Mürr-mürr-mürr!

"Uouuouou. Õues müristab.. Vist ei tohiks arvutis olla. Hiljem kirjutan."

Niimoodi lõppes .. ja algas mu eilne sissekanne. Aga tõesti, mu arvutimodem on juba kaks korda välgu ja paugu pärast tuksi läinud, nii et me kogu aeg oleme valvel ja tõmbame kõik juhtmeid välja, kui müristama hakkab.
Nonii.. mis vahepeal toimunud on? Luapäeval ma olin kodus ja imestasin kui.. KUI külm siin oli. Täitsa lõpp. Korjasin marju ja pühapäeval ma läksin linna.
Vaatasime Kätuga "Eclipse"-i. Mis ma slele kohta ütlen? Oli tõesti palju amelemist. Mulle meeldis, kuidas Merelle tä'na ütles: "Ootuspärane." Seda see oli. Mitte midagi erilist. Minu lemmikkoht raamatust ei olnud niimoodi välja mängitud, kuid kõige vihatuim koht oi väga korralikult välja toodud. Huvitav oli pingestatus, sest ma olin väga pinges sel hetkel kui oli võitlusstseen, justkui ma ei teaks, mis edasi saab.
Õhtul ma vaatasin Grey Anatoomiat. Täiesti lõpp. Ma olen liiga suur kaasaelaja, sest ma nutsin hüsteeriliselt. See oli niiiiiii traagiline. Täiesti hull. Nii kaval ja ... traagiline. Ueh.
Eile ma käisin Piiaga linnas. Ma olin sunnitud ostma endale uue pluusi, sest teine oli väga... räpane. Hiljem ma armusin sellesse pluusi. Käisime Piiaga mööda linna ringi ja siis ma tulin koju.
Täna oli Kaisa sünts. Ületasin ennast ja kandsin oma kõrge värvliga lühikesi teksaseid.
Ma olin sunnitud ka Piia tuppa minema, nii et väga väga lahedast soolaleivast tuleb.. vähem lahe soolaleivapidu.
Sünnipäev oli selline laid-back. Jalutasime ringi ja vaatasime loomi. Ja sõime. Pärast tahtsime minna ja piletite est tasuta jäätisekokteili, kuid öeldi, et kokteilid on otsas.. on ainult pannkooke. Leppisime siis nendega.
Lisaks on viimasel ajal Piia ringi käinud sellise jõhkra seebikarbiga ja tekitanud minus aina rohkem tahtsmist üks kord võtta ka oma fett või siis ka selline punane seebikarp ja sinna film sisse osta ja lõbutseda. See on ästi huvitav. Ohh! Mul praegu ju pole fotokat. What could be better for an excuse?
Siis ma tulin koju. Trollis otsustasime spontaanselt Merelle ja Annabeliga teha reedel movie nighti ja vaadata sellist filmi nagu "Orb" Can't wait!

Lonesome

Ma ei tea kust see tuleb, kuid toit teeb kõik täiuslikuks. Ma olen üksinda kodus ja kõik ei olnud niivõrd imeline, kuid kui am sain köögis valmis makaronid ja vaalsin sinna peale purutsatud tomateid ja suure hunniku juustu ja võtsin salatiks kõrvale ananassi muutus see õhtu imeliseks! Ma pole terve päev midagi teinud. Lihtsalt chillinud ja filme tõmmanud ja Kaisa kingitusega mässanud ja see ei saanudki korralikult tehtud.
Alguses ma tahtsin korraldada midagi suuremat. Kutsuda inimesi endale külla. Kuid tuleb välja: kõik on folgil. Kurb-kurb. Ja Piia on lihtsalt väsinud, kuid ma võtsin asja nii nagu see on ja naudin seda, et terve maja on minule... ja Ronjale.
Toitsin koerad ära, kastsin tomateid ja toitsin enda ära ja nüüd hakkab mu tänaõhtune filmimaraton. Kõigepealt "The Godfather" siis "The Men Who Stare At Goats" ja võib-olla ka lõpus "Adventureland"
Mul on all toas veel poolt potti makarone, limpsi ja popcorni.
Kaunist õhtut!

