Oh hai, bloggy!

But I would walk 500 miles
And I would walk 500 more
Just to be the man who walks a thousand miles
To fall down at your door

The Proclaimers - "500 miles"

Ma olen kaks päeva järjest elanud selle laulu saatel, sest see on lihtsalt nii lahe laul. Selle lauluga ongi nii nagu Ted'il ja Marshallil oli. Alguses: "I'm never gonna get tired of that song!" Siis mõnda aega läheb mööda: "I'm so sick of this song." Don't worry, it'll come back ja nagu nõiaväel 10 minutit ehk siis kolm korda uuesti läbi kuulatuna: "Da Da Da Dun Diddle Un Diddle Un Diddle Uh Da!!"

Tundub nagu viimasest sissekandest on möödas terve igavik, kuid tegelikult .. polegi niii palju. Ma käisin nädal aega isa juures tööl (st. olin jälle Tallinna Ülikoolis talle assistendiks, ma ei viitsi täpsemini rääkida) ja lugesin raamatut. Lugesin "Koduabilise" läbi. See oli väga hea raamat - soovitan. 

Eelmine neljapäev käisin Tartu Kõrgemas Sõjakooli oma sugulase lõpetamisel. See oli üks kõige paremini organiseeritud aktus, kus ma üldse käinud olen. Sõdurid võtsid varem rivvi ja kõik toimis kui õlitatult. Hästi lahe. Hiljem saime sõdurpoiste koridorides ka ringi liikuda ja ma sattusin vaimustusse nende lounge'st. Pärast oli sugulase juures ka muidugi bankett ja see tähendas, et ma sattusin mingil määral toidukoomasse.

Wow.. mõtlesin tükk aega ja ma nagu polekski mitte midagi suurt teinud. Mis suvi see selline on? Esmaspäeval ma olin kodus ja ootasin Karina telefonikõnet. Lõpuks me kontakteerusime ja ma jäin koju. Kodus ma olen peamiselt viimasel ajal arvutiekraani ees ja vaatan sarja "How I Met Your Mother." Ma olen praegu selle peale niii solvunud, et jube. See on nii kurb kohati ja selline.. oeh. Solvunud. 

Aga teisipäeval ma läksin linna. Sain linnas kokku Piia ja Kaisaga ja me läksime sööma.. st. mina sõin. Istusime ja rääkisime juttu ja siis läksime lillešopingule. Kes oleks arvanud, et lilli osta on nii keeruline? Mitte ükski ei sobi või on liiga kallis. Lõpuks leidsime kõik oma õied ja läksime kooli!!!

Koolis on suvel imelik käia. That said, oli tore kõiki näha. 12ndikud olid kõik üles löödud ja silmad särasid õnnest, et lõpuks ometi!!! 

Läksime saali ja seisime akna alla, mis oli lahti. See oli strateegiliselt väga hea, sest meil oli kogu aeg õhku ja nägime kõike ja kõiki. Aktus oli tore, mulle meeldis, et pisarakiskujaid ei olnud. Naljakas oli see, kui mõni lõpetaja läks oma diplomit vastu võtma ja ma mõtlesin: "Ma pole teda mitte kunagi näinud." 

Kui aktus läbi sai suundusime ka läbi massi õue ja hakkasime kõik lõpetajaid otsima. Mul oli kõigi üle nii hea meel ja tore oli anda üle oma väike lilleke neile särasilmsetele täiskasvanutele. 

Kolmapäeval ma sõitsin hommikul linna, ühel õlal fotokott ja käes pruun taburet. Sain Karinga Foorumi ees kokku ja me läksime Linnahalli katusele pildistama. Mind veidikene muserdas mu idee.. et me läheme Linnahalli katusele, kuid kui ma pildistama hakkasin ja tuul Karina imeilusaid pikki juukseid lennutas unustasin ma selle. Pildistasime seal ja hiljem liikusime sutuskene Vanalinna poole ka, kuid see polnud enam see. Ja eks kui ma tunnen, et head pildid on kätte saadud, siis mul kaob kohati ka motivatsioon ära. Istusime Kohvituppa, Karina vaatas pildid üle ja siis me rääkisime kuni ma bussile pidin minema hakkama. Kodus vaatasin kiiresti pildid üle ja olen tulemusega rahul. 

