Ma armastan seda kvaliteeti...
Ja Anna tegi tõesti ilusaid, teravaid pilte.
Ja Anna tegi tõesti ilusaid, teravaid pilte.
Wednesday, August 25, 2010
Saturday, August 21, 2010
Youth is wasted on the young
Mu nädalalõpp muutus paremaks kui mu nädal. Juba neljapäeval ma lihtsalt surusin ennast linna. Läksin ema töö juurde ja hängisin seal, oodates, millal Anna linna jõuab. Viimasega kaisutasin Viru keskuses. Ooh.. nii kodune tunne.. Viru..
Haha. Ei. See oli imelik ja me põgenesime sealt kohe Kohvicumi. Istusime ja rääkisime juttu ja siis mingi hetk saabus Annabel, siis Marion ja siis Liisa ja mina, Anna ja Marion suundusime edasi Boheemi. MItte keegi miest ei võtnud seekord kana-sinihallitusjuustu warpi. Anna eksperimenteeris mingi uue roaga - tomati-kurgi-hakkliha-wrap ja meie Marioniga võtsime Ceasari salati. Yum. Kui ma mingi hetk fediga pildistama hakkasin kõnetas mind minu selja taga olev mees: "Sul on sitt objektiiv." Ahah. Lõpuks me jäime temaga rääkima, sest tema rääkis meiega. Ta oli parajalt svipsis ja ootas oma rongi Moskvasse. Ta nimi on Juhan Saul Gross. Ohjah.. Lõpuks ta läks ära ja siis ka meie läksime ära.
Läksime Reedesse, kust Anna ostis sinist spreid, et oma tenniseid üle värvida. Sõitsime Pirita randa, kus Anna oma tenniseid värvisja mina filmi tagasi kerisin. Ma viisin filmi ilmutusse ja kohtusin nedega pärast uuesti Kohvicumis, kust ma suhteliselt kohe siiski koju suundusin.
Eile päeval ma lebotasin mööda kodu ringi. Siis ma tegi õuna-purukooki. Mmm.. sellel oli kolm osa.. tainas, õunad ja puru ja KÕIK! maitsesid imehästi. Kooki on siiani veidi all.. lähen varsti nosin seda.
Siis oli aeg bussi peale minna. Ma olin alles teisel pool silda, kui nägin, et buss keerab sisse. Jooksin täiesti jõust, kuid buss ei peatunud ja ma jäin maha. See tuli 4 minutit varem! Muidugi, kui kõik tühi on ja kedagi peale ei tule.
Just siis, kui olin Annabelile helistamas sõitis mööda üks auto. Peatasin selle kinnni ja tuli välja, et ta sõidab Vaita. Lasin ennast sinna ära viia, et ehk jõuan bussile järgi ja üllatus-üllatus! jõudsingi. Super. Enne Annabeli peatust helistasin talle, et ta igaks juhuks kiirustaks, sest buss on täna kiirem ja tuligi välja, et kui ma poleks helistanud oleks ta ehk maha jäänud.
Linnas ostsime Annabelile pileti, mulle "Shutter Island"-i ja käisime ta ema juurest läbi. Hiljem istuime Kohvicumis ja siis läksime Katusekinno.
Minu pilet oli Merelle käes, kuid ma sain siiski ilma selleta ka sisse, lihtsalt ma ei saanud kõrvaklappe. Haarasime endale pleedid ja siis valisime kohad. Kui Merelle ka jõudis sain ka mina kõrvaklapid ja me rottisime veel kaks lisapleedi.
Olles parajas kookonis hakkas film peale. See oli selline Woody Allen'ilik. Kuigi see on alles teine film, mida ma talt näinud olen, kuid siiski. Selle kohta oli väga õigetsi kirjutatud (ma ei mäleta kuhu.. ) iseloomustuseks nervous romance, sest just seda see oli. Allen rääkis hästi kiiresti ja närviliselt ja see oli selline kohati lamp, kuid armas. Mulle meeldis taaskord lõpp.
Kui me olime täiesti külmavärisnates suundusime koju. Mina Merellega viimase vanaisa koju ja Annabel läks oma ema juurde.
