Neljapäev 28. juuli
Ma polnud öösel eriti palju magada saanud, sest umbes kella ühe aeg otsustas ilmataat meie kohale saata tiirlema ühe äikesepilve, mis andis meile sellist valgusshow’d, et oi-oi-oi. Oleks võinud arvata, et ka Jumal taevas on endale saanud uhiuued strobovälgud ja tahab seda rõõmu nüüd meiega jagada. Igatahes ma käisin vahepeal ema voodis magamas ja mingi hetk magas ema minu voodis. Kontaktid pritsisid särtsu ja üleüldse oli tunne, et kohe kukub maja kokku.
Hommik algas kell üheksa, kui mu kell plärises. Käisin õues, vaatasin ilma üle ja läksin tuppa tagasi. Pesin pea ära ja ka ema oli üleval. Ta tegi omletti jeje! Merelle pidi saabuma kella kümne paiku. Paraku on Merelle pere kord selline, et ma jõudsin enne nende tulekut lahendada ära nii kerge Postimehe sudoku kui ka kohati kontimurdva Õhtulehe oma. Nad saabusid enam-vähem kell 11 ja me asusime teele.
Poolteist tundi hiljem asutusime Anttila ees autost leitsakusse ja meile kõndis vastu palja ülakehaga kitsastes pükstes blond poiss, kellel polnud jalanõusid jalas – folk oli alanud.
Kuna olin päev varem oma telefoni unustanud Kaisa juurde andis ema mulle kasutada oma vana telefoni, millel ei tööta klahv number viis. Ostsin endale postkontorist mingisuguse kõnekaardi ja sain pealekauba Diili tengelpunga, millest ma olen siiani väga vaimustunud.
Saime kokku Annabeli ja tema sugulase (nõbu) Mimmiga (Inger). Läksime alla järve äärde ja istusime seal. Ilm kiskus pilviseks niisiis mõne aja pärast suundusime tagasi kesklinna poole. Kuni teiste saabumiseni ei toimunud meie eludes mitte midagi märkimisväärset (peale selle, et kukkusin karussellilt maha). Kell kolm pidi saabuma teiste buss ja nii me tegime aega parajaks. Kui õige kellaaeg oli käes seisime bussijaamas ja seal nad olid – Anna, Ats ja Ivar (Anna klassivend). Arutasime, et kuidas ja kuhu ja minu elu sai palju selgemaks. Sel õhtul magasin äsjasaabunutega telgis ja järgmised ööd tädi pool. Siis pidime aga minema meie telklasse ehk siis teisisõnu Annabeli vanaema juurde. Mina, Anna ja Ivar panime Marioni telki üles. Poole meie askeldamise peal jõudsid pärale ka Carolin (Ligi, Anna klassiõde), Liivia (Anna klassiõde) ja Agnes (Anna paralleelist.. tahtsin talle kogu aeg Dagmar öelda, for some reason). Ka nemad panid telgi üles, kuid nende telgil puudus vihmakate.. sellest hiljem.
Kõigi kõhud korisesid ja nii oli aeg teha esimene retk söögialasse. Kuigi mind ahvatlesid kõikvõimalikud šašlõkid lõpetasin siiski burger pihus. Polnud ammu ka sellist eesti moodi burksi söönud. Peale sööki läksime randa. Mõtlesime, et enne ujuma minekut teeks veidi sporti, et läheks paadiga sõitma. Kuid ühte paatkonda jäi täpselt üks inimene puudu, siis moodustasime mina ja Liivia ühe vesijalgratta tiimi (sest me olime ainukesed, kellel polnud vahet, kas paat või ratas). Polnud niii ammu vesijalgrattaga sõitnud ja see ikka võttis jalad täiega läbi. Peale seda sukeldusime aga kiiresti vette ja ooo see oli hea.
