Sõitsin just ennist bussiga ja mõtlesin teatrist (jah, nii juhtub, kui käid teatris). Mõtlesin siis sellele, kuidas lavakas sai uue juhi ja siis Marko Reikop küsis Ringvaates Peeter Raudsepa käest, et kas nad lasevad sisseastujatel ikka veel kartulisalatit mängida. Siis ma jäingi mõtlema, et kuidas mina kartulisalatit etendaksin. Vaatasin tükk aega bussilage ja kujutasin seda ette. Ideaalset lahendust ma ei leidnudki.
Käisin "Libahundi" esietendusel. Ma läksin sinna suhteliselt külmalt. Tundus selline veider värk. Aga ma üllatusin positiivselt. Tõesti hea. Mõned üleminekud olid veidrad ja Marguse osatäitja oli veel näitlemise kohapealt sutsu roheline, kuid kokkuvõttes mulle meeldis. Ikka väga. Kõik need sümbolid ja see, kuidas seda tükki üleüldse esitati. Ja kui ma aus olen, siis ma sain sellest vist kohati isegi paremini aru kui näidendit lugedes.
Ma tunnetan endas üha enam ja enam tungi liikuda kultuuri poole. Ma ei tea, kas see on tingitud faktist, et see ronib praegu minu juurde uksest ja aknast sisse või on see mingi ürgne kutse, kuid kultuur kutsub. Ma lahkun saalist ja mul on alati emotsioon. The hell!! Ma lahkun lihtsalt Estonia valvelauast ja mul on positiivne laeng, sest kõik on niii .... ma ei oska seda sõnadesse panna.
Tulin täna koju (ennem olin just vaadanud püsti aplodeerivat saali, seda perekonnananäivat truppi ja... ja õues oli tähistaevas ja mu kõrvus kõlasid Genialistid) ja mind valdas jälle selline õnnetunne. Ja siis ma jooksingi siia.. tahtsin seda kõike sõnadesse formuleerida...
(Leian, et mul on siiski läpakat vaja, sest ma võin sõita bussiga ja mu mõte jookseb ja ma ainult kirjutaks... kuid siis ma jõuan koju ja pool jutust on ununenud ning kodus ei saavuta ma kunagi seda bussi-zen'i. Sellest on kahju, sest ma kardan, et jäin ka ise millestki - minu kohta - väga targast ilma.)
Mul on tahtmine midagi teha. Olla milleski osaline ja... ja kohe võtta kätte ja midagi ära teha!
Ma ei tea veel mida.
Äkki on otsingud lõppemas? Või äkki nad alles algavad?
Põhiline sai vist öeldud. Küll poolikult, kuid sai. Bussis on mu aju palju suurem sõnasepp.
Saturday, March 26, 2011
Thursday, March 24, 2011
'Dem feet
Vaheaeg on ikka väga lebo. Tõsiselt. Täna sõidame Piiaga Türisallu Kaisa maakohta... seal on ka lebo.Oma esimesed kaks vaba päeva veetsin niimoodi, et tegin ära KÕIK võimalikud koolitööd (jah, ma tean, olen friik), sest siis ei pea selle peale ülejäänud vaheaja mõtlema, minu arust imeline plaan. Terve esmaspäeva ma lihtsalt olesklesin kodus, pendeldasin teleka ja arvuti vahet. Üks hetk me olime Piiaga arvutis ja saatsime üksteisele vanu pilte. See oli ääretult lõbus, sest ... oh aegu ammuseid.. oi, aegu kauneid neid. See sai tegelikult alguse sellest, et pühapäeva õhtul jäin ma vaatama vanu kaustu. Ma lihtsalt kõõksusin omaette. Siis tekkis ka emal nostalgia ja ta hakkas vaatama (karpidest... generatsioonide vahe oli märgatav) oma vanu pilte. Fotokooli ajast. OooOoo! Kõik olid nii lahedad. See noorus ja woowow!! Ma sattusin täiesti vaimustusse, mu ema vaatas mind kui segast.. kuid no!! Kujutage pilti... suur sõpruskond, kõigil ripuvad kaelas fotokaamerad (vanad! ja mitte seepärast, et see on ooh, so cool! vaid seepärast, et nii oligi.), tsillitakse Vanalinnas ja tegeletakse fotokunstiga. Meaning... see oli midagi erilist. Kõigil tundus kogu aeg lõbus olevat.. nad olid vabad noored fotograafihakatised. Amazing. Jah.. Ja siis ma ikka avastasin, et mul on väga nägus isa ja veel nägusam onu. That's cool.
Üleeile ma käisin linnas, oli laulmine ja siis ma sain Kätu ja Liisaga kokku. Hiljem ostsin endale "Inception'i" ja läksin Estoniasse koosolekule. Võeti siis kokku kogu see mammutnädalavahetus. Ma olin ainuke vabatahtlik, kes kohal oli, niisiis paar juhendajat vaatasid mulle pikalt otsa ja siis küsisid: "Kes Sina veel oled?" Mina.. mina olen üks väike mutrikene. Aga nad suhtusid minusse sõbralikult ja Aivar Mäe ütles veel lahkudes, kõigile, et nad olid tublid ja siis pöördus ka minu poole ja ütles: "Sa olid ka tubli!" Ma tean, et ta ei teadnud vist lõpuni, kes ma olin või mis ma seal tegin, kuid selline see suur ja lustakas mees juba on.
Eile tegime Piiaga ühe suure poodlemispäeva. Jäin rahule. Siis läksin laulma ja peale seda hüppasime ruttu Piia juurest läbi, panime ennast valmis ja kiirustasime Nokiasse.
"The Rise and Fall of Estonia"
Istusime esimese rõdu 11. reas. Minu arust peaaegu kõige paremad kohad, arvestades etenduse geniaalset ülesehitust. Aga.. see jättis mind jahedaks. Mitte külmaks, kuid siiski jahedaks. Algus oli super, paljutõotav ja ikka väga, väga lahe! Aga... mingi hetk nagu vajus ära. Oo.. oli tõsiselt häid kohti, kus ma lihtsalt mõtlesin: "Wow! See on väga hea!" Kuid siis jälle... noh jah.
Äkki ma lihtsalt ei mõista kunsti viimasel ajal?
Või äkki olen lihtsalt liiga noor?
Aga... üks mis kindel, selle etendusega said kohe aru, kes sealt üheksast näitlejast on kohe väga hea näitleja ja kes mitte nii väga hea. Selles mõttes, et kui stseenide vahetumisel paneb näitleja sind unustama, et ta oli eelmises pildis hoopis teistsugune, et ta suudab selle rolli endalt kohe raputada (ja kui vaja siis pärast märkamatult uuesti üles korajata) ja uuega edasi minna.. siis see ongi näitlemine.
Sealt üheksasest trupist suutis seda teha vist... 3-4 inimest.
Saalist väljudes olin kurb. See oli selline sutsu sünge ja ... pani siiski mõtlema, mis on hea. Ma ei julgenud midagi öelda, pidin veel veidi seedima. Ma ei julgenud Piialt kella küsida - aega on! kuhu me kiirustame?
Ma tean, et pean nüüd isa käest lihtsalt lisaks karbile ka plaadi kätte saama ja eelmise aasta suurhäppeningi ära vaatama.