Minu päevad Lepal

Oo hei! Ma olen jälle tagasi tsiviliastsioonis ja mul on seljataga kohutav öö.
Neljapäeva varahommikul startisime mina, minu ema ja vanaisa sõidule mööda Peipsi äärt. Päeva peale läks asi korra käest ära.
Olles jõudnud Alatskivi juurde olime ilusas lossis ja ma olin seal sees ja vaatasin ja imeltelsin ühte ruumi. See oli lihtsalt tühi tühi lühtriga ruum klaverile. Püüdsin sellest pilti teha. Sain kaks klõpsu ja kolmanda ajal ütleb mulle fotokas: "Error! Press shutter release button again." Vajutasin. Ei tulnud. Võtsin objektiivi eest ära. MItte midagi. Katik kiilus kinni ja kaputt! Ma olin nii õnnetu. See oli kohutavaima si, mis sel hetkel juhtuda võis, sest ma nii lootsin, et saan seal ilusas Lõuna-Eestis mingeid ilusaid pilte. Säh sulle kooki moosiga!
Noh, nii ma siis istusin oma suures masenduses autosse ja helistasin isale, kes ütles, et tuleb remotni viia. Ja siis me sõitsime edasi ja ma lugesin oma raamatut ja tuju paranes. Sõitsime mööda Peipsi äärt. Käisime klaaspärlirannas, st., et see oli liivarand, kus klaasikilde oli rohkem kui liiva. Siis läksime sööma - kala ja sibula restorani. Kõik suhteliselt pettusid. Mina sõin kalapuljongit röstitud leivaga ja see maitses iseg hea, kuid lõpuks visaks üle. Ema ja tädi (Reet - üks kuuest, kes elab puuris ja me ta aeg-ajalt välja laseme:)) ) tellisid sibulasuppi pettusid meeletult. Nad said lihtsalt tavalise supi, kus oli veidi rohkem sibulat. Booring.
Lõpuks tuli päeva tipphetk. Läksime ujuma. Me ei leidnud ujumiskohta, sest liivaranand Peipsi ääres jäävad põhja poole. Viimaks saime oma liivaranna kätte. Liivariba oli umbes meeter lai ja kolm meetrit pikk jupp ja see asus Lämmijärve ääres, mis on teatavasti Peipsi kitsendus. Igatahes, kogu see asi oleks mage olnud, kui poleks olnud meeeeeletult suuri laineid! Pluss, tuul oli (mere)järve ja ühtlasi ka Venemaa poolt, nii et vesi oli megasoe! See oli nii lõbus! Ainuke miinus - ma suutsin oma talla vee all katki teha. Õõh!
Siis oligi viimane siht - Lepa küla Võrumaal. Sõitsime parvega üle Emajõe ja müni aeg hiljem jõudsime kohale.
Kui ma viimaks oma teise tädi (Liivi - ka üks kuuest) suvekodus autost väljusin oli mul nii hea olla. Ma polnud seal ülikaua käinud ja seal on niii mõnus. Selline maakoht. Ma ju ka ise elan maal, kuid see pole ikkagist see, mis oli see. Seal oli nii palju rohelist ja lillli ja - olgem ausad - ka natukene umbrohtu. Tädi mees ja ta poeg olid sinna ehitanud eelmine aasta sellise katusealuse õue. See oli nii ilus ja vahva! Ainuke asi, mis oli negatiivselt muutunud oli see, et all orus olevasse ojja oli kukkunud suur puu. See rikkus ilusa pildi ära. Kuid üldiselt oli seal nii hea ja selline tsivilisatsioonist põgenenu tunne.
Õhtul saime grilli ja ma olin nii läbi, et läksin kusagil kümne aeg juba magama.
Reede hommikul käisin ma Reeda ja tema poegadega mingis kohas, mida kutsutake Meremäe auguks, ujumas. Lepa lähedal on üks mõnus kohake. Seal oli nii palju kalu, et laguses võttis mu tädipoeg välja õnge ja me püüdsime kala. Saime ka ühe ja siis alles läksime ujuma. Tagasi jõudes seadsime kõik ennast autodesse ja läksime Värskasse ujuma. Seal oli ka üpris mõnus. Hiljem käisime Venemaal st. et sõitsime Saatse saapast läbi ja käisime Saatses ka ühes muuseumis.
Õhtul tehti suitsusauna ja ma polnud ka seal ammu käinud. See oli minu jaoks maailma kõige tavalisem leilisaun, lihtsalt üks võimalus oli vingumürgitus saada, sest me läksime liiga vara:) Saunad ikka ei paku mulle pinget.
Laupäeval me läksime Vastseliinasse ja käisime sealsetes kindluse varemetes. Siis läksime mingi tervendava kivi juurde ja seal asus ka tervendav allikavesi, kuid see oli üpris kole, sest kuskil on vist migni tropp ees. Olenemata, sellest, et me eile seal korarks käisime ei saanud mil veel Venemast küllalt ja me käisme ühe piiripunkti ääres seda vaatamas. See ei olnud selline piiriületuspunkt, lihtsalt piiripunkt. Olime seal ja kallutasime ennast üle tõkkepuu. Ja siis ma olin rebel! Hüüdsin: "Ema, vaata!" ja hoidsin tõkkepuust kinni, ronisin korraks sealt alt läbi ja kohe tagasi. Ema sai muidugi pahaseks, sest nad olid üks aasta ka nii teinud ja siis oli tulnud vihane piirivalve ja neidlt dokumente küsinud jne jne jne. Nad muidugi läksid päiris kaugele ka. Ma olin lihtsalt korraks no-man's-land'il. Olime seal veel veidi ja hakkasime ära minema kui järsku kihutab mingi auto piiri poole. Hüppasime kõik tee epalt ära ja olime juba oma autode juures kui nägime selle numbrimärki: numbernumbernumber EPV. EPV - Eesti Piirivalve. Shit! Ma olin paanikas. Küsisin emalt, et kas see on minu pärast?! Ma käisin ju ainult sekundiks tõkkepuu alt läbi. Ema oli pahane: "No muidugi! Ma ju ütlesin sulle!" Piirivalve peatuski meie juures. Mul oli nii õudne ja petisin end ema külje alla. Piirivalve astus välja ja hakaks meiega juttu rääkima. Arutas, et meid on nii palju ja see oli veidi kahtlane ja keegiteadis, et meist ennem oli seal ühed inimesed üle ka läinud ja räägivad ja räägivad meiega ja mina hirmunult ootasin, kuni and minu jörele küsivad, kuid siis läksime kõik laiali ja and jätkasid oma patrullimist. See oli vist mu elu kõige pingelisem moment. See oli ühtviisi naljakas ja samas niiiiiii jube!
Igatahes edasi sõitsime Piusasse ja sealsed liivaväljad on ikka imelised! Liiv on nii pehme ja mõnus. Igatahes, peale seda läksime lõunat sööma ja siis Obinitsa ujuma. Vesi oli pealtpoolt soe ja alt külm, sest seal on nii palju allikakohti. Õhtul istusime hästi kaua lõkke ääres ja lõpuks läksime magama.
Eile hommikul käisime ka jälle seal Meremäe augus ujumas. Seal oli nii soe ja tagasi jõude sõitsime kohe ära. Mul valutas hommikust saadik pea ja see muutus lausa talumatuks. Kui me kolme ja poole tunni pärast koju jõudsime ma lihtsalt lömitasin, sest mu pea täiesti lõhkus. Mingi hetk kraadisime ja mul oli 38 palavik. Emal hakkas kohe mu neerude koha pealt häirekell tööle. Sest alati on selle põletiku esimene ja ainuke tundemärk, et mul on kõrge palavik.
Magasin vahepeal ja palavik läks alla, kuid peavalu jäi. Neelasin selle päeva jooksul kolm valutabletti. Öösel sain kaks tundi magada, kui juba tõusin üles ja enam magama ei jäänud. Mu pea oli kruustangide vahel. See oli kohutav!! Lisaks oli veel niisama paha olla, kuid palavikku polnud. See oli õudne. Viimaks jäin uuesti magama ja täna hommikul käisime arsti juures.
Arst ei öelnud muud midagi, kui et mu neerudega on kõik korras ja et neelu tagumine osa on punane. Kõik. Mis mu peaga oli? Lihsapingevalu, mis võib olla tingitud liigsest õhutemeratuuri vaheldumisest (konditsioneer).
Ja nüüd ma olen päev otsa kodus ja olen peavalu ees veidi hirmunud - äkki tuleb veel tagasi? Pöidlad pihku, et ei tuleks!

Tolmuimeja "Suck&Blow"

Lolz. Mu sõnavara on täiustunud ja kohati ka uuenenud. Sõnad nagu "imeline" ja lühend "lolz" on nüüd mu elu igapäevaseks osaks. Retard-joke'd on kohutaval määral süvenenud. Lõdva keele võbistamine, nii et terve suu ümbrus on tatti täis on samuti saanud lihtsaks väljapääsuks imelikele küsimustele või vastustele, millele ma ei oska vastust anda. Ja selle suve lauluks sai Shakira - "Waka Waka"
Ma arvan, et ma keeran poole selle postituse kirjutamise ajal täiesti ära. Aga sellest tuleb üks suur ja detailne ülevaade minu laagrist, mis oli imeline!

