Sõbrad vol.2

Teine sõprade hunnik kes mul on on need kurikuulsad trennikad..:)

Neid ma kohtasin kui ma hakkasin käima ujumistrennis mingi aastal... 2004 oli vist jah. Noh ja siis esimene kauaegne sõber on olnud

Marit. Nimetasin ta esimesena, sest aastast 2004 on juhtunud nii et iga aasta laagris on olnud tema üks minu toakaaslastest. Esimene kord oli nii, et meid lihtsalt paigutati ühte tuppa, järgmine aasta juhtus samamoodi ja kolmandal korral oli see juba planeeritud. Ja ma olen nii tänulik nende kahe esimese korra eest:). Marit on selline suht imelik inimene, tal on omad plahvatusmomendid, kus ta siis on jõhkralt isepäine või hullult särtsu täis, või ilgelt rõõmus.

Hanna. Hanna Brita on selline elurõõmus, kuid natukene tagasihoidlik plikatirts. Ta on meie baleriin, ta käib nüüd balleti õppimas, kuid ta on hästi rõõmus. Temast kijrutan teisena, sest temaga kohusin ma aastal 2005, kui meid ühte tuppa pandi. Ma enam ei mäleta kas me suhtlesime ka ennem, kuid peale seda oleme olnud laagris alati samas toas:)

Kätliin. Kätuga ma sain lähemalt tuttavaks aastal 2006, kui Hanna ja Marit olid teinud toaplaani: Marit, Hanna, Getter, Kätliin ja Elena. Laagrisse sõites istusime viimases pikas reas ja mina istusin rea ühes otsas, Kätu teises. Laagris hakkasime lähemalt suhtlema ja nii me saimegi parimateks sõpradeks, ehk teisisõnu SokiSisteriteks. See viimane nimetus tuli kui me ükskord 2005 linnas olime kinos käinud ja peale seda poodides n.ö. oma kodu sisustasime kus me tudengitena elame. Me sokkisime nii hullult ja samal ajal oli Kaubamaja reklaamsildil: "Pluusivennad", sealt tuligi nimetus SokiSisterid. Kätu on häääästi seltsiv ja rõõmsameelne inimene.. Ta on alati toeks ja ma räägin temaga pea et kõigest. Mõnikord mind ehmatab kui ta võtab telefoni vastu:"Tsau kallike" vms, kuid ma olen aru saanud et viimasel ajal on see tüdrukute seas kombeks nii teha:).

Sten. Temaga olin ma juba lähemalt eelnevatel aastatel suhelnud kuid aasta 2005 sai samuti otsustavaks. Tol aastal algas samuti hea sõprus, kuid sinna muidugi käis siiski juurde sõiammine soomlaseks ja muuks kõigeks võimalikuks. Ma siiski ei eita et mingil 2004-2005 oli mul väike crush kuid see on juba ammmmmmmmmmmmmmmmu möödas:) Ta on nagu väga hea sõber, kuid mõnikord suudab ta teha selliseid lollusi ja mõtetusi et anna või otsad. Viimasel ajal on talle kuulsus pähe löönud, ma ei tea küll kust kuid siiski;D PS: Kätu ja Sten on nõod. See tuli välja kui ükskord Endal ujulas kui Sten sisse astus ütles Kätu: "Kuule Sten, sa unustasid eile oma kella minu poole!" Kõik vaatasid neid hämmeldunult ja siis selgus tõsiasi, et neil on ju ometi sama perekonnanimi!!

