Lonesome

Ma ei tea kust see tuleb, kuid toit teeb kõik täiuslikuks. Ma olen üksinda kodus ja kõik ei olnud niivõrd imeline, kuid kui am sain köögis valmis makaronid ja vaalsin sinna peale purutsatud tomateid ja suure hunniku juustu ja võtsin salatiks kõrvale ananassi muutus see õhtu imeliseks! Ma pole terve päev midagi teinud. Lihtsalt chillinud ja filme tõmmanud ja Kaisa kingitusega mässanud ja see ei saanudki korralikult tehtud.
Alguses ma tahtsin korraldada midagi suuremat. Kutsuda inimesi endale külla. Kuid tuleb välja: kõik on folgil. Kurb-kurb. Ja Piia on lihtsalt väsinud, kuid ma võtsin asja nii nagu see on ja naudin seda, et terve maja on minule... ja Ronjale.
Toitsin koerad ära, kastsin tomateid ja toitsin enda ära ja nüüd hakkab mu tänaõhtune filmimaraton. Kõigepealt "The Godfather" siis "The Men Who Stare At Goats" ja võib-olla ka lõpus "Adventureland"
Mul on all toas veel poolt potti makarone, limpsi ja popcorni.
Kaunist õhtut!

Minu päevad Lepal

Oo hei! Ma olen jälle tagasi tsiviliastsioonis ja mul on seljataga kohutav öö.
Neljapäeva varahommikul startisime mina, minu ema ja vanaisa sõidule mööda Peipsi äärt. Päeva peale läks asi korra käest ära.
Olles jõudnud Alatskivi juurde olime ilusas lossis ja ma olin seal sees ja vaatasin ja imeltelsin ühte ruumi. See oli lihtsalt tühi tühi lühtriga ruum klaverile. Püüdsin sellest pilti teha. Sain kaks klõpsu ja kolmanda ajal ütleb mulle fotokas: "Error! Press shutter release button again." Vajutasin. Ei tulnud. Võtsin objektiivi eest ära. MItte midagi. Katik kiilus kinni ja kaputt! Ma olin nii õnnetu. See oli kohutavaima si, mis sel hetkel juhtuda võis, sest ma nii lootsin, et saan seal ilusas Lõuna-Eestis mingeid ilusaid pilte. Säh sulle kooki moosiga!
Noh, nii ma siis istusin oma suures masenduses autosse ja helistasin isale, kes ütles, et tuleb remotni viia. Ja siis me sõitsime edasi ja ma lugesin oma raamatut ja tuju paranes. Sõitsime mööda Peipsi äärt. Käisime klaaspärlirannas, st., et see oli liivarand, kus klaasikilde oli rohkem kui liiva. Siis läksime sööma - kala ja sibula restorani. Kõik suhteliselt pettusid. Mina sõin kalapuljongit röstitud leivaga ja see maitses iseg hea, kuid lõpuks visaks üle. Ema ja tädi (Reet - üks kuuest, kes elab puuris ja me ta aeg-ajalt välja laseme:)) ) tellisid sibulasuppi pettusid meeletult. Nad said lihtsalt tavalise supi, kus oli veidi rohkem sibulat. Booring.
Lõpuks tuli päeva tipphetk. Läksime ujuma. Me ei leidnud ujumiskohta, sest liivaranand Peipsi ääres jäävad põhja poole. Viimaks saime oma liivaranna kätte. Liivariba oli umbes meeter lai ja kolm meetrit pikk jupp ja see asus Lämmijärve ääres, mis on teatavasti Peipsi kitsendus. Igatahes, kogu see asi oleks mage olnud, kui poleks olnud meeeeeletult suuri laineid! Pluss, tuul oli (mere)järve ja ühtlasi ka Venemaa poolt, nii et vesi oli megasoe! See oli nii lõbus! Ainuke miinus - ma suutsin oma talla vee all katki teha. Õõh!
