Princess of the day

Kolmapäeval oli jaanipäev. Hommikul ajas ema mind varem üles, sest sai head hommikusööki ja ma lubasin tal seda teha. Omlett-baugette-kohv. See oli imehea! Siis hakkasid viimased ettevalmistused/lebotamised. Sellega meenub mulle, et teisipäeval peale blogi kirjutamist hängisin ma mööda maja ringi ja jäin viimaks ema tuppa magama. Uni murdis mu maha.
Just siis, kui me emaga saime tahaaeda pikali ja päevitama+lugema sõitsid esimesed külalised kohale. VEEL raffaellosid! Mm!
Okei, vahepeal ei toimunud midagi meeliülendavat nii et kui saabus õhtu ja tulid ka Sepad siis oli tore. Tehti lõket ja grilli ja oli ikka õige jaanituli.
Meie massive lõke põles imekiiresti maha! Nagu, VÄGA kiiresti. Asi oli vist selles, et lõke oli suur, kuid see koosnes peenikestest okstest, mis põlesid ruttu. Suitsu oli ülipalju.
Järgmine päev oli lihtsalt maailma lebom päev. Nagu alati, lihtsalt chillisime ja magasime ja täiskasvanud lasid kõrist alla ühe õlle teise järel. Päeva lõpupoole ma sain meeeeletu šoki osaliseks. Nimelt, pannes ära kotitäit taarat kummardusin ma ja üles tõuses lõin oma pea väga kõvasti vastu metallist elektrikappi ära. See oli ikka meeletult valus. Pisarais jooksin ma teise tuppa ja hoidsin oiates peast kinni. Üks hetk vaatan ma oma kätt ja mida ma näen?
Verd.Mu käsi oli verd täis. See oli jube! Hullumeelne! Ma läksin lolliks. Jooksin ema juurde ja mu mõte jooksis veel kiiremini. Kujutasin juba ette, kuidas ema ütleb, et peame minema haiglasse või kiirabi kutsuma ja juba jörgmine hetk olin ma mõtetega haiglas, kus mulle tehti õmblusi! Mõte jooksis nii kiiresti. Ema otsis mu peast seda haava, kuni ma uuesti käega nina alt tõmbasin ja avastasin tegeliku koha, kust verd tuli. Ninast. Šokk oli meeletu, kuid kergendus veel suurem. Pähe jäi ainult väike muhk.
Täna öösel ma piinlesin sääskede käes, sest olles kell viis ühe sääsejahi pidanud ei jäänud ma enam magama ja kui ma vetsus käisin jätsin toaukse lahti ja lasin lollil kombel uue sääse oma tuppa. Magama jäin uuesti kell 6.
Hommikul sättsin end linna minekuks valmis. Linna jõudes ma kammisin Rotermani läbi ja käisin ka viru keskuse Reservedis, kuhu tuli ka Kätu ja siis me läksime edasi ja kohtasime Vero Modas C-d ja siis me jätsime ta maha ja läksime kinno. See on ikka NII loll, et Solaris Kino ostis Cinamoni ära. Esiteks on nimi Cinamon palju lahedam ja teiseks saab seal kasutada cinamoni boonuskaarti, mis enam Solariskinos ei kehti! Loll!Vaatasime Kätuga filmi The Killers. See oli täiesti tavaline lame-ass film, kuid siiski see meeldis mulle.
Peale kino läksime Kätuga vanalinna ja nautisime sealset õhkkonda ja jõudsime otsapidi ühele Laial tänaval olevasse kohvikusse nimega Kohvituba. Seal oli täigea vinge teenindaja. Hästi sõbralik sell. Ma jõin Chocolate Coffee'd ja Kätu jõi mingit külma jäätisekohvi vms:)). Istusime seal hästi kaua ja rääkisime juttu ning mõtlesime, et see on väga lahe koht. Kui me arvet tasusime küsisin ma, et ehk neil on suveks abilist vaja. Oma pettumuseks öeldi mulle, et oleks ma kaks nädalat tagasi küsinud oleks mul suveks töö olemas. Damn it!
Siis me jalutasime mööda vanalinna ja viimaks läksime mõlemad oma teed.
Kokkuvõtvalt oli täna väga soe ja mõnus päev. Mul oli hea seltskond ja hea ilm lisaks veel ka hea film ja hea teenindajamees. Super! Mida veel elult tahta?