Fred. Nüüd on siis tema soomlane. Ta on muidugi üks neist trennikatest kellega on mul kaugem suhtlustase, kuid am saan temaga väga hästi läbi:) Ta on üks suur suur naljavend ja .... OII ma arrrrmastan seda soome aktsenti:):). Lähemalt hakkasin temaga suhtlema samuti aastal 2005, see oli tegelikult üsna pul laagriaasta:) Parem ei meenutaks neid erinevaid pudeli- jms. mänge. Fredil on muidugi unustamatult teravad sõrmed, sest kui ta nendega ikka näpistab ei unusta seda veel paar päeva:D Eii jahhh.. Tegelikult on ta ikka üks ülimalt omapärane inimene:D Natukene nilbe mõtlemisviisiga, kuid ikkagi naljakas:)

Kätlin. Eelmine aasta oli laagritoas ikka raske kui toas on Käts ja Kätu. See oligi aasta kus me n.ö. tutvusime. Käts on ka selline suhteliselt vaikne tüp, kuid samuti kui tal ikka lõbusaks läheb siis ikka täiega. Näiteks eelmise aasta varjuteater seinal:) NO KAMOON! See oli lõppnaljakas. Käts avaneb omas seltskonnas, muidu on ta vaikne hiireke:) Aga ta on ikkagi lojaalne sõber!

Ja Christian. Meelega jätsin ta viimaseks. Ma küll hakkasin temaga lähemalt suhtlema 2006, kuid see ei takista temast viimasena rääkida. See kutt on... omamoodi:) Ta on küll eneseimetleja ma ei eita seda. Ta on nägus, ma ei eita seda. Ta on mesikeel, ma ei eita seda. Ja ta on suhteliselt tüdrukute lemmik:). Okei, noh mis suhteliselt ma usun et paljud on ta peale tormi jooksnud. Mina mitte.... Ta on nagu üks parimaid sõpru kes mul on, kuid usaldus meil omavaheline puudub, selle tegi ta eelmine aasta laagris oma testiga kindlaks:D See aga ei takista neid pikki jutuajamisi laagris, ja seda et ta mu otsas istub ja tähtede vaatamist ja.. oeh.. seda kõike..:) Seda toredat aega ning neid nalju mida ta suudab ikka alati visata. Ta keerutab ihit oma jutuga kui ta ei taha vastata. Aga ta oskab hästi lohutada ja vihane ta peale on täiesti raske olla:) Sest iga kord kui ma püüan.. püüan kõigest väest ajab ta mu ikka ja alati naerma!!

Piltdielt on Käts puudu:S

Need siis ongi.. Trennikad(KL)(KL)

Sõbrad

Olen teinud otsuse, et kirjutan siia niimoodi sellest mis parasjagu paistab et nagu vajab kirjutamist. Nagu näiteks. Minu sõbrad. Mul on neid erinevates seltskondades. Kõigepealt alustan oma klassiõdedest - SW-st. Seal on neli tüdrukut: Carolin, Kaisa, Liisa ja Piia. Ma kirjutan siia selle pika jutu ka et mis nagu on SW? Mina tulin Westhomi a klassi alles 2004 ja enne seda oli seal teises klassis tehtud n.ö. bänd Sweet Angels. Lühendiks valiti SA asemel SW ja sealt see jäi. Alguses oli seal muidugi jõhkralt palju inimesi, kuid peale aastaid jäid püsima need neli. Enam see pole nagu bänd.. ammu juba mitte. Nüüd on jäänud vaid selline nimetus SW.. lihtsam kutsuda. SW on kiiksuga inimestest tulvil.

Carolin: Lihtsalt oma põhimõtetega. Armastab tantsimist ja laulmist. Tema motoks on teinekord miks teha asja lihtsalt kui saab ka raskelt, ehk miks minna otse kui saab ka ringiga. Vahepeal oli mingi nimetus Vingerdi-Vongerdi talle pandud.

Järgmine on Kaisa: selline vaikne ja tihtiüeale emotsioonitu. Ta küll tüleb kui küsitakse.. Näiteks - Getter: Kuidas reis oli? Kaisa: Tore. Ja kõik.. Vsjo! Talle meeldiavad väga loomad ja ulme. Ma sain alles hiljuti teada et on ka olemas natukene tesitsugune kaisa.