Reede, 9.juuli.
Hommik hakkas varakult ja ma rändasin oma suure kotiga bussi peale. Balti jaama jõudes ootas mind seal juba Anna ja ma läksin plaastreid ostma. Siis tulid mulle vastu juba poisid ja me nägime ka eemalt Katrinit ja Karmen tuli ka autost välja. Niisiis meid oli 6. Katrin on Kristeli noorem õde.
Buss oli üdinisti meie päralt ja m vallutasime selle tagumise osa, kuni tulid peale Jürist ülejäänud lapsed. See oli nii naljakas, sest kõik olid 4-6 klass ja poisid hakkasid kohe tähelepanu tõmbama. Meeletus koguses oli igasuguseid tšikke ja see oli lihtsalt niii naljakas. Meil kujunesid paljudele ka hüüdnimed. Okei, kolmele. Üks oli Seitel, sest ta kandis oma seitlit reaalselt parema peapoole keskel. Nagu mitte pealae peal paremal, vaid päris kõrva juurest jooksis ta seitel ja tukk oli ülivinge ning ta juuksed jäid talle kogu aeg ette.
Teine oli Bieber. Sest ta meenutas Justin Bieber'it.
Kolmas oli Margot. Ma arvasin umbes kuni üleeilseni, et ta nimi ongi Margot, kuid tegelt on ta nimi Heili. Margot oli ta sellepärast, et at oli nagu migni meie kooli kaheksandik?
Bussisõit oli väga varieeruv. Üks hetk me tegime Annaga taga kahekesi vinge disko ja muidugi olid kõik väikesed eespool mingi: "Nad on hullud!"
Me sõitsime Tõrvasse 6 tundi! Seda sellepärast, et Lance'i(meie bussijuht, kelle nimi tegelikult ei olnud vist Lance. Ma olen päris kindel, et see oli Ants ja ta oli kunagi mu naaber) buss läks katki ja me saime kuulda kuldseid sõnu nagu "Kõik bussi!" ja "Kõik välja!" Vahepeatus oli Viljandis, kus me käisime tudengite söögikohas. Ja siis käisime poes ja uuesti: "Kõik bussi!" Viimaks kui me kohale jõudsime ootas meid ees lõunasöök ka särasilmne Kristel.
Peale söömist hakkasime paika panema igasuguseid reegeleid ja päevakava. Kõik oli suhteliselt tavaline. Äratus, hommikusöök, hommikune programm, lõuna, siesta, õhtune programm, esinemine, tudumine. Peale nende reeglite ja asjade me hakkasime pihta mingite mängudega. See oli täiega oosm. Üks mäng oli lihtsalt loll. Sest mind tehti lolliks. Igatahes saime kogu aeg ujumas käia, sest vesi oi pmst maja taga ja nii em seda ka väga tihti tegime.
Reede õhtul oli meil ka esimene.. esinemine? Kõik pidid mõtlema välja enda kaks talenti. Ma näitasin oma mingeid pilte fotoblogist ja siis me ühildasime Barmeniga oma asjad. Ta mängis mulle cinamoni boonuskardist tehtud medikaga kitarri ja ma laulsin "Püüa pilvi ja sa ulatud nendeni" No ja siis me mängisime Kenti ja Imagot. Silvaril ja Katrinil oli üks maailma parimaid märguandeid ja ma unustan selle alati ära.

Laupäev, 10.juuli.
Hommikul äratasin mina kõik üles ja tegin mingil määral vesiaeroobikat. See ei olnud just vesiaeroobika. Aga tore on seda niimoodi nimetada.
Peale hommikusööki tegime kõigepealt ajalehetantsu ja siis tegime community-dancing'ut. See viimane oli siis see, et üks käib ees ja tantsib ja kõik tantsivad järgi. Täiega mingi HSM-i tunne tekkis ja see oli megaväsitav ja naljakas. Hiljem tegime maasaelemist ja kontaktharjutusi.
Sel päeval me siestat ei saanud. Kohe peale lõunasööki suundusime me lähedalasuvasse külla (autoga) ja läksime vaatama ühte kohaliku küla etendust.
See algas kell 16:00. Me teadsime, et kell 15:00, seega olime tund aega varem kohal ja siis vaatasime 1,5 h kestvat etendust, mis oli suhtelistelt kahtalse ja tõttöelda ka nõmeda sisuga. Siis kui me viimaks tagasi saime hakaksid ettevalmistused õhtuseks ürituseks. Nimelt.
Kõik olid paaris. Loosiõnn tegi nii, et mina olin Katsiga ja poisid jälle omavahel. Kõik loosisid ka endale teema. Meie saime Katsiga "seebikas, ülepingutatud" Anna ja PARMen said "ooper ja äkilised liigutused" ning poisid said "aeroobika ja ballett" Kõik pidid ettevalmistama kaks asja. Reklaam, mis räägiks sellest, mida me tahaksime Lõuna-Eestis säilitada ja etlus, kus tuli kasutada ära meile loositud žanreid ja tegema sellise etendusekese millestki, mida me umbes säilitada tahame. Selles etluses oli vaja sisse panna ka neli lauset: "Magades hoia silmad lahti, chiqituo," "Meie koos vallutame selle maailma," "Jah, see on nii," ja "Kui kiired on Jamaica päikesekiired?" Vot nii. Me Katsiga tegime reklaami sellest, et tahama sääski säästa ja teises oli mingi sõjateema, kuidas kaks latiinot on sõjas ja siis on hull draama ja siis üks tappab teise ära. Anna ja KARM en tegid lühikesed ja löövad ja väga retardilikud kavad ja poistel oli mingi teema digiboxiga. Ehk see oli sellest, et nad avastasid oma tuppa minnes teleka, kuid seal ei olnud digiboxi ja nad olid väga pettunud? Ei tea. Igatahes olid kavad väga khuulid ja naljakad.
Õhtul vaatasime üleval jalkat. Ka osad tsikid olid kohal ja see oli nii naljakas, kui me kuulsime pealt momenti, kus oma iPod Touch'iga mängivalt Margotil küsiti, et kui ta telekat ei vaata, et mis ta siis seal teeb. Ei no tüüp oli päriselt, oligi slejaga lihstalt teleka poole ja näppis oma iSomething'ut. Igatahes vastas ta selle küsimusele: "Ma ei vaatagi jalkat, ma pole lihtsalt ammu telekat näinud!" WTF WTF WTF?!?! Mis mõttes. See oli nii naljakas! Lolz.
Ka ei saanud keegi aru minu austusest ja suurest andumusest Klose vastu. Kõik olid nii väikesed ja ei mõistnud minu nalja. Ohh. Aga! Mul ka vedas! Kloset näidati üks hetk pikalt pikalt suures plaanis ja ma olin nii õnnelik, sest platsil ta ju ei mänginud.