Jaanilaupäeval hakkas meie maja tööle. Suur auto aeti välja puukoorma ette ja hakkas iga-aastane puudeloopimine. See on selline salakaval töö. Esiteks, puukoorem ei näe üldse nii suur välja, vaatad alguses, et mis see ära ole - üks 5-6 koormatäit on! Tegelikult on neid rohkem! Alati on rohkem. Teiseks, esimene koorem läheb alati nagu ludinal, vaatad jah, et mis see ära ole - lapsemäng! Mida koorem edasi, seda kohutavam see tundub ja nagu ma ütlesin on koormaid palju. Kolmandaks, alguses mõtled jah, et keha on sutsu väsinud, mis see ära ole, kuid järgmine päev! Järgmine päev on selline tunne, et parema meelega ei liigutaks ennast väga palju.

See aasta oli õnneks asi natukene lihtsam, sest meil oli sugulastest abivägi, kuid siiski.. kõik tööd, mis juba eos vajavad abiväge (puude loopimine, kartulivõtmine, heinategemine jne. (seda viimast ma pole teinud, aga siiski, olen kuulnud, et see pidavat ka tüütu olema)) on tüütud. 

Peale puude loopimist sättisin end korda ja läksin linna. Linnas jalutasin Solarise ette marsapeatusesse ja sõitsin maale. Kaisa maale. Ma polnud mõelnud üldse selle peale, et tõenäoliselt ma pole ainult inimene, kes pühade puhul Keila-Joa kanti sõidaks. Marsa oli pungil täis. Õnneks ma läksin umbes kolmanda inimesena sisse, sest mul polnud oma bussi pealt maha tulles midagi teha - nii ma siis läksin varakult peatusesse.

Türisallu jõudnud hakkasime suhteliselt kohe sööma. Toit maitses imehea nii, et ma sõin jälle natukene üle. Aga see oli seda väärt. Siis läksime õue ja süütasime lõkke. Kaisa pere on nii tore! Istusime, sõime krõpsu ja kuulasime lõkke krõpsumist taustaks. Hiljem algatasin ma üle lõkke hüppamise ja nalja oli nabani. 

Toas sõime me Kaisa tehtud rabarberikooki ja lugesime inimeste ETV-sse saadetud sõnumeid. Mõned sellised nagu: "Gabriel, ma armastan sind. Agnes" ja "Venno, mis meist siis saab?" panid meid mõtlema... lihtsalt... mida kuradit?

Jaanipäeval ma ärkasin ametlikult esimest korda elus Kaisast hiljem. Muidugi kui Kaisa tuli mind sööma kutsuma olid mu silmad juba lahti, kuid siiski. Tõusin üles ja ronisin "kolmandalt korruselt" alla, hirm kukkumise ees oli suur, sest jalad olid niiiii valusad (puude loopimine on saatanast). Sõime hommikust ja läksime randa lohet lennutama. Kui ma alguses sellest plaanist kuulsin polnud ma mõttes eriti vaimustunud, sest ma pole kunagi lohe lennutamise fenomenile pihta saanud. Ilmselgelt oli viga selles, et ma polnud seda kunagi proovinud! See on üks maailma kõige lahedam asi üldse!!! Selline kontrollimäng sinu ja objekti vahel ja kui lohe veel ilusasti tuule alla võtab ja eriti kõrgele läheb - oo!! Mingi hetk ma muidugi ei näinud kuhu ma liigun ja nii oli mul hiljem voli põlvini vette minna.

Päeval sõitsime Kaisaga jällegist minu juurde. Kohale jõudes hakkasime ka mulle lohet ehitama. Saime selle ka valmis - ilus teine, kuid ainuke probleem on, et see on vb liiga raske. Ma loodan nüüd mingi päev kõva tuult saada. 

Õhtul vaatasime filmi "Wanted," minu jaoks oli see teine vaatamine. Jätkuvalt meeldib see film, olgugi, et see on superabsurdne. 

Terve laupäeva me ootasime oma trio kolmanda liikme saabumist. Lõpuks õhtul ta tuli. Ema tegi imehead salatit ja peale seda läksime pildistama. Seekord oli nii, et pildil oli Piia ja Kaisa oli justkui minu assistent. Sääski oli tapvalt, nii et pildistamine pidi olema lühike ja lööv. 

Lõpuks saime fotodega ühele poole ja algas õhtu nael - fondüü ja "The Room." Ennem võlus Piia meid laheda atribuutikaga joogiklaaside küljes ja vot siis hakkasime filmi vaatama.