Siis oligi viimane siht - Lepa küla Võrumaal. Sõitsime parvega üle Emajõe ja müni aeg hiljem jõudsime kohale.
Kui ma viimaks oma teise tädi (Liivi - ka üks kuuest) suvekodus autost väljusin oli mul nii hea olla. Ma polnud seal ülikaua käinud ja seal on niii mõnus. Selline maakoht. Ma ju ka ise elan maal, kuid see pole ikkagist see, mis oli see. Seal oli nii palju rohelist ja lillli ja - olgem ausad - ka natukene umbrohtu. Tädi mees ja ta poeg olid sinna ehitanud eelmine aasta sellise katusealuse õue. See oli nii ilus ja vahva! Ainuke asi, mis oli negatiivselt muutunud oli see, et all orus olevasse ojja oli kukkunud suur puu. See rikkus ilusa pildi ära. Kuid üldiselt oli seal nii hea ja selline tsivilisatsioonist põgenenu tunne.
Õhtul saime grilli ja ma olin nii läbi, et läksin kusagil kümne aeg juba magama.
Reede hommikul käisin ma Reeda ja tema poegadega mingis kohas, mida kutsutake Meremäe auguks, ujumas. Lepa lähedal on üks mõnus kohake. Seal oli nii palju kalu, et laguses võttis mu tädipoeg välja õnge ja me püüdsime kala. Saime ka ühe ja siis alles läksime ujuma. Tagasi jõudes seadsime kõik ennast autodesse ja läksime Värskasse ujuma. Seal oli ka üpris mõnus. Hiljem käisime Venemaal st. et sõitsime Saatse saapast läbi ja käisime Saatses ka ühes muuseumis.
Õhtul tehti suitsusauna ja ma polnud ka seal ammu käinud. See oli minu jaoks maailma kõige tavalisem leilisaun, lihtsalt üks võimalus oli vingumürgitus saada, sest me läksime liiga vara:) Saunad ikka ei paku mulle pinget.
Laupäeval me läksime Vastseliinasse ja käisime sealsetes kindluse varemetes. Siis läksime mingi tervendava kivi juurde ja seal asus ka tervendav allikavesi, kuid see oli üpris kole, sest kuskil on vist migni tropp ees. Olenemata, sellest, et me eile seal korarks käisime ei saanud mil veel Venemast küllalt ja me käisme ühe piiripunkti ääres seda vaatamas. See ei olnud selline piiriületuspunkt, lihtsalt piiripunkt. Olime seal ja kallutasime ennast üle tõkkepuu. Ja siis ma olin rebel! Hüüdsin: "Ema, vaata!" ja hoidsin tõkkepuust kinni, ronisin korraks sealt alt läbi ja kohe tagasi. Ema sai muidugi pahaseks, sest nad olid üks aasta ka nii teinud ja siis oli tulnud vihane piirivalve ja neidlt dokumente küsinud jne jne jne. Nad muidugi läksid päiris kaugele ka. Ma olin lihtsalt korraks no-man's-land'il. Olime seal veel veidi ja hakkasime ära minema kui järsku kihutab mingi auto piiri poole. Hüppasime kõik tee epalt ära ja olime juba oma autode juures kui nägime selle numbrimärki: numbernumbernumber EPV. EPV - Eesti Piirivalve. Shit! Ma olin paanikas. Küsisin emalt, et kas see on minu pärast?! Ma käisin ju ainult sekundiks tõkkepuu alt läbi. Ema oli pahane: "No muidugi! Ma ju ütlesin sulle!" Piirivalve peatuski meie juures. Mul oli nii õudne ja petisin end ema külje alla. Piirivalve astus välja ja hakaks meiega juttu rääkima. Arutas, et meid on nii palju ja see oli veidi kahtlane ja keegiteadis, et meist ennem oli seal ühed inimesed üle ka läinud ja räägivad ja räägivad meiega ja mina hirmunult ootasin, kuni and minu jörele küsivad, kuid siis läksime kõik laiali ja and jätkasid oma patrullimist. See oli vist mu elu kõige pingelisem moment. See oli ühtviisi naljakas ja samas niiiiiii jube!