Peale ujumist käisime taaskord oma baasist läbi. Panime asjad kuivama ja veidikene pikemad riided selga. Ma ei tea, kas ma unustan midagi vahelt ära, kuid lõpuks oli kell nii palju, et istusime pissiva poisi pargis ja ootasime, et minna Rubiini. Jätsime Merellega hüvasti, aga tulime Rubiinist mõne aja pärast sabad sorgus tagasi, sest pidu oli 18+. Siis tuiasime veidi seosetult ringi. Ma ostsin järgmiseks päevaks endale Vägilaste pileti ja istusime mingi Anna tuttavaga kirku kõrval platsil. Kuna seal ei toimunud midagi suundusime mina, Mimmi ja Annabel randa. Teised pidid ka sinna tulema. Kuna meil oli aga vetsuhäda läksime edasi rannas olevasse kohta nimega Bungalo. Sealne vets oli täiesi umbes, kuid jäime sinna niisama edasi istuma. Üks hetk hakkas meeletult sadama ja me läksime sisse. Muusika oli vali ja inimesi oli vähe.
Just siis kui olime lahkunud helistas meile Anna, et tema, Ats ja Ivar on nüüd seal. Sammusime läbi seenevihma tagasi ja seadsime enda Bungalosse sisse.
Bungalo on selline koht, mida peavad kolm türklast. Koht on vineerist ja papist kokku klopsitud ja midagi saab seal ka hamba alla pista. Õhtu jooksul mängitud muusika oli halb ja laule kokku oli ise nagu mingi 8 ja mõned veel. Laulud kordusid pidevalt ja muidugi 8 korda lastud „OMG“-i vastu ei saa mitte miski.
Nii me siis tantsisime väga palju ja meil oli tõesti lõbus. Peale seda ülisuurt padukat oli rahvast juba kõvasti rohkem ja ma kujutan ette, et türklased said oma aastakasumi ühe õhtuga kätte.
Kella nelja aeg otsustasime lahkuda. Tänavaid mööda oli lahe kõndida, kõik lällasid vastu, politseist möödudes oldi aga vait kui sukad. Lauldes erinevaid laule alates „Rockerfeller Streetist“ lõpetades „Fridayga“ jõudsime viimaks oma telklasse. Peale õhtusi asjatoimetusi (hambapesu jne.) pugesime lõpuks rampväsinuna põhku ja kuulsime, kuidas Liivia ja Carolin oma telgist vett välja püüavad saada.
Reede 29. juuli
Nagu alati kui kõik magavad õndsat und on Getter wide fucking awake. Ma tõusin tõenäoliselt kaks tundi varem üles kui teised. Vahepeal olin juba uuesti uinumas, kui mulle helistas Piia, kes rääkis oma Viljandi jõudmise plaanidest. Sel hommikul ilmnes ka teine viga miunu vinges lutsus – inimesed, kes mulle helistavad mind ei kuule. Lahe onju?
Tagasi tukastama heites sain veel mõnda aega väherda kui juba kuulsin kõrvaltegist hääli. Läksin välja ja ei läinudki kaua kui juba kõik olid üleval.
Mõni aeg hiljem jalutasime vesistavate suudega toidutänaval. Ostsin gib-abi (kebab) ja leidsin vaevata ka teised üles. Õues oli veidralt külm, kuid otsustasime siiski oma plaani ellu viia ja läksime ujuma… st. mina, Annabel ja Ats läksime ujuma.
Kuna kõigil oli aga külm suundusime tagasi telklasse, et soojemad riided selga tõmmata. Kui aga kohale jõudsime tegime väikese pit-stopi, puhkasime, kes vahetas riideid, kes mitte.
Siis läksime kesklinna tagasi. Mina tahtsin kohvi ja Anna tahtis kaltsukaid. R-kioskist sain mina oma kohvi.