Pühapäev, 11.juuli.
Hommikul äratas meid Anna ja me tegime ühe energilise äratuse ja siis läksime meeletus palavuses hommikusöögile peale mida oli väike (igapäevane) vaba aeg enne hommikust programmi. Siis me loosisime Playback'i meeskonnad. Mina, Silvar, Kats ja teine oli Oss, Anna ja Car-men. Samades meeskondades tegime ka hommikuses programmis igast asju. Näiteks olime kordamööda pimedad ja juhtisime teineteist. Ma kukkusin küll peaaegu tiiki, kuid pole hullu. See oli ikkagist lahe. Kui oli ära lõunasöök oli meil esimene siesta terve selle laagri jooksul.
Me mängisime selle ajal Annaga sulgpalli ja ütleme nii, et kuumus oli tappev. Mu nägu jooksis vett juuksed olid märjad ja õhh.. see oli kohutav! Läksime ruttu külma dušši alla, sest pärast seda hakkasime ühtede suvakatega, kes niisama seal laagris ringi hängisid*** mängisma võrku. Võitsime mõlemad korrad.
***Seal laagrikohas oli mingi kolm laagrit korraga. Olime meie ja siis Jüri Gümnaasiumi mingi laager ja veel mingi judokad ka.
Siis jooksime ruttu ujuma ja peale seda oli õhtune programm, kus me harjutasime esmaspäevast tänavaetendust. Nimelt me tegime lipu, kuhu oli kirjutatud "ENERGIA" ja kõik tegid veel sprayvärvide ja teibiga sinna midagi. See oli täiega vinks. Siis me tegime rituaali ja proovisime läbi igas punktis tehtavad asjad. Peale seda oli vaba aeg.
Hakkasime playback'iks harjutama. Meie tiim tegi laulu "Punk on lahe!" Selles laulus on sõnad "Punk on lahe, jee-jee!" ning "See on punk!" Vahelduvad koguaeg ja muid sõnu polegi.
Teine grupp tegi Kylie Minogue - "I Should Be So Lucky"
Ütleme nii, et meie oma oi suht ok ja see on täiesti amazing, kui hästi Silvar tantsida oskab. See on täiega oosm. Me läksime suht lihtsuse peale välja ja lasime Silvaril teha mõned khuulid liigutused. Vastasmeeskond seevastu läks täie peale välja ja Oskar oli Kylie. Seee oli hiläärius. Pealegist olid Ossil kõige reaaalsemad fake-rinnad, mida ma elu sees näinud olen.
Õhtul oli MM finaal. Igav mäng oli. Kolm korda võite arvata miks.... sest Kloset polnud!!

Esmaspäev, 12.juuli.
Peale Oskari imelist äratust oli hommikusöök ja siis kogunesime tund aega hiljem tapva kuumusega teele Tõrva poole. Läksime bussiga ja siis Tõrva kesklinna jõudes alustasime oma trullat. See oli hästi vinge.
Põhimõte oli selles, et teha midagi uut ja huvitavat. Me jooksime oma community-dance'ga ringi ja hulgasime. Leidnud sobiva koha, panime lipu maha ja tegime oma igakordse rituaali ning siis 1.punktis tegime ümber lipu aegluubis jooksmist. Algusrituaal oli igas puntis ja siis 2.punktis tegime airampampad. Ma tean, et see ei ütle kellelegi peale asjaosaliste mitte midagi. 3. Tegime sellist tantsu, kus on kindald liigutused, Silvar luges rütmi ja iga natukese aja tagant läks jälle sassi. 4. Huilgasime ja trampisime. 5. Hüüdsime positiivseid lauseid. 6. punktis olime juba rannas ja seal me tegime väsinud ilmed ja kui me oma lippu puudutasime olime energiat täis ja huilgasime.
Siis me ujusime. Pikalt. Hüppasime tornist alla. Muide, Parmen on esimene inimene, keda ma tean, kes ei julge hüpata. Mitte Mingis versioonis. Mitte mingilt kõrguselt. Ma ületasin ennast hüpates ka ise üpris kõrgelt. See oli täiega jube. Siis me hängisime veel seal ja siis seadsime sammud oma lõunasöögi poole. See oli Tõrva spordimajas (vms.) ja see asus teises otsas. See oli jube maa, lihtsalt selle pärast, et õues oli ilgelt palav ja me tatsasime päikese käes. Kohale jõudes ootas meid aurav supp. See tundus kohutav, kuid kõik sõid seda ja sellele lisaks joodi ära poolteist kannu mahla. Nüüd ma ei oska öelda, et kas see oli liigsest palavusest või me olemegi sellised, kuid üks hetk võttis Silvar oma klaasi ja ajas terve oma suu selle ümber. Siis hakkasid kõik seda proovima ja vähemalt viis minutit me seal niimoodi istusime ja ajasime endale klaase suhu.
Kõigil said kõht täis ja me hakkasime tagasi minema, sest kesklinnas oli Krissu meile valmis saanud orienteerumise.
Ma olin Oskariga paaris. See oli hästi lahe orienteerumine. Minu lemmikpuntid olid selliste ülesannetega: *poe ees pidime tegema flash mob'i, ehk siis seisma minut aega tardunult. *tegema ühe võõra inimesega airampampad *müüma maha tühja veepudeli.
Loll oli punkt, mis asus Tõrva gümnaasiumi juures, sest sealset punkti oli võimatu üles leida. Tuli välja, et kõigil võttis see ülikaua aega. Eriti hull oli aga see, et kui me Ossiga sealt ära tulime nägime järgmises punktis Silvarit ja Katsi. Hiljem tuli välja, et need olid olnud oma eelviimases punktis ja kui nad kooli juurde läksid, mis oli nende viimane punkt lõpetasid nad viimastena, sest ei leidnud lihtsalt ülesannet üles. Täiesti jõhker. Siis oli vaba aeg ja me käisime poes ja siis tulime bussiga tagasi.
Õhtu otsa võisime niisama lebotada. Me mängisime Silvariga kaarte ja siis ühinesid ja teised ja lõpuks me mängisime kõik koos kaarte.
Õhtul tegi Krissu meile mängu "Tähed muusikas" See oli hästi vinge! Tõeliselt lahe. Me arvasime küll ära ainult kaks laulu, milleks olid : "Rapunzel" ja teine oli Justin Bieber'i "Baby, baby, baby uuu" Peale seda mängisime me väga pikalt mängu, mis lõppes viigiga. Nimelt, pidime kordamööda laulma laule, kus oleks sees sõna love või armastus. See oli täielik ajuderagistamine. vahepeal olid ülepikad pausid ja mind valdas täielik eufooria, kui am tulin mingi laulu peale. See oli hästi pingeline ja vinge! Kõige parem oli siis, kui õues oli disko vms. ja siis ma olin just suuure seina taga. Lihtsalt blokk oli ees ja õuest hakkas tulema laul "Satellite", mis oli Saksa eurolaul ja ma teadsin, et seal on sõna love sees. Imeline! Nii ma siis laulsin kaasa, kui meie kord oli:))