Igatahes edasi sõitsime Piusasse ja sealsed liivaväljad on ikka imelised! Liiv on nii pehme ja mõnus. Igatahes, peale seda läksime lõunat sööma ja siis Obinitsa ujuma. Vesi oli pealtpoolt soe ja alt külm, sest seal on nii palju allikakohti. Õhtul istusime hästi kaua lõkke ääres ja lõpuks läksime magama.
Eile hommikul käisime ka jälle seal Meremäe augus ujumas. Seal oli nii soe ja tagasi jõude sõitsime kohe ära. Mul valutas hommikust saadik pea ja see muutus lausa talumatuks. Kui me kolme ja poole tunni pärast koju jõudsime ma lihtsalt lömitasin, sest mu pea täiesti lõhkus. Mingi hetk kraadisime ja mul oli 38 palavik. Emal hakkas kohe mu neerude koha pealt häirekell tööle. Sest alati on selle põletiku esimene ja ainuke tundemärk, et mul on kõrge palavik.
Magasin vahepeal ja palavik läks alla, kuid peavalu jäi. Neelasin selle päeva jooksul kolm valutabletti. Öösel sain kaks tundi magada, kui juba tõusin üles ja enam magama ei jäänud. Mu pea oli kruustangide vahel. See oli kohutav!! Lisaks oli veel niisama paha olla, kuid palavikku polnud. See oli õudne. Viimaks jäin uuesti magama ja täna hommikul käisime arsti juures.
Arst ei öelnud muud midagi, kui et mu neerudega on kõik korras ja et neelu tagumine osa on punane. Kõik. Mis mu peaga oli? Lihsapingevalu, mis võib olla tingitud liigsest õhutemeratuuri vaheldumisest (konditsioneer).
Ja nüüd ma olen päev otsa kodus ja olen peavalu ees veidi hirmunud - äkki tuleb veel tagasi? Pöidlad pihku, et ei tuleks!

Tolmuimeja "Suck&Blow"

Lolz. Mu sõnavara on täiustunud ja kohati ka uuenenud. Sõnad nagu "imeline" ja lühend "lolz" on nüüd mu elu igapäevaseks osaks. Retard-joke'd on kohutaval määral süvenenud. Lõdva keele võbistamine, nii et terve suu ümbrus on tatti täis on samuti saanud lihtsaks väljapääsuks imelikele küsimustele või vastustele, millele ma ei oska vastust anda. Ja selle suve lauluks sai Shakira - "Waka Waka"
Ma arvan, et ma keeran poole selle postituse kirjutamise ajal täiesti ära. Aga sellest tuleb üks suur ja detailne ülevaade minu laagrist, mis oli imeline!

Reede, 9.juuli.
Hommik hakkas varakult ja ma rändasin oma suure kotiga bussi peale. Balti jaama jõudes ootas mind seal juba Anna ja ma läksin plaastreid ostma. Siis tulid mulle vastu juba poisid ja me nägime ka eemalt Katrinit ja Karmen tuli ka autost välja. Niisiis meid oli 6. Katrin on Kristeli noorem õde.
Buss oli üdinisti meie päralt ja m vallutasime selle tagumise osa, kuni tulid peale Jürist ülejäänud lapsed. See oli nii naljakas, sest kõik olid 4-6 klass ja poisid hakkasid kohe tähelepanu tõmbama. Meeletus koguses oli igasuguseid tšikke ja see oli lihtsalt niii naljakas. Meil kujunesid paljudele ka hüüdnimed. Okei, kolmele. Üks oli Seitel, sest ta kandis oma seitlit reaalselt parema peapoole keskel. Nagu mitte pealae peal paremal, vaid päris kõrva juurest jooksis ta seitel ja tukk oli ülivinge ning ta juuksed jäid talle kogu aeg ette.