"The Room" on film, millest ma kuulsin esimest korda Annalt ja Atsilt. Sellest ajast saadik olen tahtnud seda vaadata. See on minu jaoks siiani nähtud filmidest maailma kõige halvem film. See on esimene film, mida ma näinud olen, mis on nii halb, et see on juba hea. 

Süžee oli nagu olemas - armukolmnurk. Aga see, kuidas selle ümber dialoogid olid ehitatud - hoia ja keela! Pooled inimesed tulid lambiselt sisse ja neist polnud enne olnud juttugi. Et aru saada, kes ta on ja kuidas ta filmiga seotud on läks aega umbes viis minutit. Üks hetk oli lihtsalt mingi stseen mingi mehe ja mingi naisega. Siis neile satuti Lisa ja ta ema poolt peale ja me saime teada, et see mees on Mike - Michelle poiss. KUID KES ON MICHELLE??? U know.. 

Peategelane Johnny oli ebaveenev isegi auto parkimises rääkimata siis emotsioonide väljendamisest.

Käidi kuskil katusel elufilosoofiaid jagamas. Ma ei pannud suurema osa ajast seda filosoofiat tähele, sest see kuidas nad seda deklameerisid oli nii naljakas, et kui ma naerukrampidest taastusin ja püüdsin kuulata millest jutt käib ütles keegi jälle: "I don't wanna talk about it."

Ma ei tea.. sellest filmist oleks nii palju rääkida, kuid ma lihtsalt ei tea kust edasi minna. Kokkuvõttes ma ütlen, et see oli siiski time well spent, sest me saime niiiiii palju naerda. Sellel lingil on mu kõige kõige lemmikum stseen. See toob välja enam-vähem kõik: emotsioonide puudumise ("You're my favourite customer."), stsenaariumi ja näitlejate idiootsuse (Müüja: "Oh hi, Johnny i didn't know it was you! mõni sekund hiljem "Here you go!" Johnny: "That's me!") ja muidugi  - OH HAI, DOGGY!

Järgmine nädal on laulupidu. Olenemata ilmast soovin ma teile head suve jätku! Mul pole küll praeguse ilma vastu midagi, kuid ma siiski ootan, millal virisejad saavad inguda, et liiga palav on.

"Thank you honey, this is a beautiful party. You invited all my friends – good thinking!"

/Johnny/

In my body, where the shame gland should be, there’s a second - awesome gland instead.