Teisipäev 13.juuli.
Me olime eelnevalt kokku planeerinud, et öösel kell 2 sadan Krissu meile sõnumid, mõlemasse tuppa ja siis me oleme lahinguvalmis. Kui kell sai 2 ei saanud meie sõnumit, sest Anna ei kuulnud oma telefoni, kuidka meie ärkasime selle peale üles, et õues üürgas Jackson. Seda sellepärast, et nii Krissu kui ka tema sünnipäevalapsest õde Kats on mõlemad Jacksoni fännid ja siis me ajasime Katsi üles ja vedasime ta kossuplatsile ja tantsisime kõik koos ja siis ta puhus koogilt küünlad ja siis läksime uuesti magama.
Teist päeva järjest hakaks hommikul, tund aega enne äratust keegi muru niitma. Horror.
Siis oli Silvari äratus. Ta tegi aeroobikat Shakira "Waka waka" järgi. Terve ülejäänud päev naeris ta kurjakuulutavalt, et tema plaan töötas - meid kõiki kummitas see terve ülejäänud päev. Hommikune programm olid teatevõistslused. Need olid täiega lahedad. Kõik pidid välja mõtlema ka midagi, mis kõiki ühesuguseks teeks. Meie meeskonnal olid peakatted ja valged pluusid. Teistel olid püksid kõrgele tõstetud. Minu lemmik teatekaülesanne oli see, kus pidime kausist asju välja võtma. Suuga. Kausis oli vesi. See oli hea, värskendav. Peale seda tegime sellist asja, et meie meeskonnast (kus olid mina, Oss ja Karmen) mina ja Karmen panime selga prügikottiddest kleidid. Teisest meeskonnast tegid seda Silvar ja Kats ning siis oli ülesanne, et Karmen (teises Kats) pidi kinnisilmi minule (teises meeskonnas Silvarile), kes oli ka silmad kinni toitma sisse šokolaadipudingut. Anna ja Oss olid muidugi naerukrampides.
See oli nii naljakas, sest alati läks mööda. Lõpuks olid sööjatel suuümbrused täiesti pudingut täis!
Siis meil oli vaba aeg ja me istusime endale reserveeritud laua taga sööklas ja mängisime UNO-sid. Kõik oid sõltuvuses ja see oli täiega lahe. Siis me hakaksime planeerima õhtust etteastet. See oli viimane õhtu ja me pidime mingi show tegema.
Panime kokku sellise asja:
1. tuleme oma tänavaetendusega sisse, ilma liputa ja teeme järjest kõik asjad läbi.
2. MJ tants by Kats
3. Kõigepealt Oss ja siis Silvar tantsivad "Alors"'i.
4. Anna hommikuäratuse kava.
5. Luuletused, ühe loeb Oss ja teise mina
6. Acapellana teeme erinvaid sarjade introsid.
7. Poiste digiTV etlus
8. Minu ja Katsi sõjaetlus
9. Kõik koos ühistanstuna "Waka waka"
Siis läks aga vaja laule kokku miksida, sest alguses oli kolm tantsu ja need tuli teha kuidagi lühemaks.
Alguses ma siis istusin Krissu dinosauruse taga ja ei saanud midagi tehtud. Siis sain aga kiire arvuti atha ja tegin ruttu laulud kokku. Imeline! Siis tegime kaks korda proovi. Ükskord iirelt ja siis korralikult muusikaga. Kõik sujus imehästi ja peaproov andis sellise boosti, et see oli ülemõostuse lahe!
Ka esinemine läks hästi, kui välja arvata hetk, mil poole waka pealt jäi muusika vait. Täiesti lõpp! Kõik hakkasid improma! Ma jooksin muusika juurde ja sain teada, et wakal sai aku tühjaks ja waka polnud sisse ühendatud. Jooksin lavale, kus kõik lasid improt ja siis me niisamma lullasime kuni uuesti muusika hakkas ja tegime tantsu ostasst lõpuni valmis! Imeline! See oli niiiii lahe.
Jooksime kohe ujuma!
Peale ujumist hakkas disko. Disko oli täiega vinge. Nii lahe oli lihtsalt rahvast käima tõmmata ja ise ka end tühjaks tantsida. Mul tekkis suur kirg techtoniku vastu nii et ma olen võtnud eesmärgiks see ära õppida. See on ülivinge. Lõpuks läksime ujuma uuesti ja siis grillisime veidi, kuid kõik olid nii läbi, et peale Krissu ilusat laagrilõpetamist läskime kõik magama.

Kolmapäev, 14.juuli.
Ma ärkasin suht vara. Kell 10. Me võisime magada kaua. Mõni aeg peale mind ärkasid ka teised. Poisid olid juba üleval ja suur fännihord istus nende ukse taga. Hommik möödus koristades ja siis läksime oma reserveeritud lauda ja mängisime UNO-sid. Viiekesi küll, kuid siiski. Siis pidiimegi pilti tegema ja buss tuli ette. Laadisime asjad sisse ja läksime sööma. Peale sööki oli kojuminek!
Ma istusin Silvari ees ja mul oli suur kott, nii et ma mängisime UNO-sid. Tundub, et sellest ei saa kunagi küllalt. Plaan oli 1000-ni mängida, kuid peale kolmveerandit teed olin mina alles ületanud 200 piiri. Haha. Igatahes oli minu jaoks kojusõit väga lõbus, Silvar tegi nalja ja sõi ära kolm? paksu nussakreemi kihiga saia. See on ikka täiesti müstiline, kuidas üks inimene niii palju magusad on võimeline sööma. Ma arvasin, et mina olen magusasõltlane, kuid olles näinud seda... mul oli juba niigi süda paha magusast. Igalt poolt tuli kommi ja staffi ja üleüldse midagi ei tahtnud süüa. Ainult jooks. Vedelik!
Bussi pealt maha minna on alati nii hea tunne. Ma olen alati see, kes poole epal maha läheb ja see on nii lõbus,s est sind saadekase huilgete ja aplausiga välja ja see on nii rõõmus, kuid kui buss ära sõitis ja ma seal läppand õhus seisin läks meel kurvaks ja isegi pisar tikkus silma.
See on alati nii.
Nonii. Nüüd on mu rohelisse märkmikku tehtud märkmed kõik üle käidud ja lugemist oli teile küll ja veel. Neli tundi on möödas (igasugu asju tuli ju vahele) ja see postitus sai valmis.
Mu jalad on täis sinikaid ja ville ning mu aju on täis imelisi mälestusi nendest kuuest päevast.

I wish we could be together. Unfortunately we cant, 'cause.. I'm rich and famous and you're not.