Teine oli Bieber. Sest ta meenutas Justin Bieber'it.
Kolmas oli Margot. Ma arvasin umbes kuni üleeilseni, et ta nimi ongi Margot, kuid tegelt on ta nimi Heili. Margot oli ta sellepärast, et at oli nagu migni meie kooli kaheksandik?
Bussisõit oli väga varieeruv. Üks hetk me tegime Annaga taga kahekesi vinge disko ja muidugi olid kõik väikesed eespool mingi: "Nad on hullud!"
Me sõitsime Tõrvasse 6 tundi! Seda sellepärast, et Lance'i(meie bussijuht, kelle nimi tegelikult ei olnud vist Lance. Ma olen päris kindel, et see oli Ants ja ta oli kunagi mu naaber) buss läks katki ja me saime kuulda kuldseid sõnu nagu "Kõik bussi!" ja "Kõik välja!" Vahepeatus oli Viljandis, kus me käisime tudengite söögikohas. Ja siis käisime poes ja uuesti: "Kõik bussi!" Viimaks kui me kohale jõudsime ootas meid ees lõunasöök ka särasilmne Kristel.
Peale söömist hakkasime paika panema igasuguseid reegeleid ja päevakava. Kõik oli suhteliselt tavaline. Äratus, hommikusöök, hommikune programm, lõuna, siesta, õhtune programm, esinemine, tudumine. Peale nende reeglite ja asjade me hakkasime pihta mingite mängudega. See oli täiega oosm. Üks mäng oli lihtsalt loll. Sest mind tehti lolliks. Igatahes saime kogu aeg ujumas käia, sest vesi oi pmst maja taga ja nii em seda ka väga tihti tegime.
Reede õhtul oli meil ka esimene.. esinemine? Kõik pidid mõtlema välja enda kaks talenti. Ma näitasin oma mingeid pilte fotoblogist ja siis me ühildasime Barmeniga oma asjad. Ta mängis mulle cinamoni boonuskardist tehtud medikaga kitarri ja ma laulsin "Püüa pilvi ja sa ulatud nendeni" No ja siis me mängisime Kenti ja Imagot. Silvaril ja Katrinil oli üks maailma parimaid märguandeid ja ma unustan selle alati ära.

Laupäev, 10.juuli.
Hommikul äratasin mina kõik üles ja tegin mingil määral vesiaeroobikat. See ei olnud just vesiaeroobika. Aga tore on seda niimoodi nimetada.
Peale hommikusööki tegime kõigepealt ajalehetantsu ja siis tegime community-dancing'ut. See viimane oli siis see, et üks käib ees ja tantsib ja kõik tantsivad järgi. Täiega mingi HSM-i tunne tekkis ja see oli megaväsitav ja naljakas. Hiljem tegime maasaelemist ja kontaktharjutusi.
Sel päeval me siestat ei saanud. Kohe peale lõunasööki suundusime me lähedalasuvasse külla (autoga) ja läksime vaatama ühte kohaliku küla etendust.
See algas kell 16:00. Me teadsime, et kell 15:00, seega olime tund aega varem kohal ja siis vaatasime 1,5 h kestvat etendust, mis oli suhtelistelt kahtalse ja tõttöelda ka nõmeda sisuga. Siis kui me viimaks tagasi saime hakaksid ettevalmistused õhtuseks ürituseks. Nimelt.