Nüüd on blogi ametlikult uue nime all. Ma ei kannatanud enam seda teist.. lihtsalt öäk.
Aga, suvevaheaeg on täies hoos, kuigi mul läheb selle mõistmiseks tõenäoliselt veel kaua. Esimesed missioonid on täidetud, sealhulgas päevitus ja lihtsalt üks väga suur lebotamise päev.
Üks märk, et suvi on alanud on ka see, et mu filmipäevik täieneb suure kiiruga. Juba viimasel koolipäeval, mis lõppes kell 9 (?!?!) läksime Piiaga kinno. Artisesse. Film oli "Südametemurdja." Sellel oli väga tore soundtrack aga for some reason pole kusagil kirjas laulude nimesid... kõik on mingi teemanimega. Viimasel koolipäeval ma nakatusin ka viimasel ajal väga kiiresti leviva viirusega, mille nimi on "How I Met Your Mother." Ma hakkan lõpetama teist hooaega ja oeh. See on hea.
See laupäev oli lihtsalt üks kõige kõige mõnusam päev. Lihtsalt... ei teinud mitte midagi. Istusime emaga õues ja mõtlesime, et ei teeks midagi. Siis tuli Sass (mu tädipoeg) ja tõi kõik oma asjad oma korterist meile hoiule. Ühe võtsime kasutusele ka, selleks on ääretult mugav arvutitool, kuhu võiks lausa sisse vajuda!
Õhtul läksime emaga poodi, et šopata sushi jaoks. Siis leidsime kaks perfektset lamamistooli. Ostsime ka need. Tulime koju ja ma hakkasin sushit tegema. I don't wanna brag or anything aga ma pole ammu teinud niiiiii head sushit. See oli ikka väga hea ja teate mis? See oli ümmarguse kujuga. Ma olin enda üle nii uhke. Üleüldse on mul viimasel ajal kokkamine kuidagi välja tulnud. Ma tegin ühel päeval ikka väga hea lasagne! Just sayin'!
Peale õhtusööki me istusime oma lebotoolidesse ja ... sealt me ei tõusnud. Ikka väga pikka aega ei saanud me jalule. Need on lihtsalt niiii mugavad.
Eile olime siiski asjalikud ja võtsime ette ühe suure murukärpe. Kui muru oli niidetud nägi aeg ikka kõvasti parem välja, hoolimata sellest, et suurem osa aiast on kollakas-pruun (ja tõenäoliselt ka väga tuleohtlik).
Õhtul sõitsin aga linna. Sain Annabeliga kokku ja me olime lihtsalt fabulousid. Käisime sushit söömas (ma olen nii fabulous... kaks õhtut järjest!) ja peale seda läksime vabakale. Vabaka suurelt ekraanilt tulid mingid reklaamid ja seal oli palju rahvast. Lõpuks said reklaamid läbi ja tuli välja, et see on TV3-e otseülekanne Superstaari finaalsaatest. Vaatasime seda ja hoidsime kõrva peal ka oma selja taga olevate 12-13- aastaste noorte hang-out'il, mis oli kohutav. See oli just selline... öäk-gang.
Jalutasime fabulousilt Vanalinnas ja siis liikusime katusekino poole. Enne peatusime korraks, et burgerit osta ja siis jõudsime katusele.
Vaatasime filmi "Ja jumal lõi naise..". Mulle meeldis, kuidas seal oli osade kaadritega vaeva nähtud ja seetõttu need polnud kuivad. Seda oli huvitav vaadata. Muidugi... 50ndate aegu oli näitlemine kohati nagu ta oli. Väga emotsionaalne, kuid samas dialoogid olid jäigad. Aga las nad olla.. kunagi oligi nii.
Kui kino läbi sai läksime Annabeli juurde, kus me vajusime väsinult (aga fabulousilt) magama.
Ma nägin täna öösel unes, kuidas Tman hakkas minuga õiendama, et mul oli õpik katki (lehed väljas) ja siis ta hakkas vaatama, kust ta mult selle eest hindeid maha saab võtta. Ma sain hullult vihaseks ja ülejäänud tund kulus sellele, et me ütlesime terve rühmaga talle näkku kõik, mis me temast ja ta tundidest arvame. Jah... unenäod koolist... suvevaheajal.
Hommikul oli niii mõnus kuulda vihma aknale sabistamas. Üks hetk müristas ka.. nii huvitav. Ammu pole olnud sellist vihma. Muidugi kui ma bussi peale läksin jäi vihm nõrgemaks ja kui ma bussi istusin hakkas jälle suur padukas. Kurb.