Veel rohkem selliseid päevi.

Gümnaasium siit ma tulen!

Kui tahad ronida latva, alusta tüvest.

Miks on Nikelodeoni kavad igal pool vene keeles? Ma ei saa ju aru kui mulle kirjutatakse sinna kuidagi Kandiline Jurka vene tähtedes. Üleüldse ma ei saa aru kui sealt tuleb midagi. Ning jah, ma tunnistan umbes kolmandat korda, et lisaks tavakanalitele nagu Fox Life ja vaatan ma ka Sony Entertainment vaatan ma ka Nikelodeoni, sest sealt tuleb Käsna-Kalle.
See on kuidagi aegumatu multikas. Ma arvan, et kui kusagilt tuleks Tom&Jerry't et eks ma siis vaataks seda ka.
Aga ma suundun nüüd põhiteema juurde. Eile lõpetamine. Kooli jõudes tegin oma laulu läbi ja mu hääl värises meeletult. Siis hakkas igast sahmimine, tüdrukud sättisid ennast WC-s ja poisid sidusid lipsusõlme (ma ei tea kas nad ka seda päriselt tegid, kuid see tundus nii kunstiliselt sobivat siia). Tegime ka ühislaule läbi ja siis mingi hetk oligi aeg sealmaal, et koolimaja oli umbes ja ma seisin lipu taga ja ootasin sisseminekut.
Oo.. see oli koomiline. Minu arust. See oli nii naljakas, kuidas oli selline dramaatiline muusika ja siis hull inimkoridor ja me läksime sealt läbi ja kõrvus ikka kostab see dramaatiline muusika ja ma ei osanud silmi kuhugi panna. See oli nii naljakas.
Hümn. Kooli laul. Omale kohale.
Aktusel ma ei osanud ka kuhugi oma silmi panna ja ega ma kõnedest suurt midagi ei mäletagi. Vaatasin saalis ringi, naertasin inimestele ja tundsin käe vastas Oskari ülikonna karedat riiet. Kogu selle rahvamassi ees lauldes mu hääl ei värisenudki.. ainult lõpus. Veidi. Siis oli hea tunne, sest kõik oli minu poolt selleks korraks tehtud ja oli vaja ära tuua veel ainult oma lõputunnistus, mille kättesaamiseks ma pidin astuma umbes 7 sammu.
Kõik sujus hästi ja õues tuli niiiii kaua oodata kuni vanemad üles leidsin. Ennem nägin ma aga Kertut, Miat, Liisut, Katit ja Henrit. See oli nii lahe, et nad olid tulnud ja ma läksin neile ainult heei ütlema, kui ka mulle pisteti lill pihku! Ma olin nii õnnelik:)) Ma ei oodanud neilt lilli saada, seega siinkohal veelkord üks SUUR SUUR AITÄH!
Siis jõudsid ka teised kohale: Onu Joel, Kats, Ema, Isa, Vanaisa, Reet, Liivi, Keiu. Paar poissi paar lapsevanemaid meie klassist jaotasid ka lilli ja mu ema otsis ka üles mu sõbrannasid ja andis neile lilli. See oli ka väga armas. Ja enne kui ma arugi sain oligi mul hästi palju lilli, just nii nagu ma tahtsin.
Teine suur üllatus sel päeval oli õp. Õnnis, kes kinkis mulle kohe otseselt kingituse! Ma olin nii üllatunud. See oli temast nii-nii armas. Kõiki üleüldiselt pani imestama see, et õpetajad kallistasid. No ma mõtlen nagu sellised õpetajad, kes tavaliselt ei kallista: Aimla, T-Man.
Siis olid pildistamised aulas ja peale seda oli üks pikk fotosessioon õues. Minu isa, kes tuli minu lõpetamisele tegi ikkagist veidikene tööd ka, sest kõik mu sõbranjed tahtsid ju ka perepilti jne jne jne:D
Bankett ja kojuminek.
Kodus oli teine bankett ja jumalik tunne, kuidas on kingi jalast ära võtta.