Kõik olid paaris. Loosiõnn tegi nii, et mina olin Katsiga ja poisid jälle omavahel. Kõik loosisid ka endale teema. Meie saime Katsiga "seebikas, ülepingutatud" Anna ja PARMen said "ooper ja äkilised liigutused" ning poisid said "aeroobika ja ballett" Kõik pidid ettevalmistama kaks asja. Reklaam, mis räägiks sellest, mida me tahaksime Lõuna-Eestis säilitada ja etlus, kus tuli kasutada ära meile loositud žanreid ja tegema sellise etendusekese millestki, mida me umbes säilitada tahame. Selles etluses oli vaja sisse panna ka neli lauset: "Magades hoia silmad lahti, chiqituo," "Meie koos vallutame selle maailma," "Jah, see on nii," ja "Kui kiired on Jamaica päikesekiired?" Vot nii. Me Katsiga tegime reklaami sellest, et tahama sääski säästa ja teises oli mingi sõjateema, kuidas kaks latiinot on sõjas ja siis on hull draama ja siis üks tappab teise ära. Anna ja KARM en tegid lühikesed ja löövad ja väga retardilikud kavad ja poistel oli mingi teema digiboxiga. Ehk see oli sellest, et nad avastasid oma tuppa minnes teleka, kuid seal ei olnud digiboxi ja nad olid väga pettunud? Ei tea. Igatahes olid kavad väga khuulid ja naljakad.
Õhtul vaatasime üleval jalkat. Ka osad tsikid olid kohal ja see oli nii naljakas, kui me kuulsime pealt momenti, kus oma iPod Touch'iga mängivalt Margotil küsiti, et kui ta telekat ei vaata, et mis ta siis seal teeb. Ei no tüüp oli päriselt, oligi slejaga lihstalt teleka poole ja näppis oma iSomething'ut. Igatahes vastas ta selle küsimusele: "Ma ei vaatagi jalkat, ma pole lihtsalt ammu telekat näinud!" WTF WTF WTF?!?! Mis mõttes. See oli nii naljakas! Lolz.
Ka ei saanud keegi aru minu austusest ja suurest andumusest Klose vastu. Kõik olid nii väikesed ja ei mõistnud minu nalja. Ohh. Aga! Mul ka vedas! Kloset näidati üks hetk pikalt pikalt suures plaanis ja ma olin nii õnnelik, sest platsil ta ju ei mänginud.

Pühapäev, 11.juuli.
Hommikul äratas meid Anna ja me tegime ühe energilise äratuse ja siis läksime meeletus palavuses hommikusöögile peale mida oli väike (igapäevane) vaba aeg enne hommikust programmi. Siis me loosisime Playback'i meeskonnad. Mina, Silvar, Kats ja teine oli Oss, Anna ja Car-men. Samades meeskondades tegime ka hommikuses programmis igast asju. Näiteks olime kordamööda pimedad ja juhtisime teineteist. Ma kukkusin küll peaaegu tiiki, kuid pole hullu. See oli ikkagist lahe. Kui oli ära lõunasöök oli meil esimene siesta terve selle laagri jooksul.
Me mängisime selle ajal Annaga sulgpalli ja ütleme nii, et kuumus oli tappev. Mu nägu jooksis vett juuksed olid märjad ja õhh.. see oli kohutav! Läksime ruttu külma dušši alla, sest pärast seda hakkasime ühtede suvakatega, kes niisama seal laagris ringi hängisid*** mängisma võrku. Võitsime mõlemad korrad.
***Seal laagrikohas oli mingi kolm laagrit korraga. Olime meie ja siis Jüri Gümnaasiumi mingi laager ja veel mingi judokad ka.
Siis jooksime ruttu ujuma ja peale seda oli õhtune programm, kus me harjutasime esmaspäevast tänavaetendust. Nimelt me tegime lipu, kuhu oli kirjutatud "ENERGIA" ja kõik tegid veel sprayvärvide ja teibiga sinna midagi. See oli täiega vinks. Siis me tegime rituaali ja proovisime läbi igas punktis tehtavad asjad. Peale seda oli vaba aeg.
Hakkasime playback'iks harjutama. Meie tiim tegi laulu "Punk on lahe!" Selles laulus on sõnad "Punk on lahe, jee-jee!" ning "See on punk!" Vahelduvad koguaeg ja muid sõnu polegi.
