Hiiumaa pannakse lukku kell 17:30

Neljapäevane iseseisvuspäev möödus kodus. Vaatasime hommikul paraaadi ja ma vaatasin neid sõduripoisse ja mõtlesin, et wow - sõjavägi on lahe, sest nad on nii distsiplineeritud ja see oli lahe ja mul tekkis kiiks, et kui ma midagi 12nda lõpuks välja ei mõtle lähen sõjaväkke ja saan paraadile.Mu unistused purunesid, kui ma sain teada, et ainult parimad saavad sinna. Siis tuleb ju jälle pingutama hakata. Küpsetasime juustusaiakesi, käisime koera jalutamas ja vaatasime ka pingviinide paraadi. Suhteliselt tüüpiline 24. veebruar.
Reede ma sain kooli teiseks tunniks, olime koolis, tegime geograafias töö ja naersime veidrate asjade peale. Või hoidsime ihu hingega naeru tagasi. Piia sai minuga inkas istuda.
Ja terve pärastlõuna veetsin ma raamatukogus ja lugesin luulet. Selline luulepärastlõuna. Alguses oli ka Piia minuga ja otsis oma giidiõppe lõputööks materjali, kuid siis ta jättis mu ja ma lugesin läbi 100 luulepärli. Mul tekkis üks küsimus - miks ei ole ühtegi Hando Runneli 100 luulepärli valikus olevat luuletust kuskil üles kirjutatud? Ja ma võin kihla vedada, et kui kõik luuletused on ETV-s ära olnud ilmub luulekogumik "100 luulepärli". Nii ma siis olin vastupidav, jätsin Hando Runneli kus see ja teine ja valisin välja 3-5 luuletust.
Oli aeg ja ma läksin isa töö juurde, kuhu tuli hiljem ka Piia. Tegime ühe fotokonkursi jaoks pilte ja ... ma arvan, et ma sain kõik, mis vaja ja jõudsin isegi normaalsel ajal koju.
Laupäeva hommik algas nagu koolihommik - kell 6. Sõime hommikust ja asusime teele Hiiumaa poole. Väike uinak ja me olime jääteel. Jäätee oli õudne. Kõik hoidsid oma elu eest kinni ja ma sõitsime. Mõned praod, halb tee, veidi parem tee ja me olime kohal. Sõitsime natukene Hiiumaa peal ringi. Hakkasime juba suunduma Kõpu tuletrorni poole kuid kui meil oli 38 km jäänud hakkas järsku auto vibama, ühte tee otsa, siis teise, siis jälle teisele poole siis väike kannapööre ja vastu teeäärset lumevalli. Kõik jäid terveks, kuid paar sekundit olime sõnatud. Teed Hiiumaal on lihtsalt ääretult libedad, mingist soolast polnud haisugi. Sõitsime siiski veel edasi, kuid siis võttis auto uuesti vibama ja me otsustasime, et adrenaliini üheks päevaks küll. Läksime Kärdlasse tuttavate juurde. Sõime, jõime kohvi, käisime Kärdlas veidi ja siis sõime veel. Kell neli hakkasime ära minema, et jõuda uueti mööda jääteed tagasi.
Kui me siis Heltermaale jõudsime ja seda järjekorda nägime olime šokeeritud. Midagi väga hullu polnud, aga kuna kõik olid meile kinnitanud, et on laupäev ja vaevalt keegi laupäeval tagasi läheb, vaevalt, et üldse minejaid on, siis me olime veendunud, et saame koju. Saime aga teada, et tee, mis tahad, vilkuriga autost edasi enam peale ei saa. Me olime vilkuriga autost umbes 20 auto kaugusel. Pöörasime auto nina teistpidi ja läksime sadamasse. Ka seal naeratas meile viimase praami taguots. Rohkem praame laupäeval ei väljunud. Hiiumaa pannakse lukku kell 17:30, kuid juba kell 17:00 on sealt lahkumine raskendatud.
Niisiis me olime Hiiumaal lõksus ja suundusime tagasi Kärdlasse. Šoppasime ennem Selveris ja siis läksime tagasi oma võõrustaja juurde. Ta tegi meile kooki ja me vaatsime Eesti laulu.
Sellest ka nüüd. Ütleme nii, et ma ei väsi kordamast kui palju parem on see laul unplugged versioonis, mida saate kuulata siit 00:40 pealt. Aga. Ma ei väsi ka kordamast, et Jaani teeb minu eest kõik ära. Superstaarisaatesse minna ei saa. Nüüd ta napsas minu eest minu lapsepõlve unistuse ja läheb Eurovisioonile. No kes nii teeb? :))
Igatahes.. kui viimased kaks laulu olid hääletustules, siis ma vaatasin ja ma ei suutnud otsustada kumb oleks õigem võitma. Mu ema ütles sellepeale täna väga hästi: "Eesti Laul tahab koos keeta makaroni- ja hernesuppi." Oh, well...
Õhtujuhid.. mahaloetud naljad ei ole head. Seepärast ehk näitlejad ongi paremad õhtujuhid, sest nad oskavad mahaloetud teksti ehedalt esitada. Oh, well...
Ja ka tänane hommik algas kell 6 ja me ootasime Heltermaal tund aega ja siis saime jääteele ja kella 12-ks olime kodus.
Kirjavead ajavad mu hulluks.
Aga nüüd saab süüa. Ja homme ma lähen kooli ja koori. Kas pole vaimustav?
Nimelt kolmapäeval mulle koitis, et see aasta on laulupidu ja mu to-do-list (see list on fiktiivne, kuid ta on mu peas olemas) sisaldab ka lauset: "Laula laulupeol laulukaare all!" . Ma ei läinud küll aasta alguses segakoori, kuid mõtlesime Liisaga seda järgmine aasta teha. Ma siis lihtsalt liitun pool aastat varem, sest see oli selline now or never situatsioon. Super B!
Jätan teid nüüd siia ja sinna ja panen hingele, et te kindlasti vaataksite ära selle unplugged versiooni!!!!

