin sinna lava ette põlvili... (nagu mitmed ... neli vist.. inimest olid teinud, et ei peaks seisma) tegin ühe pildi... ja siis laulsin kõvasti kaasa ja meil oli silmside ja ta mõtles, et see on hea mõte ja plaksutas, et ka teised kaasa laulaks!
Anna põgenes Reedesse.
Ma laulsin ja laulsin ... ja mõtlesin kui naeruväärne see mees ja situatsioon on.
Siis ta lõpetas. Me plaksutasime ja siis võtsime järjekorda.
Poole järjekorra peal (mis ei olnud pikk) mõtlesin et, hei ma tahan ka autogrammi! Võtsin selle hommikuse jumalamehe pildi. Teine pool oli tühi. Kui järjekord minuni jõudis vaatas ta mulle oma pruunide silmadega otsa ja naeratas.. Ma ütlesin: "Getterile." ta kirjutas. Tegi isegi smaili :)
Siis ma küsisin: "Kas pilti saab ka?" Jah. Sai. Ta pani oma käe mulle seljale... kui aga mõistis, et ma samaga ei vasta (sest ta käsi oli juba alguses väga ebakindlalt ja weirdilt mu seljal).. muutus käsi veel ebakindlamaks ja see oli niiiiii naljakas. Igatahes. Siis ma sain oma pildi. Ahjaa.. teised lõid Koiduni jõudes araks ja ei tulnud pildile.
Anna tuli Reedest välja ja kuuldes mu seiklustest hoidis kahe käega peast kinni. ]
Siis me ostsime coffe in-ist juua ja pmst peale seda läksid meie teed peagi lahku.
Nüüd ma olen kodus ja hakkan Jakob Hurda ettekannet edasi tegema. Yay!
Ja õhtul on Kanal2-st "Singing in the rain" ja me sööme emmega sinna kõrvale šokolaadifondüüd!!

Pealkiri: Koit Toome - "Mälestused"

Ma nägin unes armastust

Mul oli täna palju unenägusid. Korralikult (enam vähem) mäletan vaid kahte.
Üks oli selline, kus oli koolis jõuluball ja siis ma olin fotograaf. Mul oli oma kaamera ja välk, kuid for some reason mul polnud välgus akud vaid patareidja see oli hull mess. See lõppes sellega, et ma tantsisin tša-tša-tšaad.
Siis oli ilus ilus ilus unenägu, kus ma nägin unes armastust. Ma ei mäleta milline ta välja nägi, kuid ma mäletan, et ma tundsin armastust. Kuid ärge unustage, et see oli unenägu. Nüüd tuleb freaky osa sellest. See oli araabia stiilis. Kind of nagu Alladini teema ja siis me läksime põrgusse, mis oli elektrisinist värvi ja me pidime seletama, kuidas me sinna saime ja ma vaatasin oma armatusele otsa (ps. ta oli musta värvi araabia riietes ja tal oli vist isegi see müts peas.. sellise tilbendava asjaga. Jah mu kirjeldus rokib) ja ütlesin, et kas me räägime tõtt ja siis ma rääkisin oma üleelamistest (mis oli eelnenud põrgule). Niisiis.. me jooksime kuhugi ja siis oli enamvähem kuskil tühermaal uks ja ma tegin ukse lahti ja seal taga olid Beowulfid ja siis üks Beowulf lõi mind ja ma surin... vist. Ja ma tulin põrgusse ja siis olin lendaval vaibal ja kõik oli elektrisinist värvi ja siis... oli veel mingi teema.. kuid seda ma täpselt ei mäleta. Aga ma rääkisin oma loo ära ja siis vist nagu ärkasin üles.. või unenägu vahetus. Ma ei mäleta täpselt.
Aga ma nägin unes armastust ja see oli ilus. Ma arvan, et see oli mõjutustega sellest, et ma vaatasin õhtul "Lost"-i ja seal oli mingi armastuse teema.