Teine grupp tegi Kylie Minogue - "I Should Be So Lucky"
Ütleme nii, et meie oma oi suht ok ja see on täiesti amazing, kui hästi Silvar tantsida oskab. See on täiega oosm. Me läksime suht lihtsuse peale välja ja lasime Silvaril teha mõned khuulid liigutused. Vastasmeeskond seevastu läks täie peale välja ja Oskar oli Kylie. Seee oli hiläärius. Pealegist olid Ossil kõige reaaalsemad fake-rinnad, mida ma elu sees näinud olen.
Õhtul oli MM finaal. Igav mäng oli. Kolm korda võite arvata miks.... sest Kloset polnud!!

Esmaspäev, 12.juuli.
Peale Oskari imelist äratust oli hommikusöök ja siis kogunesime tund aega hiljem tapva kuumusega teele Tõrva poole. Läksime bussiga ja siis Tõrva kesklinna jõudes alustasime oma trullat. See oli hästi vinge.
Põhimõte oli selles, et teha midagi uut ja huvitavat. Me jooksime oma community-dance'ga ringi ja hulgasime. Leidnud sobiva koha, panime lipu maha ja tegime oma igakordse rituaali ning siis 1.punktis tegime ümber lipu aegluubis jooksmist. Algusrituaal oli igas puntis ja siis 2.punktis tegime airampampad. Ma tean, et see ei ütle kellelegi peale asjaosaliste mitte midagi. 3. Tegime sellist tantsu, kus on kindald liigutused, Silvar luges rütmi ja iga natukese aja tagant läks jälle sassi. 4. Huilgasime ja trampisime. 5. Hüüdsime positiivseid lauseid. 6. punktis olime juba rannas ja seal me tegime väsinud ilmed ja kui me oma lippu puudutasime olime energiat täis ja huilgasime.
Siis me ujusime. Pikalt. Hüppasime tornist alla. Muide, Parmen on esimene inimene, keda ma tean, kes ei julge hüpata. Mitte Mingis versioonis. Mitte mingilt kõrguselt. Ma ületasin ennast hüpates ka ise üpris kõrgelt. See oli täiega jube. Siis me hängisime veel seal ja siis seadsime sammud oma lõunasöögi poole. See oli Tõrva spordimajas (vms.) ja see asus teises otsas. See oli jube maa, lihtsalt selle pärast, et õues oli ilgelt palav ja me tatsasime päikese käes. Kohale jõudes ootas meid aurav supp. See tundus kohutav, kuid kõik sõid seda ja sellele lisaks joodi ära poolteist kannu mahla. Nüüd ma ei oska öelda, et kas see oli liigsest palavusest või me olemegi sellised, kuid üks hetk võttis Silvar oma klaasi ja ajas terve oma suu selle ümber. Siis hakkasid kõik seda proovima ja vähemalt viis minutit me seal niimoodi istusime ja ajasime endale klaase suhu.
Kõigil said kõht täis ja me hakkasime tagasi minema, sest kesklinnas oli Krissu meile valmis saanud orienteerumise.
Ma olin Oskariga paaris. See oli hästi lahe orienteerumine. Minu lemmikpuntid olid selliste ülesannetega: *poe ees pidime tegema flash mob'i, ehk siis seisma minut aega tardunult. *tegema ühe võõra inimesega airampampad *müüma maha tühja veepudeli.
Loll oli punkt, mis asus Tõrva gümnaasiumi juures, sest sealset punkti oli võimatu üles leida. Tuli välja, et kõigil võttis see ülikaua aega. Eriti hull oli aga see, et kui me Ossiga sealt ära tulime nägime järgmises punktis Silvarit ja Katsi. Hiljem tuli välja, et need olid olnud oma eelviimases punktis ja kui nad kooli juurde läksid, mis oli nende viimane punkt lõpetasid nad viimastena, sest ei leidnud lihtsalt ülesannet üles. Täiesti jõhker. Siis oli vaba aeg ja me käisime poes ja siis tulime bussiga tagasi.
