Everybody being all sexy and knowing it

See nädal oli nii kaootiline. Kogu aeg näpistasime aega, et proove teha, põlv tahtis ära surra ja lisaks kõigele oli Stuudios ka kõik korrad, kas liikumine või lavavõitlus. Lihas kasvab! Lisaks sellele, et kogu aeg olid proovid ja kõrvus kumises mingi ebamäärane dubstep, pidi pidevalt ka töödeks õppima. Ma olin enda üle väga uhke, kui sain kolmapäeval inka vocabulary testi peast teha, sest ma reaalselt olin õppinud! Mind ennast pani ka imestama, et mul on kogu selle halva õppekvaliteedi juures säilinud veel mingid südametunnistuse alged, mis mind kodus vabal ajal panevad Upstreami avama.
Neljapäeval sain taaskord panna ilusa kleidi selga, sest läksime Kaisa ja Piiaga balletti vaatama. Kaks lühiballetti jälle. Esimene "Aeg" oli selline modernsem ja meeldis seeläbi mulle rohkem. Aga nagu teinegi sulas see ka lõpuks veidi kokku. "Teine sümfoonia" oli väga ilus, graatsiline. Ma olin lõpuks aga nii väsinud ja nad kordasid kogu aeg ühtesid ja samasid soolosid. Aga ärge saage valesti aru! Mulle tegelikult väga meeldis!
Ning eilne koolipäev. Lihtsalt... how to put it? Jube. Õues on hall. Tunnid venivad nagu tatt ja mitte nagu see libe tatt, mis märkamatult järsku suust välja kukub. Ei.. nagu selline rõve ja paks tatt, mis peaaegu, et ei venigi. Kui kõik reaalsed tunnid läbi olid saanud ning jäänud oli veel bioloogia (loe: klassijuhatajatund, sest Qstick on... haige?) ja inka (loe: piinakamber) olime kõik nii väsinud, et no kohe rohkem väsinud ei saakski olla. Kui alguses olime inkas kõik niisama sellised, tuimad, siis peale hetke, mil tuli arutlusele küsimus, kuidas hääldada sõna "vehicle" tahtsid kõik vast õpetajale nuiaga pähe anda. Situatsioon: Annely luges ja koperdas sõna "vehicle" juures. Tman seepeale: "Oh, is this a new word for you?" ja siis ütles, et talle nagu näidata, kuidas seda hääldada: "It's vehicle [vi:kl]" Ma sattusin täiega segadusse. Ma ei lugenud kaasa ja seega ma ei saanud aru, mis kuradi sõnast nad räägivad. Tman aga kordab järjekindlalt: "Vehicle. [vi:kl]" Lõpuks leidsin järje ja ütlesin nagu veidi endale, kuid siiski kuuldavalt: "Oh.. you mean vehicle [vi:õkl]?" Tman: "No. It's vehicle [vi:kl]" Ja siis me ütlesime kolm korda üksteisele otsa vaadates kindlameelselt oma varianti. Minnes edasi võtsin ma dictionary lahti ja guess what? It's fucking [vi:õkl]!! 
Nojah. Pärast ma võtsin paar [vi:kl]'it ja sõitsin ema töö juurest läbi, haarasin endale süüa ja läksin kooli tagasi.

Kella pool viie paiku jõudsid ka teised minu kamraadid ja ettevalmistused Playboxiks hakkasid. Kella kuueks olime me valmis ja ka juba grupipildid ära teinud.Kõik nägid väga lahedad välja oma musta triibu ja valgete kinnastega. Olin samuti väga vaimustunud iseendast ning kaalun teinekordki lihtsalt lõbu pärast juurde tupeerimist.
Avamine. Esimesed esinemised ja siis oligi juba meie kord. Põlvitasime maha ja kardinad avanesid. Muusika hakkas mängima. Esimesed viis lööki ja järsku oli vaikus. Fucking DJ-d. Iga aasta on mingi jama. Hiljem tuli välja, et see oli hoopis õhtujuhtide süü, kes juhtmete otsa koperdasid, kuid me kogusime ennast ja kõik tuli siiski välja. Ebatäpsused ebatäpsusteks, kohe kui dubstep algas läks kõik imeliselt. Isegi üks kõige keerulisem koht, mis proovis kohe kuidagi ei õnnestunud. Ja see vise!! Ma lendasin niiiiiiii kõrgele ja kaugele, et kohe woowow! Since Kaisa pole veel jõudnud videosid üles laadida panen siia Simona oma. 
Kui me olime ära esinenud oli ülimalt chill olla. Tahad vaatad, tahad ei vaata. Vahepeal oigasime, et miks kõik väikesed niimoodi aelevad ja siis jälle olime crazy fangirlid, kui Gritsai tantsis. Kui Carolinakad tantsima hakkasid ma mõtlesin: "Nohjah. Jälle. Eks me saame kord võita vb siis kui nad juba lõpetanud on." Siis aga taipasin, et me lõpetame enne neid. Aga see võit pole peale 7. klassi olnud enam üldse oluline. Ausalt. See pole kunagi väga huvitanud, sest tulemus on ette teada. "I thought I had it all figured out!" (Seda tuleb lugeda sellise sügava meeshäälega, mis tavaliselt treilerites on).
Kui tulemused välja kuulutati ning selgus, et me võitsime. No woah! Kust see tuli!??! Panustasime kõikide inimeste kiituste kohaselt, et noh.. äkki kolmas-teine vms. Aga wow! Tõesti väga väga lahe. Epicness kuubis. Mõndade teiste inimeste näod olid kulda väärt olnud, kahju, et ma seda ei näinud. 
Edasi läksime oma tordi ja šampusega linna, istusime Kohvicumis ja pärast seisime mõni minut Kohtuotsa platvormil. Õhtu lõpetasime Piia, Roosi, Merelle ja Kaisaga Mustas Puudlis, kust edasi suundus iga puudel (loe: roju) juba oma koju.