Hakkan varsti ennast Kaisa juurde sättima. Seniks aga... kohtumiseni!
Saturday, March 19, 2011
Peata kana
Milline nädal! Kuus põhjuseta puudmist (my middle-name is Rebel) ja pidev laulmine.
Ats oli ka koolis ja siis oli suu pidevalt kõrvuni.
Kolmapäeval oli see Rae valla lauluvõistluse eelvoor. Tegime Kalevi ja Liisaga terve nädal proove ja siis kolmapäeval lasime Liisaga geograafia üle ja läksime Kanutiaeda proovi. Laulsin Riinale, ta tegi mõned parandused. Siis laulsime Riinaga ka mu WestFesti laulu. Ikka ei tulnud nii nagu vaja. Olime veel mõnda aega Kanutis ja siis helistas Kalev, et jõuab kohe. Läksime alla. Siis sõitis maja ette üks Peugeot, mille roolis oli triiksärgi, lipsu, mantli ja mustade päikeseprillidega meesterahvas. See oli Kalev. Istusime autosse ja ma naersin. See oli ikka veider. Sõitsime siis Rae valla kultuurimajja. Sõit kulges rahulikult, kuid mu ema tuli bussiga (jah...).
Seal saalis oli vähe rahvast. Ikka väga vähe. Mõned tegid proovi ja siis hakkas see ettelaulmine pihta. Ma laulsin Jääääre laulu "Karussell." Ma esinesin kolmandana, peale kahte väikest 6-aastast (?) last. Kokku oli esinejaid kuus. Minu vanuserühmas siis äkki 3? Ma ei tea.. ääretult veider. Aga esinemine läks hästi. Kõik tuli välja, kuid mulle öeldi hiljem, et ma olevat olnud arg (?!?). Nojah.. ju siis paistis nii.
Kalev oli ääretult armas ja tõi minu ja mu ema kohe koduni ära, olime väga tänulikud.
Neljapäev läks selles mõttes nihu, et ma magasin jälle sisse. Nimelt olin unustanud oma äratuskella eelneva päeva hilisemalt äratuselt tagasi keerata. Koolipäev läks ääretult ruttu. Tõesti tore. Ja siis ma jäin kooli hängima (jeah!). Lugesin "Misantroopi" ja ootasin, millal saaks bändiproovi minna. Mingi hetk vahetasin koridori üksilduse aula üksilduse vastu. Kuulasin lauljaid ja nägin umbes kuidas keegi midagi. Just. Kui lõpuks aeg gümnaasiumi proovini jõudis olid gümnasistid juba üleväsinud, selle ilmselge märk olid vallatud poisid. Passisime seal ju kella 14:00-st ja meie kord algas umbes... 16:30? Ma tean, et mina sain igatahes koolimajast välja kell 17:00. Suundusin Piia juurde, kus võtsin veidi süüa ja vahetasin riideid ja siis läksime me juba Estoniasse.
Estonias ootas meid juba Kaisa ja siis me läksime uhkelt üles oma eriti headele kohtadele saalis ja rääkisime tulede hämardumiseni juttu. Siis avanesid kardinad ja kui ma nägin neid siluette ma tajusin, et olen teatris. Kultuur on lummav. Ohh ja siis algas "Othello" . Mul ei ole selle süžeest õrna aimugi, kuid ma sain lõpuks enam-vähem aru, mis seal toimus, see tähendab, et see oli väga hästi lahendatud ballett. See oli selline veidi moderntantsuga segatud ja see nägi lihtsalt ääretult vinge välja. Sergei Upkini soolod olid lihtsalt ahhetama-panevad. Ohjah kui lahe. Siis oli paus ja algas Gershwini "Who Cares?". Sellel ei olnud mingit storyline'i ja mind väga ei paelunud ka see broadway'lik stuff. Seega mulle meeldis esimene osa kõvasti rohkem, kuid ega teine ka paha ei olnud. Lihtsalt jäi alla.
Ja eile oli siis WestFesti päev. Tunnid iseenesest olid mõtetud. Ikka vä
ga. Füüsikas õppisime soojust.. st. et me vaatasime kõik käsi põsakil Vallikivi, kuid ega väga palju tema jutule tähelepanu ei pööranud. Matemaatikas oli vaba tund ja see lõppes sellega, et Apri rääkis meile oma keskkooli eksamitest ja sellest, kuidas poisid spikerdasid ja igasugu sahker-mahkreid tegid. Aga nüüd tuleb päeva pomm - inglise keel oli üle viie aasta esimest korda nagu hariv ja me pidime kuulamisülesandeid nende lahendamiseks ikka nagu kuulama ka!!! Vene keele poole pealt ma läksin ära ja siis nagu mööduski mu ülejäänud päev kas ÕOV ruumi ees, selle sees või aulas. Vahepeal olin nagu peata kana ja uimerdasin ringi.. sõpru nagu polnud midagi polnud teha ja meeletult palav oli. Siis algaski WestFest.
Istusin üksi (nagu eelnevalt mainitud.. sõpru polnud - kõik olid kusagil laiali) esimeses reas ja pildistasin lauljaid. 6.-7. klass, laulis kohati nii tõsiseid laule, et ma ei tea, kas nad ise ka aru said, millest nad laulsid. 8.-9. klass laulis hästi, kuid kohati jälle ei väljendatud oma olekuga seda, millest lauldi. Gümnaasium oli lihtsalt üks suur pall meeletut konkurentsi. Ma elasin oma moto järgi: "Tulin. Nägin. Laulsin." Vapustav, ülimalt rahulik oli olla. Kalev võttis küll mingi meeletult kiire tempo, kuid kui bänd sisse tuli, siis nad tõmbasid veidi tagasi.
Kohe alguses ära lauldud, sain jätkata inimeste jäädvustamist. Siis oligi nagu kõik. Žürii läks otsustama ja ma olin edasi nagu peata kana, kes tuias ringi. Vahepeal rääkisin emaga, siis ema läks ära ja siis püüdis mind kinni üks žüriiliige Krivel, kes andis kriitikat. See oli tõesti väga lahke temast ja ma kuulsin enam-vähem seda, mida ma juba teadsin. Mõned soovitused, minu tänusõnad ja ta läks edasi teiste päeva päikseliseks tegema. Ta oli meeletu rõõmurull ja see tekitas sellise tunde, et ta oleks võinud ka mind maatasa teha ja mul oleks iga rõõmus tuju olnud. Ta käis vist lõpuks kõik lauljad läbi, kes ta kätte sai ja siis enne autasustamist rääkis veel pikalt ja laialt kogu saaliga. Ütlemata tore sell!
Siis hakati autasustama. Ma läksin lava peale pilti tegema, sest alati jäävad peale võitjate seljad, seekord siis saab võitjate nägusid pildistada. Jagati diplomeid ja mänguloomi ja plaate jne jne jne . Lõpuks jõuti gümnaasiumini. Palju eripreemiaid. II ja III koht jäi jagamisele Mardi ja Amanda vahel. Ja ma sain esimese koha! Ütleme nii, et minu üllatus oli ikka meeletusuur, sest nagu ma ütlesin - konkurents oli väga tugev!