Pühapäeval kui meid Kaisaga üles aeti sõime hommikust, vahetasime riideid ja siis oligi minek autokasti ja naabrite juurde. Kui ema rääkis, et jah, naabritel on puidja siis me loobime need peale ja siis uuesti meie juures maha, siis ma kujutasin ette sellist hunnikut puud naabrite küüni all. Just sellist nagu meil kodus kolm tükki oli (ema oli need üksi ära loopinud). Jõudsime nende küüni ja mis meile paistab? Puuriit. Suur puuriit ja piisavalt väike ukseava, et auto ei mahuks sisse. Algas siis operatsioon ja nende puude pealeloopimine oli tüliaks. Lisaks tuli hiljem välja, et kõik on pikad puud, mida saab kasutada ainult ahju kütmisel, et pliiti kütta.. sellisets puust polnud haisugi. Nii me siis rassisime seal kella neljani. Kella üheteistkümnes neljani. Puude mahaloopimine võttis vähem aega, sest see oli süstemaatiline ja kiire ja kolmsada korda lihtsam. Viimase puukoorma taga paistis haljendav Paunküla.
Kui me valmis saime siis vahetasime ruttu riided ja sõime paar võileiba ja läksime ujuma. Vesi oli soe. Ikka väga mõnus ja soe ja selge ja hea. Ooh. Ma armastan ujumist. Suplesime 1,5 tundi ja siis läksime tagasi. Õhtul olime kõik niiiii väsinud, et jube.
Me vaatasime Kaisaga filmi "Burn After Reading." Okei, ma nägin seda teist korda ja ma ütlen, et teist korda oli see päris hea, sest seda tuleb vaadata täielikult läbi huumoriprisma. See oli nii koomiline ja jälle suht sisutühi. Aga, ma arvan, et esimest korda ma pettusin filmis slelepärast, et ma ootasin midagi väga head, sest näitlejad on ju superhead:)) ja ma ei osanud eales arvata, et see on mingi freaky komöödia.
Täna oli meeletult kuuuuum ilm. Lihstalt wooow. Me ei osanud mitte midagi teha nii me siis mängisime (mina, K ja ema) Scrabble't ja siis kui see sai valmis siis me Kaisaga tegime väikese veesõja, mis täiega jahutas maha. Pärast oli nii hea olla. Siis me istusime veidikene arvutis ja siis läskime õue ja tagusime sulgpalli.
Lõpuks hakkas vanaisa linna minema ja ta pidi Kaisa ka ära viima. Siis ma nägin, et ema läheb ka ja ma ei osanud ka midagi kodus teha nii siis läksin mina ka kaasa. See oli maailma kõige mõtetum poodiminek üldse. Põhimõtteliselt võib öelda, et me käisime ennast poes jahutamas ja aega veetmas.
Koju jõudes tegime emaga süüa ja siis sõime. Kõht sai niiiiii täis. Lõpuks otsustasime kuuma käes vaevleva koera jooksma viia. Ajasime rattad välja ja läksime ühe jõe äärde. Okei, Pirita jõe. Jah, ma käisin teist päeva järjest tallinlaste joogivees ujumas. Haha!! Säh teile!
Igatahes, kui me lõpuks jõe äärde jõudsime oli Bäm niii läbi, et seda oli lausa koomiline vaadata. Me eeldasime, et ta joooooookseb vee juurde ja joob ikka meeletult. Ei! Tema istus terve aeg rataste juures ja ei tulnud vee lähedalegi. No mina seevastu jooksin sisse ja ujusin.
Ütleme nii, et see on aasta parim uudis: minu kodu lähedal (4km) on totaalselt korralik ujumiskoht! Lihtsalt imeline! Vesi oli täiesi ujumiskõlbulik.
Pilt sellest kohast on tehtud sügisel.
Kõige huvitavam on kogu asja juures see, et kui me minema hakkasime, siis ma õtlesin, et am võtan rätiku kaasa - igaks juhuks. Ema oli pessimistlik: "Vaevalt, et sa ujuma lähed." Kohale jõudes, ma olin šokeeritud. Et sellist kohta pidas ema halvaks ujumiskohaks?! See oli minu - lapse, kelle lähim ujumiskoht on terve elu olnud 26km raadiuses - jaoks täielik paradiiiiis!
Aga jah, koer ei võtnud ühtegi sõõmu kuskilt juua ja see oli esimene kord, kus ta lihstalt ei jaksanud enam meiega sammu pidada. Totu loom.
Aga siin ma nüüd olen, juuksed ikka veel kuivavad ja ma olen meeeletult õnnelik.
Kaunist õhtut!

Pealkiri: Jon Lajoie - "Pop Song"
Avastasin üleeile uue Jon Lajoe laulu:))

Ma olen kõikvõimas! Mul on raha ja ma ei karda seda kasutada!

Ma ei saa aru pooltest sõnadest, mis tulevad laulust, mida ma praegu kuulan.
Neljapäeva päeval ma niitsin muru ja samal ajal higistasin nagu siga + vihastasin ennast välja kärbeste peale, kes pidevalt näkku püüdsid lennata. Õhtul läksime emaga linna Vaiket vaatama ja siis lõpetasime Tondi Selveris. Me.. vähemalt mina, läksime hulluks. Seal olid laadapäevad ja kõik oli niiiii odav ja ma lihtsalt armstan allahindlusi. Need on nii armasad ja .. odavad:) Õhtuks sõime maailma parimaid tortillasid ja õhtu lõpetuseks vaatasime filmi "Doubt" ja sõime maasikaid vahukoorega! Mm.. amazing. Film oli jama. Igav ja jama. Kuna see oli etenduse põhjal tehtud, siis see oli nii aru saada, et nüüd on selline pikk dialoog ja ma nii kujutasin seda teatrilaval ette.
Reedene päev oli lihtsalt maailma kõige igavamaim päev maailmas! No tõesti! Ma tõusin kell 12 ja siis lebotasin ja siis ma ei tahtnud õue minna, sest seal on ropult palav ja.. ja vot see ongi palavate päevade downside. Ilmad on niiiii palavad ja õues on ilus ilm, kuid samas seal on niiiiiii palav, et ma ei suuuuda! Igatahes siis mingi hetk ma hakkasin pesu triikima ja lõpuks fritüürisime emaga friikaid ja kana ja sõime kõik koos juurde kreeka salatit.
Selle õhtuga ma sain teada, et meie kodusiider on väga... ikka väga kange.
Tänane päev oli supperlahe!
Kõigepealt ma tõusin jälle hilja ja siis ma ei osanud mitte midagi teha nii, et ma tuiasin mööda maja ringi ja siis mingi hetk otsustasin koos emaga linna sõita. Ta pani mu Ülemiste juures maha ja ma läksin mööda poode kolama. Sain Meloni ees Piiaga kokku ja me hakkasime koos mööda poode tuulama. Tema otsis beeže sahvari (wow.. ma ei ole oma õigekirjas kindel) pükse ja mina bikiine. Aje! Jõudsime A&G-st kaubamaja noortemaailma, kui avastasime, et peaksime Vabakale minema.
Vabakale jõudes võtsime kohad sisse ja hakkasime vaatama jalkat. See oli nii vinge. Rahvast oli palju ja nii lahe oli jälle millelegi kaasa elada. Alguses ma huilgasin kogu aeg kaasa, kuid viimaks ma ikkagist eristasin, et ma peaks Saksamaa poolt olema. Minu jaoks oli olulisim Klose. Klose! Klose ei ole surnud ja Klose lõi kaks väravat! Amazing. Kuigi ükskord oli suluseis:) Hihi, ma sain sellest aru:D Aga Saksamaa võitis 4:0! Ajeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee KLOSE! WUUUUUUU!
See selleks. Siis me läksime mööda poode kolama ja ma sain endale bikiinid ja Piia .. leidis endale püksid. Kaubamajas me vaidelsime, et kas Selverist leitud prille on ka Kaubamajas ja ma kahtlesin, et oleks, kuid siiski oli ja ma sain endale päikeseprillid. Jah, nüüd on ka minul mainstream Ray-Ban-like päikeseprillid. Aje. Kuid siiski mitte miski ei ületa neid, mis ma ära kaotasin. Leinaminut...............
Siis me veel jooksime poode mööda ja Piia saatis mu marsale ja tee peal rääkisin ma talle ühe hüpoteetilise uudise ja nüüd ma aina mõtlen selle peale. Ohhoo.

