Treffalgare Street

Mul on nii hea olla! Lihtsalt.. kohe on hea. Meeletult palju on vahepeal juhtunud ja kui ma täna oma meilboksi avasin vaatas mulle sealt vastu selline hunnik kirjasid, et ma mõtlesin: "Woow.. ma olen populaarne!" Aga.
Vahepeal siis... peale mata eksamit oli veel viimane nädal normaalset kooli ja siis hakkas asi muutuma selleks haiglaseks koolis tuiamiseks. 21.05 olin Viljandis, 22.05 oli Kaisa kontsert ja õues oli väga soe. Järgnev nädal oli tihe. Kolmapäeval oli kontsert, neljapäeval oivikute õhtu ja reedel peale kooli (mis lõppes megavara) läksime õhtul Piia, Merelle, Roosi, Kaisa, Annabeli ja Marioniga Hispaania filmide nädalale. See film oli hullupööra halb. Ikka nagu päris päris halb film oli. Kohe jube.
Terve seesama nädal ma lugesin ka raamatut "Ingli mäng," mille on kirjutanud hispaanlane Carlos Ruis Zafón. Ikka väga hea raamat oli. Kõik vabad hetked (st. kõik vabad tunnid) veetsin ma raamat pihus ja see oli hea. 1920ndate Barcelona, müsteerium, sürr... hea.
Aga laupäeval (28.05) algas Tallinn Treff festival. Tänu oma peretuttavale sain ma sinna fotograafiks ja nii ma siis suundusin laupäevahommikul kella 10-ks Nukusse. Meie foto- ja videotiim koosnes üheksast inimesest. Istusime maha ja jaotasime esimese päeva omavahel ära. Käisin oma alalises kodus Vaike juures, panin oma asjad sinna ära ja läksin Nukusse tagasi. Aega mul oli nii et ma tuiasin oma esimesele pildistamisele ikka väga pika ringiga. Pärale jõudes nägin kõigepealt ühte Estonia vabatahtlikku Kadrit, kes oli ennast ka Treffile susserdanud. Taamalt paistsid ka valge grimmi alt Mart ja Mikk (noortestuudio näitlejad olid Treffil n.ö. maskottideks). Tered jagatud läksin värvilised sellid minema ja ma jäin Kadriga tolle Iisraeli etenduse algust ootama. See aga venis, sest olid mingid heliprobleemid. Samal ajal kui meie seal ootasime liikus rahva seas ringi üks näitjela Venemaalt, kes oli ostnud hunniku nartsisse ja neid siis inimestele jagas.
See etendus üles võetud tammusin mõnda aega niisama mööda Laia tänavat ringi ja vaatasin teise esinemisi... tükk siit, tükk sealt ja üks väga suur tükk Peterburi Riiklikult Teatriakadeemialt, kes tegid väga kaasahaaravat tänavaetendust, kaasates pidevalt pealtvaatajaid.
Ja....
ma ei jaksa enam detailset kokkuvõtet teha.
Niisiis.. Treff oli meeletult meeletult vinge.
Pühapäeva hommik Laial tänaval oli väga kirju. Üks hetk hakkas üks Iirimaalt pärit blogija Universaal Universumi ees džembet mängima, juba järgmisel hetkel oli üks meie fotograaf tema kõrval teise džembega ja niimoodi nad seal spontaanselt jämmisid. Veel sai näha, kuidas ühel mehel lõigati tänava peal juukseid ja palju muud. Sel päeval ma ei saanud kahjuks suurelt jaolt programmist kaasa lüüa, sest ma käisin vahepeal Salmes vaatamas Carolini kontserti, aga!! õhtul käisin siiski kahte asja pildistamas. Mõlemad olid väga väga head ning eriti mulle meeldis viimane - tantsuetendust Sõltumatu Tantsu Ühenduselt. See oli selline parajalt sürr ja humoorikas. Ja pildid tulid ka välja!
