In my body, where the shame gland should be, there’s a second - awesome gland instead.

Nüüd on blogi ametlikult uue nime all. Ma ei kannatanud enam seda teist.. lihtsalt öäk.
Aga, suvevaheaeg on täies hoos, kuigi mul läheb selle mõistmiseks tõenäoliselt veel kaua. Esimesed missioonid on täidetud, sealhulgas päevitus ja lihtsalt üks väga suur lebotamise päev.
Üks märk, et suvi on alanud on ka see, et mu filmipäevik täieneb suure kiiruga. Juba viimasel koolipäeval, mis lõppes kell 9 (?!?!) läksime Piiaga kinno. Artisesse. Film oli "Südametemurdja." Sellel oli väga tore soundtrack aga for some reason pole kusagil kirjas laulude nimesid... kõik on mingi teemanimega. Viimasel koolipäeval ma nakatusin ka viimasel ajal väga kiiresti leviva viirusega, mille nimi on "How I Met Your Mother." Ma hakkan lõpetama teist hooaega ja oeh. See on hea.
See laupäev oli lihtsalt üks kõige kõige mõnusam päev. Lihtsalt... ei teinud mitte midagi. Istusime emaga õues ja mõtlesime, et ei teeks midagi. Siis tuli Sass (mu tädipoeg) ja tõi kõik oma asjad oma korterist meile hoiule. Ühe võtsime kasutusele ka, selleks on ääretult mugav arvutitool, kuhu võiks lausa sisse vajuda!
Õhtul läksime emaga poodi, et šopata sushi jaoks. Siis leidsime kaks perfektset lamamistooli. Ostsime ka need. Tulime koju ja ma hakkasin sushit tegema. I don't wanna brag or anything aga ma pole ammu teinud niiiiii head sushit. See oli ikka väga hea ja teate mis? See oli ümmarguse kujuga. Ma olin enda üle nii uhke. Üleüldse on mul viimasel ajal kokkamine kuidagi välja tulnud. Ma tegin ühel päeval ikka väga hea lasagne! Just sayin'!
Peale õhtusööki me istusime oma lebotoolidesse ja ... sealt me ei tõusnud. Ikka väga pikka aega ei saanud me jalule. Need on lihtsalt niiii mugavad.
Eile olime siiski asjalikud ja võtsime ette ühe suure murukärpe. Kui muru oli niidetud nägi aeg ikka kõvasti parem välja, hoolimata sellest, et suurem osa aiast on kollakas-pruun (ja tõenäoliselt ka väga tuleohtlik).
Õhtul sõitsin aga linna. Sain Annabeliga kokku ja me olime lihtsalt fabulousid. Käisime sushit söömas (ma olen nii fabulous... kaks õhtut järjest!) ja peale seda läksime vabakale. Vabaka suurelt ekraanilt tulid mingid reklaamid ja seal oli palju rahvast. Lõpuks said reklaamid läbi ja tuli välja, et see on TV3-e otseülekanne Superstaari finaalsaatest. Vaatasime seda ja hoidsime kõrva peal ka oma selja taga olevate 12-13- aastaste noorte hang-out'il, mis oli kohutav. See oli just selline... öäk-gang.
Jalutasime fabulousilt Vanalinnas ja siis liikusime katusekino poole. Enne peatusime korraks, et burgerit osta ja siis jõudsime katusele.
Vaatasime filmi "Ja jumal lõi naise..". Mulle meeldis, kuidas seal oli osade kaadritega vaeva nähtud ja seetõttu need polnud kuivad. Seda oli huvitav vaadata. Muidugi... 50ndate aegu oli näitlemine kohati nagu ta oli. Väga emotsionaalne, kuid samas dialoogid olid jäigad. Aga las nad olla.. kunagi oligi nii.
Kui kino läbi sai läksime Annabeli juurde, kus me vajusime väsinult (aga fabulousilt) magama.
Ma nägin täna öösel unes, kuidas Tman hakkas minuga õiendama, et mul oli õpik katki (lehed väljas) ja siis ta hakkas vaatama, kust ta mult selle eest hindeid maha saab võtta. Ma sain hullult vihaseks ja ülejäänud tund kulus sellele, et me ütlesime terve rühmaga talle näkku kõik, mis me temast ja ta tundidest arvame. Jah... unenäod koolist... suvevaheajal.
Hommikul oli niii mõnus kuulda vihma aknale sabistamas. Üks hetk müristas ka.. nii huvitav. Ammu pole olnud sellist vihma. Muidugi kui ma bussi peale läksin jäi vihm nõrgemaks ja kui ma bussi istusin hakkas jälle suur padukas. Kurb.