Rääkides ilust

Ma avastasin eile magama jäädes (vaata siis, kui sa pole veel magama jäänud ning aina mõtled ja mõtled ja mõtled), et ma ei kadesta ilusaid inimesi.
Me kõik teame, et me ei märka iseenda juures seda, mida teised ja seega pole me objektiivsed, endist kõnelemaks. Ja seetõttu muudavad kõik sellised ennasthaletsevad blogid mind tusaseks.

Mina olen endas avastanud selle, et kui silman kedagi ilusat, siis ma ei kadesta seda inimest. Vastupidi, imetlen teda. Ma ei saa sellelt inimeselt oma pilku. Pean end tema küljest lahti rebima, aga see on ääretult raske.
Ma tahaks ilusaid inimesi lihtsalt vaadata, nende ilu endasse ammutada ja siis tervele maailmale kuulutada: "Vaadake, siin seisab ILUS inimene!". Sest iga kord kui ma kedagi niimoodi jälgin... Mu tuju läheb rõõmsaks ja ma mõtlen, et woow. Ja see tunne on hea.. See on midagi sellist, mis kinnitab, et pealpool pilvi paistab päike. On alati paistnud ja paistab ka edasi.
Ma ei räägi ainult mingitest tüüpilistest iluetalonidest. Ei. Ma räägin just veidratest iludest. Sellised, kes võib-olla pealtnäha on tavalised, aga mingi veidrusega, mis teeb nad ilusaks. Tihtipeale on kõik just seesmiselt nii ilusad, et seda kiirgab neist välja ja nad püüavad mu pilku.
Jälgimisega on aga see jama, et peab ära tundma piiri, mil teine saab aru, et mingid silmad on pingsalt temal. Ei saa lihtsalt lõputult kedagi poolvõõrast vaadata ilma, et sust endaks jääks veider mulje. Jah. On erandeid. Kuid nendes erandites mängib suurt rolli keemia ja bioloogia, koos kõigi oma reaktsioonide ja feromoonidega.

Ilusad inimesed paitavad silma. Ja neelavad mind endasse. Või tekitavad tahtmise hoopis neid neelata. Silmadega.

Ja ma jätan teid nüüd siia selle ääretult arutleva tekstiga. Arvuti on kurjast. Arvuti röövis mu algse jutuvoolu ja pani selle ainult kuidagi sõnadesse. Vähemalt kuidagigi.
Arvuti on kurjast.
Ilu on imeline.

Ei jaksa kedagi tsiteerida.