Ma ütleks, et me tegime eile ajalugu. See kõlab ehk veidi tobedalt, et ma räägin Playboxist, kui elu sündmusest, aga see hunnik aega ja energiat, mis me sinna alla iga aasta paneme teeb sellest ikka aasta ühe suursündmuse. Ja ma leian, et mul on see õigus. Nii, et suck this!
Tänan Roosit, kes vapralt kõik üles võttis ja mind pildistamisest säästis. Aitäh!!

Vombat

Oh hai friends!
Nagu eelmisest postitusest vist mõista andsin on kool täies hoos ja mitte midagi ei püsi koos. (Rhyme-master!)
Kaks nädalat on möödunud. Ma hakkasin kitarri õppima. Esimesed kolm päeva mu sõrmed olid väga hellad. Peale pikka mängimist meenutasid mu sõrmeotsad halle junne ja kui ma midagi sõrmede vahelt sõin (olles eelnevalt käsi pesnud) maitses toit ka veidi metalliselt. Aga olen enda üle siiski väga uhke. Laulud nagu... tulevad.. aga F-duur on ilge mölakas. No kohe on ja ta ei saa sinna mitte midagi parata. Nüüd pole kohe juba paar päeva harjutanud, sest nii palju on teha, kuid eks ma ta varsti mõndadeks minutkümneteks enda käte vahele võtan.
Esimene koolinädal peale vaheaega läks kohe tavalisse rutiini kui saabusid sõbrad Vägivald, Derp ja Perverssus. Avalöögi sellele 7 (või kaheksa.. ma ei tea) nädalat kestvale agooniale andis muidugi keemia kontrolltöö kohe esimesel päeval. Mille ma sain viie, btw. Kas ma selleks õppisin? Ei. Meenutame veelkord, mis ma sain töö, milleks ma olin õppinud nagu segane. Oot.. mis see oli. Ahjaa.. 4! Ja nii on viimasel ajal kuidagi kogu aeg juhtunud. Õpin, saan nelja. Ei õpi, patustan, saan viie. Ma ei tea,  kas karmajumalad tasuvad mulle tõesti mingeid kümnendite taguseid võlgu või ootab mind kusagil midagi halba.
Ahjaa! Ma kandsin ju terve esimese koolinädala musta. Alguses oli põnev ja lõpus enam polnud. Aga polnud ka halb, sest mul ei visanud musta juures üle mitte midagi v.a. mu must sall. See oli lihtsalt... liiga tume. Käisime must-valgena Marisega ka 4.11 vaatamas kahte tantsuetendust Kanuti Gildi saalis. Renate lavastatud tants oli jälle lihtsalt nii... valmelik nagu seal öeldi, et lihtsalt.. pole sõnu. Väga hea!
3.11 oli koolis ka dadaistliku luuletuse esitamine. See oli põnev ja tore. Ja põnev. Ja tore. Ja lärmakas. Ja lahe. Teinekordki.
See nädal on olnud veidi kaootiline kõikide oma tööde ja tegemistega, kuid noh.. olen välja vedanud. Bioloogia ja muusikaajaloo tööd on praeguseni olnud reaalselt ainukesed tööd, mille kätte saanuna ma seda vaatan ja mõtlen: "Ahah, jah. Nii, seda ma tean, see on ka lihtne. Ja-jaa.. see on see mhm. Okei. Hakkan lahendama" Ülejäänud tööd lihtsalt on vajanud ikka pinginaabri nügimist ja ebaausaid võtteid. V.a. vene keele diktant, mille ma loomuliku intelligentsiga nelja sain. Ats is forever mocking me. Aga see kõik on ainult selle pärast, et Ats kirjutab esisuurtähti veel nii nagu seda tehti kolmandas ja minul on mingi weird-ass käekiri. Nady tahab aga konksukesi siia ja konksukesi sinna ja trüki A-täht talle ei sobi. Niisiis.. vene keeles, selle asemel, et tegeleda vene keelega, tegeleme meie kalligraafiaga.