Esmaspäeval pidi kooli minema. Ohjah seda julmust siin ilmas. Koolipäeval ei toimunud mitte midagi ja peale viimast tundi ma suundusin kohe Treffile tagasi. Kuigi olin ma seal kella kahest saadik, oli mu esimene pildistamine kell seitse õhtul. Käisin vaatamas paari etendust, olin niisama väga mugavate diivanite peal lebos ja siis juba läksingi hispaanlast pildistama. Tema etendus seisnes selles, et ta oli laval ja joonistas ühe suure kile moodi asja peale. Tema värv oli tehtud ühest tuhast, mis oli tekkinud peale mingisuguse raamatukogu mahapõlemist. Mehel oli väga hea huumor ja kõik, mis ta tegi oli väga efektne ja ahhetama-panev.
Päeva kõige viimane etendust oli "Värdjas," millele oli ääääretult suur tung. Ma ei hakanud ennast sinna pressima ja läksin selle asemel hoopis Festivali klubitelki Liisi Koiksonit pildistama. Varsti tuli ka Lizeth sinna ja siis me kerisime ennast ühe diivani peale kerra ja kuulasime ilusat muusikat.
Kui lavale tuli aga Otsa kooli bänd, hakkas jalg tahtmatult kaasa tatsuma ja enne kui me arugi saime olime juba lava ees ja tantsisime. Lizeth läks täpselt enne lõppu ära ja kui bänd siis viimaks lõpetas läksin ka mina Vaike koju (Vaike oli minu kodus - kodude vahetus).
Teisipäeval sai teiseks tunniks kooli minna. Käisin Nukus hommikust söömas (niii mugav oli niimoodi) ja läksin siis kooli. Peale eesti keelt ma läksin tagasi Laiale tänavale, kus mind sel päeval ootas ainult üks foto-ots ja umbes 27-kraadine õhk. Ema tõi mulle plätud ja ma vahetasin teksad õhemate pükste vastu.
Sel päeval oli väga palju asju vaadata. Alustades Nuku näitlejate kahe lühikese ja lööva etteastega lõpetades ääretult raske ja tehniliselt väga hea "Hamletmachine'ga." Sinna vahele põimis ennast veel üks väga hea prantsuse etendus vabakal ja Nuku noortestuudio ja Vene Teatri stuudio etendus "Võimalused." Wow.. vot sellest ma olin sillas. See oli ikka väga hea... kõik, idee, teostus, kõik mis sinna vahepeale mahtus.. oh! Super.
Vastukaaluks sellele ei meeldinud mulle "Hamletmachine" üldse. See sisu kohe ei istunud mulle ja teema ei kõnetanud mind. Von Krahlo saal oli aga rahvast pungil täis ja mina mahtusin ka vaevalt sisse.
Eilne päev koolis oli selline, et kümme minutit ühes tunnis ja kümme matemaatikas. Siis läksime koolist ära - Vanalinna päevadele. Läksime Ukraina kultuurikeskusesse, kus saime kõigepealt väikese ekskursiooni ja peale seda said kõik midagi teha. Kes küpsetas leiba, kes tegi paberit jne. Ja siis ootas mind juba Treffi viimane päev. Nii palju oli vaadata ja kõik jooksis omavahel kokku. Nägin ära Lizethi ja Dreegi, need olid mu kaks põhilist pidepunkti. Kella poole kolme aeg algas rongkäik Vabaduse platsile, kus toimus veel viimane tänava-performance. Baixas ja tema juures kaks päeva õpitoas olnud noored joonistasid koha peal ühe suure maali, mis siis korraks vaatamiseks üles tõsteti ja see tänu tuuleiilile kõiki ümberolijaid värviga täis pritsis.
Peale seda oli aega, olin Nukus ja ootasin millal saan pildid sisse võtta. Seda aega põhimõtteliselt ei tulnudki.
Läksime Piia ja Kaisaga Trumm-it'it kuulama ja siis mul oli Dreegini aega. Suundusin Vaike juurde ja pesin oma jalad tänavatolmust puhtaks (lahtised kingad pole alati kõige paremad). Olles jõudnud tagasi Nukusse kohtasin ma Lizethi. Läkisime trepist üles väikese saali juurde ja trehvasime Oskarit. Kuna tal oli pilet sai ta ennem saali sisse ja hoidis meile kohti.