Nüüd ma ootan, millal Kaisa siia saabub, sest homme.. homme me hakkame puid loopima! Aje! Täna ööbime telgis!
Kena õhtut!

Don't be afraid to shake that ass and misbehave

Ma ei salli, kui ma teen tükk aega tööd ja see kõik läheb lõpuks ikkagist luhta. No päriselt! Ma tegin mingi tund aega kollaaži, kuid see feilis. Lihtsalt otseselt. Seega mul ei jää muud üle, kui teha homme.. või täna:) Üks suur pildipostitus! Ajeee! Ök. Ma iseenesest ei salli selliseid kõik järejest üksteise otsas pildipostitusi.
Laupäev ja pühapäev möödusid rahulikult mitte midagi tehes. See-eest aga E, T ja K on läinud lebolt, kuid huvitavalt.

Esmaspäev.
Hommik. Ma ärkasin vara üles ja läksin oma suuure kotiga bussi peale, et seal magada. Jõudsin bussijaama kell 7:18 ja lugesin TV-ekraanilt tulevaid ERR uudiseid. Siis tulid ka kõik teised. Ostsime oma piletid välja. Ats ja Marion einestasid hot dog'dega ja siis me läksime bussi peale. Bussis oli koomiline, kuidas üks tädi, kes istus Silveri kõrval tõusis järsku proterteerivalt püsti ja ütles: "Ma ei maksnud 200.- selle eest, et terve tee kuulata kellegi kõrvaklappidest midagi" vms. Ja läks ära. Irooniliselt polnudki tegelikult Silveri klappidest mitte essugi kuulda.
Bussisõit oli pikk. Koos vahepealse praamipausiga. Kui me aga Kuressaarde jõudsime läksime poodi ja peale seda läksime Mändjalale. Kui Oss kohale jõudis ja ukse avas olid kõik sillas. Maja oli suur ja vaimustav jne!
Ega kaua ei kannatanud. "30 minuti pärast randa?" Jaa! Siis läksimegi randa, sest ilm oli palav ja vesi oli lähedal.
Meri oli soe! Lihtsalt supppersoe! +lained olid ka suured. Ujusime mõnda aega, siis päevitasime ja ujusime korra veel ja läksime veest välja kui äkki... meie asju polnud.
ISSAND! Ma olingi suutnud selle ära unustada.. kogu selle situatsiooni kuni hetkeni mil ma siia kirjutasin.
Ühesõnaga läksime tagasi. Kes mööda männiokkaid, kes mööda kõrvetavat asfaldit. Kohale jõudes olid meie asjad laua peal. Kõik meie asjad peale Atsi prillide. Fuu! Kurbus ja õud, et kui prille ei leita läheb Ats koju valdas mu meeli. Inimesed käisid vahetustega rannateed läbi ja viimaks tulid Stefan ja Joosep ja nende käes olid Atsi prillid! Meeliülendav kergendustunne.
Siis kõik tsillisid. Talusid pisikest söögidraamat ja kekutasid.
Lõpuks hakkasime grillima (vasakul pildil). Või noh, Mattis ja Hannes hakkasid, Aigar - kelleta me poleks mitte millegagi hakkama saanud - läks ka appi ja mina olin hiljem abiks. Nimelt me ei saanud kuidagist viisi sütt. Tegime siis viimaks grilli kõrvale Mattisega lõkke ja saime sealt mingil määral sütt, kuid kõik käis Aigari inspekteeriva ja õpetava pilgu all.
Edasi oli kõik mellow. Kui tuli liialt sääski läksime tuppa. Vahepeal käisme ujumas ja öösel mindi veel ujuma, kuid ma jäin majja. Öösel muidu mingi ujuma taaskord Aigari valvsa pilgu all. Üleüldse oli Aigar sellel kolmel päeval suur staar. Alustades tema vägitegudest, et ta sõitis näiteks Loolt Mändjalasse rattaga, tehes ööpeatuse Virtsu sadamas. Wooow! Tema teised suurteod seosnesid kõige sellega, mis ta suust välja ajas. See jutt on.. unustamatu ja ta jättis meile kõigile kustutamatu mulje.
Öösel oli väikesuur draama öörahu ja -vaikuse üle. Magama saime kell viis ja enne seda käisime korra rannas, kuid seal ründasid meid sääsed ja me jooksime sealt ära.