Mul on veidi raske nüüd midagi asjalikku rääkida, sest ma just vaatasin ära videoklipi, kus Andres Mähar kõik perse saadab. Ja ma olen lummatud. Kõnekunst on üks vapustav asi. Emotsioonid on midagi veel vapustavamat. Üleüldse ma olen erinevaid kunstiliike püüdnud viimased kaks päeva järjestada. Põhjuseks oli see, et ma käisin reedel Koolitanstu vaatamas ja mõtlesin, et tants on üks ülim kunstiliik. Siis ütlesin endamisi: "Noh, näitlemine ka. Aga tegelikult on luule ju ka kunst. Ja muusika!! Tegelikult on...." Ja nii ma ei suuda neid enam järjestada.
Jah. Reedel käisime Kätuga Koolitantsu vaatamas. Dreek oli lihtsalt imeline!! Vabatantsudes ei olnud just meeletult kõva tase, aga see oli ju ka alles eelvoor. Ja siis .. siis algasid showtantsud ja seal oli juba väikeste seas päris hea tase. Kuid siiski... mõni oli ikka meeletu läbikukkumine.
Siis ma tulin koju. Ja laupäeval oli meeletult suur hommikusöök. Ema tõusis varakult üles, tegi kukleid ja siis traditsioonilise inglise hommikusöögi - vorstikesed, šampinjonid, munapudru, kohvi, grillitud tomad, peekon jnejne .. woow. Kõht oli liiga täis.
Ja suurema osa päevast ma veetsin arvuti taga koos home-study'ga. Aga ma sain targemaks. Sellevõrra, et mul on nüüd arvamus - Briti poliitiline süsteem on väga veider. Lihtsalt seal polegi süsteemi.. peaaegu. Ja see on ajuvaba.
Laupäeva õhtul oli Eesti Laul. Ja minu arust oli see meeletult nõrk. Ikka nagu meeletult nõrk. Suurt pettumust valmistab ka fakt, et saatejuhid loevad oma nalju maha. See on põhimõtteliselt sama nagu "100 luulepärlis" loevad näitjelad luuletusi maha. Sound bad right? Ei :)) asi pole selles, et nad maha loevad. Asi on selles kuidas nad maha loevad. See on selline kiikamine, et tegelikult mul on peas, kuid ma kiikan vahetevahel endale sülle. Mida?!?! Kui maha lugeda, siis ikkaniimodi meisterlikult raamatust ja niimoodi, et see ei tunduks imelik.
Ja et mitte järjekordset pühapäeva mõtetult kodus passida. Sain ma endale kamraadi Liisa, kes tuli minuga täna suusatama. Nimelt mul tuli laupäeva õhtul selline hullult aktivisti ja sportlase tuju. Ja nii ma siis planeerisingi asju ja täna mul oli vabatahtlik spordipäev.
Programm algas, kui sain Liisaga terminalis kokku ja me istusime 8 peale. Läksime Piritale suusatama. Suusatasime niimoodi.. see suurem ring ja siis Kabeli ring ja saime oma piletid ja olime rõõmurullid. Siis läksime linna tagasi ja mina suundusin Kalevi (ujula) poole. Tee peal mõtlesin, et trololo.. mul on nüüd 1,5 tundi ujumist Ja siis sain aru, et kell on 14:30 ja kui ma tahan kella neljaks trenni (tantsima) jõuda... siis ei ole päris 1,5 tundi ujumist. Aga kiirendasin sammu ja läksin basseini ja ujusin. Arvasin, et mul ei ole aega oma sihtmärki - 1km - ära ujuda, kuid kui peale 15 minutit oli pool distantsi läbi mu enesekindlus kasvas. 1000 meetrit kukkus ja ma tundsin, et minus on 100 veel. Lõpuks, takistas mind edasi ujumast fakt, et mul said ideed otsa. Ma ei viitsinud tühja nühkida ja nii ma siis lõpetasin oma ujumise väärika 1100 meetriga.
Edasi väike amps ja siis tantsima. Kristat polnud, kuid trenn toimus ja sai venitada ja teha klassikat ja lõpus ka midagi aafrika tantsu moodi.
Ma ei salli klassikat. No lihtsalt ei salli. See on täielik ajusurm. Just nimelt ajusurm. Sest oma jalgade ja käte ja pea kordineerimine mingiteks padabure'deks ja sealt pööreteks on .. õudne.
Nojah. Ja siis ma tulin koju ja mu pea valutab. Pingutusest. Aga see on hea, sest ma tunnen ennast nii kasulikuna. Kuigi, see peavalu häirib. Mõelda vaid, et kunagi kui ma ujumas käisin oli niimoodi väga tihti. Nägu on ikka veel ujumisest kuum.
Piia saadab mulle Hurtsi tweete. Need on head.