Kui autasustamine algas, pööras Krivel ümber ja ütles mulle: "Sa saad ka diplomi." või oli see, et "Sa saad ka koha." Ma ei mäleta enam, kuid ma tean, et ma unustasin selle lõpuks ära ja kui II/III koht välja kuulutati tuli see mulle meelde ja ma jäin pingsalt ootama. See oli ikkagist väga ootamatu. Ja.. jah. Just see, et mul on hääl kuidagi paigast ära ja kogu aeg on selline ehku peale laulmine... Ma ei tea, ju siis selline vabalt võtmine tuleb kasuks.
Igatahes olin ma peale autasustamist jälle peata kana, sest mul oli nii palju asju ja keegi ei tulnud mulle appi. Läksin alla.. seal nägin Piiat. Ta oli valmis mind ära ootama, sest ma pidin niikuinii tema juurde minema. Panin riidesse ja olin juba salli kaela saanud, kui taipasin, et ma pean veelkord üles jooksma. Tänasin südamest Kalevit ja rääkisin veel paar sõna Kriveliga juttu ning siis jooksin alla. Emotsioonid olid laes ja me suundusime Piia juurde.
Veidikene aega sain puhkust ja siis tulin uuesti linna - Bach missa h-moll. Kuulasime Kaisaga Jaani kirikus tund aega klassikalist muusikat ja kui paus hakkas läksime ära. Me saime alguses aru, et see oligi kõik, kuid kui meie arusaam purustati läksime siiski ära. Tund aega veel... poleks suutnud.
Maandusime Piia juurde ja tegime fondüüd, vaatsime "Amelie'd," jõime kohvi ja siis lõpuks... hilja-hilja kerisime teki alla kerra. Rääkisime pikalt ja laialt ja saime lõpuks kõik ühele joonele ja siis suikusime unne.
Tore päev oli.
Tänane hommik algas sujuvalt.. ei mingit ma-ei-viitsi-kuid-tahaks-üles-tõusta tuju. Lihtsalt.. uni läks ja mingit vingumist ei olnud. Tõusime tund aega üles, panime asjad kokku ja läksime Piia juurest ära. Kaisa läks Rocca'sse ning mina Piiaga täikale.
Ma ei tea, kas asi oli selles, et mu ühel õlal oli suur kott ja malmist fondüü või mingis tähtede seisus, kuid seekord ma ei suutnud täikal ringi tuhnida. Randevuutasime Annaga ja läksime koos minema. Boheemi juurde jõudes otsustasime sisse astuda. Minul oli pool tundi bussini aega ja Piial oli pool tundi giidiõppeni aega. Mõtlesime, et joome kohvi ja oleskleme. Kuid me ei arvestanud sellega, et me oleme Boheemis..
Meist kõndisid mööda teenindajad hõrgutavate roogadega, mis omandasid meie ees olevates menüüdes ka nimed. Piia oli rebel ja ei läinud giidiõppesse (Rebel is her middle-name too) ning mina avastasin, et esmaspäevaks pole midagi õppida. Võtsime lisaks joogile ka süüa ja olime õnnelikud.
Kui kõhud olid punnis oli aeg minekut teha.
Vahetasin raamatukogus Molière'i Goethe vastu ning Piia trammi vastu. Läksin koju. Tegelesin piltidega. Tegin õhtuks süüa.
Ja nüüd lähen emaga "Shutter Islandit" vaatama. Minu jaoks neljas kord. Aga enne kui ma järgmise mind-fuck filmi endale ostan pean emale esimese ka ära näitama.
Kaunist õhtut!
Ats oli ka koolis ja siis oli suu pidevalt kõrvuni.
Kolmapäeval oli see Rae valla lauluvõistluse eelvoor. Tegime Kalevi ja Liisaga terve nädal proove ja siis kolmapäeval lasime Liisaga geograafia üle ja läksime Kanutiaeda proovi. Laulsin Riinale, ta tegi mõned parandused. Siis laulsime Riinaga ka mu WestFesti laulu. Ikka ei tulnud nii nagu vaja. Olime veel mõnda aega Kanutis ja siis helistas Kalev, et jõuab kohe. Läksime alla. Siis sõitis maja ette üks Peugeot, mille roolis oli triiksärgi, lipsu, mantli ja mustade päikeseprillidega meesterahvas. See oli Kalev. Istusime autosse ja ma naersin. See oli ikka veider. Sõitsime siis Rae valla kultuurimajja. Sõit kulges rahulikult, kuid mu ema tuli bussiga (jah...).
Seal saalis oli vähe rahvast. Ikka väga vähe. Mõned tegid proovi ja siis hakkas see ettelaulmine pihta. Ma laulsin Jääääre laulu "Karussell." Ma esinesin kolmandana, peale kahte väikest 6-aastast (?) last. Kokku oli esinejaid kuus. Minu vanuserühmas siis äkki 3? Ma ei tea.. ääretult veider. Aga esinemine läks hästi. Kõik tuli välja, kuid mulle öeldi hiljem, et ma olevat olnud arg (?!?). Nojah.. ju siis paistis nii.
Kalev oli ääretult armas ja tõi minu ja mu ema kohe koduni ära, olime väga tänulikud.
Neljapäev läks selles mõttes nihu, et ma magasin jälle sisse. Nimelt olin unustanud oma äratuskella eelneva päeva hilisemalt äratuselt tagasi keerata. Koolipäev läks ääretult ruttu. Tõesti tore. Ja siis ma jäin kooli hängima (jeah!). Lugesin "Misantroopi" ja ootasin, millal saaks bändiproovi minna. Mingi hetk vahetasin koridori üksilduse aula üksilduse vastu. Kuulasin lauljaid ja nägin umbes kuidas keegi midagi. Just. Kui lõpuks aeg gümnaasiumi proovini jõudis olid gümnasistid juba üleväsinud, selle ilmselge märk olid vallatud poisid. Passisime seal ju kella 14:00-st ja meie kord algas umbes... 16:30? Ma tean, et mina sain igatahes koolimajast välja kell 17:00. Suundusin Piia juurde, kus võtsin veidi süüa ja vahetasin riideid ja siis läksime me juba Estoniasse.
Estonias ootas meid juba Kaisa ja siis me läksime uhkelt üles oma eriti headele kohtadele saalis ja rääkisime tulede hämardumiseni juttu. Siis avanesid kardinad ja kui ma nägin neid siluette ma tajusin, et olen teatris. Kultuur on lummav. Ohh ja siis algas "Othello" . Mul ei ole selle süžeest õrna aimugi, kuid ma sain lõpuks enam-vähem aru, mis seal toimus, see tähendab, et see oli väga hästi lahendatud ballett. See oli selline veidi moderntantsuga segatud ja see nägi lihtsalt ääretult vinge välja. Sergei Upkini soolod olid lihtsalt ahhetama-panevad. Ohjah kui lahe. Siis oli paus ja algas Gershwini "Who Cares?". Sellel ei olnud mingit storyline'i ja mind väga ei paelunud ka see broadway'lik stuff. Seega mulle meeldis esimene osa kõvasti rohkem, kuid ega teine ka paha ei olnud. Lihtsalt jäi alla.