Kodus sain ma kolmanda ja ma võiks öelda. et selle päeva kõige... "wow-omg-effektiga" üllatuse. Tädi Liivi kinkis mulle hästi laheda raamat maailma vaatamisväärsuste kohta ja ütles sealjuures, et olgu mul kõik need kohad läbi käidud ja siis ütles isa, et ma need kohad ka ära jäädvustaks ja nad emaga kinkisid mulle välgu! Ma olin niiiiii amazed! Lihtsalt pahviks löödud, sest see oli asi mis ma teadsin, et jah, kunagi ta tuleb ja nii edasi.. Tõesti woow.
Siis me sõime ja õhtul läksin ma isaga linna, sest me saime osade klassikaaslastega vanalina ühes kohvikus kokku. Seal oli väga tsill, kuid kõik läksid nii vara ära ja C tahtis veel kuhugi edasi minna nii et ma haarasin viimsel hetkel Liisast kinni, et tema juurde ööbima minna.
Ma arvan, et ma võin siinkohal nentida tõsiasja, et Liisa juures lõhnas ebatavaliselt! Ja ma saan sellest täiesti aru arvestades, et neil on 13 kutsikat. Ma loodan, et Liisa ei pahanda, et ma selle tõsiasja välja tõin, kuid minu jaoks oli see selle õhtu harjumatu osa. See oli midagi nii uut ja.. haistmismeeli ergutavat:D Ma sattusin ka just sellisel õhtul, kus kutsadel olid kõhud veidikene lahti ja see oli nii naljakas, kuidas ma suutsin selle aroomiga viimaks harjuda (tehes mitmeid nina-suu-nina kaudu hingamist).
Õhtul saime kahe aeg magama ja ma tõusin kell 5. Enam magama ei jäänud, sest kogu aeg oli midagi mis häiris, kas selleks oli kaks nügivat neidu, kolksuv klaaslind vastu akent või vara ärganud koerapojad. Teises toas hääli kuuldes läksin sinna ja tsillisin Liisa vanematega, samal ajal istusin akna all ja taaskord harjutasin ennast selle odööriga.
Lõpuks ma läksin ära.. kell pool üheksa ja jalutasin Liisa juurest Vaike juurde. Seal sain emaga kokku ja võtsin oma paberid, et neid kooli viia. Pärast ma istusin Solarise ees pargipingil (sellel, mis nendest Elisasse toodud telefonidest tehtud on) ja nautisin hommikut oma kahe võikrussaani ja kohviga. See oli nii ... mõnus. Mul oli kahju, et koht ei olnud kõige maalilisem (nagu seda oleks olnud vanalinn või rannapromenaad), kuid ma ootasin siiski marsat. Ma tegin oma imeliset hommikusöögist ka pilti, kuid pentax pani näkku ja arvutis ei ole see pilt üldse hea.
Koju jõudes ma olin niiiii õnnelik. Ma sahmisin ruttu oma toa korda, sest kõik pidi olema korras, kui ma hakkasin välku kilest välja võtma ja akusid pakendist välja rebima. Ma sirvisin ka manuaali, kuid olgem ausad, inglise keelsete fototerminitega ei ole ma sina peal. Ma tegin ka paar klõpsu oma lilledest. Oh jahh..
Ahjaa!! Mulle tuli ka see meelde, et eile üles tõustes oli üli-üli-üli sitt tuju, sest õues sadas vihma ja meie kringel, mis pidi olema Kosel oli väga väga väga nõmedal põhjusel hoopis Kehras ja siis oli sellega hull kamm ja lõppkokkuvõttes ei maitsenud see kringel pooltki nii hästi, kui oleks pidanud. Kuid siis ma vaatasin oma kleiti ja asju ja seda raffaello karpi kapi peal ja tuju läks paremaks.
Ma olen nüüd siin ja istun ja olen täiega väsinud ja ma mõtlen, et kuidas kõik on täiega oosmness ja ma tahan Kaisat siia kutsuda, sest ta pole siin nii ammu käinud. Ma igatsen Kaisat.
Ja ma tahan isa juurde minna, sest olgugi, et see välk on kohati väga automaatne ja muudab ISO ise.. ma tahaks sellest sotti ka saada.
Ja mul oli ennem mingi väga filosoofiline mõte, kuid ma unustasin selle ära. Kuid see, et mul see mõte üldse oli näitab mu võimet filosoofiliselt mõelda, mis on ju piisav tõestus, et ma seda ka suudan! Minu arust see on väga hästi. Ja mulle teinekord meeldib omaette filosofeerida.
Kellele ei meeldiks?