"Saw my reflection in the window of a Bolognese fishmongers & it dawned on me.
White shirt, black coat, UNABLE TO FLY.
I'm a fucking penguin."
-Theo Hutchcraft

Huvi huvi vastu

Võite veendunud olla, et nädala pärast on mul Hurts'i üledoos. Kui ma esmaspäeval avastasin, et raadiost lastav "Stay" on nende laul (mitte minu algse arvamuse järgi Take That'i looming) oli see umbes poole tunniga ka minu muusikamängijal. Terve nädala olen seda laulu kuulanud ja mõtlen, et wow.
Üleüldse. Nädalavahetus möödus kodus. Laupäeval tegin sidrunikooki ja sushit ja mõlemad maitsesid imehästi.. kuigi ma sõingi kooki ainult ühe tüki?
Pühapäev venis nagu tatt... tõsimeeli üks kõige venivam pühapäev, mis mul olnud on.
Noja siis algas uus nädal ja see on üks ütlemata veider nädal. Kool on imelikult lihtne.. selline tunne, et äkki on kuskil nagu mingi konks?
Esmaspäev oli sõbrapäev. Muffinid. Üks kaart. Veider päev.
Üleüldiselt ei toimu mitte midagi meeliülendavat.
Kolmapäeval käisin laulmas, kodus ja tulin uuesti linna, et minna Piiaga Lidosse ja juua üks latte ja siis minna Valmisstuudiosse. Noh.. kui ma ERR-i uksest sisse astusin sain aru, et olen vist veidikene vales kohas. Aga, panime üleriided ära ja läksime istusime oma privaatsesse nurka, kus saime omale rinnamärgid ja suundusime stuudiosse.
Istusime esimeses reas - ajee. Paar korda need poliitikud jalutasid sisse, siis välja ja siis hakkas saade pihta. Kohe kui kaamerad tööle läksid tundsin kui palav ja paks õhk on ja mu pea tundus nagu meeletu pall, mida mu kael kinni hoida ei jaksa.
Vaatasin poliitikute debatti, jäin kaamerasse ja püüdsin seisukohta võtta. Need kolm pausi, mis meile anti olid jumalikud ja ma pole mitte kunagi niimoodi vett ihaldanud kui eile. Need klaasid paistsid ahvatlevad.
Täna - nädala neljandal päeval - ärkasin Piia juures ja seal oli külm. Koolis oli soe. Kuid igav. Oi kui igav. Pool klassi oli puudu. WestFesti laul sattus kahtluse alla. Ja kui viimaks sai ka see päev läbi - nagu iga teine.

Ma mõtlen elu ja surma üle harva. Ma lihtsalt ei juurdle iseendaga selliste asjade üle. Ja siis.. täna ma avastasin ennast bussis mõtlemas, et ma aeg-ajalt soiun, kui tore oleks osata mõnda pilli mängida. Järgmine hetk käib mu peas umbes selline mõte: "Küll ma järgmine kord õpin." Ja siis ma ehmatasin. Millal? Mis mõttes järgmine kord? As in.. järgmises elus? Et teinekord kui ma elan? Nagu see oleks restoraniskäik. Järgmine kord võtan hoopis salati! See tõi mulle selguse, et tuleb endale selgeks teha oma soovid ja siis nende poole püüelda.
Ma ei ütle, et ma hakkan nüüd mingit pilli õppima. Ma lihtsalt tean nüüd, et kui sellest peaks saama mu kindel soov ja tahtmine, siis ei aita muud kui et tuleb ennast lihsalt kätte võtta ja hakata pilli õppima.
Ja see mõte oli nii ääretult veider.
See on ääretult veider nädal.
Ma ei jaksa enam mõelda.
Ja mind ootab vene keeles ekskursiooni kokku panemine.
Ma oleks teinud täna pikniku. Seda juhul, kui kraade oleks olnud sama palju kui praegu on ... lihtsalt nullist ülespoole. Kas see kirjutatakse kokku või lahku? Üles poole. Ülespoole. See jääb nuputamiseks. Olen hetkel liiga laisk, et seda googlesse kirjutada ja vaadata. Aga kui ma vea tegin, siis te vähemalt teate, et ma teadsin seda kirjutades, et 50% tõenäosusega tegin ma vea.

