Gotland nr. 1

Hej! Jog jille dans.
Need on kaks asja, mis ma päris konkreetselt suudan rootsi keeles öelda. Aga ma püüan ka mingi gansgsta rea, mis me täna ütlesime uuesti selgeks saada ja seda nii, et see kohe tuleb vurinal ja une pealt.
Täna hommikul alustasime kell 8:25 mina, Mirjam, Karolin ja Grete lendu Stockholmi. Jõudsime Stockholmi kell 8:25 ja alustasime retke terminal nr. 3 juurde. See võttis veidi aega, kuid asja sai. Jõudsime pärale, kuid süüa ei saanud. Õnneks oli meil Visbys vastas Lisbet (projekti "Dancing on the Ringmur" ja Gotlandi maakonnateatri produstent), kes meile kohe süüa muretses ja siis hotelli viis.
Autos me lihtsalt istusime ja ahhhetasime. Kujutage endale ette kõige kaunimat Eestimaa linna.. sellist väikest... aga rootsi stiilis majadega - sellised madalad... Nii.. ja nüüd lisage sinna Tallinna vanalinna moodi vanalinn, kuid mitte selline, kus iga nurga peal oleks gift shop. Ei... selline, kus iga nurga peal on juba esimesel korrusel kellegi korter, mitte kohvik või muuseum vms. Ma ei tea, kas asi on hilises kellaajas või lihtsalt minu võimetuses kirjeldada, aga ma tunnen, et lugejatele ei jõua praegu selle linna maagilisus kohale. Ehk mõni muu päev tuleb paremini välja. Igatahes - see on imekaunis!!
Kui olime jõudnud oma hotelli mõtlesime, et rohkem ilu vist sisse ei mahu, kuid pidime peatselt ruumi juurde tegema, sest hotelli sisse astudes oli uus ohoode ja wowoow'de laine. Meie hotell on lihtsalt niiiii ilus ja muutus kõigil võttis korraks hinge kinni, kui meist möödus üks väga ilus mees kitarriga. Viisime asjad tuppa, sõime ja siis läksime alla buffeesse, kus serveeriti ikka veel burnchi. Ühesõnaga sõime ennast punni ja siis oligi juba aeg suunduda proovi. Kohtusime esimest korda rootsi tantsijatega ning saime viimaks seda tantsu kõik koos läbi teha. Kõik on hästi rõõmsameelsed ja sõbralikud jne jne jne. Ühesõnaga, me viibime hetkel Visby paradiisis ja homne hommik algab meil Spaga (mis on pühapäeviti hotelli külastajatele tasuta).
Julgeb veel keegi väita, et Visby pole paradiis?

Kahe lennu vahel jalga puhkamas

All meie megalahedas buffees saab ise vahvleid teha

Meie lilleline Grete

Meie vahvad tantsijad!!

Püha õhtusöömaaeg

Rõhk on sellel, et need ühel puul on juba roosad õied!!

See on kellegi tagaaed... lihtsalt... inimesel on selline tagaaeg

Meenutab Okasroostikest, onju?

Seeeee maja!!!

Meie hotell.