Dreek oli hea, on alati hea olnud. Paar korda oli mul tunne, et keegi murrab kaela, kuid õnneks oli suurim vigastus see, et ühe poisi kulm jooksis verd. Ei hullu!
Jalutasime Lizethi ja Oskariga (ma tean... ma poleks ka sellist seltskonna kooslust eluilmaski ette kujutanud) mööda Vanalinna ja siis suundusid kaelakaardi omanikud klubitelki (st. mina ja Lizeth). Kell 21:15 algas lõpetamine ja ma pidin Lizethi mõneks ajaks jätma. (Pärast ma teda enam ei leidnud.) Kõik üheksa fotograafi olid hoos ja pilte tuli meil lõpuks sellest 45 minutist kokku midagi 800 ringis. Istusime oma ruumi ja hakkasime neid arvutisse võtma. Ave (minu peretuttav, meie koordinaator) oli väga õnnelik, et kõik pildistasid, sest suurema osa pilte oli tuksi läinud... teiste kaamerad ütlesid üles või midagi (minu omad tulid välja:D:D). Tähistasime, et töö sai selleks korraks läbi ja läksime pittu.
Seal ma nägin uuesti Lizethi, kes läks kohe ära, sest tema tahtis magama minna. Suurema osa ajast ma tuiasin ringi ja istusin grilli ääres, kus oli hea soe. Väga vähe inimesi tantsis, mu talla all oli/on vill ning mu kurk valutas... see võttis lõpuks ka minult tantsuisu ära. Jalutasin öösel läbi Vanalinna Vaike juurde ja heitsin välivoodisse õndsasse unne.
Hommikul ärkasin tund aega liiga vara, sest mu meeletult valus kurk oli vahetunud kordamööda kinni minevate (jälle kahtlen eelmise sõnapaari kokku- ja lahkukirjutamises) ninasõõrmete vastu. Jube.
Jõudsin nüüd täna viimaks koju. Seda aga juba kell veerand kaks, sest lõpust jäi kaks tundi ära. Toimus üleüldse kolm tundi. Vaimustav!
Mõtlesin, et tulen koju ja lasen lebosse, kuid ma hakkasin ennast tagasi oma tuppa kolima (ma magasin vahepeal üleval toas, sest vanatädi oli külas) ja asi lõppes sellega, et ma hakkasin tuba koristama ja viskusin lõpuks oma voodile alles tund aega hiljem.
Nüüd viimaks on kõik asjad arvutis ka tehtud ja täna saab lõpuks ometi üle nädala aja oma voodisse.

Healthy children go to school.

Mind ajab nii naerma, kui ma inka õpikust (või Tman-i antud lehtedelt, for that matter) leian sellist absurdsust, mis õpetab inglise keeles rääkima. As in.. kuidas saab asju rõhutada. Näiteks praegu on mu inka lehel näha:

Another way of repeating is by using "tags".
He's a very funny chap, he is.
He is.
See on lihtsalt lõbus, eriti kui seda ette kujutada .. noh nii nagu ma kujutan.
Mul oli väga tore nädalalõpp. Reedene päev lõppes üllatavalt toreda keemiaga. Meaning.. ma sain keemia kursuse viie. Õpetaja on nii sobivalt loll, kui nii võib öelda. Kõik kt-d olid neljad, üks tunnis saadud viis, kursus - viis. Teinekordki! Aga vaat' kui õpetaja on sulle pannud lambist kursuse viie, siis tuleb kohe hea tuju ja ma lahendasin rõõmuga neid arvutusülesandeid! Mind vaadati kui friiki, kuid lõpuks ma sain veidi varem lahti ja sain ka selgeks arvutusülesannete lahendamise, mida me õppisime poolteist kuud, need tunnid, mis ma tühja istusin. I don't wanna brag or anything, aga minul läks sellest aru saamiseks 20 minutit.
Laupäeva hommikul sõitsin ma linna, täikale. Päris hästi läks, sain endale ketsid! Viimaks! Ma olin peale eelmiste (samasuguste) katki minemist ammu igatsenud endale uusi. Need on need kõige tavalisemad ketsid, mis teile silme ette tulevad, kui ma ütlen "ketsid." Ära peaks ehk mainima veel kõrvarõngad ja üks kampsuni-laadne kampsun. Ühe leti ääres vaatasid meile vastu megaderp prillid. Me vaatasime neid ja otsustasime kahe sekundiga, et need peame me ostma. Need on ühe pildi peal Kaisal peas.