Järgmine peatus oligi üks kaltsukas. Proovisin seal ühte pluusi, mis maksis 2,80€. See istus mulle täpselt ja mulle väga meeldis see. Kui ma uuesti oma asju selga panema hakkasin nägin, et hinnasilt on mu jalanõu sisse kukkunud. Jätsin selle sinna ja läksin müüja juurde küsimusega: „Vabandage, kui palju see pluus maksab?“ Müüja küsis vastu, et kust ma selle võtsin. Ütlesin, et võtsin selle 30 sendi kastist. „No siis see maksab 30 senti,“ vastas ta ning niimoodi ma saingi ülivinge pluusi 2,50€ odavamalt. Imeline, kas pole? Tunnen, kuidas karmavõlad kogunevad.
Mõne aja pärast jõudsime ühte AjaO poodi, kust lisaks veele ostsid kõik peale minu ka midagi hamba alla. Kui poest väljusime ja veidi edasi kõndisime kahetsesid kõik oma oste, sest meile jäi tee peale üks meeeeletult lahe kohvik. Lubasime sinna hiljem tagasi tulla ja istusime parki sööma. Päike tuli ka välja ja tuju muutus väga heaks. Hiljem ahvatles meid eemalolev pehmet jäätist müüv koht. Ostsime kõik jäätist ja istusime veel veidikene.
Lõpuks tundsime kõik, et tahaks asukohta vahetada. Nii me siis läksime festivali alale ja istusime kiriku kõrvale maha. Tegime sama, mis enne – tsillisime niisama.
Lõpuks jõudsid teiste ujumisriietega kohale ka Marion ja Karl (Tammaru). Liikusime taaskord alla järve äärde ja teised läksid ujuma.
Peale ujumist leidsime, et võiks kuskil midagi hamba alla pista. Jalutasime mööda tänavaid ja kuigi alguses oli meil ära kukkunud plaan minna Pappa Pizzasse (Anna päeval enam ei tahtnud sinna minna) lõpetasime siiski seal. Sain täielikult enda valdusesse ühe suure pizza ja olin õnnelik.
Kuna varsti oli aeg Vägilastele minna, siis suundusime tagasi telklasse, et asjad kuivama viia ning käisime läbi ka piletimüügist, et Karl saaks pileti ja Marion oma passi. Kui Karl endale piletit ostis seisime veidi eemal ringis ja ootasime teda. Eemalt tuli politsei, ütlesin juba harjumustest vaikselt: „Ou! Mendid, mendid. Päriselt seekord.“ Seisime rahulikult edasi ja järsku ühines meie seltskonnaga ka kaks politseinikku: „Teie dokumendid, palun,“ ütlesid nad meile ja kõik hakkasid kottides sobrama. Ühesõnaga, kõigilt võeti dokumendid ja kõik pandi puhuma.
 |
| Ats niisama kui me kaltsukates käisime. |
Peale seda läksime läbi surnuaia shortcut’i ja viisime asjad kuivama. Tagasi tulles kukkus üks meile vastu tulnud tüdruk ühe äärekivi vastu ning lõi pea vastu asfalti.
Oh seda paanikat. Ta ei tahtnud meiega rääkida, kuid veel vähem tahtis ta kiirabi. Meie juurde tulid ka ühed täiskasvanud naised. Hull paanika. See tüdruk oli tõenäoliselt alaealine ja veidiken tipsutanud, põhjendab, miks kiirabi ei tahtnud. Need naised jäid teda vaatama ja me kiirustasime edasi Vägilastele.
Kohale jõudnud nägime enda ees massilist järjekorda. Kõik trügisid, nii ka meie. Inimesed elasid meil seljas, kuid lõpuks saime sisse. Istusime telgist väljas muru peal ja ootasime teisi. Kui kontsert oli alanud jõudsid kohale ka Annabel, Anna ja Marion. Kõik olid rõõmsad ja me läksime sisse vaatama. Mingi hetk istusime jälle õues, Anna läks ära, ka Marion kadus ja me Annabeli ning Mimmiga läksime sisse. Osalesime ketis ja tantisime niisama kaasa. Kontsert oli hästi tore ja armas.
Peale teise bloki lõppu läksin ma koos Liivi ja Ainiga jalgsi Viiratsisse. Kohale jõudnult jalad valutasid ja organism oli väsinud. Rääkisime veidi juttu ja siis ma maandusin voodisse, kus jäin silmapilkselt magama.