Interlude

Ma jäin taaskord arvutist niisama vaatama kausta nimega "Proob." See kaust sisaldab endas pea kõiki pilte, mis ma mingil hetkel olen kuhugi üles pannud või tahtnud üles panna, st. paremikku kogu minu piltidest. Häda on aga selles, et kui ma sealt midagi otsiksin ei leiaks ma seda vist enam, sest neid pilte on sinna kogunenud ilgelt palju. See kaust on olnud seal alates 2009. aasta novembrist. Nimi on tal selline, sest mul tuli trükiviga kui kirjutasin sõna "proov." See oli algselt ühe pildikatsetuse jaoks tehtud album. Hiljem hakkasin sinna aga salvestama ka muid väljavalitud pilte ja nii see fotode arv seal kaustas aina kasvas. See on tore album. Ma pole selle nime tahtnud muuta, sest see poleks siis enam see. Vot selline huvitav kaust on minu arvutis. Mulle meeldib see kaust.
Olen praegu kodus ja vaevlen mingi tõve käes. See tuleb sellest, et ma püüdsin olla varajane kevadekuulutaja ning ignoreerisin aastast-aastasse ema öeldud lauset: "Kevadtuuled on petlikud." ja käisin külma ilmaga hõlmad igasugu tuultele avatud.
Veetsin täna poolteist tundi füüsika seltsis. Poolteist tundi füüsikat on ilmselgelt liiga palju nii, et mul on praeguseks veel kolm lehte läbi töötada, sest mul tuli üks hetk lihtsalt piir ette. Aga ma arvan, et olen siiski päris tubli. Proovisin ka matemaatikat õppida, kuid see oli ikka liig, mis liig. Ma ei saa praegu ka raamatut lugeda, sest jõudsin eile raamatuga sinnamaale, kus avastasin, et lehekülje 192 järel tuleb lehekülg 225. Mul on kolm-neli peatükki vahelt lihtsalt puudu ja need pole mitte igavad peatükid! Vähemalt paus tuli küll huvitava koha peal sisse.
Vahepeal on aga kõik läinud väga huvitavaid radu pidi. Ma olen koolis käinud ja koolivaheajal olnud. Ma olen värvi vahetanud ja niimoodi ka fotosilma ette jäänud. Ma olin eelmisel nädalal kaks korda ajalehes! Ükskord esikaanel ja teisel korral tagakaanel. Nimelt veetsin ma vaheaja lõpu ja esimese koolinädala alguse Nukuteatri suure lava aksi vahel, kus organiseerisin mikrofoni lavale ja lavalt ära. See oli tore kogemus, sest kõik see mäsu ja sabimine, mis seoses Teatripäevaga oli, oli hästi põnev. Pärast jäime pidusse ka ja lõime tantsu nii, et jalad villis, lihased valusad ja unetundidest puudus.
Eelmine reede oli ka hästi naljakas. Selline suvaline. Olin koolis esimesed kaks tundi ning siis läksin koos Kaisaga Nukuteatrisse ühele workshopile. See oli ühe Gotlandi teatri poolt korraldatud new-style hiphopi workshop ühe etenduse jaoks, mis tuleb ettekandmisele maikuus nii Gotlandil kui ka Tallinnas TREFFil. Kuna me ei omanud eriti aimdust, et mis see kõik endast kujutama hakkab oli kõik selline väga lambine. Koreograafia oli meeletult keeruline, aga lõpp-kokkuvõttes oli see workshop tore. Sai nalja, tantsu ja teatrit. Peale workshopi läksime mina, Karolin ja Maris trolli number 3 peale. Pidime Raja peatuses maha minema, kuid olles jõudnud lõpp-peatusesse saime aru, et säärast peatust ei eksisteeri ja nii me olime kusagil Mustamäe pärapõrgus ja otsisime Skype'i kontorit. Veidikene ekslemist ja siis suure kiiruga treppidest üles Tallinna kõige kõrgema lava ette tantsu lööma. TMW'i raames esines seal The Blinking Lights. Rokkisime end oimetuks, jõime palju vett ja siis tantsisime veidi Bombillaz'e saatel. Peale kontserdite lõppu suunudsime kuhugi lambisesse kohta mingile lambisele castingule, millest Adeele oli meid informeerinud. Miks? Miks ka mitte? Tehkem' ise oma elu põnevaks!
Veel üks suursündmus minu elus - ma sain õe. Talle pandi nimeks Luisa. Ta on nii väike ja nunnu!!!! Kui ma teda kussutasin küsis Mikk lõpuks: "Miks sa koguaeg ütled: "Ta on nii nunnu!"?" Sest ta on, ausõna!
Ma lähen joon nüüd teed (Theraflud..) ja vaatan, mida tarka ma veel ära saan teha.