Siis me läksime Piia juurde.. ma arvan, et kui ma ütlen "meie," siis kõik mõistavad juba, et jutt on minust, Piiast ja Kaisast. Jah. Jõudsime sinna ja lihtsalt lasime lebosse. See oli ääretult hea tunne. Vaatasime, mis me täikalt olime saanud ja siis avasime kompuutri. Kell 17:25 startis Piia oma kell 19:00 algavale kontserdile. "Derp," ütlen ma selle peale. Me jäime Kaisaga Piia juurde ja vaatasime ABDC-d ja siis kaks Famiilia kuti osa. Lõpuks käisime ka ise poes ja ostsime õhtuks .. asju: vahukoor, jäätis, mahl ja sõõrikud.
Jõudsime Piia juurde tagasi ja varsti tuli ka perepreili. Kohe-kohe algas Eurovisioon!!! Fuck Yeah! See on iga aasta üks mu põhisündmusi!
Oo. Ma ei tea kust alustada. Ma lihtsalt armastan seda üritust. See on üks selline event, mille puhul mul võib olla tohutult halb maitse, aga i don't give a fuck. Sest see on EUROVISIOON!! Kõik head laulud olid alguses ära ja mul on ikka tõsiselt kahju, et Armeenia edasi ei saanud. Sellest aga hiljem. Tantsisime, hüppasime ja vaatasime. Minu lemmikud sellest aastast on Taani, Rootsi, Armeenia, Island, Bosnia&Hertsogoviina, Kreeka, Venemaa ja uskuge või mitte, aga ka Aserbaidžaan (mida ma juba enne öelnud ka olen.) Ma tahaks ära mainida, et koreograafia oli see aasta ikka üle prahi. Päriselt! Seepärast mulle ka Armeenia meeldis, sest see tants oli nii lahe ja muidugi mängis rolli ka see, et tantsijad olid eelmise aastal Kreeka tantsijad. (Aga ma olen seda juba rääkinud.) Nii.. Venemaa ja Rootsi lüürika oli muidugi epic. Mõned lõiked. Venemaa: "If they talk, let them talk." Jah.. ära jõua oma jutuga kuhugi. Rootsi: "Stop, don't say that it's impossible, 'cause I know, it's possible." Ei leia riime.
Aga tants ja.. jah. Ja need on ju nii catchy'd!! Pealegi, kui jätta Rootsi laulust välja rida: "My body wants you girl." Siis see kaotab kohe oma libeda mulje ja kui sinna otsa vaadata laulu videot, siis on aru saada laulu tegelik mõte. Mis sest, et laulu mõte peaks kogu aeg, igast asendist arusaadav olema. Ja wow... Rootsi hakkas mu playlistis ka praegu mängima. Fun.
Lisaks... Eurovisoon on see üks kord aastas, mil ma luban endal teleka ees sulada. Tryin' figure that out.
Kui hääletus algas tegime jäätisekokteile.. yum. Ma olin köögis ja kuulsin poole kõrvaga Marko Reikop'i idiootseid kommentaare ja käisin vahepeal vaatamas, kuidas Taani hääli ei saa ja kuidas Rootsi seal esikohtade vahel tilbendab. See logratimiline süsteem, mis välja oli mõeldud tõesti toimis. Aga.. jah.
Kui ma nägin, et Rootsi jääb teiseks olin kurb, sest jah.. mulle meeldisid aserid, kuid Rootsi meeldis siiski rohkem. Siis aga - boom! Rootsi jäi kolmandaks.. nagu what?? Derpaherp. Vaatasime lõpulaulu ära ja siis läksime arvuti taha, et vaadata korraks laulud üle.. täpsemini läksime otsima, kus see aserite Eestis tehtud klipp on, millest Reikop rääkis - guess he was just talkin' shizz...