Treffalgare Street

Mul on nii hea olla! Lihtsalt.. kohe on hea. Meeletult palju on vahepeal juhtunud ja kui ma täna oma meilboksi avasin vaatas mulle sealt vastu selline hunnik kirjasid, et ma mõtlesin: "Woow.. ma olen populaarne!" Aga.
Vahepeal siis... peale mata eksamit oli veel viimane nädal normaalset kooli ja siis hakkas asi muutuma selleks haiglaseks koolis tuiamiseks. 21.05 olin Viljandis, 22.05 oli Kaisa kontsert ja õues oli väga soe. Järgnev nädal oli tihe. Kolmapäeval oli kontsert, neljapäeval oivikute õhtu ja reedel peale kooli (mis lõppes megavara) läksime õhtul Piia, Merelle, Roosi, Kaisa, Annabeli ja Marioniga Hispaania filmide nädalale. See film oli hullupööra halb. Ikka nagu päris päris halb film oli. Kohe jube.
Terve seesama nädal ma lugesin ka raamatut "Ingli mäng," mille on kirjutanud hispaanlane Carlos Ruis Zafón. Ikka väga hea raamat oli. Kõik vabad hetked (st. kõik vabad tunnid) veetsin ma raamat pihus ja see oli hea. 1920ndate Barcelona, müsteerium, sürr... hea.
Aga laupäeval (28.05) algas Tallinn Treff festival. Tänu oma peretuttavale sain ma sinna fotograafiks ja nii ma siis suundusin laupäevahommikul kella 10-ks Nukusse. Meie foto- ja videotiim koosnes üheksast inimesest. Istusime maha ja jaotasime esimese päeva omavahel ära. Käisin oma alalises kodus Vaike juures, panin oma asjad sinna ära ja läksin Nukusse tagasi. Aega mul oli nii et ma tuiasin oma esimesele pildistamisele ikka väga pika ringiga. Pärale jõudes nägin kõigepealt ühte Estonia vabatahtlikku Kadrit, kes oli ennast ka Treffile susserdanud. Taamalt paistsid ka valge grimmi alt Mart ja Mikk (noortestuudio näitlejad olid Treffil n.ö. maskottideks). Tered jagatud läksin värvilised sellid minema ja ma jäin Kadriga tolle Iisraeli etenduse algust ootama. See aga venis, sest olid mingid heliprobleemid. Samal ajal kui meie seal ootasime liikus rahva seas ringi üks näitjela Venemaalt, kes oli ostnud hunniku nartsisse ja neid siis inimestele jagas.
See etendus üles võetud tammusin mõnda aega niisama mööda Laia tänavat ringi ja vaatasin teise esinemisi... tükk siit, tükk sealt ja üks väga suur tükk Peterburi Riiklikult Teatriakadeemialt, kes tegid väga kaasahaaravat tänavaetendust, kaasates pidevalt pealtvaatajaid.
Ja....
ma ei jaksa enam detailset kokkuvõtet teha.
Niisiis.. Treff oli meeletult meeletult vinge.
Pühapäeva hommik Laial tänaval oli väga kirju. Üks hetk hakkas üks Iirimaalt pärit blogija Universaal Universumi ees džembet mängima, juba järgmisel hetkel oli üks meie fotograaf tema kõrval teise džembega ja niimoodi nad seal spontaanselt jämmisid. Veel sai näha, kuidas ühel mehel lõigati tänava peal juukseid ja palju muud. Sel päeval ma ei saanud kahjuks suurelt jaolt programmist kaasa lüüa, sest ma käisin vahepeal Salmes vaatamas Carolini kontserti, aga!! õhtul käisin siiski kahte asja pildistamas. Mõlemad olid väga väga head ning eriti mulle meeldis viimane - tantsuetendust Sõltumatu Tantsu Ühenduselt. See oli selline parajalt sürr ja humoorikas. Ja pildid tulid ka välja!
Esmaspäeval pidi kooli minema. Ohjah seda julmust siin ilmas. Koolipäeval ei toimunud mitte midagi ja peale viimast tundi ma suundusin kohe Treffile tagasi. Kuigi olin ma seal kella kahest saadik, oli mu esimene pildistamine kell seitse õhtul. Käisin vaatamas paari etendust, olin niisama väga mugavate diivanite peal lebos ja siis juba läksingi hispaanlast pildistama. Tema etendus seisnes selles, et ta oli laval ja joonistas ühe suure kile moodi asja peale. Tema värv oli tehtud ühest tuhast, mis oli tekkinud peale mingisuguse raamatukogu mahapõlemist. Mehel oli väga hea huumor ja kõik, mis ta tegi oli väga efektne ja ahhetama-panev.
Päeva kõige viimane etendust oli "Värdjas," millele oli ääääretult suur tung. Ma ei hakanud ennast sinna pressima ja läksin selle asemel hoopis Festivali klubitelki Liisi Koiksonit pildistama. Varsti tuli ka Lizeth sinna ja siis me kerisime ennast ühe diivani peale kerra ja kuulasime ilusat muusikat.
Kui lavale tuli aga Otsa kooli bänd, hakkas jalg tahtmatult kaasa tatsuma ja enne kui me arugi saime olime juba lava ees ja tantsisime. Lizeth läks täpselt enne lõppu ära ja kui bänd siis viimaks lõpetas läksin ka mina Vaike koju (Vaike oli minu kodus - kodude vahetus).