Treffalgare Street

Mul on nii hea olla! Lihtsalt.. kohe on hea. Meeletult palju on vahepeal juhtunud ja kui ma täna oma meilboksi avasin vaatas mulle sealt vastu selline hunnik kirjasid, et ma mõtlesin: "Woow.. ma olen populaarne!" Aga.
Vahepeal siis... peale mata eksamit oli veel viimane nädal normaalset kooli ja siis hakkas asi muutuma selleks haiglaseks koolis tuiamiseks. 21.05 olin Viljandis, 22.05 oli Kaisa kontsert ja õues oli väga soe. Järgnev nädal oli tihe. Kolmapäeval oli kontsert, neljapäeval oivikute õhtu ja reedel peale kooli (mis lõppes megavara) läksime õhtul Piia, Merelle, Roosi, Kaisa, Annabeli ja Marioniga Hispaania filmide nädalale. See film oli hullupööra halb. Ikka nagu päris päris halb film oli. Kohe jube.
Terve seesama nädal ma lugesin ka raamatut "Ingli mäng," mille on kirjutanud hispaanlane Carlos Ruis Zafón. Ikka väga hea raamat oli. Kõik vabad hetked (st. kõik vabad tunnid) veetsin ma raamat pihus ja see oli hea. 1920ndate Barcelona, müsteerium, sürr... hea.
Aga laupäeval (28.05) algas Tallinn Treff festival. Tänu oma peretuttavale sain ma sinna fotograafiks ja nii ma siis suundusin laupäevahommikul kella 10-ks Nukusse. Meie foto- ja videotiim koosnes üheksast inimesest. Istusime maha ja jaotasime esimese päeva omavahel ära. Käisin oma alalises kodus Vaike juures, panin oma asjad sinna ära ja läksin Nukusse tagasi. Aega mul oli nii et ma tuiasin oma esimesele pildistamisele ikka väga pika ringiga. Pärale jõudes nägin kõigepealt ühte Estonia vabatahtlikku Kadrit, kes oli ennast ka Treffile susserdanud. Taamalt paistsid ka valge grimmi alt Mart ja Mikk (noortestuudio näitlejad olid Treffil n.ö. maskottideks). Tered jagatud läksin värvilised sellid minema ja ma jäin Kadriga tolle Iisraeli etenduse algust ootama. See aga venis, sest olid mingid heliprobleemid. Samal ajal kui meie seal ootasime liikus rahva seas ringi üks näitjela Venemaalt, kes oli ostnud hunniku nartsisse ja neid siis inimestele jagas.
See etendus üles võetud tammusin mõnda aega niisama mööda Laia tänavat ringi ja vaatasin teise esinemisi... tükk siit, tükk sealt ja üks väga suur tükk Peterburi Riiklikult Teatriakadeemialt, kes tegid väga kaasahaaravat tänavaetendust, kaasates pidevalt pealtvaatajaid.
Ja....
ma ei jaksa enam detailset kokkuvõtet teha.
Niisiis.. Treff oli meeletult meeletult vinge.
Pühapäeva hommik Laial tänaval oli väga kirju. Üks hetk hakkas üks Iirimaalt pärit blogija Universaal Universumi ees džembet mängima, juba järgmisel hetkel oli üks meie fotograaf tema kõrval teise džembega ja niimoodi nad seal spontaanselt jämmisid. Veel sai näha, kuidas ühel mehel lõigati tänava peal juukseid ja palju muud. Sel päeval ma ei saanud kahjuks suurelt jaolt programmist kaasa lüüa, sest ma käisin vahepeal Salmes vaatamas Carolini kontserti, aga!! õhtul käisin siiski kahte asja pildistamas. Mõlemad olid väga väga head ning eriti mulle meeldis viimane - tantsuetendust Sõltumatu Tantsu Ühenduselt. See oli selline parajalt sürr ja humoorikas. Ja pildid tulid ka välja!
Esmaspäeval pidi kooli minema. Ohjah seda julmust siin ilmas. Koolipäeval ei toimunud mitte midagi ja peale viimast tundi ma suundusin kohe Treffile tagasi. Kuigi olin ma seal kella kahest saadik, oli mu esimene pildistamine kell seitse õhtul. Käisin vaatamas paari etendust, olin niisama väga mugavate diivanite peal lebos ja siis juba läksingi hispaanlast pildistama. Tema etendus seisnes selles, et ta oli laval ja joonistas ühe suure kile moodi asja peale. Tema värv oli tehtud ühest tuhast, mis oli tekkinud peale mingisuguse raamatukogu mahapõlemist. Mehel oli väga hea huumor ja kõik, mis ta tegi oli väga efektne ja ahhetama-panev.
Päeva kõige viimane etendust oli "Värdjas," millele oli ääääretult suur tung. Ma ei hakanud ennast sinna pressima ja läksin selle asemel hoopis Festivali klubitelki Liisi Koiksonit pildistama. Varsti tuli ka Lizeth sinna ja siis me kerisime ennast ühe diivani peale kerra ja kuulasime ilusat muusikat.
Kui lavale tuli aga Otsa kooli bänd, hakkas jalg tahtmatult kaasa tatsuma ja enne kui me arugi saime olime juba lava ees ja tantsisime. Lizeth läks täpselt enne lõppu ära ja kui bänd siis viimaks lõpetas läksin ka mina Vaike koju (Vaike oli minu kodus - kodude vahetus).