Teel koju jäin üks hetk seisma. Olin seljaga tuule poole, näoga päikesesse. Maastik oli vaimustav. Mu kõrvadesse hüüti: "Stay with me!" Ja ma tundsin, et see on üks selline hetk, mis tuleb lihtsalt võtta ja siis selles veidike olla.
Ja ma võtsin.

Shake it, mi amor

Ma ei plaaninud tegelikult kirjutada, kuid.. mõtlesin, et kirjutan.
Stiilinädal siis. Ma olen iga päev osa võtta saanud - õnneks. Alguses tundus, et see kukub läbi, kuid siis esmaspäeval tõi Piia palju asju ja ma sain püksid jalga ja teisipäeval oli mul lihtsalt endal nii palju asju ja kolmapäeval mul oli ka päris tore.
Tänane päev oli lihtsalt vapustav. Ma tajun aina enam ja enam endas seda tunnet, et ainult korraldaks üritusi! Meie klassi korraldada jäi siis diskopäev!! Ma mässasin sellega ikka jumal teab kui palju.
Teisipäeval - kui kooli sai minna teiseks tunniks (nagu ka esmaspäeval, kus ma läksin teadmatuses esimeseks ja kolmapäeval[siis juba teadsin]) läksime meie Piiaga esimeseks ja tegime postrit. Terve päev olid käed kassetti ja liimi täis. yay! Eile ma kirjutasin dance-offi reegleid ja enne magamaminekut tuli meelde, et tuleks teha juba klassisildid and stuff.. Täna hommikul bussis võtsin reeglid kätte ja täiustasin nii palju, et oli lõpuks üks pudru ja kapsad seal.
Saime esimesest tunnist ära (mina, Elina, Piia, Kaisa, Liisa ja Carolin) ja panime aulat valmis. Kirjutasin reegleid ümber ja teised mässasid muusikaga. Selle tunni ajal ilmusid järsku ka Marion ja Annabel sinna ja ütlesid, et Juga on haige. Nagu wow?! Hispaania keel jääb ära!
Algas vahetund. Saali ilmusid inimesed ja me tegime esimesed võistluspaarid selgeks. Algas tund ja mul olid mingid asjatoimetused pooleli nii et ma ei läinud ka ajalukku. Millalgi ilmusid aulasse ka Kalev&Co. ja me saime neid rõõmustada uudisega, et neil jääb ka hispaania ära. Nägin Kalevi näol imestust, küsisin, kui suur võimalus on, et Juga järgneva kolme aasta jooksul niimoodi korraks haige on? Ta vastas: "See on teie esimene ja viimane kord." Mitte palju siis.
Esimesel vahetunnil oli esimene round.. Rahvast oli palju, kuid koguneti ebamääraselt kuhugi... aga siis saadi vaim sisse ja kõik elasid kaasa. Ka mina tantsisin... võitsin oma raundi. Yay! Noja, siis oli üks paar.. 6b poiss ja...? ma ei mäletagi kes.. ja ma ei pööranud üldse neile tähelepanu - ahh tuleb teevad ära jne.. ja siis see 6b poiss hakkas tantsima - WOOOW?!?! See oli pöörane! Niinii hästi tantsis.
Noja siis oli hispaania keel - see jäi ära! Käisime söömas ja siis oli uuesti vahetund - veerandfinaal. Esimesena läksin mina Müürisepa vastu. See oli ulme ja ma ei suuda oodata, millal ma videot näen, sest ma mäletan sellest tantsust(?) ehk mõnda klippi. Aga see oli ülimalt lõbus.. ja see on teist korda elus, kus ma teen midagi nii lõbusat inimesega, kellele ma tavaliselt kooli peal teregi ei ütle. Ja siis oli jälle see 6b poiss kellest ma vaimustusse sattusin igatahes... lõpuks olidki Mart ja see 6b poiss. Wow! Vinge! Ma tahaks öelda, et see oli kõige vingem dance-off finaal meie koolis, kuid mulle meenus, et see on ainus, mis meie koolis olnud on... ja tänu kellele - 10b girls!!! Ja siinkohal ma tänan ka Herkkit, kes tuli žüriisse ja oli väga asjalik žüriiliige... kuid ei aidanud meil pärast toole tagasi panna. Aaga.. 6b poiss võitis!!
Ohajah ja siis algas kunstiajalugu, emotsioonid olid laes, sest kõik sujus ja oli vaimustav! Ja mis siis sai? Õpetajat polnud!
Nii naljakas. 15 inimest saadeti arvutiklassi konspekteerima ja mida ülejäänud tegid ma ei tea. Ma läksin arvutiklassi - veidi konspekteerisin ja olin ka niisama arvutis.
Ja siis oli inka, mis oli... u know.. inka. Siinkohal tsiteerin Atsi blogi: "Inglise keel oli väga huvitav, kuna teeme harjutusi õpikust, mis on ühtlasi ka mu lemmikõpik, just unikaalsete harjutuste pärast. Iga kord, kui ma selle avan, on tunne, et see oleks uus õpik!! Vapustav!"
Ja siis saigi koolipäev läbi! Milline imeline koolipäev! Käisime veel Piia ja Kaisaga ühel näitusel ja nautisime päikest ja siis ma tulin koju ja tegin inglise keele ära - what a great pupil in today's modern life, where modern butlers have to combine the roles of....
Ja niimoodi mu mõte jookseb.
Niisiis Mattis tegi video ka valmis, kuigi minu poolest oleks piisanud ka ainult mulle selle mälupulgal toomisest.. aaga noh. Las poiss teeb, mis poiss tahab.