Oo kuidas mulle Merelle vanaisa maja meeldis! Kõik oli nii ilus ja selline neat.. igas toas oli mingi maal või siis mitu maali.. oo..
Me hakkasime kohe pizzanimekirju läbi käima. Olime just oma lemmikud valinud, kui Merelle ema saabus ja asi tipnes sellega, et ta viis meid pizzat ostma. Mitte kusagil polnud pizzakohti. nii et lõpuks me sõitsime juba bussijaama juurde välja, kui seal oli peetri pizza! Jehuu! Teenindus käis läbi tillukese ahkna ja me tellisime pizzat. Pidime ootama koos mingi teise seltskonnaga, kes ka oma pizzat ootasid. Nad said oma pizza kätte ja lahkusid. Meie saime enda oma kätte ja lahkusime. Chees! Oleks me tellinud selle koju oleksime me VÄGA pettunud olnud, sest väike pizza oli TÕESTI väike. Nii me siis tellisime ühe väikese pizza veel. Kohaletoomistasu ju polnud:D
Siis viis meid Merelle ema taga
si ja läks ise ära ja me jäime teleka ette koos kahe pizza ja cocaga. Mmm.. See oli nii maitsev, mul käivad praegugi neelatused, kui me sellele mõtlen.
Vaatasime veidi telekat ja siis võtsime lambist ette digiTV karaoke. Laulsime läbi kõik sealolevad Robbie Williamsi laulud.
Kui sellega oli ühel pool hakkasime kuulama lihtsalt raadioid. Õhtu jooksul viisime ennast kurssi Total Hits'idega UK-s, Hispaanias, Saksamaal ja peamiselt Nordicus. Pikemalt peatusime aga Reggae kanalil. Täitsa lõpp! See on totaalselt selline SWED kanal ja kogu aeg on igal laulul täpselt sama rütm. Nii naljakas.
Kuulasime siis muusikat ja lihtsalt rääkisime juttu.. see oli üülichill..
Mind kummitas terve päev Adam Lamberti laul "What do u want from me?" ja just siis kui see oli ununenud hakaks see laul Total Hits Germany'st. KOHUTAV! Maailma jubedaim laul.
Kui me viimaks voodisse pugesime ja raamatut lugema hakkasime me kella ei teadnud. Ma tõmbasin kogemata ka radiokella välja ja siis seda uuesti seadistades nägin kella. 5:30. Täitsa lõpp.. aeg lendas nii kiiresti. Lugesime veidi ja siis keerasime magama.
Hommikul me tõusime telefonikõne peale. Ma tegin meile praemuna ja me sõime neid saadetuna Merelle õminatega, mida ta teeb, kui talle toit väga maitseb:)) Aga tõesti, mul tulid täna praemunad välja.. ammu pole tulnud.
Siis ma tulin koju.
Kõike head!
Haha. Ei. See oli imelik ja me põgenesime sealt kohe Kohvicumi. Istusime ja rääkisime juttu ja siis mingi hetk saabus Annabel, siis Marion ja siis Liisa ja mina, Anna ja Marion suundusime edasi Boheemi. MItte keegi miest ei võtnud seekord kana-sinihallitusjuustu warpi. Anna eksperimenteeris mingi uue roaga - tomati-kurgi-hakkliha-wrap ja meie Marioniga võtsime Ceasari salati. Yum. Kui ma mingi hetk fediga pildistama hakkasin kõnetas mind minu selja taga olev mees: "Sul on sitt objektiiv." Ahah. Lõpuks me jäime temaga rääkima, sest tema rääkis meiega. Ta oli parajalt svipsis ja ootas oma rongi Moskvasse. Ta nimi on Juhan Saul Gross. Ohjah.. Lõpuks ta läks ära ja siis ka meie läksime ära.
Läksime Reedesse, kust Anna ostis sinist spreid, et oma tenniseid üle värvida. Sõitsime Pirita randa, kus Anna oma tenniseid värvisja mina filmi tagasi kerisin. Ma viisin filmi ilmutusse ja kohtusin nedega pärast uuesti Kohvicumis, kust ma suhteliselt kohe siiski koju suundusin.
