Intrigant.

Täiesti woow.. kui lollid väiksed lapsed.. lapsed, kes lähevad kaheksandasse klassi saavad olla.
Ma lugesin täna oma päevikut.. seda selle 2008-nda aasta laagri ajast. Annimatsil.
Igatahes.. esiteks nii palju asju meenus ja teiseks..selles laagris oli selline situatsioon:
Ühel päeval.. õhtupoolikul, kui mina ja C(siinkohal siis C ei ole Carolin vaid Christian) sulgpalli mängisime ja tuli vahetus ning mängima hakkasid Hannu ja Kätu.. kadus C ära. Ta läks kuhugi ära. Kui teised lõpetasid mängu tulid ka minu juurde kämpa ette ja Marit küsis, et kus C on. Mina tegin nalja ja ütlesin: Ta läks Erikuga asju klaarima. Ta muutus siin istudes masendunuks ja kui ma küsisin, et mis juhtus, siis ta ütles, et ta mõtles eilsele diskole ja sellele, kuidas Erik Mariti ja Kätuga tantsis ja muutus kadedaks. Ja nüüd ta läkski asju klaarima. Igatahes.. kõik jäid seda uskuma!! Nagu what? Ja siis ma hakkasin seda mulli puhuma. Peale söömist, tahtis Marit C-ga rääkida ja küsida, et mis värk on ja siis ma jooksin.. jooksin Cga ees ära ja informeerisin teda KIIIRESTI, et mis Marit arvab, mis juhtus. Huhh.. C läks kaasa. Kuidagi sai aga Kätu teada, et see ei ole tõsi. Marit tahtis minna ka Erikuga rääkima.. ja mis meie seepeale tegime? Meie ütlesime, et Erik arvab, et Marit on rõve ja et ta eitab kõike ja teeb nagu C ei oleks temaga rääkimas käinud. Guess what? Marit jäi uskuma.. samal ajal meie C ja Kätuga arutasime seda asja.. ja siis üks kord tuli Erik minu juurde ja ütles mulle: Te Christianiga võite perse ka minna! Woooww... Ma olin keeletu. Ma palusin, et Erik ei räägiks Maritile ja ütlesin, midagi järgmise päevaga seoses.. ja siis tuli Marit: Mis homme on? Noh.. ütleme nii, et ma valetasin nii, et suu suitses ja silmad käisid... Ma rääkisin Martile pärast nii: Erik, kutsus mind endaga välja, siis kui me Tallinnas tagasi oleme.. ja ma ütlesin talle, et ma h o m m e ütlen talle, kas ma tulen või mitte. TÄIESTI LÕPP!
Igatahes.. järgmine päev tuli kõik välja ja päevikus olin ma kogu selle intriigi alguses kirjutanud: Kui Marit kõigest teada saab on kaks võimalust: 1) Ta naerab, naerab ja naerab.
2) Ta vihastab, vihastab ja solvub.
Kui sinisilmne ma olin. Marit oli furious! Ja ma tõesti ei imesta ka. Ma ei saanud isegi aru, et ma oleks midagi totaalselt valesti teinud.. ma ju tegin lihtsalt nalja. Ueh..
Seda kõike täna lugedes olin šokeeritud.. hull laps. Ma tundsin ennast nii pahasti. Rääkisime ja naersime Maritiga nüüd täna selle üle. Palusin talt veelkord andeks.
Hull laps.
Intrigant.

Väike Getu.

Esiteks - niiii pikad juuksed.
Teiseks - mu ema ei tundud mind sellelt pildilt ära:))
See on mingi.. ee... väga vana pilt, ma ei mäleta isegi, millal see tehtud võiks olla.