Diskopäeva videod:
Kokkuvõtvalt
Getter vs. Mart

Tänan plaksutamas, me teame ise ka, et tuli päris hästi välja.

Olen nüüdseks nii palju msn-is sisse-välja sõelunud, et imelik hakkab.
Eelmine nädal läks väga kiiresti. Me saime Kaisaga teada, et see ball, mille jaoks me tantsu teeme lükkus edasi ja toimub nüüd aprilli esimesel nädalal. See on supper. Üleüldse kõik jookseb kudiagi paika ja see on väga hea. See nädal ei olnud peaaegu üldse kontrolltöösid, kui välja arvata see kohutav matemaatika töö ja kõik inglise keele tööd, kuid need viimased olid tõesti lebod.
Teisipäeval käisime klassiga kinos - kulutasime raha kaalukommidele ja vaatasime head filmi. Kolmapäeval oli mul laulmine, kus viimasel ajal ei tule midagi enam välja, sest ma ei valitse oma häält ja seetõttu Riina keelas mul kaks nädalat pingutusnõudvate laulude laulmise. Siiani tuleb välja. Kolmapäev oli natuke halb päev üleüldse. Koolis oli selline rõve päev, aga me Piiaga lasime viimase tunni üle, sest meil oli vabatahtlike koosolek või siis me pidime minema HiHi-sse šoppama - kuidas võtta. Saingi endale kampsuni ja proovisin ühtesid ääretult lahedaid pükse, kuid jätsin need siiski poodi...
Neljapäev oli vastukaaluks kolmapäevale ääretult hea päev. Hispaania keeles pöörati minu töö ainukesena ümber ehk siis ma oskasin ja sain viie!! Ma olin ääretult õnnelik, sest ma olin selleks tööks väga väga vähe õppinud. Paistab, et seebikad aitavad. Või siis aitas see, et mul vahepeal oli asesõnade õppimise ajal suur õpituhin ja ma oskasin seda teemat. Koju sain ääretult vara ja ma avastasin, et kui nii vara koju jõuda pole siin midagi teha. Olin tõelises tegevusetuses. Vist istusin arvutis. Aaa!! Ja ma lugesin "Soy tu duenja" ploti lõpuni. Ja wow kui sisutühi seebikas. Aegajalt tehakse ikka seebikad huvitavaks ja neis on mingi kõrvalliin, kuid wow kui igav sisu sellel oli. Lihtsalt wow kui igav.
Ja õhtul - õhtul algas Dexter. Halleluuuuuja!! Okei, esimene osa oli igav ja täiega lamp, kuid teises ta juba pidas jälle jahti ja see oli huvitavam. Samas see on nii loll, et Rita ikka surnud on. Lihtsalt selline wtf?!?!.
Ja reedel ma ei läinud kooli, vaid sõitsin päevaks Tartusse. Mu täditütar lõpetas ülikooli - medõde. Nii lahe oli olla kuskil suurel lõpetamisel. Bussis sain "Kauka jumal"-a läbi. Ja Maarja (mu täditütar) oli see lõpetajatest kes lava peal arstivande ette luges ja teised kordasid. Väga vinge!
Oo ja ma sõin Tartus esimest korda Rimi kebabi kolmnurkvõileiba ja see maitses imehästi!! Wow. Ja siis ma sõitsin kella 16:30 bussiga tagasi ja hakkasin lugema Coelho "11 minutit" ja kui jõudsin koju olin juba 105 lehekülge läbi lugenud. See on nii kaasahaarav raamat, et wow! Väga hästi kirjutatud. Vahepeal läheb väga filosoofiliseks ja ma pean uuesti mõnda lehekülge lugema, kuid see on väga lahe ja väga realistlikult kirjutatud. Tekitab tunde, et prostitutsioon polegi nii jube ja kole, kuid then again ta töötab ka mingit kvaliteetlõbumajas/baaris.