See-eest majanduses. Majanduses on meil üks pidev etteütlus. Õpetaja dikteerib teksti, mida kõik tuima näoga kirja panevad, midagi aru saamata, sest õpetaja ainuke funktsioon seal klassi ees ongi teksti tuima näoga ette lugemine ja sõnapaari "välja arvatud" viis korda kordamine.
Käisin kolmapäeval "Saladuste" võtetel.
Neljapäeval peale kooli läksin Piia juurde, õppisime bioloogiat ja siis läksin isa ja väikestega teatrisse. "Pipi Pikksukk" oli väga hea! Pipit mängib tüdruk on väga andekas ja hea häälega. Väikestele ka meeldis ja jah. Nädala pärast uuesti Estoniasse. Siis ootavad mind kaunid baleriinid, kes tantsivad .. oh.. jah.
Eile oli kuidagi veider päev. Nagu oli ja polnud ka. Alguses oli tore, selline tore päev. Viimased kaks tundi aga oli selline tunne, et jääks magamaa...... nüüd. Kuidagi halb ja paha ja väkk. Bioloogia töö läks küll hästi, aga ikkagist.. selline väkk oli. Ma ei tea.. see maagiline 11.11.11 ei kõnetanud mind kuidagi. Hispaania keeles küll, tegime koos ühissoovimise, kuid.. ei tea. Loodab siis, et soovid täide ka lähevad.
Kodus ma pakkisin kotti ja siis suundusin uuesti linna, et šopata Merellele kinki. Ma pole kunagi nii ideedetult kingiotsingutel käinud. Kohe päris halb oli. Iga kord kui idee tuli polnud see teostatav või oli see liiga kallis. Aga mis seal ikka, lõpuks sain ma hakkama ja kõik oli hästi.
Mis aga puudutab sünnipäeva ise, siis sel maagilisel kuupäeval 17 saanud Merelle oli väga kaunis ja tore ja sünnipäev oli lahe. Sai mitu kõva kõhutäit naerda ja ma pole enne tundnud, et suu derpimisest niimoodi ära väsiks nagu siis, kui me kommentaatorid olime. Kordame ex?? Leian ka mina, et suur vähemalt 40% kui mitte rohkem, on eestlaste kaotusest just kohtuniku süü ja nähes Facebookis toimuvat, arvan, et Viktor Kassail poleks tulevikus just kõige targem Eestit külastada.
Peale ebaõnnestunud jalkamatši läksime linna peale laiama. Trehvasime tuttavaid nägusi ja palju jalkafänne ja kohe.. noh. Põnev ööelu käis. Õhtu lõpetasime Piiaga mööda Paldiski maanteed tema poole jalutades, olles enne tõestanud, et hail'ides saab Tallinnas ka taksot - see takso oli Kaisale.
Oh well ja täna. Täna toimus üks massive playboxi proov. Aga ma leian, et olime väga tublid ja tants on ilusti selge. Meist saab asja. Nii, et 18.11 kell 18:00 (oo.. maagia! see võiks alata kell 18:11.. oleks maagilisem) ajage end Westholmi kohale!
Nüüd aga HIMYM'i manu. Kõike kaunist!

Püromaan

Tahaks koolile ühe lõuahaagi anda ja siis selle põlema panna. Mitte küll otseselt. Mitte kooli kui koolimaja (sest see on ilus), vaid kooli kui vaimset asja.
Tahaks põlema panna õppimise, mitte õppematerjalid, vaid õppimise kui midagi kosmilist.
Tahaks põlema panna selle pingutuse, mis tuleb teha selleks, et hinded kukuksid head. Ja ometigi kui ma püüan pingutada, siis kogu aeg kuskil ees mingi sein, mingi kuradike õlal, kes ütleb: "Sa vead välja küll. Aitab nüüd!" Ei. Ma ei taha välja vedada. Ma tahan, et ma saaks öelda nagu Karina: "...olen homseks maksimaalselt ära õppinud.." Millal ma viimati maksimaalselt ära õppisin?
Ma tahan seda blokeerivat seina põlema panna. Luban, et hakkan tänasest tikke otsima.