Asi lõppes sellega, et meil hakkas disko. Dance til' you drop. Kui me viimaks droppisime olime kustunud ja jäime päriselt kohe magama. Felt good.
Hommikul sõime ja õppisime matemaatikat. Läksin koju ja õppisin veel matemaatikat.
Täna oli eksam. Ma loodan, et mul läks hästi. Ootused on head, kuigi ma umbes kahes asjas jäin kahtlema. Kui see tehtud sai (läks täpselt aega, sest avastasin puhtandit kirjutades vea) läksime Piia ja Kaisaga ja Atsiga (kes enda sõnul oli hipster, sest ta oli nii spontaanne) Solarise Kehrweiderisse. Had some cake and coffee and laughter.
Koju sõites lugesin Oneginit ja seal on kohati nii ilusad read. Tõesti ilus. Mulle meeldib see raamat. Ma nüüd läheksingi alla ja loeksin seda, kui Tmanil poleks pidevat vajadust hindeid panna. Homme on vocabulary test.
Mulle pakuti (vabatahtliku) fotograafi kohta TREFF'ile. Ma nüüd mõtlen selle üle.
Tänasest päevast on nii palju meaningful pilte. Ma nüüd ei tea, kas seda eelmist lauset tuleks võtta sarkastiliselt või mitte. Aga siin need pildid on. Suurem osa on Atsi tehtud.
Viimane uuendus - ma sain mata eksami viie!!!

























The derpishy deep fork.











Kaisa, not giving a fuck.










Ats: "Ma sõin oma taldriku tühjaks. Ka Piia sõi oma taldriku tühjaks."

Kannan kogu aeg krunni ja päikeseprille.

Ma kiusan teie silmi taaskord ühe mammutpostitusega.
Ma ei mäleta enam põhjusi sellest kaugest pühapäevast, kuid nagu näha on blogida ma ei jõudnud. Terve eelmine nädal oli kuidagi kiire ja samuti ka see nädal. Ma ei tea, kust see tuleb ja miks see nii on, kuid ma olen sellega rahul. Parem, et on kiire-kiire-kiire kui, et ma lihtsalt istuksin ja sülitaksin lakke.
Eelmine teisipäev (3.05) oli töövarjupäev. Ma käisin ERR'i operaatori juures. Võrreldes päevaga, mis ühel operaatoril võiks olla, oli see üks igav päev. Käisime kahel kultuuriüritusel - mulle sobib! Kohtusin ühe meie kunagise kooli vilistlasega ja sain idee minna kolmapäeval teatrisse. Hiljem sain veel olla AK stuudios, seal niisama ringi uitada ja ka vaadata saate otseülekannet.
Koju jõudes otsisin kohe üles etenduse "Youdream" ja ostsin piletid ära. See väike lõik proovist, mida ma nägin mõjus. Väga hästi.
Niisiis kolmapäeval peale kooli jooksin koju, võtsin oma fototarvikud, järgmise päeva kooliasjad ja suundusin tagasi linna. Käisin Noric Lookil ühte viiulikontserdit pildistamas ja peale seda jooksin Lidosse. Jõime Piiaga, kes kakaod, kes latte't ja siis läksime NO99-sse.
Etendus "Youdream" oli etendus sellise grupi poolt nagu SUPERAMAS, kes olid Eestis Pot-festivali raames. Selle etenduse sisu oli taaslavastada inimeste unenägusid. Lõpuks läks asi kuidagi eriti sürriks kätte, kuid oh.. See oli lihtsalt fantastiline! Mulle nii tohutult meeldis see.. see kõik! Pärast avaldasin ka lavastajale oma austust ja ta isegi mäletas, mind eelmisest päevast, et ma koos operaatoriga olin käinud ;). Derr... igatahes. Piia juurde, kus peretütar meeletult õppis ja ma lihtsalt maas istusin.