Õhtu otsa võisime niisama lebotada. Me mängisime Silvariga kaarte ja siis ühinesid ja teised ja lõpuks me mängisime kõik koos kaarte.
Õhtul tegi Krissu meile mängu "Tähed muusikas" See oli hästi vinge! Tõeliselt lahe. Me arvasime küll ära ainult kaks laulu, milleks olid : "Rapunzel" ja teine oli Justin Bieber'i "Baby, baby, baby uuu" Peale seda mängisime me väga pikalt mängu, mis lõppes viigiga. Nimelt, pidime kordamööda laulma laule, kus oleks sees sõna love või armastus. See oli täielik ajuderagistamine. vahepeal olid ülepikad pausid ja mind valdas täielik eufooria, kui am tulin mingi laulu peale. See oli hästi pingeline ja vinge! Kõige parem oli siis, kui õues oli disko vms. ja siis ma olin just suuure seina taga. Lihtsalt blokk oli ees ja õuest hakkas tulema laul "Satellite", mis oli Saksa eurolaul ja ma teadsin, et seal on sõna love sees. Imeline! Nii ma siis laulsin kaasa, kui meie kord oli:))

Teisipäev 13.juuli.
Me olime eelnevalt kokku planeerinud, et öösel kell 2 sadan Krissu meile sõnumid, mõlemasse tuppa ja siis me oleme lahinguvalmis. Kui kell sai 2 ei saanud meie sõnumit, sest Anna ei kuulnud oma telefoni, kuidka meie ärkasime selle peale üles, et õues üürgas Jackson. Seda sellepärast, et nii Krissu kui ka tema sünnipäevalapsest õde Kats on mõlemad Jacksoni fännid ja siis me ajasime Katsi üles ja vedasime ta kossuplatsile ja tantsisime kõik koos ja siis ta puhus koogilt küünlad ja siis läksime uuesti magama.
Teist päeva järjest hakaks hommikul, tund aega enne äratust keegi muru niitma. Horror.
Siis oli Silvari äratus. Ta tegi aeroobikat Shakira "Waka waka" järgi. Terve ülejäänud päev naeris ta kurjakuulutavalt, et tema plaan töötas - meid kõiki kummitas see terve ülejäänud päev. Hommikune programm olid teatevõistslused. Need olid täiega lahedad. Kõik pidid välja mõtlema ka midagi, mis kõiki ühesuguseks teeks. Meie meeskonnal olid peakatted ja valged pluusid. Teistel olid püksid kõrgele tõstetud. Minu lemmik teatekaülesanne oli see, kus pidime kausist asju välja võtma. Suuga. Kausis oli vesi. See oli hea, värskendav. Peale seda tegime sellist asja, et meie meeskonnast (kus olid mina, Oss ja Karmen) mina ja Karmen panime selga prügikottiddest kleidid. Teisest meeskonnast tegid seda Silvar ja Kats ning siis oli ülesanne, et Karmen (teises Kats) pidi kinnisilmi minule (teises meeskonnas Silvarile), kes oli ka silmad kinni toitma sisse šokolaadipudingut. Anna ja Oss olid muidugi naerukrampides.
See oli nii naljakas, sest alati läks mööda. Lõpuks olid sööjatel suuümbrused täiesti pudingut täis!
Siis meil oli vaba aeg ja me istusime endale reserveeritud laua taga sööklas ja mängisime UNO-sid. Kõik oid sõltuvuses ja see oli täiega lahe. Siis me hakaksime planeerima õhtust etteastet. See oli viimane õhtu ja me pidime mingi show tegema.
Panime kokku sellise asja:
1. tuleme oma tänavaetendusega sisse, ilma liputa ja teeme järjest kõik asjad läbi.