Fotograafiast ja "Videvikust"

Fotograafia on imelik. Nagu päriselt. See kaotab aegajalt oma võlu. Minu jaoks vähemalt. Sest... keegi teeb mingi pildi.. nääh.. pole midagi erilist, kuid siis ta paneb sinna mingi fade'i või bw effekti või lihtsal tuunib äärmustesse ja siis see pilt on maailma kõige specialim pilt. Mulle ei meeldi fotograafia sellisel juhul. Jah, ma teen seda ise ka, sest tõesti.. tuunimine muudab pildi erilisemaks, kuid... see pole fotograafia see on rohkem foto(shop)graafia. Vaatasin ka ennist üht pilti ja mõtlesin wow.. see pilt on lahe, kuid siis vaatasin ja mõtlesin, et kui see nüüd oleks olnud niisama, ilma kogu selle seepiata and so on.. siis see poleks üldse eriline. See oleks lihtsalt mingi plainass. On üks blogi, mida ma jälgin - Why we love life - ja see kutt teebki pilte selle tagamõttega (vähemalt nii ma olen aru saanud), et ta photoshopib neid pärast. Ehk siis.. see ongi tema stiil. Ja vahel, vahel ta on teinud ka mingi pildi, mis pole photoshopitud aga ta on tabanud midagi väga lahedat või.. kuidagi see pilt on nii huvitav, et .. et seda polegi vaja tuunida ja see näeb vinge välja. See on küll lamp ja imelik, kuid see on .. huvitav.
Niisiis mida ma selle kõigega öelda tahan on see, et mis kurat see fotograafia on? Ma jäin sellele lihtsalt mõtlema ja siis ma leidsingi, et ma ei taha teha pilte millesti randomist ja siis seda tuunida ja öelda, et vot kus ma nüüd tegin kunsti, kui see pilt vb on midagi väga suvalist, lihtsalt üks pilt sajast. Selle tegemiseks kulus 1 sekund .. ei vähem... 1/250 sekundit aga sellest pildist mingi "kunsti" tegemiseks läks pool tundi, sest ma kobasin photoshopis.
Ma ei taha nüüd öelda, et ei ma kunagi ei tuuni enam pilte. Muidugi ma teen seda, kuid see on lihtsalt naljakas.. Mul pole ammu olnud tungi midagi pildistada.. mul pole lihtsalt ideed, kuid ma nüüd ükskord võtan end kokku ja saan migni idee ja siis ma tahan pildistada.. inimesi (hint) ja .. ja siis ma tuunin seda pilti, kuid ma enne seda tean, et ka värvidega mängimiseta on see pilt huvitav ja väärtuslik.
Vot. Jõudsin tuumani välja.