Teisipäeval sai teiseks tunniks kooli minna. Käisin Nukus hommikust söömas (niii mugav oli niimoodi) ja läksin siis kooli. Peale eesti keelt ma läksin tagasi Laiale tänavale, kus mind sel päeval ootas ainult üks foto-ots ja umbes 27-kraadine õhk. Ema tõi mulle plätud ja ma vahetasin teksad õhemate pükste vastu.
Sel päeval oli väga palju asju vaadata. Alustades Nuku näitlejate kahe lühikese ja lööva etteastega lõpetades ääretult raske ja tehniliselt väga hea "Hamletmachine'ga." Sinna vahele põimis ennast veel üks väga hea prantsuse etendus vabakal ja Nuku noortestuudio ja Vene Teatri stuudio etendus "Võimalused." Wow.. vot sellest ma olin sillas. See oli ikka väga hea... kõik, idee, teostus, kõik mis sinna vahepeale mahtus.. oh! Super.
Vastukaaluks sellele ei meeldinud mulle "Hamletmachine" üldse. See sisu kohe ei istunud mulle ja teema ei kõnetanud mind. Von Krahlo saal oli aga rahvast pungil täis ja mina mahtusin ka vaevalt sisse.
Eilne päev koolis oli selline, et kümme minutit ühes tunnis ja kümme matemaatikas. Siis läksime koolist ära - Vanalinna päevadele. Läksime Ukraina kultuurikeskusesse, kus saime kõigepealt väikese ekskursiooni ja peale seda said kõik midagi teha. Kes küpsetas leiba, kes tegi paberit jne. Ja siis ootas mind juba Treffi viimane päev. Nii palju oli vaadata ja kõik jooksis omavahel kokku. Nägin ära Lizethi ja Dreegi, need olid mu kaks põhilist pidepunkti. Kella poole kolme aeg algas rongkäik Vabaduse platsile, kus toimus veel viimane tänava-performance. Baixas ja tema juures kaks päeva õpitoas olnud noored joonistasid koha peal ühe suure maali, mis siis korraks vaatamiseks üles tõsteti ja see tänu tuuleiilile kõiki ümberolijaid värviga täis pritsis.
Peale seda oli aega, olin Nukus ja ootasin millal saan pildid sisse võtta. Seda aega põhimõtteliselt ei tulnudki.
Läksime Piia ja Kaisaga Trumm-it'it kuulama ja siis mul oli Dreegini aega. Suundusin Vaike juurde ja pesin oma jalad tänavatolmust puhtaks (lahtised kingad pole alati kõige paremad). Olles jõudnud tagasi Nukusse kohtasin ma Lizethi. Läkisime trepist üles väikese saali juurde ja trehvasime Oskarit. Kuna tal oli pilet sai ta ennem saali sisse ja hoidis meile kohti.
Dreek oli hea, on alati hea olnud. Paar korda oli mul tunne, et keegi murrab kaela, kuid õnneks oli suurim vigastus see, et ühe poisi kulm jooksis verd. Ei hullu!
Jalutasime Lizethi ja Oskariga (ma tean... ma poleks ka sellist seltskonna kooslust eluilmaski ette kujutanud) mööda Vanalinna ja siis suundusid kaelakaardi omanikud klubitelki (st. mina ja Lizeth). Kell 21:15 algas lõpetamine ja ma pidin Lizethi mõneks ajaks jätma. (Pärast ma teda enam ei leidnud.) Kõik üheksa fotograafi olid hoos ja pilte tuli meil lõpuks sellest 45 minutist kokku midagi 800 ringis. Istusime oma ruumi ja hakkasime neid arvutisse võtma. Ave (minu peretuttav, meie koordinaator) oli väga õnnelik, et kõik pildistasid, sest suurema osa pilte oli tuksi läinud... teiste kaamerad ütlesid üles või midagi (minu omad tulid välja:D:D). Tähistasime, et töö sai selleks korraks läbi ja läksime pittu.
Seal ma nägin uuesti Lizethi, kes läks kohe ära, sest tema tahtis magama minna. Suurema osa ajast ma tuiasin ringi ja istusin grilli ääres, kus oli hea soe. Väga vähe inimesi tantsis, mu talla all oli/on vill ning mu kurk valutas... see võttis lõpuks ka minult tantsuisu ära. Jalutasin öösel läbi Vanalinna Vaike juurde ja heitsin välivoodisse õndsasse unne.
Hommikul ärkasin tund aega liiga vara, sest mu meeletult valus kurk oli vahetunud kordamööda kinni minevate (jälle kahtlen eelmise sõnapaari kokku- ja lahkukirjutamises) ninasõõrmete vastu. Jube.
Jõudsin nüüd täna viimaks koju. Seda aga juba kell veerand kaks, sest lõpust jäi kaks tundi ära. Toimus üleüldse kolm tundi. Vaimustav!
Mõtlesin, et tulen koju ja lasen lebosse, kuid ma hakkasin ennast tagasi oma tuppa kolima (ma magasin vahepeal üleval toas, sest vanatädi oli külas) ja asi lõppes sellega, et ma hakkasin tuba koristama ja viskusin lõpuks oma voodile alles tund aega hiljem.
Nüüd viimaks on kõik asjad arvutis ka tehtud ja täna saab lõpuks ometi üle nädala aja oma voodisse.