Reedel oli lihtsalt megalamp koolipäev. No päriselt. Kuna pooled olemasolevatest gümnasistidest olid metsa istutamas oli koolimaja lihtsalt megatühi ja klassid koosnesid segunenud aakatest ja beekatest. Olin koolis niimoodi, et esimese tunni ajal (ajalugu) laulsime Liisaga. Siis Liisa läks metsa ja mina matemaatikasse, kus ma tegin sirge valemit õppiva Annabeli kõrval trigonomeetriat. Inglise keele ajal istusime Annabeli ja Karliga (Tammaru) puhvetis ja vestsime juttu - Tmani ju polnud ja ma pidin niikuinii kohe ära minema. Läksin silmaarsti juurde, kus mulle öeldi selle 8 minuti jooksul, mis ma kabinetis viibisin, et mul on parem silm -0.25 ja ma peaksin oma silmi hoidma.
Läksin tagasi kooli. Algselt oli plaan, et ma ehk ei peagi teistesse tundidesse minema, kuid ilmselgelt oli see mu esimene silmaarstivisiit ja ma olin sunnitud sammuma kooli. Füüsika. Mängisime Annabeliga sõnaketimängu - füüsika terminitega. Ja keemia. Nohjah - arvutusülesanded.

Kaisa ütles mulle täna: "Mingi vanasõna on ka, et kui sa liiga palju pisisasjade peale närvi lähed, siis sa lõpuks lähed hulluks." Aga ma ei saa.. see on lihtsalt idiootsus kuubis, kui inimene on tunnis. Õpetaja ütleb: "Pane arvuti kinni, seda pole praegu arvutusülesannete lahendamisel vaja." (Jah, keemia tund) Inimene teeb nagu kästud, kuid siis. Siis! Ta teeb oma läpakasse väikese pilu sisse, veel mitte midagi ei näe. Siis mõne aja pärast on ta selle veidikene rohkem lahti teinud, et ekraan juba helendab. Veidikene aega veel ja tal on see juba 45 kraadi all lahti, et ta suure vaevaga näeb ka seal midagi teha, aga ta ei tee. Ei. Veel mitte. Siis läheb veidi aega mööda ja ta saab selle juba natukene rohkem lahti. Ta ei tee seal midagi. Ta lihtsalt hoiab seda lahti. Siis tuleb õpetaja: "Ma ju ütlesin, et arvuti kinni!" Ja vajutab arvuti kinni.
Kus on inimeste loogika? Ma panin arvuti kinni, õpetajale see ei meeldinud, kuid äkki nüüd on mu arvuti nähtamatu ja ta ei näe kui ma selle uuesti lahti teen? Päriselt või?!?! Fuck logic. Seriously.

Peale kooli läksin ma reedel koju, kust ma kohe uuesti linna suundusin, et minna teatrisse - "Manon." Mu kamraadiks Estoniasse oli Karl (Estonia vabatahtlik). Muljetasime, et mis kõik vahepeal juhtunud on ja rääkisime niisama maailma asjadest.
Aga ballett oli ilus. Tõesti, väga ilus. Mõned tõsted olid lihtsalt ahhetama panevad ning see, kuidas kõik tundub nii lihtne ja läbimõeldud on lihtsalt wow.
Nädalavahetusel, olles kodus, tegelesin ma koolitöödega. Viimane home-study konspekt ja viimane muusikaajaloo töö. Super. Pühapäeval käisin ka õhtul Liisa juures, kus me koos Kaleviga proovi tegime.
Aga esmaspäeval oli esmaspäev. Home-study festival, alati veider hispaania keel ja veidralt töökas vene keel. Peale kooli läksin poodi, ostisin koogimaterjali ja siis läksin koju. Kodus ei andnud endale armu ja kukkusin küpsetama. Tegin sidrunikooki ja kuskil poole tegemise peal otsustasin teise veel teha. Esimene ahjus, askeldasin biskviidikoogi kallal. Siis tuli ema koju, sõime õhtust ja siis tegin ka teise sidrunikoogi valmis.
Arvasin, et saan vara magama, kuid ma tegelesin niiii kaua vabalava ja kogu sellega kaasneva krempliga nii, et mu puhkus kannatas veidi.