Teisipäeval sai teiseks tunniks kooli minna. Käisin Nukus hommikust söömas (niii mugav oli niimoodi) ja läksin siis kooli. Peale eesti keelt ma läksin tagasi Laiale tänavale, kus mind sel päeval ootas ainult üks foto-ots ja umbes 27-kraadine õhk. Ema tõi mulle plätud ja ma vahetasin teksad õhemate pükste vastu.
Sel päeval oli väga palju asju vaadata. Alustades Nuku näitlejate kahe lühikese ja lööva etteastega lõpetades ääretult raske ja tehniliselt väga hea "Hamletmachine'ga." Sinna vahele põimis ennast veel üks väga hea prantsuse etendus vabakal ja Nuku noortestuudio ja Vene Teatri stuudio etendus "Võimalused." Wow.. vot sellest ma olin sillas. See oli ikka väga hea... kõik, idee, teostus, kõik mis sinna vahepeale mahtus.. oh! Super.
Vastukaaluks sellele ei meeldinud mulle "Hamletmachine" üldse. See sisu kohe ei istunud mulle ja teema ei kõnetanud mind. Von Krahlo saal oli aga rahvast pungil täis ja mina mahtusin ka vaevalt sisse.
Eilne päev koolis oli selline, et kümme minutit ühes tunnis ja kümme matemaatikas. Siis läksime koolist ära - Vanalinna päevadele. Läksime Ukraina kultuurikeskusesse, kus saime kõigepealt väikese ekskursiooni ja peale seda said kõik midagi teha. Kes küpsetas leiba, kes tegi paberit jne. Ja siis ootas mind juba Treffi viimane päev. Nii palju oli vaadata ja kõik jooksis omavahel kokku. Nägin ära Lizethi ja Dreegi, need olid mu kaks põhilist pidepunkti. Kella poole kolme aeg algas rongkäik Vabaduse platsile, kus toimus veel viimane tänava-performance. Baixas ja tema juures kaks päeva õpitoas olnud noored joonistasid koha peal ühe suure maali, mis siis korraks vaatamiseks üles tõsteti ja see tänu tuuleiilile kõiki ümberolijaid värviga täis pritsis.
Peale seda oli aega, olin Nukus ja ootasin millal saan pildid sisse võtta. Seda aega põhimõtteliselt ei tulnudki.
Läksime Piia ja Kaisaga Trumm-it'it kuulama ja siis mul oli Dreegini aega. Suundusin Vaike juurde ja pesin oma jalad tänavatolmust puhtaks (lahtised kingad pole alati kõige paremad). Olles jõudnud tagasi Nukusse kohtasin ma Lizethi. Läkisime trepist üles väikese saali juurde ja trehvasime Oskarit. Kuna tal oli pilet sai ta ennem saali sisse ja hoidis meile kohti.
Dreek oli hea, on alati hea olnud. Paar korda oli mul tunne, et keegi murrab kaela, kuid õnneks oli suurim vigastus see, et ühe poisi kulm jooksis verd. Ei hullu!
Jalutasime Lizethi ja Oskariga (ma tean... ma poleks ka sellist seltskonna kooslust eluilmaski ette kujutanud) mööda Vanalinna ja siis suundusid kaelakaardi omanikud klubitelki (st. mina ja Lizeth). Kell 21:15 algas lõpetamine ja ma pidin Lizethi mõneks ajaks jätma. (Pärast ma teda enam ei leidnud.) Kõik üheksa fotograafi olid hoos ja pilte tuli meil lõpuks sellest 45 minutist kokku midagi 800 ringis. Istusime oma ruumi ja hakkasime neid arvutisse võtma. Ave (minu peretuttav, meie koordinaator) oli väga õnnelik, et kõik pildistasid, sest suurema osa pilte oli tuksi läinud... teiste kaamerad ütlesid üles või midagi (minu omad tulid välja:D:D). Tähistasime, et töö sai selleks korraks läbi ja läksime pittu.
Seal ma nägin uuesti Lizethi, kes läks kohe ära, sest tema tahtis magama minna. Suurema osa ajast ma tuiasin ringi ja istusin grilli ääres, kus oli hea soe. Väga vähe inimesi tantsis, mu talla all oli/on vill ning mu kurk valutas... see võttis lõpuks ka minult tantsuisu ära. Jalutasin öösel läbi Vanalinna Vaike juurde ja heitsin välivoodisse õndsasse unne.
Hommikul ärkasin tund aega liiga vara, sest mu meeletult valus kurk oli vahetunud kordamööda kinni minevate (jälle kahtlen eelmise sõnapaari kokku- ja lahkukirjutamises) ninasõõrmete vastu. Jube.
Jõudsin nüüd täna viimaks koju. Seda aga juba kell veerand kaks, sest lõpust jäi kaks tundi ära. Toimus üleüldse kolm tundi. Vaimustav!
Mõtlesin, et tulen koju ja lasen lebosse, kuid ma hakkasin ennast tagasi oma tuppa kolima (ma magasin vahepeal üleval toas, sest vanatädi oli külas) ja asi lõppes sellega, et ma hakkasin tuba koristama ja viskusin lõpuks oma voodile alles tund aega hiljem.
Nüüd viimaks on kõik asjad arvutis ka tehtud ja täna saab lõpuks ometi üle nädala aja oma voodisse.