Eile päeval ma lebotasin mööda kodu ringi. Siis ma tegi õuna-purukooki. Mmm.. sellel oli kolm osa.. tainas, õunad ja puru ja KÕIK! maitsesid imehästi. Kooki on siiani veidi all.. lähen varsti nosin seda.
Siis oli aeg bussi peale minna. Ma olin alles teisel pool silda, kui nägin, et buss keerab sisse. Jooksin täiesti jõust, kuid buss ei peatunud ja ma jäin maha. See tuli 4 minutit varem! Muidugi, kui kõik tühi on ja kedagi peale ei tule.
Just siis, kui olin Annabelile helistamas sõitis mööda üks auto. Peatasin selle kinnni ja tuli välja, et ta sõidab Vaita. Lasin ennast sinna ära viia, et ehk jõuan bussile järgi ja üllatus-üllatus! jõudsingi. Super. Enne Annabeli peatust helistasin talle, et ta igaks juhuks kiirustaks, sest buss on täna kiirem ja tuligi välja, et kui ma poleks helistanud oleks ta ehk maha jäänud.
Linnas ostsime Annabelile pileti, mulle "Shutter Island"-i ja käisime ta ema juurest läbi. Hiljem istuime Kohvicumis ja siis läksime Katusekinno.
Minu pilet oli Merelle käes, kuid ma sain siiski ilma selleta ka sisse, lihtsalt ma ei saanud kõrvaklappe. Haarasime endale pleedid ja siis valisime kohad. Kui Merelle ka jõudis sain ka mina kõrvaklapid ja me rottisime veel kaks lisapleedi.
Olles parajas kookonis hakkas film peale. See oli selline Woody Allen'ilik. Kuigi see on alles teine film, mida ma talt näinud olen, kuid siiski. Selle kohta oli väga õigetsi kirjutatud (ma ei mäleta kuhu.. ) iseloomustuseks nervous romance, sest just seda see oli. Allen rääkis hästi kiiresti ja närviliselt ja see oli selline kohati lamp, kuid armas. Mulle meeldis taaskord lõpp.
Kui me olime täiesti külmavärisnates suundusime koju. Mina Merellega viimase vanaisa koju ja Annabel läks oma ema juurde.
Oo kuidas mulle Merelle vanaisa maja meeldis! Kõik oli nii ilus ja selline neat.. igas toas oli mingi maal või siis mitu maali.. oo..
Me hakkasime kohe pizzanimekirju läbi käima. Olime just oma lemmikud valinud, kui Merelle ema saabus ja asi tipnes sellega, et ta viis meid pizzat ostma. Mitte kusagil polnud pizzakohti. nii et lõpuks me sõitsime juba bussijaama juurde välja, kui seal oli peetri pizza! Jehuu! Teenindus käis läbi tillukese ahkna ja me tellisime pizzat. Pidime ootama koos mingi teise seltskonnaga, kes ka oma pizzat ootasid. Nad said oma pizza kätte ja lahkusid. Meie saime enda oma kätte ja lahkusime. Chees! Oleks me tellinud selle koju oleksime me VÄGA pettunud olnud, sest väike pizza oli TÕESTI väike. Nii me siis tellisime ühe väikese pizza veel. Kohaletoomistasu ju polnud:D
Siis viis meid Merelle ema taga
si ja läks ise ära ja me jäime teleka ette koos kahe pizza ja cocaga. Mmm.. See oli nii maitsev, mul käivad praegugi neelatused, kui me sellele mõtlen.Vaatasime veidi telekat ja siis võtsime lambist ette digiTV karaoke. Laulsime läbi kõik sealolevad Robbie Williamsi laulud.
Kui sellega oli ühel pool hakkasime kuulama lihtsalt raadioid. Õhtu jooksul viisime ennast kurssi Total Hits'idega UK-s, Hispaanias, Saksamaal ja peamiselt Nordicus. Pikemalt peatusime aga Reggae kanalil. Täitsa lõpp! See on totaalselt selline SWED kanal ja kogu aeg on igal laulul täpselt sama rütm. Nii naljakas.