Vaheaeg on käes. Juba nädal aega, kuid nüüd hakkas see vaheaeg, kus sa puhkad pühadest. Ja.. ütleme nii, et mul tuleb selline rahulik nädal. Veidi kultuuri, veid kooli (?!) ja veidi laulmist.
Eile ma käisin koos Merelle ja Kaisa ja Roosiga kinos. Käisime vaatamas "You Will Meet a Tall Dark Stranger" by Woody Allen. See oli täpselt Allenilik film. Humoorikas. See meenutas mulle raamatut "Scotland Street 44", sest ka selle sisu oli selline.. et oli võetud nagu mingi periood mingite inimeste elust ja siis sellest raamat tehtud. Praegusel juhul siis film. Lõpp jäi.. ära ja oligi selline.. poof! nüüd kõik. Mind hullult ärritas üks karakter ja ühest oli mul lihtsalt kahju.
Mul on alati vanadest inimestest kahju.
Peale kino läksime Roosi ja Merellega istuma. Me käisime veidi ringi ja lõpuks maandusime Bristos - kus btw on võileivad veel kallimaks läinud. Niisiis.. kui ma nüüd Piiaga kunagi kihlveo teen, siis varsti hakkan ma poole Bristo hinnaks välja käima seda, mis kunagi oli terve Bristo hind. Novot.
Aga me istusime seal ja rääkisime juttu, veidi klatši. Mina üllatasin Roosit ja Merellet ja nemad üllatasid mind. Nad on ääretult armsad inimesed ja mul on hea meel, et mul on au olla nende sõber.
Aga siis me jäime veidi kauaks istuma ja kui lahkusime nägin ma Bristo aknast, teisele poole Anton Hellen Tammsaare parki, et minu buss on juba Viru keskuse taga ja ma pidin jooksma. Jõudsin bussile ja sõitsin koju.
Kodus.. haha! see oli nii naljakas.
Telekast tuli ju "Videvik". Piia, kas sa vaatasid seda? Ja siis kui ema seda mulle ütles ma kohe hüppasin püsti ja hakkasin naerma. Läksin ja panin siis oma teleka tööle ja mingi ime läbi jäin seda vaatama.
See oli nii naljakas. Tõesti oli. Aga samas.. see oli tuhat korda parem, kui kõik teised Videviku Saaga filmid siiani on olnud, sest tõesti.. See oli ju tehtud ehku peale, et äkki tuleb välja ja siis see tuli välja ja nüüd on kõik teised osad üksteise lakkumist täis. Miks?
Ja ma vaatasin ja naersin ja mõtlesin, et heh kui naljakas ja siis tuli lõpp ja ma mõtlesin, et ohh kui ilus. Ma ise ka imestasin, et see mulle veel peale läks. Aga samas see on siiski kohati naeruväärne.
Siiski mul on hea meel, et ma lugesin selle saaga läbi ja lugesin selle läbi just siis kui see veel mulle peale läksvõi.. noh.. siis kui kõik see Videviku hullus maailmas nii naeruväärne polnud. Aga raamat on parem. Jah on. Sest "Eclipse" on ju mu lemmik osa.. ja olgem ausad ma olin filmis pettunud, sest no.. see oli halb. Aga raamat on hea, sest see jätab ju alati fantaasiaks ruumi.. film ei jäta. Kunagi ei jäta.
Mu küüs murdus jälle ära. Lambisest kohast.
Ma lugesin eile enne magama minekut oma sõnumeid. Mul on neid seal nii palju. Neid on seal sellest 2009 aastal toimunud Kätu sünnipäevast. Hästi paljud sõnumid on nii naljakad. Nt. see kui Ats läks hommikul kooli ja avastas, et kooli oli vaja tulla kolmandaks tunniks. Mul oli tast nii kahju. See juhtus 30. aprillil.
Ma nägin täna unes kooli.. vene keele tundi, kui täpne olla. Kõik pidid midagi vastama.. kell helises ja siis õpetaja pani oma arvutist Jacksoni "We are the world.. we are the children..." laulma ja siis me läksime koju ja siis järsku terve kool oli seda laulu täis, sets vene keele õpetaja arvuti on ühendatud selle suure kõlarisüsteemiga ja nii siis ta lasi sealt erinevaid laule. Siis ma ärkasin üles.
Ma vaatan täna "Lost"-i veidi. Sest ma ei viitsi homme vaadata ja laupäeval olen Rotermannis esinemas niisiis.. ma ei saa seda vaadata.
Pöidlaküüs murdus ka.

(Untitled)

