Mürr-mürr-mürr!

"Uouuouou. Õues müristab.. Vist ei tohiks arvutis olla. Hiljem kirjutan."

Niimoodi lõppes .. ja algas mu eilne sissekanne. Aga tõesti, mu arvutimodem on juba kaks korda välgu ja paugu pärast tuksi läinud, nii et me kogu aeg oleme valvel ja tõmbame kõik juhtmeid välja, kui müristama hakkab.
Nonii.. mis vahepeal toimunud on? Luapäeval ma olin kodus ja imestasin kui.. KUI külm siin oli. Täitsa lõpp. Korjasin marju ja pühapäeval ma läksin linna.
Vaatasime Kätuga "Eclipse"-i. Mis ma slele kohta ütlen? Oli tõesti palju amelemist. Mulle meeldis, kuidas Merelle tä'na ütles: "Ootuspärane." Seda see oli. Mitte midagi erilist. Minu lemmikkoht raamatust ei olnud niimoodi välja mängitud, kuid kõige vihatuim koht oi väga korralikult välja toodud. Huvitav oli pingestatus, sest ma olin väga pinges sel hetkel kui oli võitlusstseen, justkui ma ei teaks, mis edasi saab.
Õhtul ma vaatasin Grey Anatoomiat. Täiesti lõpp. Ma olen liiga suur kaasaelaja, sest ma nutsin hüsteeriliselt. See oli niiiiiii traagiline. Täiesti hull. Nii kaval ja ... traagiline. Ueh.
Eile ma käisin Piiaga linnas. Ma olin sunnitud ostma endale uue pluusi, sest teine oli väga... räpane. Hiljem ma armusin sellesse pluusi. Käisime Piiaga mööda linna ringi ja siis ma tulin koju.
Täna oli Kaisa sünts. Ületasin ennast ja kandsin oma kõrge värvliga lühikesi teksaseid.
Ma olin sunnitud ka Piia tuppa minema, nii et väga väga lahedast soolaleivast tuleb.. vähem lahe soolaleivapidu.
Sünnipäev oli selline laid-back. Jalutasime ringi ja vaatasime loomi. Ja sõime. Pärast tahtsime minna ja piletite est tasuta jäätisekokteili, kuid öeldi, et kokteilid on otsas.. on ainult pannkooke. Leppisime siis nendega.
Lisaks on viimasel ajal Piia ringi käinud sellise jõhkra seebikarbiga ja tekitanud minus aina rohkem tahtsmist üks kord võtta ka oma fett või siis ka selline punane seebikarp ja sinna film sisse osta ja lõbutseda. See on ästi huvitav. Ohh! Mul praegu ju pole fotokat. What could be better for an excuse?
Siis ma tulin koju. Trollis otsustasime spontaanselt Merelle ja Annabeliga teha reedel movie nighti ja vaadata sellist filmi nagu "Orb" Can't wait!

Lonesome

Ma ei tea kust see tuleb, kuid toit teeb kõik täiuslikuks. Ma olen üksinda kodus ja kõik ei olnud niivõrd imeline, kuid kui am sain köögis valmis makaronid ja vaalsin sinna peale purutsatud tomateid ja suure hunniku juustu ja võtsin salatiks kõrvale ananassi muutus see õhtu imeliseks! Ma pole terve päev midagi teinud. Lihtsalt chillinud ja filme tõmmanud ja Kaisa kingitusega mässanud ja see ei saanudki korralikult tehtud.
Alguses ma tahtsin korraldada midagi suuremat. Kutsuda inimesi endale külla. Kuid tuleb välja: kõik on folgil. Kurb-kurb. Ja Piia on lihtsalt väsinud, kuid ma võtsin asja nii nagu see on ja naudin seda, et terve maja on minule... ja Ronjale.
Toitsin koerad ära, kastsin tomateid ja toitsin enda ära ja nüüd hakkab mu tänaõhtune filmimaraton. Kõigepealt "The Godfather" siis "The Men Who Stare At Goats" ja võib-olla ka lõpus "Adventureland"
Mul on all toas veel poolt potti makarone, limpsi ja popcorni.
Kaunist õhtut!