Kuulasime siis muusikat ja lihtsalt rääkisime juttu.. see oli üülichill..
Mind kummitas terve päev Adam Lamberti laul "What do u want from me?" ja just siis kui see oli ununenud hakaks see laul Total Hits Germany'st. KOHUTAV! Maailma jubedaim laul.
Kui me viimaks voodisse pugesime ja raamatut lugema hakkasime me kella ei teadnud. Ma tõmbasin kogemata ka radiokella välja ja siis seda uuesti seadistades nägin kella. 5:30. Täitsa lõpp.. aeg lendas nii kiiresti. Lugesime veidi ja siis keerasime magama.
Hommikul me tõusime telefonikõne peale. Ma tegin meile praemuna ja me sõime neid saadetuna Merelle õminatega, mida ta teeb, kui talle toit väga maitseb:)) Aga tõesti, mul tulid täna praemunad välja.. ammu pole tulnud.
Siis ma tulin koju.
Kõike head!
Wednesday, August 18, 2010
Hüljatud hing
Ma ei taha enam mitte kunagi midagi planeerida. Samas ma ei taha ka spontaanne olla. Ma tahaks et maailm keerleks minu ümber ja minu plaanid toimiksid. Sest see on siiani olnud maailma kõige mõtetum nädal.Esmaspäeval ma istusin kodus. See isegi sobis mulle, sest mul oli vaja veidi muru niita ja ma tahtsin õunakooki teha. Mm.. see kook maitses imehästi. Pmst see sama retsept, mis ma ükskord postitasin, kuid rabarberite asemel on õunad. Simple eh? Esmaspäeva õhtul tabasid mind esimesed tagasilöögid inimeste linna kutsumise plaaniga. Ma jalutasin hiljem hilja õhtul mööda maanteäärt ja klõpsutasin veidi fediga.
Teisipäev oli samuti loll. Seekord ma küpsetasin küpsiseid. mm.. need tulid seekord kõge paremini välja. Yummy! Lisaks ma lugesin raamatut. Lugesin vääga palju. Õhtul sain teistkorda õletada, püüdes uuesti inimestele helistada ja neid linna saada. Mu viimane lootusekiir kustus öösel, kell kolm, kui sain Merellelt sõnumi, et ta siiski ei saa tulla.
Õnneks on täna halb ilm, mis mind ei morjenda mitte üks teps, sest see suvi on ikka olnud nii, et sel päeval kui ma tahan linna minna on ilm just selline... how to put it? Sitt.
Kodus olles pole mul halva ilma vastu midagi. Siis mul ongi n.ö. "luba" toas istuda ja lugeda. Siinkohal mainin, et ma sain oma raamatu läbi.
Emma Blair (kes muideks on tegelikult mees) "Three Bites of The Cherry" Häh! Nagu ma ennist olen rääkinud ostsin ma selle raamatu 10.-, well.. RR-is maksab see praegu 137.- Haha:))
Raamat iseenesest oli väga hea. Mind häiris see, et otseselt see polnud just kõige tunneterohkem raamat, kuid siiski väga hea. Kuna see oli šotlase kirjutatud raamat ja tegevus toimus ka Šotimaal oli lahe lugeda, kuidas kõik naised olid wee lassie'd ja mehed lad'd ja pidevalt öeldi "aye". Samuti oli iga šokeeriva uudise või lihtsalt küsimuse lahendamiseks vüimalik öelda: "Shall I put the kettle on?" ja mees tuli koju ja küsis: "What's for tea?" mitte "What's for dinner?". Selliseid keelelisi nüansse oli huvitav jälgida, sest kui seal üks ameeriklane tuli korraks, siis kui nemad kõik rääkisid: "What's the matter, dear?" siis ameeriklane kasutas hooopis teistsugust sõnakastutust .. dear=hon/honey, the matter=what's wrong?. Jne. Vot.
Mis ma nüüd ette võtan, ei tea.
Kaunist päeva!
P.S. Mul on kuu aja pärast sünniiipäev :)
Subscribe to:
Posts (Atom)