Eile, teisipäeval, oli siis tihe õppimine vahelduva laulmisega aulas. Peale bioloogiat läksime Piiaga Nordic Lookile vabatahtlikutsema. Peale seda seminari (mis oli huvitav) jooksin Kristiinesse, käisime Liisaga poes. Ostsime ruttu igasugu küpsetamiseasju ja suundusime rutuga Liisamanu (kokku või lahku?). Kukkusime küpsetama. Liisa köögis oli vähe ruumi, kuid me saime hakkama.
Jäädes algsest ajast (16:30) 20 minutit hiljaks jõudsime ratastel kell 16:50 kooli. Tegime ruttu proovi ja siis hakkasime aulat sättima ja mina kohvi keetma.
Kuidagi nii palju oli teha. Täiesti õudne. Üks hetk tuli ÕOV ruumi Piia. Ma hüüdsin: "OO! Sa jõudsid nii vara, super, saad appi tulla, näe...." jne jne.. ja siis Piia vaatas mind veidra pilguga. "Mis? Mis kell on siis," küsisin mina. Kell oli 17:45. Shiiit!! Kuidagi eriti kiireks läks. Rahvast tuli.
Panime veel mõned asjad paika ja vist väikese hilinemisega (ma muidugi ei tea, nagu näha mul puudus ajataju) algas JWG Vaba Lava. Ma pildistasin ja jooksin ringi ja avastasin peale kuskilt tagasi saali tormamist, et olen järgmisena laval ja oeh.. ma olin pidevalt näost punane ja prožektorisse vaadates ma nägin, et mu nägu pärlendas.
Kõik minu, Liisa ja Kalevi etteasted läksid väga hästi. Jäin rahule. Isegi lõpus veidi krõbeda kurguga esitatud "Rockerfeller Street" kõlas täitsa okeilt. Minule endale meeldisid kõik etteasted. Väga lahe. Carolini ja Rando tants oli lihtsalt nii ilus, Toonekurg luges hästi, Loona luges hästi, Laura luges hästi (wow palju lugejaid), Laura pildistas ka.. väga ilusad pildid tulid. Siis... Oliver mängis niiii hästi kitarri, kuigi ma kuulsin teda ainult poole kõrvaga, aga see mis ma kuulsin (ja garderoobis teinekord kuulnud olen) oli super. Ja muidugi Raymond. Raymond "Sääsesurm". Ohh, seda kurba ballaadi.
Jah, kui ma kedagi mainimata jätsin, siis seda ainult sellepärast, et postitus kisub juba niigi pikaks.
Peale esinemisi oli kohvi ja kooki ja ilmselgelt liiga vähe kohvikoort. Koristasime saali, vaatasime all õues Lizethi esinemist ja siis koristasime veel veidi.
Ja oligi üks järjekordne sahmimine läbi. Siinkohal mainiks, et viimane meie korraldatud (ja hästi õnnestunud) üritus oli diskopäev ja teate... see oli samuti 10. kuupäeval.
Siis aga läksime Kaisa ja Piiaga Kaisa koju ja jutustasime tee peal teineteisele Viini klassikutest.
Ma teen Eurovisiooni kokkuvõtte väga lühidalt: mulle väga meeldisid Island ja Aserbaidžaan. Kohustuslikult meeldis mulle Kreeka. Ja Eurovisiooni-meeldis mulle Armeenia ja Venemaa.. peamiselt aga nende taustal oleva koreograafia pärast ja let's face it - Armeenia taustal tantsisid eelmise aasta kreeka taustatantsijad!
Tänane päev oli lihtsalt uimasus kuubis. Ma olin nii väsinud, õues oli hea soe, me pidime olema klassis. Tman oli lihtsalt eriti kiuslik. Tahtis panna homseks sõnade tööd. Kõik protestisime, et ei teeks järgmine nädal (keegi lihtsalt ei viitsi õppida). Okei, ta oli nõus. Ja siis ütles ta meile mingi harjutuse mingilt lehelt ja lisas: "Teil on seal vaja artikkel kirjutada, umbes 200 sõna." Päriselt. Go fffff yourself!
Füüsikas tabasin ma ennast üks kord päriselt magamas. Ma pole kunagi tunnis maganud.
Et sellist tunnet aga homme vältida oleks nüüd paslik lõpetada.