Healthy children go to school.

Mind ajab nii naerma, kui ma inka õpikust (või Tman-i antud lehtedelt, for that matter) leian sellist absurdsust, mis õpetab inglise keeles rääkima. As in.. kuidas saab asju rõhutada. Näiteks praegu on mu inka lehel näha:

Another way of repeating is by using "tags".
He's a very funny chap, he is.
He is.
See on lihtsalt lõbus, eriti kui seda ette kujutada .. noh nii nagu ma kujutan.
Mul oli väga tore nädalalõpp. Reedene päev lõppes üllatavalt toreda keemiaga. Meaning.. ma sain keemia kursuse viie. Õpetaja on nii sobivalt loll, kui nii võib öelda. Kõik kt-d olid neljad, üks tunnis saadud viis, kursus - viis. Teinekordki! Aga vaat' kui õpetaja on sulle pannud lambist kursuse viie, siis tuleb kohe hea tuju ja ma lahendasin rõõmuga neid arvutusülesandeid! Mind vaadati kui friiki, kuid lõpuks ma sain veidi varem lahti ja sain ka selgeks arvutusülesannete lahendamise, mida me õppisime poolteist kuud, need tunnid, mis ma tühja istusin. I don't wanna brag or anything, aga minul läks sellest aru saamiseks 20 minutit.
Laupäeva hommikul sõitsin ma linna, täikale. Päris hästi läks, sain endale ketsid! Viimaks! Ma olin peale eelmiste (samasuguste) katki minemist ammu igatsenud endale uusi. Need on need kõige tavalisemad ketsid, mis teile silme ette tulevad, kui ma ütlen "ketsid." Ära peaks ehk mainima veel kõrvarõngad ja üks kampsuni-laadne kampsun. Ühe leti ääres vaatasid meile vastu megaderp prillid. Me vaatasime neid ja otsustasime kahe sekundiga, et need peame me ostma. Need on ühe pildi peal Kaisal peas.
Siis me läksime Piia juurde.. ma arvan, et kui ma ütlen "meie," siis kõik mõistavad juba, et jutt on minust, Piiast ja Kaisast. Jah. Jõudsime sinna ja lihtsalt lasime lebosse. See oli ääretult hea tunne. Vaatasime, mis me täikalt olime saanud ja siis avasime kompuutri. Kell 17:25 startis Piia oma kell 19:00 algavale kontserdile. "Derp," ütlen ma selle peale. Me jäime Kaisaga Piia juurde ja vaatasime ABDC-d ja siis kaks Famiilia kuti osa. Lõpuks käisime ka ise poes ja ostsime õhtuks .. asju: vahukoor, jäätis, mahl ja sõõrikud.
Jõudsime Piia juurde tagasi ja varsti tuli ka perepreili. Kohe-kohe algas Eurovisioon!!! Fuck Yeah! See on iga aasta üks mu põhisündmusi!
Oo. Ma ei tea kust alustada. Ma lihtsalt armastan seda üritust. See on üks selline event, mille puhul mul võib olla tohutult halb maitse, aga i don't give a fuck. Sest see on EUROVISIOON!! Kõik head laulud olid alguses ära ja mul on ikka tõsiselt kahju, et Armeenia edasi ei saanud. Sellest aga hiljem. Tantsisime, hüppasime ja vaatasime. Minu lemmikud sellest aastast on Taani, Rootsi, Armeenia, Island, Bosnia&Hertsogoviina, Kreeka, Venemaa ja uskuge või mitte, aga ka Aserbaidžaan (mida ma juba enne öelnud ka olen.) Ma tahaks ära mainida, et koreograafia oli see aasta ikka üle prahi. Päriselt! Seepärast mulle ka Armeenia meeldis, sest see tants oli nii lahe ja muidugi mängis rolli ka see, et tantsijad olid eelmise aastal Kreeka tantsijad. (Aga ma olen seda juba rääkinud.) Nii.. Venemaa ja Rootsi lüürika oli muidugi epic. Mõned lõiked. Venemaa: "If they talk, let them talk." Jah.. ära jõua oma jutuga kuhugi. Rootsi: "Stop, don't say that it's impossible, 'cause I know, it's possible." Ei leia riime.