Teisipäev.
Hommik algas kell kümme. Ma läksin kööki ja alustasin mulle kalliks saanud tegevusega - ma pesin nõusid. Olin selle kohustuse enda peale võtnud eelmine päev, kui am astusin kööki ja nägin nõudekuhja ja see ajas mulle hirmu nahka nii et ma hakkasin otsast pesema ja jäingi seda tegema. Eelneva päeva õhtu jooksul ma pesin veel ligikaudu kolm korda nõusid ja selle juures huvitav oli see, et ega see mulle eriti vastumeelne ei olnudki. Lihtsalt vahepeal ängistas mõte nagu sellel nõudevoolul ei tulegi otsa. Ma vabandan, kui ma mingi kirjapiider olen, sest on hilja ja ma olen väsinud, kuid tahan kirjutada.
Peale hommikusööki suundusime randa jättes Kaisa ja Aigari kahekesi maja äärde. Hiljem tagasi jõudes ma nägin, et Kaisa on elus, kuid ma ei ole siiani uurinud, kas teda vaevab ka mingi trauma.
Rannas jooksime vette ja guess what? Vesi oli jälle soe. See oli imeline. Olles ennast karastanud jooksime välja ja hakkasime päikest võtma.
Suurest seltskonnast jäi viimaks järele neljaliikmeline punt - mina, P, Elina ja Mattis. Päevitasime kaua. Läksime vette ja pidime siis ära minema, kuid avastasime vees päevitasime ja ka Silver liitus meiega nii et olime veel veidi rannas. Ära minnes uurisime oma päevitusi ja ma avastasin ennast väga pruunina. Tavaliselt ma ei viitsi eriti selili päevitada, kuid kuna oli jutukaaslasi, oli just selili mugavam olla. See põhjustas mulle aga sellised randid, mis panid Carolini ahhetama ja küsima: "Kuidas sa maikasid kandma hakkad?" Küll ma hakkama saan. :) Mul on suhteliselt suva.
Ka ülejäänud päeva me lihtsalt lebotasime ja naersime ja veetsime oma päeva mõnusalt. Mingi hetk ma kiikusin ja tegin Annabelist pilti (vasakul) ja siis mingi aeg ma avastasin ennast jälle köögist koristamast. Mattis ja Hannes hakkasid grillima ja kuna Aigar ei saanud enam mitte millestki aru ei aidanud ta seekord kaasa. Lõpuks sündis geniaalne plaan teha üks suur söömaaeg kõigiga koos. --->
Ma pesin nõusid ja koristasin köögi ära. Samal ajal valvasin, et millal vesi keema läheb. Siis panime neli pakki makarone suurde potti ja ootasime kuni nad valmis saavad. Teised tüdrukud genereerisid söögitoas ühe suure laua ja Mattis ning Hannes jätkuvalt grillisid. Vahepeal muidugi Aigar käis ja jagas tarke õpetussõnu ja pahandas Mattisega, kui viimane vigu tegi.
Kui liha valmis sai ja makaronid sai viimaks lauale tuua kutsusime kõik sööma. Oskar pidas... kõne? Lausudes igaühe kohta midagi.
Söömaaeg oli läbi ja suur osa inimestest oli järsku pisarates. See oli väga emotsionaalne osa õhtust. Ma nägin nutmas inimesi, keda ma pole kunagi nutmas näinud ja kellest ma poleks kunagi sellist emotsiooni oodanud. See oli niiiiii naljakas ja armas sama-aegselt. Koomiline faktor oligi see, et kõik kes nutsid samal ajal ka suuresti naersid. Vähemalt vahepeal.
Kui nutukoor oli möödas kekutasid kõik edasi. Tantsisime! Laulsime! Huilgasime! Ja mu hääl läks ära! Naersime!
Saime jälle väga hilja magama. Täpselt nagu ma saan hilja magama ka praegu. Kell on pool kolm ja ma tõesti tahan magama minna. Head ööd!

Ohoo.. Praegu on neljapäevane päev ja kell on nüüd ilus 14:54 nii et ma jätkan. Ma tegin eile seda asja viimaks siin juba hambad ristis ja vastu tahtmist nii et ma leidsin, et hei! seepole minig kohutstus ja ma läksin magama.
Ma jäin teisipäeva peale pooleli. Okei mitte päris. Lõpetasin selle suht ära. Jah, läksime magama ja magasime jälle vähe.

Kolmapäev
Kaisa äratas mind üles sellega, et rääkis telefoniga. Ta oli üks suur hunnik õnnetust. Ta äratuskell ei helisenud ja ta jäi oma bussist maha. Wow, kui palju ta-sid. Igatahes siis ma enam magama ei jäänud, sest mingi monstrumsääsk käis mulle pinda ja ma tõusin ka üles. Läksin õue, kus oli Kaisa ja me niisama kiikusime vaikselt. Minig aja pärast hakkasid inimesed tükati üles tõusma ja siis me hakkasime ka koristama. Mina... mina maandusin kraanikausi taga. Kõik hakkasid jälle sööma ja seega oli jälle üks suur nõudevool. Ma keetsin kohvi ja kuna meile toodi suhkru asemel Neskiire kakaod panin seda suhkru asemel kohvi sisse. Ärataja muutus selliseks punakaspruuniks vedelikuks, kuid maitses väga hästi:) Siis aga läks suuremaks tuuseldamiseks ja kõik tulid mingil määral appi ja me koristasime kõik maja ilusti ära.
Trotsides oma joodikuhääklt läksin ka mina siiski ujuma. Vesi ei olnud enam nii soe ja välja tulles oli meeletult parme nii et randa me seekord ei jäänud. Tagasi jõudes nägime oa järelvaatajaid bussipeatuses hääletamas. "Mis toimub?" küsisime ja nad ütlesid, et naisel, kes maja omanik on, oli olnud väga kiire ja meie asjad tõsteti majast välja. Nii me siis jõudsime majani ja teised istusid parajasti takso peale ja sõitsid ära. Vahetasime maja ees riideid ja läksime ka bussipeatusesse bussi ootama.
Meiega koos olid bussipeatuses veel mingisugused lahedad saksa turistid. Ehtsad Euroopa pensionärid, kellel on palju raha ja tuuritavad mööda ilma. Nad olid hästi lõbusad.
Kuressaarde jõudes läksime ühte kohvikusse, kus istusime ja sõime. Kes hommikust (nagu mina) ja kes lõunat. Ma sõin väikest pannipitsat, mis maitses imehea! te võite muidugi kolm korda arvata, mis seal peal oli... kana, ananass, sinihallitusjuust, tomatikaste. Woow onju:)
Siis me läksime bussi peale ja alustasime oma pikka sõitu tagasi Tallinna. Liisa läks oma maakohas maha ja teised tilkusid... okei kolm inimest... tilkusid Tallinnas maha. Bussijaama jõudes jätsime jällenägemiseni ja läksime kõik oma teed.

Kui ma viimaks koju jõudsin ma sõin ja vaatasin ANTM-i ja siis sorteerisin pilte ja siis vaatasin Dexterit ja siis sorteerisin veel pilte ja siis ma tegin kollaaži ja siis ma kirjutasin, kuni mul hakkas ikka väga rõve ja ma magada tahtsin.
Õõ.. ma vaatsin praegu toas ringi ja mulle vaatas vastu ajaleht vms.. Rae Sõnumid ja sealt kuultused ja siis kuulutus fekaaliveokohta ja siis ma asvatsin et ongi olemas OÜ Fekalist. Weird.
No igatahes. Täna ma magasin nagu karu. Sügavalt kella 12-ni ja oleks kauemgi maganud, kui ema poleks äratanud.
Oma telekat avades vaatas mulle vastu sahisev pilt. Kahel kanalilt, Kanal 2 ja TV3. ETV teatas aga, et on toimunud digipööre. Ma olen nüüd ametlikult telekata.

Eile pilte sorteerides leidsin nii palju lahedaid pilte ja ikka veendusin, et see reis oli väga väga väga lahe. Õline ja lahe.

Pealkiri: The Feeling - "Sewn"