Ja eile oli siis WestFesti päev. Tunnid iseenesest olid mõtetud. Ikka vä
ga. Füüsikas õppisime soojust.. st. et me vaatasime kõik käsi põsakil Vallikivi, kuid ega väga palju tema jutule tähelepanu ei pööranud. Matemaatikas oli vaba tund ja see lõppes sellega, et Apri rääkis meile oma keskkooli eksamitest ja sellest, kuidas poisid spikerdasid ja igasugu sahker-mahkreid tegid. Aga nüüd tuleb päeva pomm - inglise keel oli üle viie aasta esimest korda nagu hariv ja me pidime kuulamisülesandeid nende lahendamiseks ikka nagu kuulama ka!!! Vene keele poole pealt ma läksin ära ja siis nagu mööduski mu ülejäänud päev kas ÕOV ruumi ees, selle sees või aulas. Vahepeal olin nagu peata kana ja uimerdasin ringi.. sõpru nagu polnud midagi polnud teha ja meeletult palav oli. Siis algaski WestFest.Istusin üksi (nagu eelnevalt mainitud.. sõpru polnud - kõik olid kusagil laiali) esimeses reas ja pildistasin lauljaid. 6.-7. klass, laulis kohati nii tõsiseid laule, et ma ei tea, kas nad ise ka aru said, millest nad laulsid. 8.-9. klass laulis hästi, kuid kohati jälle ei väljendatud oma olekuga seda, millest lauldi. Gümnaasium oli lihtsalt üks suur pall meeletut konkurentsi. Ma elasin oma moto järgi: "Tulin. Nägin. Laulsin." Vapustav, ülimalt rahulik oli olla. Kalev võttis küll mingi meeletult kiire tempo, kuid kui bänd sisse tuli, siis nad tõmbasid veidi tagasi.
Kohe alguses ära lauldud, sain jätkata inimeste jäädvustamist. Siis oligi nagu kõik. Žürii läks otsustama ja ma olin edasi nagu peata kana, kes tuias ringi. Vahepeal rääkisin emaga, siis ema läks ära ja siis püüdis mind kinni üks žüriiliige Krivel, kes andis kriitikat. See oli tõesti väga lahke temast ja ma kuulsin enam-vähem seda, mida ma juba teadsin. Mõned soovitused, minu tänusõnad ja ta läks edasi teiste päeva päikseliseks tegema. Ta oli meeletu rõõmurull ja see tekitas sellise tunde, et ta oleks võinud ka mind maatasa teha ja mul oleks iga rõõmus tuju olnud. Ta käis vist lõpuks kõik lauljad läbi, kes ta kätte sai ja siis enne autasustamist rääkis veel pikalt ja laialt kogu saaliga. Ütlemata tore sell!
Siis hakati autasustama. Ma läksin lava peale pilti tegema, sest alati jäävad peale võitjate seljad, seekord siis saab võitjate nägusid pildistada. Jagati diplomeid ja mänguloomi ja plaate jne jne jne . Lõpuks jõuti gümnaasiumini. Palju eripreemiaid. II ja III koht jäi jagamisele Mardi ja Amanda vahel. Ja ma sain esimese koha! Ütleme nii, et minu üllatus oli ikka meeletusuur, sest nagu ma ütlesin - konkurents oli väga tugev!
Kui autasustamine algas, pööras Krivel ümber ja ütles mulle: "Sa saad ka diplomi." või oli see, et "Sa saad ka koha." Ma ei mäleta enam, kuid ma tean, et ma unustasin selle lõpuks ära ja kui II/III koht välja kuulutati tuli see mulle meelde ja ma jäin pingsalt ootama. See oli ikkagist väga ootamatu. Ja.. jah. Just see, et mul on hääl kuidagi paigast ära ja kogu aeg on selline ehku peale laulmine... Ma ei tea, ju siis selline vabalt võtmine tuleb kasuks.
Igatahes olin ma peale autasustamist jälle peata kana, sest mul oli nii palju asju ja keegi ei tulnud mulle appi. Läksin alla.. seal nägin Piiat. Ta oli valmis mind ära ootama, sest ma pidin niikuinii tema juurde minema. Panin riidesse ja olin juba salli kaela saanud, kui taipasin, et ma pean veelkord üles jooksma. Tänasin südamest Kalevit ja rääkisin veel paar sõna Kriveliga juttu ning siis jooksin alla. Emotsioonid olid laes ja me suundusime Piia juurde.
Veidikene aega sain puhkust ja siis tulin uuesti linna - Bach missa h-moll. Kuulasime Kaisaga Jaani kirikus tund aega klassikalist muusikat ja kui paus hakkas läksime ära. Me saime alguses aru, et see oligi kõik, kuid kui meie arusaam purustati läksime siiski ära. Tund aega veel... poleks suutnud.
Maandusime Piia juurde ja tegime fondüüd, vaatsime "Amelie'd," jõime kohvi ja siis lõpuks... hilja-hilja kerisime teki alla kerra. Rääkisime pikalt ja laialt ja saime lõpuks kõik ühele joonele ja siis suikusime unne.
Tore päev oli.
Tänane hommik algas sujuvalt.. ei mingit ma-ei-viitsi-kuid-tahaks-üles-tõusta tuju. Lihtsalt.. uni läks ja mingit vingumist ei olnud. Tõusime tund aega üles, panime asjad kokku ja läksime Piia juurest ära. Kaisa läks Rocca'sse ning mina Piiaga täikale.
Ma ei tea, kas asi oli selles, et mu ühel õlal oli suur kott ja malmist fondüü või mingis tähtede seisus, kuid seekord ma ei suutnud täikal ringi tuhnida. Randevuutasime Annaga ja läksime koos minema. Boheemi juurde jõudes otsustasime sisse astuda. Minul oli pool tundi bussini aega ja Piial oli pool tundi giidiõppeni aega. Mõtlesime, et joome kohvi ja oleskleme. Kuid me ei arvestanud sellega, et me oleme Boheemis..
Meist kõndisid mööda teenindajad hõrgutavate roogadega, mis omandasid meie ees olevates menüüdes ka nimed. Piia oli rebel ja ei läinud giidiõppesse (Rebel is her middle-name too) ning mina avastasin, et esmaspäevaks pole midagi õppida. Võtsime lisaks joogile ka süüa ja olime õnnelikud.
Kui kõhud olid punnis oli aeg minekut teha.
Vahetasin raamatukogus Molière'i Goethe vastu ning Piia trammi vastu. Läksin koju. Tegelesin piltidega. Tegin õhtuks süüa.
Ja nüüd lähen emaga "Shutter Islandit" vaatama. Minu jaoks neljas kord. Aga enne kui ma järgmise mind-fuck filmi endale ostan pean emale esimese ka ära näitama.
Kaunist õhtut!
Monday, March 14, 2011
Me armastame ooperit!
Eelmine nädal oli üks meeletult edukas nädal! Olen rahul. Esmaspäeval ma veel lõpetasin isa töö juures raamatut ja esikaas tuli trükist välja ja nägi täitsa tore välja. Aga teisipäeval ma sain kätte valmisprodukti ja see nägi juba vinge välja. Ikka väga lahe. Sama päev oli ka WestFesti eelvoor.