Liisa: Kunagi oli ta vaikne ja oivik, kuid puberteet on mõjuma hakanud..:D Ta on hoopis otsekohesem ja iseseisvam. Kui aus olla kirjeldaks ma Liisat nii: Meie teismeline. Ta nagu näitab välja kuidas arvab, teeb kuias heaks arvab jne. Aga see ei takista teda käimast klaverist(mida ta jumaldab) ja Ellerheinas.

Piia: Meie tarkpea. Ta mõnikord tunnistab seda, kuid tavalisel ajal on see enesetmõistetav. Ta käib sulgpallis. Ka tema ütleb mida mõtleb, kuid tema juhtub inimesi rohkem haavama. Samuti on ta minu jaoks Sarkasmikuninganna! Lihtsalt on ja kõik. Mulle aga meenus üks hiljutine situatsioon kuidas tüüp ei saanud aru et Liisa teeb nalja. Liisa: (sosistades)ma ajan ta nüüd närvi(see käis minu kohta, ma kuulsin seda ja siis ta ütles) Ma tahaks midagi öelda. Piia seda ei kuulnud ja hakkas hullualt oosima et räägi räägi. Liisa mõtles et kas ta mängib liisaga kaasa või et kas ta niisama lollitab. Tuli minu juurde ka et: ütle et sa ei lähe närvi ja ta või öelda. NII USKUS kõike. See oli lõppnaljakas.

*******

SW on selline rühm kellega meil saab alati vähemalt ÜKS kord nalja nii et enam naermist lõpetada ei suuda. SW-ga on juba traditsioon teha filme. Just eile tegime valmis filmi "Hooldusõigus". Meie tehtud on veel: "Nüüdisaja tuhkatriinu", "Või nii", "Kunstirööv", "Freak out". See aga mis just valmis on meie kõige kvaliteetseim, sest saime teha seda suure ja õige kaameraga. Tavaliselt tegime seda väikese Canoni aparaadiga. Filmi eest "Freak Out" saime ka Tähevärava konkursil oma vanuse esimese koha. Mul tekkis tunne et ??? kas me oleme ainukesed osalejad sellest rühmast või olid teised siiski veel hullemad, sest me ei teadnud millised vaadatud filmdest millisesse rühma kuulus. Jah, SW on üks hea ja väärt seltskond.

Aga oma trennikatest kirjutan homme vms. ajal sest praeguseks juba niigi palju:)

Esimene proov.

Ma nagu pikka aega olen mõelnud, et võiks ju blogi teha, kuid mis siis saaks minu päris päevikust? Saan aru, et seal on ju minu oma käekiri, kuid mis saab, kui ma ükspäev lihtsalt ie viitsi kirjutada, sest seal on nii palju vaja järele trükkida..:S See on ju nõme. Näiteks nagu täna. Mul oleks vaja mingi esmaspäevast kijutada,ja kui aus olla siis ka pühapäevast. Ma saan aru et need on ainult kaks päeva, kuid nad olid siiski jumala tihedad päevad. See oli ikka väga tihe aeg. Pühapäeval ma natukene kirjutasin, kuid ma ei viitsinud korralikult ja pikalt kirjutada.. Vaata see on see, kui oled juba harjunud, et on päevik kuhu ise kirjutad, siis ei ole nii et võtad kätte ja kolid internetti ümber. Samas.. kaks korda ju ak ei hakka oma päevast krijutama.. aga siis kui ühte unustad pole probleemi sest teises on.. aga asi on ikka rohkem selles, et kas ma raatsin. Ma praegu just mõtlesin, et blogi on hea mingi a-la täiskasvanule, sest neil on palju mugavam kuskil võtta kätte ja kirjutada. Noorukid ja lapsed nagu mina.. meil pole vahet lihtsalt kõik on nii mugavad. Ma ise ju jälestan ka seda kui mingi kõik läheb üle sellisele moderniseerimisele. See on ju nõme. Aga muidu see on lihtsalt selline proovivärk. Ei ole kindel, et see kõik nii püsima jääb. Ma tahan lihtsalt järele proovida, et kuidas on nagu blogger olla..