Laupäev 30. juuli
Ärkasin hommikul kell 12. Tundus, et kell on palju vähem ja et õues sajab vihma, kuid see oli tingitud ainult väga tumedast ruloost, mis Sassi ja Maarja toas on. Piia pidi jõudma 11/12 aeg ja helistama. Ta polnud seda ikka veel teinud. Helistasin talle ise ja sain teada, et tüdruk sai autoga, on Viljandis ja otsib Viiratsit.
Kui Piia jõudis sõime pannkooki, ma panin riidesse ja siis me jalutasime Viljandi poole. Tee peal rääkisin talle eelnevate päevade sündmustest.
Võtsime Piiaga piletimüügist oma käepaelad, mille ta ema oli võitnud Postimehest (eriti lamp õnn!) ja helistasime Annabelile. Kõik olid kuidagi laiali ja me suundusime Centrumisse. Ühes pargis nägime kogu seltskonda (v.a. Annabel ja Mimmi, sest nad olid poodides), ütlesime neile tere ja läksime edasi. Poest saime jäätist ja vett ning nägime äsja saabunud Silvarit ja Mirjamit. Peale veidikest jalutamist läksime ka siiski parki teiste juurde. Istusime seal seni, kuni Anna telefoniga rääkides fekaali sisse astus ja sealt tulev hais talumatuks muutus. Kõik läksid kuhugi ja meie Piiaga suundusime kaltsukatesse. Käisime ära ka oma „lemmik“kaltsukas, kus on pealetükkivad tädid ja kõrged hinnad, kuid see-eest sittakanti asju! Ma saingi endale püksid ja seeliku 4€ eest (alghind oli kokku 6). Sealt lahkudes kutsusid Anna ja Annabel meid ujuma.
Algne kihk vette sulpsatada kadus, kui ma nägin kui palju laaberdavaid inimesi seal oli ja kui mitte-soe tegelikult vesi ja õhk olid. Umbes siis kui kõik teisedki kohale jõudsid oli meil Piiaga aeg minema hakata – kell 18:00 hakkasid Zetod. Tahtsime ka süüa võtta ja nii me nad jätsime, et alustada oma tihedat kontsertprogrammi.
Zetode kontsert oli minu jaoks üks Folgi parim kogemus. See oli lihtsalt nii vinge ja lõbus ja hoogne. Olin väga sillas. Jooksime kolm korda inimketis ja trallatasime niisama. Tõesti lahe. Kui see kontsert läbi sai läksime kõrval laval algavale Baskimaa kontserdile Oreka TX, kus olid lõbusad hispaania mehed, kes tagusid txalaparta’t sellise rõõmuga, et seda oli lausa lust vaadata (ja kuulata). Peale hispaanlasi läksime tagasi Kirsimäe lavale, kus hakkas ühe indialase Trilok Gurtu kontsert. Sellel kontserdil trehvasime ka Kaisat ja ma sain oma telefoni tagasi. Kaisa istus koos meiega varisemisohu all ja me vaatasime kontserdit. Kõige lahedam oli kõige viimane lugu, millega minu jaoks alles kontsert käima läks. Hiljem püüdis mees seda laulurahvast oma India beatboxi tegema saada, kuid see ei tahtnud kohe kuidagi välja tulla. Vahel on lihtsalt nii et…
Jätsime Kaisa oma perega ning saime kokku kiriku ääres istuvate Annabeli, Atsi, Liivia, Ivari, Mimmi, Mirjami, Silvari ja Caroliniga. Viimased kolm suundsid suhteliselt kohe ühele kontserdile ja me jäime sinna juttu vestma ja naerma. Peale kahtteist käisime Piiiaga ka korraks sussisahistamiselt läbi, kuid leidsime suhteliselt varsti end jälle toidutänvalt kohvi noolimas. Koos sooja kohviga jalutasime läbi uduse oru Viiratsisse, kus meie jaoks Folk lõppes.