See aasta on üldse WestFestiga kõik kuidagi utoopiliselt läinud. Nagu on tunnet, samas pole.. üleüldse mu lauluhääl on otsustanud lolliks minna ja siis ei allu mu kontrollile. Käisin, nägin, laulsin. Midagi väga sassi ei läinud.. telepaatia Kaleviga töötas. Kui ma mikrofoni ära panin mõtlesin, et... läheb kuidas läheb. Juba oli täitsa savi. Päeva lõpus sain teada, et sain edasi. Ka Liisa sai.. ja Aigar. See oli kõik meie klassist.
Kolmapäev ma tulin peale kooli koju ja olin kodus. Olin arvutis. Olin oma toas arvutis!! Jah! Maarja oli meil ja siis tal oli läpakas ja siis ma olin arvutis. Kohe mõnuga. Mingi hetk muidugi väsisid silmad ära.
Ma ei kannata seda ... täna tegin.. eile tegin sissekannet, kuid ma tunnen, et pean kuhugi seda kirja panema.. nii et ... kannatage ära.. ma kohe jõuan nädalavahetuseni, mis oli vaimustav.
Nädala neljandal päeval oli suurimaks sündmuseks deklamaatorite konkurss, mis oli see aasta saavutanud erilise mastaapsuse. Rahvast oli oi-kui-palju ja see oli hirmutav. Või.. mitte hirmutav, vaid pigem häiriv, sest kõik ei saanud aru faktist, et deklamatsioon algab vaikusest ja siis jäi palju kuulmata. Tegime Liisaga palju märkmeid ja kokkuvõtvalt võiks öelda, et mulle ei meeldinud see, mida ma kuulsin. Oh.. oli pärleid! Muidugi oli! Selle massi juures pidigi olema, kuid ma oleks tahtnud selle massi sealt eemaldada. Ma oleks tahtnud, et see oleks olnud jälle selline väike nohiklik üritus, kus täitub vaevalt veerand saali. Ärge saage must valesti aru... publik on hea! Väga hea! Konkurent on hea! Kuid... mitte igasugune publik, mitte igasugune konkurents. Hea publik ja konkurent on selline, keda läheb korda see, mida laval tehakse.
Gümnaasiumi ajaks oli rahvast juba vähem... juba nii palju nagu tavaliselt tervel üritusel kokku ja siis oli juba tore. Liisa käis ja luges... väga ilus. Külmavärinad. Siis läksin mina. Jälle.. käisin, nägin, lugesin. Aga seekord tulin lavalt ära ja mõtlesin: "Wow! See läks hästi!" Ja see tunne oli hea.
Kui gümnaasium oli ära esinenud läks žürii otsust tegema ja ka meie Liisaga võtsime oma märkmed kokku. Siinkohal ütlen ära selle, et... VI ja VII klass olid sellised nagu ikka. VIII juba muutus tõsisemaks ja nagu.. tekkis tunne, et äkki nad tahavad midagi ära teha. IX klass... ma tahtsin oksele hakata. Miks ollakse nii dramaatilised? Kõik need pausid. Paus. Paus. Paus. Ja fakt, et tegelikult ei saada mitte midagi aru sellest, mida loetakse. Kümnes klass oli juba täitsa hea. Ja siis XI klassis toimus jälle mingi taandareng. MIS VÄRK NENDE PAUSIDEGA ON?!?! Lõpetage ära! Ja XII klassist osales ainult üks tüdruk.
Panime oma pingerea ja tulime tulema. Õhtul käisin Piiaga kinos "The Tourist"-i (kas kirjutatakse nii? Et see "i" tuleb hiljem.. või on see seal jutumärkide sees? See on üks igavikuline dilemma!) vaatamas. Mulle täitsa meeldis. No muidugi on paremaid.. see oli täiesti average Hollywood.. kuid tore. (Mu filmide hindamine on viimasel ajal nii sisutühi. Filmipäevik on ka kuiv. Kus on mu emotsioonid?)
Reede on tähtsusetu. Aga nädalavahetus!
Laupäeva hommikul ma suundusin linna ja läksin Esto
niasse. Astusin valvelaua uksest sisse ja läksin turunduseruumi (jah, ma jätan meelega endast megaVIP muljet). Seal ootasid mind juba ees meie vabatahtlikud, kes sidusid kaelakaartidele nööre külge. Siinkohal mainin nad kõik ära, et hiljem saaksite aru, kellest räägin: Mari-Riin, Kadri, Kadi, Karl, Aleksandra, Daniil, Camilla, Kädi ja (mõtlesin tükk aega, et kes üheksas oli..) mina. Siis me läksimegi fuajeesse ja suhetliselt kohe tulid esimesed grupid noori. Ahja.. mis toimus? "Täna teeme ooperit!" Aka.. suur hunnik noori (300+) tulid üle Eesti kokku ja tegid etenduse. Me siis registreerisime neid ja andsime neile kaelakaarte. Olime tegusad. Mingi hetk sai kõik valmis seal all ja mindi üles Kammersaali, kus järgneva kahe päeva jooksul toimusid proovid, õhtul disko ja osad magasid ka seal. Seal oli väga palav. Lapsed jaotati gruppidesse ja algasid töötoad.
Meie (vabatahtlike) missioon ja ülesanne: vaadata, et lapsed jõuaksid õigel ajal õigesse kohta ja et nad niisama maja peal ei tuiaks. Pluss, olla veel nii palju abiks ürituse korraldamisel kui võimalik.
Siis me läksimegi alla turunduse ruumi ja kleepisime mingeid kavu (?). Saime ilusasti kõik valmis ja siis viisime lapsi sööma. Igas ruumis käisid pingsad proovid: orkester oli hoos, näitlejad ja tantsijad ka. Dekos olid ka kõigil käed tööd täis. Ainukesed, kes suurema osa ajast niisama olid, olid lavatehnilised. Kamandasime neid pidevalt kammersaali, kuid nad jooksid sealt jälle ära. Oh well..
Kõik said sööma ja siis töötoad jätkusid. Meie tegelesime ka millegi tähtsaga - vist. Karl hakkas nimekirju uuendama, sest paljud olid tulemata jätnud, paljud ameteid vahetanud jne. Kolm tüdrukut läksid asju veel täpsustama. Siis lähenes õhtusöök. Jooksin kammersaali, jagasime sööma viimise järjekorra ära, sain nimekirja täpsustuse. Läksin alla... aga olin nimekirja maha unustanud. Uuesti üles... siis alla oma grimmi lapsi otsima, et neid sööma viia. Neid polnud. Läksin sööklasse, kus Mari-Riin ja Kadi ütlesid, et nad grimmikad pidavat hiljem tulema ise.. (nad tahtsid nii). Hakkasin juba maha istuma, kui nägin oma käes nimekirja, mille pidin Karlile viima. Uuesti üles. Siis alla.. ja sööma. Jalad olid väsinud. Kas ma mainisin, et turunduseruum on I korrusel, Kammersaal V ja söökla 0 korrusel. Novot.
Peale söömist 19:00-21:30 olime Kadi ja Mari-Riinuga (? Riinuga?) valvelauas ja panime kirja lapsed, kes välja läksid - linna peale! Ööseks maandusin oma vanatädi juures.
Hommikul, kui mul oli pool tundi magada jäänud (7:30) helises mu telefon. Torust kõlas väga reibas Karl: "Rise and shine!" No tema oli viiest üleval, kuid see on juba teine teema. Minul oli vaevaline õrna unega öö. Läksin Estoniasse ja viisin esimesed lapsed hommikust sööma.