Aga tants ja.. jah. Ja need on ju nii catchy'd!! Pealegi, kui jätta Rootsi laulust välja rida: "My body wants you girl." Siis see kaotab kohe oma libeda mulje ja kui sinna otsa vaadata laulu videot, siis on aru saada laulu tegelik mõte. Mis sest, et laulu mõte peaks kogu aeg, igast asendist arusaadav olema. Ja wow... Rootsi hakkas mu playlistis ka praegu mängima. Fun.
Lisaks... Eurovisoon on see üks kord aastas, mil ma luban endal teleka ees sulada. Tryin' figure that out.
Kui hääletus algas tegime jäätisekokteile.. yum. Ma olin köögis ja kuulsin poole kõrvaga Marko Reikop'i idiootseid kommentaare ja käisin vahepeal vaatamas, kuidas Taani hääli ei saa ja kuidas Rootsi seal esikohtade vahel tilbendab. See logratimiline süsteem, mis välja oli mõeldud tõesti toimis. Aga.. jah.
Kui ma nägin, et Rootsi jääb teiseks olin kurb, sest jah.. mulle meeldisid aserid, kuid Rootsi meeldis siiski rohkem. Siis aga - boom! Rootsi jäi kolmandaks.. nagu what?? Derpaherp. Vaatasime lõpulaulu ära ja siis läksime arvuti taha, et vaadata korraks laulud üle.. täpsemini läksime otsima, kus see aserite Eestis tehtud klipp on, millest Reikop rääkis - guess he was just talkin' shizz...
Asi lõppes sellega, et meil hakkas disko. Dance til' you drop. Kui me viimaks droppisime olime kustunud ja jäime päriselt kohe magama. Felt good.
Hommikul sõime ja õppisime matemaatikat. Läksin koju ja õppisin veel matemaatikat.
Täna oli eksam. Ma loodan, et mul läks hästi. Ootused on head, kuigi ma umbes kahes asjas jäin kahtlema. Kui see tehtud sai (läks täpselt aega, sest avastasin puhtandit kirjutades vea) läksime Piia ja Kaisaga ja Atsiga (kes enda sõnul oli hipster, sest ta oli nii spontaanne) Solarise Kehrweiderisse. Had some cake and coffee and laughter.
Koju sõites lugesin Oneginit ja seal on kohati nii ilusad read. Tõesti ilus. Mulle meeldib see raamat. Ma nüüd läheksingi alla ja loeksin seda, kui Tmanil poleks pidevat vajadust hindeid panna. Homme on vocabulary test.
Mulle pakuti (vabatahtliku) fotograafi kohta TREFF'ile. Ma nüüd mõtlen selle üle.
Tänasest päevast on nii palju meaningful pilte. Ma nüüd ei tea, kas seda eelmist lauset tuleks võtta sarkastiliselt või mitte. Aga siin need pildid on. Suurem osa on Atsi tehtud.
Viimane uuendus - ma sain mata eksami viie!!!

























The derpishy deep fork.











Kaisa, not giving a fuck.










Ats: "Ma sõin oma taldriku tühjaks. Ka Piia sõi oma taldriku tühjaks."