It's like a week without Sundays

  Kas te olete kunagi käinud Tallinnas niimoodi ringi, et hing tahab kinni jääda vaadates kortermaju? Ja ma ei mõtle kortermaju vanalinnas või Kalamajas või kusagil mujal sellises kunagi-retro-nüüd-läbikäidav-elav-kant-kohas. Me käisime eile Piiaga kaks korda kinos ja kuna kahe seansi vahel oli tund aega jalutasime Cocast Kosmosesse. Tee peale jäi meile aga üks tänav ja siis me lihtsalt ahhetasime ja ohhetasime seal. Sest... perfektne maja on perfekte. Ausõna, lihtsalt... woow. Tuju läks seda tarbearhitektuuri vaadates nii heaks. Üleüldse, see päev oli väga hea tõusujoonega päev ning see tänav polnud veel kõik. Sellele tänavale järgnev odava piletiga film oli vist päeva tipphetk.
  Ma teen sügava kummarduse Piia ees, kes seda filmi eelkõige näha tahtis, sest ise poleks ma kunagi selle peale tulnud, et minna vaatama "The Ides of March'i." Ma tulin kinost välja ja mul oli terve õhtu tunne, et just see film oli kogu aeg mu elust (jah, ma liialdan) puudu olnud. Väitke vastupidist, kui soovite, kuid see film!! on nii hea, et ma lähen lolliks. See pole nagu mingi superspecial kunstifilm, see pole mingi ulmefilm, see on lihtsalt film poliitikast. Ma tõesti ei oska sõnadesse panna, mis mulle selle juures nii väga meeldis, aga see lihtsalt oli hea. Seal oli oma 4-5 pööret, ja lõpp oli täpselt ... nagu peab olema. Sa tahad veel, kuid tead, et kui film oleks edasi läinud poleks see olnud enam see. Ausõna, ma soovitan seda vaatama minna.
  Nagu paistab olen ma päris kaua siit eemal olnud. Olen igasuguseid asju teinud. Deklameerinud (nii koolis kui kooliväliselt), väisanud Von Krahli, Viimsi keskkooli ja mitmeid muid huvitavaid kohti.
Käisime kunagi veebruari alguses Solarises "Lõvikuningas 3D'd" vaatamas. Ma lahistasin nende suurte prillide taga nii kõvasti nutta, et terve toolirida vappus. Siis aga hakkasin naerma, sest naljakas on kinos - avalikus kohas - nii emotsionaalne olla.
  Meil käisid inglased külas. See oli ka tore, jalutasime mööda linna, sain veidi külmetada, aga kohe ravisin end jälle terveks. Koolis oli stiilinädal. See aasta ehk vähem tähelepanuväärne kui eelmine aasta, aga siiski tore. Kui kooliteemadel aga viriseda, siis ikka samad asjad ning kohutavate asjade nimistusse lisandus ka vene keel. Kujutage ette õpetajat, kes on täiesti aware sellest, et tema õpilased (mõned haruldused välja arvata) ei oska vene keelt üldse. Nii ja nüüd kujutage ette, kuidas ta üks hommik tõuseb üles ja mõtleb: "Annan neile koduseks tööks referaadi teha!" Kas see pole mitte tore? Ma ütleks, et see on lause imetore! Me kääname kuus aastat tabeli abiga suvakaid lauseid, mille tähendusi me ei mõista ja siis üks hetk lajatakse meile Romanovite dünastiaga lagipähe!
  EESTI LAUL oli ju ka! Heh, see oli ka päris huvitav. Mulle meeldisid see aasta päris mitmed lood, nii et kui lõpus oli valik kas Lenna või Ott, siis ma olin peaaegu erapooletu. Võiduga jäin rahule. Üleüldse mulle meeldis, et vastamisi jäid kaks eestikeelset ballaadi. Tunnen, et seekord valitigi Eesti Laulu. Ainult, ma kardan selle Eurovisooni pärast see aasta. Armeenia on teatanud, et ei osale. Venemaa saatis laulma mingisugused memmed. Kreeka on kriisis, nii, et sealt ei pruugi väga suurt ja vinget show'd tulla. Kuhu siis minu kabuum! show'd ja derbid laulud jäävad? Praegu just vaatasin, et Rootsi valib oma finalisti täna. Keeping my fingers crossed.
  Suursündmus! Ma saatsin oma 5 aastat vana MP3'e lõpuks oma viimsele teekonnale. Või noh.. jätsin ta sinna, kuhu ma ta viimati asetasin - trepi peale. Läksin lõpuks ajaga kaasa ja ostsin endale iPod'i. Loodan nüüd viimaks populaarne olla ("I will be popular! I will be popular! I'm gonna get there - popular!" Ohh Rootsi...).
  Stuudios käib töö etenduse suunas.
  Kevad tuleb, see on tore. Varsti saab hakata läbi vanalinna kooli jalutama! Kevadet on tunda ka sellest, et kogu aeg on midagi teha. Kohe tee ja tee ja tee! Aprill tuleb hullumeelne ja siis tuleb mai ja siis ongi kool läbi.
Aga praeguseks on vast kõik. Minge kinno! Või leidke mõni muus viis selle filmi vaatamiseks!!