Siis ... kui kell sai umbes 10 viisime kogu selle massi lavale. Hakkas läbimäng. See oli üks kõige tühjem osa päevast vabatahtlikele. Me istusime saalis... parter.. hakkas igav. Läksime rõdule. Istusime rõdul - vaimustav vaade!! - siis hakkas igav.. istusime loožis. Mingi hetk kamandas peakorraldaja (noortetöö juht) Mailis meid kavasid voltima!!! Jeeeeee!!! 300 kava! Pole hullu! See sai ruttu tehtud. Siis oligi kell 14:00 ja esimene etendus algas!
Istusin saalis ja vaatasin. Dirigent tuli, plaksutasin tormiliselt (ta oli mu lemmikinimene tervest etendusest). Avamäng. Etendus oli hästi sürr. Selline.. et sisu mulle pärale ei jõudnud, sest palju stseene olid lambised, KUID!! see nägi väga kihvt välja, nii et kunstiliselt ja selles mõttes, et see oli tehtud 24h-ga oli see VÄGA VÄGA lahe!! Kõik stseenid, mis olid, tulid ilusti välja ja olid veatud (vist).
Siis oli söömine. Siis ma käisin po
es ja ostsin Mailisile ja dirigendile kommikarbi ja lilled. Saalis olid parandused ja meie olime jälle võimalikult kasulikud. Karl oli oma kaardikarbi (?) ära kaotanud ja soigus. Kui ta selle üles leidis oli nii tema kui minu (sest ta soigus sellest peamiselt mulle) elu jälle ilus ja helge.
Teine etendus. Selle ajal täitsin mina selle nädalavahetuse kõige jaburamat ülesannet: olin orkestriaugus julgestuseks, juhuks, kui keegi peaks sinna lavalt kukkuma. Nagu mida helli? Esimese etenduse ajal oli sead ülesannet täitmas neli vabatahtlikku.. teisel.. mina üksi. Aga mulle sobis. Seekord siis ainult kuulasin klassikat ja imetlesin pillimehi ja muidugi... dirigenti. Ohh kui lahe tüüp see dirigent oli! Fakt, et ta oli 15... ja dirigeeris.. no woow!! Ja ta nägi nii arukas ja tubli inimene välja! Minu sümpaatial polnud otsa ega äärt! Viisin etenduse lõppedes talle ja ka Mailise laval lilled ja kommikarbi!
Ja siis oligi kõik. Vaatasime veel, et lapsed ilusti välja saaksid, võtsime bännerid maha ja olime õnnelikud. Väga õnnelikud. See oli väga, väga lahe!
Edasi suundusin oma trio "Liisa, Kalev, Getter" proovi, mis läks ka päris hästi.
Koju jõudes olin nii väsinud. Niii väsinud, et magasin täna hommikul 40 minutit sisse ja keemiasse ei läinud. Koolis levisid kuuldused, et venku jääb ära.. nii me siis tegime Merelle ja Roosiga füsa laboratoorset tööd. Kodus vaatas mulle ekoolist vastu punane p. Vene keelest põhjuseta puudumine. oops.
Siis oli segakoor ja ma nii kaifin seda!! Tõsiselt lahe! Ma võin tunduda imelik, kuid see on lahe! Koor on lahe!!
Ema just küsis, et kas ma olen see nädalavahetus kodus. Jah.. vist küll, kuid praegu on nii aktiivne aeg, et ma üldse ei tahaks. Tahaks jälle kuskil ringi joosta ja kogu aeg rakkes olla. Wow.
Ma olen õnnelik.
Kevad, kõik sulab.. see on tore.. kuid juba paistavad esimesed sopamülkad mu kodus...
See aasta on üldse WestFestiga kõik kuidagi utoopiliselt läinud. Nagu on tunnet, samas pole.. üleüldse mu lauluhääl on otsustanud lolliks minna ja siis ei allu mu kontrollile. Käisin, nägin, laulsin. Midagi väga sassi ei läinud.. telepaatia Kaleviga töötas. Kui ma mikrofoni ära panin mõtlesin, et... läheb kuidas läheb. Juba oli täitsa savi. Päeva lõpus sain teada, et sain edasi. Ka Liisa sai.. ja Aigar. See oli kõik meie klassist.
Kolmapäev ma tulin peale kooli koju ja olin kodus. Olin arvutis. Olin oma toas arvutis!! Jah! Maarja oli meil ja siis tal oli läpakas ja siis ma olin arvutis. Kohe mõnuga. Mingi hetk muidugi väsisid silmad ära.
Ma ei kannata seda ... täna tegin.. eile tegin sissekannet, kuid ma tunnen, et pean kuhugi seda kirja panema.. nii et ... kannatage ära.. ma kohe jõuan nädalavahetuseni, mis oli vaimustav.
Nädala neljandal päeval oli suurimaks sündmuseks deklamaatorite konkurss, mis oli see aasta saavutanud erilise mastaapsuse. Rahvast oli oi-kui-palju ja see oli hirmutav. Või.. mitte hirmutav, vaid pigem häiriv, sest kõik ei saanud aru faktist, et deklamatsioon algab vaikusest ja siis jäi palju kuulmata. Tegime Liisaga palju märkmeid ja kokkuvõtvalt võiks öelda, et mulle ei meeldinud see, mida ma kuulsin. Oh.. oli pärleid! Muidugi oli! Selle massi juures pidigi olema, kuid ma oleks tahtnud selle massi sealt eemaldada. Ma oleks tahtnud, et see oleks olnud jälle selline väike nohiklik üritus, kus täitub vaevalt veerand saali. Ärge saage must valesti aru... publik on hea! Väga hea! Konkurent on hea! Kuid... mitte igasugune publik, mitte igasugune konkurents. Hea publik ja konkurent on selline, keda läheb korda see, mida laval tehakse.
Gümnaasiumi ajaks oli rahvast juba vähem... juba nii palju nagu tavaliselt tervel üritusel kokku ja siis oli juba tore. Liisa käis ja luges... väga ilus. Külmavärinad. Siis läksin mina. Jälle.. käisin, nägin, lugesin. Aga seekord tulin lavalt ära ja mõtlesin: "Wow! See läks hästi!" Ja see tunne oli hea.
Kui gümnaasium oli ära esinenud läks žürii otsust tegema ja ka meie Liisaga võtsime oma märkmed kokku. Siinkohal ütlen ära selle, et... VI ja VII klass olid sellised nagu ikka. VIII juba muutus tõsisemaks ja nagu.. tekkis tunne, et äkki nad tahavad midagi ära teha. IX klass... ma tahtsin oksele hakata. Miks ollakse nii dramaatilised? Kõik need pausid. Paus. Paus. Paus. Ja fakt, et tegelikult ei saada mitte midagi aru sellest, mida loetakse. Kümnes klass oli juba täitsa hea. Ja siis XI klassis toimus jälle mingi taandareng. MIS VÄRK NENDE PAUSIDEGA ON?!?! Lõpetage ära! Ja XII klassist osales ainult üks tüdruk.