Hüpperjänku oma muusikaga

Pimedus, sest kardina ees on fliis. Vana ukse pragude vahelt kiirgab valgust. Mu nina on kinni. Püüan nuusata, ikka on kinni. Saan natukene lahti. Avan toa ukse, et minna külma WC-sse. Ilgelt palju valgust. Vaatan kella, punased numbrid näitavad - 8:18. Tagasi tuppa tulles sulgen ukse ja kerin voodisse tagasi. Nina on ikka kinni. Lõpuks panen ninatilkasid. Unistan end poolunne ja siis. Vanaisa hakkab pliiti kütma. Tümps-tümps-tümps, kostab kirve raevukas heli. Enam magama ei jäänud. Ja nii algas minu laupäev.
Tõmbasin fliisi kardina eest ära ja ere valgus paiskus mulle näkku. Esimene asi millele mõtlesin - bioloogia. Panin teleka tööle ja hakkasin vaatama HkaksO-d. Mul oli reedest saadik jäänud selline hüperjänese tunne, ma tahtsin midagi teha, kuhugi minna, kuid... ma olin kinni. Kui ema minu tuppa tuli rääkisin talle sellest. Oo.. my life sucks. Wää-wää Ei.. igatahes.. rääkisin ja siis me ei mõelnud midagi tarka välja ja läksime hoopis kööki. Ta tegi hommikuks maitsvat omletti. Siis.. siis me hakkasime mõlemad oma tuba koristama. Ma tõin arvutikõlarid alla, ühendasin oma MP3-ga.
Muusika. Rütmikas muusika, aitas mul liikuda. Ma tantsisklesin mööda tuba ja panin asju oma kohtadele, või viisin üldse valest toast minema. Siis helises telefon.
Seal oli Liisa. Ta soovis mulle eriti .. sarkastilise Vähemalt alul mulle tundus nii.. hiljem.. umbes ühe minuti pärast tuli välja, et see oli nördinud häälega õnne, et ma olen WF-l edasi pääsenud. Ei pidanud olema mingi raketiteadlane, et aru saada, et tema ei saanud. Ka C ei saanud. See oli ilgelt nõme. Rääkisime sellest veidi, siis reedest ja siis uuesti sellest. Rääkisime üpris kaua ja siis ma läksin tagasi toakoristuse juurde ja mu rõõmsameelne tuju oli veidikeseks rikutud. Mitte sellest, et ma edasi ei saanud.. ei.. sellest, et nemad ei saanud ja et nad nüüd vaatama ka ei tule. Oeh jah.. Igatahes.. ma ei saanud ka peale seda minna toakoristuse juurde tagasi, sest vanaisa tahtis, et ma ta sokkide kummid lahti lõikaks, sest muidu need soonivad.
Peale seda lolli tööd sain uuesti toale keskenduda. Ma koristasin hullult kaua, aga põhjalikult. Võtsin kõikjalt tolmu, nihutasin isegi voodi paigast, et selle alt ja tagant seina äärest tolmuimejaga tõmmata. Vahepeal unustasin ma end oma kummutipealset ja öökapi kappi koristama, sest seadsin asjad veidi ümber ja kompaktsemaks.
Taustaks koguaeg minu muusika. Mm..
Viimaks.. viimaks sain ma valmis. Siis me sõitsime linna. Käisime poes. Poest ostsime süüa ja mõtlesime, et proovime ka pomelot. Nii et ostsime pomelot!
Koju tagasi tulles vaatasin GG hooaja viimast osa ja samal ajal juba segasin oma toas muffinitainast kokku põrandale panin aga ilusti ajalehed, et mitte määrida, just koristasin ikkagi ju! . Siis läksin kööki, panin muffineid ahju ja hakkasin tegema kanawrappe. Need tulid niiii head. Kuna pomelo sobib kanatoitude kõrvale tegime selle lahti ja sõime kõrvale. See ei olnud üldse NIII hea. Täiesti tavaline.
Igatahes. Siis ma läksin oma tuppa ja mu hüpperjänku tuli tagasi. Ma hakkasin kummutisahtleid koristama. Tegin umbes tuhandendat korda ringi peale oma vöödele. Ja siis kaks vööd ma panin kokku.. kerides ühe... nevermind. Ja siis ma tegin ühe oma vöö korda, mille ma Kätu sünnal katki tegin Momentliim ruulib! ja siis ühele vööle tegin selle julla... selle kust sa selle vöö läbi paned, et see tilpnema ei jääks.
Üleüldse selle koristamistuhina käigus leidsin mõned kadunud asjad üles. Sealhulgas ka ühe hästi ilusa kõrvarõnga, mille olin arvanud kuhugi ära kaotand. Kadunud asjades on ka midagi meeldivat C-le ja K-le. Esmaspäeval saate kätte!
Igatahes.. siis ma koristasin edasi ja samal ajal käis ikka minu muusika. Kui ma kummuti korda sain.. .. ei saanud ju niisama passida! Ei! Siis ma hakkasin suurt riidekappi koristama, kus riided ripuvad. Ma viisin paar asja sealt välja ja hõrendasin seda. Siis aga. Mind nimelt ilgelt häirivad need krigisevad helid, mis tulevad siis, kui metallriidepuud mööda metallriidepuuriputamisekohta edasi nühivad. See heli on lihtsalt juu-bee. Noja siis ma tarisin ühe kaltsukasti oma tuppa ja võtsin kõik metallist konksuga riidepuud ja sidusin sinna vanu riideräbalaid ümber ja panin nööriga kinni selle nööri pingutamine tegi mulle sõrmedele villid õõh:/. Esiteks, näeb nüüd mu kapisisu palju lahedam välja ja teiseks ma võin rahulikult seal asju paremale-vasakule nühkida!
Ja siis ma tulin üles ja ampsasin tee peal pomelot, mis nüüd ei olnudki nii.. mõtetu, maitses palju paremini.. Aga erilist meeletut vaimustust ikka ei avalda - apelsin on parem.
Õhtul vaatame emmega veel Revolutionary Road'i, mille emme eile ostis, sest Laseringis on mingi ilgelt palju odavaid filme ja kõrvale sööme piparmündi-šokolaadi jäätist.
Täna õhtul-homme päeval hakkan lugema ka Rhett Butler's People'it, sest Wikmani sain eile läbi. Sellel oli nii.. masendav-mõtetu lõpp.
Aga.. minu laupäev on olnud meeletult mõnus ja siinkohal soovin ka teile mõnusat laupäevaõhtut!