2. MJ tants by Kats
3. Kõigepealt Oss ja siis Silvar tantsivad "Alors"'i.
4. Anna hommikuäratuse kava.
5. Luuletused, ühe loeb Oss ja teise mina
6. Acapellana teeme erinvaid sarjade introsid.
7. Poiste digiTV etlus
8. Minu ja Katsi sõjaetlus
9. Kõik koos ühistanstuna "Waka waka"
Siis läks aga vaja laule kokku miksida, sest alguses oli kolm tantsu ja need tuli teha kuidagi lühemaks.
Alguses ma siis istusin Krissu dinosauruse taga ja ei saanud midagi tehtud. Siis sain aga kiire arvuti atha ja tegin ruttu laulud kokku. Imeline! Siis tegime kaks korda proovi. Ükskord iirelt ja siis korralikult muusikaga. Kõik sujus imehästi ja peaproov andis sellise boosti, et see oli ülemõostuse lahe!
Ka esinemine läks hästi, kui välja arvata hetk, mil poole waka pealt jäi muusika vait. Täiesti lõpp! Kõik hakkasid improma! Ma jooksin muusika juurde ja sain teada, et wakal sai aku tühjaks ja waka polnud sisse ühendatud. Jooksin lavale, kus kõik lasid improt ja siis me niisamma lullasime kuni uuesti muusika hakkas ja tegime tantsu ostasst lõpuni valmis! Imeline! See oli niiiii lahe.
Jooksime kohe ujuma!
Peale ujumist hakkas disko. Disko oli täiega vinge. Nii lahe oli lihtsalt rahvast käima tõmmata ja ise ka end tühjaks tantsida. Mul tekkis suur kirg techtoniku vastu nii et ma olen võtnud eesmärgiks see ära õppida. See on ülivinge. Lõpuks läksime ujuma uuesti ja siis grillisime veidi, kuid kõik olid nii läbi, et peale Krissu ilusat laagrilõpetamist läskime kõik magama.

Kolmapäev, 14.juuli.
Ma ärkasin suht vara. Kell 10. Me võisime magada kaua. Mõni aeg peale mind ärkasid ka teised. Poisid olid juba üleval ja suur fännihord istus nende ukse taga. Hommik möödus koristades ja siis läksime oma reserveeritud lauda ja mängisime UNO-sid. Viiekesi küll, kuid siiski. Siis pidiimegi pilti tegema ja buss tuli ette. Laadisime asjad sisse ja läksime sööma. Peale sööki oli kojuminek!
Ma istusin Silvari ees ja mul oli suur kott, nii et ma mängisime UNO-sid. Tundub, et sellest ei saa kunagi küllalt. Plaan oli 1000-ni mängida, kuid peale kolmveerandit teed olin mina alles ületanud 200 piiri. Haha. Igatahes oli minu jaoks kojusõit väga lõbus, Silvar tegi nalja ja sõi ära kolm? paksu nussakreemi kihiga saia. See on ikka täiesti müstiline, kuidas üks inimene niii palju magusad on võimeline sööma. Ma arvasin, et mina olen magusasõltlane, kuid olles näinud seda... mul oli juba niigi süda paha magusast. Igalt poolt tuli kommi ja staffi ja üleüldse midagi ei tahtnud süüa. Ainult jooks. Vedelik!
Bussi pealt maha minna on alati nii hea tunne. Ma olen alati see, kes poole epal maha läheb ja see on nii lõbus,s est sind saadekase huilgete ja aplausiga välja ja see on nii rõõmus, kuid kui buss ära sõitis ja ma seal läppand õhus seisin läks meel kurvaks ja isegi pisar tikkus silma.
See on alati nii.
Nonii. Nüüd on mu rohelisse märkmikku tehtud märkmed kõik üle käidud ja lugemist oli teile küll ja veel. Neli tundi on möödas (igasugu asju tuli ju vahele) ja see postitus sai valmis.
Mu jalad on täis sinikaid ja ville ning mu aju on täis imelisi mälestusi nendest kuuest päevast.