Panime oma pingerea ja tulime tulema. Õhtul käisin Piiaga kinos "The Tourist"-i (kas kirjutatakse nii? Et see "i" tuleb hiljem.. või on see seal jutumärkide sees? See on üks igavikuline dilemma!) vaatamas. Mulle täitsa meeldis. No muidugi on paremaid.. see oli täiesti average Hollywood.. kuid tore. (Mu filmide hindamine on viimasel ajal nii sisutühi. Filmipäevik on ka kuiv. Kus on mu emotsioonid?)
Reede on tähtsusetu. Aga nädalavahetus!
Laupäeva hommikul ma suundusin linna ja läksin Esto
niasse. Astusin valvelaua uksest sisse ja läksin turunduseruumi (jah, ma jätan meelega endast megaVIP muljet). Seal ootasid mind juba ees meie vabatahtlikud, kes sidusid kaelakaartidele nööre külge. Siinkohal mainin nad kõik ära, et hiljem saaksite aru, kellest räägin: Mari-Riin, Kadri, Kadi, Karl, Aleksandra, Daniil, Camilla, Kädi ja (mõtlesin tükk aega, et kes üheksas oli..) mina. Siis me läksimegi fuajeesse ja suhetliselt kohe tulid esimesed grupid noori. Ahja.. mis toimus? "Täna teeme ooperit!" Aka.. suur hunnik noori (300+) tulid üle Eesti kokku ja tegid etenduse. Me siis registreerisime neid ja andsime neile kaelakaarte. Olime tegusad. Mingi hetk sai kõik valmis seal all ja mindi üles Kammersaali, kus järgneva kahe päeva jooksul toimusid proovid, õhtul disko ja osad magasid ka seal. Seal oli väga palav. Lapsed jaotati gruppidesse ja algasid töötoad.Meie (vabatahtlike) missioon ja ülesanne: vaadata, et lapsed jõuaksid õigel ajal õigesse kohta ja et nad niisama maja peal ei tuiaks. Pluss, olla veel nii palju abiks ürituse korraldamisel kui võimalik.
Siis me läksimegi alla turunduse ruumi ja kleepisime mingeid kavu (?). Saime ilusasti kõik valmis ja siis viisime lapsi sööma. Igas ruumis käisid pingsad proovid: orkester oli hoos, näitlejad ja tantsijad ka. Dekos olid ka kõigil käed tööd täis. Ainukesed, kes suurema osa ajast niisama olid, olid lavatehnilised. Kamandasime neid pidevalt kammersaali, kuid nad jooksid sealt jälle ära. Oh well..
Kõik said sööma ja siis töötoad jätkusid. Meie tegelesime ka millegi tähtsaga - vist. Karl hakkas nimekirju uuendama, sest paljud olid tulemata jätnud, paljud ameteid vahetanud jne. Kolm tüdrukut läksid asju veel täpsustama. Siis lähenes õhtusöök. Jooksin kammersaali, jagasime sööma viimise järjekorra ära, sain nimekirja täpsustuse. Läksin alla... aga olin nimekirja maha unustanud. Uuesti üles... siis alla oma grimmi lapsi otsima, et neid sööma viia. Neid polnud. Läksin sööklasse, kus Mari-Riin ja Kadi ütlesid, et nad grimmikad pidavat hiljem tulema ise.. (nad tahtsid nii). Hakkasin juba maha istuma, kui nägin oma käes nimekirja, mille pidin Karlile viima. Uuesti üles. Siis alla.. ja sööma. Jalad olid väsinud. Kas ma mainisin, et turunduseruum on I korrusel, Kammersaal V ja söökla 0 korrusel. Novot.
Peale söömist 19:00-21:30 olime Kadi ja Mari-Riinuga (? Riinuga?) valvelauas ja panime kirja lapsed, kes välja läksid - linna peale! Ööseks maandusin oma vanatädi juures.
Hommikul, kui mul oli pool tundi magada jäänud (7:30) helises mu telefon. Torust kõlas väga reibas Karl: "Rise and shine!" No tema oli viiest üleval, kuid see on juba teine teema. Minul oli vaevaline õrna unega öö. Läksin Estoniasse ja viisin esimesed lapsed hommikust sööma.
Siis ... kui kell sai umbes 10 viisime kogu selle massi lavale. Hakkas läbimäng. See oli üks kõige tühjem osa päevast vabatahtlikele. Me istusime saalis... parter.. hakkas igav. Läksime rõdule. Istusime rõdul - vaimustav vaade!! - siis hakkas igav.. istusime loožis. Mingi hetk kamandas peakorraldaja (noortetöö juht) Mailis meid kavasid voltima!!! Jeeeeee!!! 300 kava! Pole hullu! See sai ruttu tehtud. Siis oligi kell 14:00 ja esimene etendus algas!
Istusin saalis ja vaatasin. Dirigent tuli, plaksutasin tormiliselt (ta oli mu lemmikinimene tervest etendusest). Avamäng. Etendus oli hästi sürr. Selline.. et sisu mulle pärale ei jõudnud, sest palju stseene olid lambised, KUID!! see nägi väga kihvt välja, nii et kunstiliselt ja selles mõttes, et see oli tehtud 24h-ga oli see VÄGA VÄGA lahe!! Kõik stseenid, mis olid, tulid ilusti välja ja olid veatud (vist).
Siis oli söömine. Siis ma käisin po
es ja ostsin Mailisile ja dirigendile kommikarbi ja lilled. Saalis olid parandused ja meie olime jälle võimalikult kasulikud. Karl oli oma kaardikarbi (?) ära kaotanud ja soigus. Kui ta selle üles leidis oli nii tema kui minu (sest ta soigus sellest peamiselt mulle) elu jälle ilus ja helge.Teine etendus. Selle ajal täitsin mina selle nädalavahetuse kõige jaburamat ülesannet: olin orkestriaugus julgestuseks, juhuks, kui keegi peaks sinna lavalt kukkuma. Nagu mida helli? Esimese etenduse ajal oli sead ülesannet täitmas neli vabatahtlikku.. teisel.. mina üksi. Aga mulle sobis. Seekord siis ainult kuulasin klassikat ja imetlesin pillimehi ja muidugi... dirigenti. Ohh kui lahe tüüp see dirigent oli! Fakt, et ta oli 15... ja dirigeeris.. no woow!! Ja ta nägi nii arukas ja tubli inimene välja! Minu sümpaatial polnud otsa ega äärt! Viisin etenduse lõppedes talle ja ka Mailise laval lilled ja kommikarbi!
Ja siis oligi kõik. Vaatasime veel, et lapsed ilusti välja saaksid, võtsime bännerid maha ja olime õnnelikud. Väga õnnelikud. See oli väga, väga lahe!
Edasi suundusin oma trio "Liisa, Kalev, Getter" proovi, mis läks ka päris hästi.
Koju jõudes olin nii väsinud. Niii väsinud, et magasin täna hommikul 40 minutit sisse ja keemiasse ei läinud. Koolis levisid kuuldused, et venku jääb ära.. nii me siis tegime Merelle ja Roosiga füsa laboratoorset tööd. Kodus vaatas mulle ekoolist vastu punane p. Vene keelest põhjuseta puudumine. oops.
Siis oli segakoor ja ma nii kaifin seda!! Tõsiselt lahe! Ma võin tunduda imelik, kuid see on lahe! Koor on lahe!!