Ma sain bussi pealt oma kodu juures maha - ema oli mu üle väga uhke kui kuulis, et julgesin maha küsida. Buss oli graafikust maas ja ma oleks vb seetõttu oma kodubussist maha jäänud.
Tulin koju ja olin arvutis. Olin Facebookis ja järsku nägin, et on event "Official not using facebook day". Dayom i failed. Nii naljakas.
Õhtul lugesin veel. Kui ma vetsu läksin tabas mind šokk. Koera toiduämbris or sth oli väike hiir, kes püüdis sealt elu eest välja saada. Mul oli temast nii kahju, kuid ma tean, et ma ei tohi teda sealt lihtsalt välja lasta, kuid samas mul polnud südant teda külma õue visata või siis lihtsalt kassi tema juurde panna veel vähem oleks ma suutnud teda külmavereliselt tappa. Niisiis ma jätsin ta sinna - süüa tal ju ümberringi oli - ja jätsin vanaisale kirja, et ta midagi teeks (vanaisa oli juba magama läinud). Siis läksin ise magama.
Ma nägin jälle imelist unenägu. Nimelt ma eile õhtul vaatasin SYTYCD-i ja seal oli Las Vegas week. Seal oli üks contemporary tantsija Billy Bell, kes tegi jälle ülimalt ülimalt ülimalt laheda kava. Lihstalt amazing. Ja siis öösel ma nägin unes, et nad on Tallinnas kõik see SYTYCD. Ja siis ma võtsin oma julguse kokku ja läksin temaga rääkima. Me olime kahekesi suletud Bristos (ma olin Bristo omanik ja me läksime sinna rääkima orsth). Rääkisime juttu ja ta oli tõeliselt lahe inimene ja jah.. wow. I guess you know what i mean. Meil olid üksteise telefoninumbrid ja ma tõusin üles ja rääkisin sellest mis ma unes nägin Piiale ja Kaisale aka see oli dream within a dream.
Ma nägin teist unenägu veel. Olid jõulud ja mu isa kinkis mulle ratta jaoks naelkummid. Need olid sellised punased ogadega asjad, mis sa said panna jalgaratta rataste ümber.
Jah, ma usun, et te mõistate millise une all ma mõtlen seda imelist.
Hommikul tõusin kell 10:42 (vanaisa läks juba kell 8 ära, nad emaga pidid Rõngusse minema) ja tegin koerale süüa. Hiirt enam polnud. Koer on harjunud umbes kell 9 süüa saama nii et ta konkreetselt kiunus mul ukse taga kui kuulis, et ma toimetan. Andsin talle süüa ja siis tegin endale kohvi ja läksin posti järgi. Selline chill hommik. Siis tegin pliidi alla tule ja läksin posti järgi.
Nii lahe oli näha, kuidas korstnast tuleb suitsu ja teada, et mina tegin selle sinna.
Siis ma tegin endale tähekesekujulised praemunad ja sõin hommikust. Vaatasin uuesti SYTYCD-i ja tõmbasin filme.
Ma olen suht terve päev lihtsalt chillinud. Parandasin oma kampsunit ja vaatasin telekat ja rääkisin Merellega.
Kell 15:24 läksin bussi peale, et poodi minna, kuid siiski ei läinud ja nüüd olen kodus. Ma võib.olla lähen nüüd lugema, võib-olla bioloogiat tegema, võib-olla ajalugu tegema, kuid võib-olla lihtsalt telekat vaatama.
Ma veel ei tea, kas mul tuleb lonesome movie night (filmid "Ask the Dust" ja "Fight Club") või tulevad ema ja vanaisa koju. Ei.. just selgus, ema ja vanaisa tulevad koju. Jah, kui ema poest asjad leiab, siis homme teeme sushit!!