Ma tahtsin olla nii originaalne tehes aastakokkuvõtet, kuid võta näpust. Ka teised tahavad olla nii originaalsed. Seega, kuna ma olen terve 2010 trotsinud ebaoriginaalsust ma siia oma kokkuvõtet ei tee. Täpselt nagu ma ei soovinud läbi Näoraamatu inimeste häid jõule ega head uut. See on ebaoriginaalne ja ebapersonaalne. Ainus asi milles ma jätkuvalt ebaoriginaalne olen on see, et ma räägin oma blogist oma päevast aka pean päevikut. Kuid mul on sellest savi.
Pealegist mul ei tulnud nende punktide kokku kogumine nii hästi välja kui ma lootsin, et tuleb. Nii ma siis räägin lihtsalt oma aastavahetusest.
Eile hommikul tuli mulle isa külla ja tõi mulle jõulude puhul tagantjärele fondüü..!! yay!
Ma läksin õhtul linna ja sain Piiaga Kaubamaja lõhnaosakonnas kokku. Wow.. kui vale sõnadejärjestus. Me suundusime sealt Estoniasse ja sealt mööda koridore prooviruum nelja. Siis me olime kontserdisaali ukse juures ja tegime veidi oma vabtahtliku tööd aka seisime ja ootasime, et inimesed meilt oma pileteid sisse nõuaks. Seda tegid vaid neli inimest. Senikaua aga siis külmusime, sest uks oli kogu aeg lahti. Kuulsused voorisid uksest sisse ja fotoaparaadid välkusid. Eriti hull oli olukord siis kui Ansip läks Leedu peaministrile vastu. Mul oli tunne, et jään pimedaks.
Siis meie aeg sai täis. Me läksime üles prooviruumi nr.2 ja sõime seal. Siis läksime Vanalinna ja jalutasime tulede vahel. Olime vaateplatvormil ja jalutasime tagasi Estoniasse. Vatipüksid ahistasid mind ja ma jätsin nad maha. Piia jättis ka oma koti ja me läksime massi. Olime veidi massis ja siis läksime tagasi Estonia valvelauda ja siis hakkasime kõik Tallinn 2011 inimestega liikuma lavale. Läksime sinna ja siis kui aeg oli sealmaal hakkasime sekundeid kümnest tagasi lugema ja siis oligi uus aasta käes. Kõik paukus ja suitses ja selline tunne oli, et Tallinn põleb.
Siis me vaatasime ufot ja kuulasime Iirist ja helistasime vanematele ja siis läksime me mööda Estonia pst.-d Vabakale ja sealt olnud teinud paar väga naljakat telefonikõnet suundusime Piia juurde.
Enda aja sisustamiseks helistasime taksodele, kuid muidugi me ei saanud taksot. Jalutasime ja kuskil Pirni peatuses andsime alla ja jalutasime niisama Piia juurde edasi. Kusjuures see võttis meil kokku ainult tund aega! Ma olin üllatunud.
Piia juures sõime piparkooke ja mandariine ja jõime teed. Siis tulid ka ta vanemad koju ja Piia ema oli niivõrd armas! Ta andis mulle ühe euro. See oli nii lambist ja nii armas:)
Täna hommikul ma läksin Piia juurest poodi. Ostsin fondüü jaoks asju ja siis kassas.. Müüja lõi kõik läbi, küsis kas mul partnerkaarti on ja siis muigas. Ma muigasin ka. "Kas maksate eurodes või kroonides?"
Kroonides.
See oli nii naljakas, sest tal endal oli naljakas ja ta andis mulle eurošokolaadi - kõik said selle. Naljakas.
Siis ma läksin marke ostma. See oli veel naljakam. Ma andsin jälle kroonides ja kuna mul eesti sente polnud siis ma pidin andma raha üle ja siis müüja pidi mulle tagasi andma ja seda arvutama ja see oli nii naljakas. Lõpuks sain kõik kätte panin asjad kokku ja siis nagu meenus: "Kas ma margid sain?" Müüja ehmatas ära.. muidugi! ta unustas. See oli nii koomiline ja mul on müüjatest nii kahju. Ütlesin, et ma saan aru, pole hullu. Sain margid, soovisin head uut ja läksin ära.
Terve Tallinn oli kinni. Poed olid kinni ja nii ma siis veetsin oma pooltunni, mis mul üle oli jäänud bussini Hesburgeris ;). Ajee. Tekkis selle väikese summa, nagu seda on 1€, peale kiusatus osta üks burger, kuid ma sain sellest naljast aru ja ei ostnud.
Lõpuks jõudsin ka koju ja õhtul saan fondüüd!!
Külmkapp on süüa täis. See on parim osa pühade juures.
See on naljakas, kuidas 1. jaanuar on alati lihtsalt maailma kõige naljakam päev. Kõik magavad kella 15-ni ja siis on õues pime ja öö ja päev on sassis ja terve see aasta esimene päev läheb raisku. See on nii naljakas.
Ma ei suutnud jälle juttu pealkirjastada..