Ema just küsis, et kas ma olen see nädalavahetus kodus. Jah.. vist küll, kuid praegu on nii aktiivne aeg, et ma üldse ei tahaks. Tahaks jälle kuskil ringi joosta ja kogu aeg rakkes olla. Wow.
Ma olen õnnelik.
Kevad, kõik sulab.. see on tore.. kuid juba paistavad esimesed sopamülkad mu kodus...
Sunday, March 6, 2011
Läen edasi, sest taga põleb tee
Nädala võib kokku võtta nii:Oli kool. Koolis oli tüütu. Inkas sain kaks viite - olin üllatunud. Ei, kolm, sest teate mis? Ma sain passiivse hääle töö veerandveaga viie! Ma ei olnud üldse õppinud ja teate, mis kõige parem? Ma ei spikerdanud! Amazing! Tundsin ennast ülejäänud kolmapäev nagu geenius.
Käisin ka Õnnise juures luulet ette lugemas. Otsustatud! Loen Rummot. Teine otsus, mis tuli vastu võtta oli WF suhtes. Sellega on ka otsustatud! Oleme Kaleviga paar korda proovi teinud.. 3-duuri lugu.. mis seal ikka! Mikrisse lauldes kõlab aga halvasti.. mulle ei meeldi mikrid. Mõnikord meeldivad. Aga praegu mitte.
Ma ööbisin see nädal kaks korda Piia juures. Mul oli nohu tulemas, kuid Sudafed aitas! Õues on soe. Reedel peale kooli tantsisime Kaisaga kooli koridoris, sest võimlas oli mingi trenn ja aulas oli teatriõpe.
Aga nädalavahetusest ma räägiks pikemalt, sest see oli tegevust täis.
Nimelt laupäevahommikul ma läksin linna. Bussis lugesin Paul-Eerik Rummot ja mõtlesin, et wow! Lihtsalt wow! Mul on kahju, et ma taasavastasin luule siis, kui kõik mu raamatupoe kinkekaardid olid juba realiseeritud, sest praegu ma annaks ükskõik mida, et saada endale kas Juhan Viidingu või Rummo kogumikku. Ohjah. Igatahes. Mina jõudsin Balti Jaama ja mulle jalutas vastu Liisa. Siis helistas Piia, kes ka varsti jõudis. Trammipeatuses kohtasime Annat.
Läksime kõik koos täikale ja tulime sealt tagasi asjadega. Üllatavalt hea täika oli. See on lahe, kuidas müüjad päris ei taju, et kui ma küsin hinnast 1€ alla, siis see on ju 15.- alla. See on lõbus. Niimoodi sain ma endale 3€ asemel 2€ maksva mantli (Piia sai ka! Lahe müüja oli!!) ja siis ühe toreda kleidi. Hoolimata sellest, et sain ainult kolm asja (kolmas oli käevõru) olen ma rõõmus, sest see on minu kohta väga hea saak. Liisa läks. Piia läks. Meie Annaga läksime Bristosse. It'd been a long time ja seal olid värsked saiad ja see maitses imehea.
Siis ruttasin isa töö juurde, kus tegin järgnevad 4 (?) tundi klassiraamatut. Tuleb täitsa tore ja ma jäin rahule. Esmaspäeval peab ainult viimased lihvid tegema. Liisa tuli ka sinna ja siis me juba läksime Vanalinna.
Liikusime Laiale tänavale ja kuna õues oli juba külmemaks läinud läksime kohe Nukuteatrisse sisse. Istusime kohvikusse maha ja rääkisime sutsu juttu. Eemalt nägime tuttavaid (see oli alles algus). Siis tuli kohvikuneiu meie juurde ja küsis, kas me tahaksime saiu. "Ee... raha.. ei.. ei ole.... ei taha vist nagu." Ta ütles, et need on tasuta, sest ta peaks nad tegelikult ära viskama, kuna homme on tähtaeg. Nii me siis sõime saia ja kooki. Siis hakkas aga tuttavaid nägusid aina juurde ja juurde voolama. Ja neid imbus ja imbus ja imbus ja mul hakkas kohe päris naljakas. Üks hetk saime saali ja istusime Liisaga maha ja siis hakkas esimene etendus. Ma vist peaks mainima, et me olime 32.KK teatriklassi lõpuetendustel. Novot. Ma etendustest väga ei räägiks, sest ... ma ei oska neist midagi rääkida. Peale selle, et teine etendus oli parem, kuid siiski jäi kohati väga segaseks. Teises etendused mängis ka Kerttu ja Kätlin ja veel paar tuttavat nägu. Oh well.. peale etendust puhusime Kerttu ja Kätliniga paar sõna juttu ja siis läksime ära.
Siis ma suundusin kunstilisest õhkkonnast väga poliitilisse õhkkonda. Läksime Piiaga viimasesse "Valmisstuudiosse" Sellest siis nii palju, et debatt oli väga lahe, teravmeelsusi oli palju (mis oli veel lahendam) ja.. ma leian, et Sven Mikser on tore. Aga, mitte poliitikast ma ei taha rääkida. Ei. Nimelt. Ma tahan rääkida, sellest, et igal inimesel maailmas on teisik (Piia usub sellesse sügavalt). Eilne "Valimisstuudio" oli minu jaoks aga kõige suurem tõestus sellest. Nimelt. Publikus, Keskerakonna pooldajate seas istus Stefani teisik. Ja ma ei räägi sellisest sarnasusest, et neil on samasugune lõug või samasugused prillid. Ei! Ma räägin sellest, et neil oli samasugune lõug, samasugused prillid, samasugune soeng, samasugused silmad, samasugune pilk jne jne jne .. Nad olid kaksikud! See oli hirmuäratav, kuid samas naljakas. Tõsiselt naljakas! Nojah. Mul on kahju, et me sellest sarnasusest pilti ei teinud.. aga las ta olla.
Siis ma läksin Piia juurde, kus me vajusime magama ja siiiiiis hommikul ma tegin pannkooke. Tegime Piia kapi tühjaks (ta saab oma tuppa uue kapi) ja siis läksime kinno.
Peale väikeste viperuste jõudsime Solarisse ja ostsime piletid. Film: "Black Swan." Ma pole mitte kunagi mitte ühegi filmi jooksul reaalselt värisenud, kuid eks ükskord on ikka esimene kord. Väga hea film. Väga õudne film. Väga psühh film. Kinosaalist väljudes mul sees keeras veidi... hirm. Või pigem šokk. Jah, šokk. Oli ikka õudne film. Aga hea. Õudne. Aga hea.
Olen nüüd õhtu otsa teinud muusikaajaloo konspekti. Enda jaoks läbi töödanud ja ümber teinud.
Lugesin ennem aasta taguseid postitusi.
Tahaks mingit head raamatut lugeda. Aasta tagasi ma lugesin raamatut "Rhett Butler's People" ja enne seda olin just lugenud "Wikmanni poisse." No mulle üldse ei meeldi kirjutada raamatute ja saadete nimesid, sest ma ei suuda neid käänata, sest siis ju nimi muutub. Õõh.
P.S. Kreeka eurolaul on valitud ;) Väga erinev tavalisest.
Voy a dormir? No sé.
Hasta luego!
Subscribe to:
Posts (Atom)