Minu päevad Lepal

Oo hei! Ma olen jälle tagasi tsiviliastsioonis ja mul on seljataga kohutav öö.
Neljapäeva varahommikul startisime mina, minu ema ja vanaisa sõidule mööda Peipsi äärt. Päeva peale läks asi korra käest ära.
Olles jõudnud Alatskivi juurde olime ilusas lossis ja ma olin seal sees ja vaatasin ja imeltelsin ühte ruumi. See oli lihtsalt tühi tühi lühtriga ruum klaverile. Püüdsin sellest pilti teha. Sain kaks klõpsu ja kolmanda ajal ütleb mulle fotokas: "Error! Press shutter release button again." Vajutasin. Ei tulnud. Võtsin objektiivi eest ära. MItte midagi. Katik kiilus kinni ja kaputt! Ma olin nii õnnetu. See oli kohutavaima si, mis sel hetkel juhtuda võis, sest ma nii lootsin, et saan seal ilusas Lõuna-Eestis mingeid ilusaid pilte. Säh sulle kooki moosiga!
Noh, nii ma siis istusin oma suures masenduses autosse ja helistasin isale, kes ütles, et tuleb remotni viia. Ja siis me sõitsime edasi ja ma lugesin oma raamatut ja tuju paranes. Sõitsime mööda Peipsi äärt. Käisime klaaspärlirannas, st., et see oli liivarand, kus klaasikilde oli rohkem kui liiva. Siis läksime sööma - kala ja sibula restorani. Kõik suhteliselt pettusid. Mina sõin kalapuljongit röstitud leivaga ja see maitses iseg hea, kuid lõpuks visaks üle. Ema ja tädi (Reet - üks kuuest, kes elab puuris ja me ta aeg-ajalt välja laseme:)) ) tellisid sibulasuppi pettusid meeletult. Nad said lihtsalt tavalise supi, kus oli veidi rohkem sibulat. Booring.
Lõpuks tuli päeva tipphetk. Läksime ujuma. Me ei leidnud ujumiskohta, sest liivaranand Peipsi ääres jäävad põhja poole. Viimaks saime oma liivaranna kätte. Liivariba oli umbes meeter lai ja kolm meetrit pikk jupp ja see asus Lämmijärve ääres, mis on teatavasti Peipsi kitsendus. Igatahes, kogu see asi oleks mage olnud, kui poleks olnud meeeeeletult suuri laineid! Pluss, tuul oli (mere)järve ja ühtlasi ka Venemaa poolt, nii et vesi oli megasoe! See oli nii lõbus! Ainuke miinus - ma suutsin oma talla vee all katki teha. Õõh!
Siis oligi viimane siht - Lepa küla Võrumaal. Sõitsime parvega üle Emajõe ja müni aeg hiljem jõudsime kohale.
Kui ma viimaks oma teise tädi (Liivi - ka üks kuuest) suvekodus autost väljusin oli mul nii hea olla. Ma polnud seal ülikaua käinud ja seal on niii mõnus. Selline maakoht. Ma ju ka ise elan maal, kuid see pole ikkagist see, mis oli see. Seal oli nii palju rohelist ja lillli ja - olgem ausad - ka natukene umbrohtu. Tädi mees ja ta poeg olid sinna ehitanud eelmine aasta sellise katusealuse õue. See oli nii ilus ja vahva! Ainuke asi, mis oli negatiivselt muutunud oli see, et all orus olevasse ojja oli kukkunud suur puu. See rikkus ilusa pildi ära. Kuid üldiselt oli seal nii hea ja selline tsivilisatsioonist põgenenu tunne.
Õhtul saime grilli ja ma olin nii läbi, et läksin kusagil kümne aeg juba magama.
Reede hommikul käisin ma Reeda ja tema poegadega mingis kohas, mida kutsutake Meremäe auguks, ujumas. Lepa lähedal on üks mõnus kohake. Seal oli nii palju kalu, et laguses võttis mu tädipoeg välja õnge ja me püüdsime kala. Saime ka ühe ja siis alles läksime ujuma. Tagasi jõudes seadsime kõik ennast autodesse ja läksime Värskasse ujuma. Seal oli ka üpris mõnus. Hiljem käisime Venemaal st. et sõitsime Saatse saapast läbi ja käisime Saatses ka ühes muuseumis.
Õhtul tehti suitsusauna ja ma polnud ka seal ammu käinud. See oli minu jaoks maailma kõige tavalisem leilisaun, lihtsalt üks võimalus oli vingumürgitus saada, sest me läksime liiga vara:) Saunad ikka ei paku mulle pinget.
Laupäeval me läksime Vastseliinasse ja käisime sealsetes kindluse varemetes. Siis läksime mingi tervendava kivi juurde ja seal asus ka tervendav allikavesi, kuid see oli üpris kole, sest kuskil on vist migni tropp ees. Olenemata, sellest, et me eile seal korarks käisime ei saanud mil veel Venemast küllalt ja me käisme ühe piiripunkti ääres seda vaatamas. See ei olnud selline piiriületuspunkt, lihtsalt piiripunkt. Olime seal ja kallutasime ennast üle tõkkepuu. Ja siis ma olin rebel! Hüüdsin: "Ema, vaata!" ja hoidsin tõkkepuust kinni, ronisin korraks sealt alt läbi ja kohe tagasi. Ema sai muidugi pahaseks, sest nad olid üks aasta ka nii teinud ja siis oli tulnud vihane piirivalve ja neidlt dokumente küsinud jne jne jne. Nad muidugi läksid päiris kaugele ka. Ma olin lihtsalt korraks no-man's-land'il. Olime seal veel veidi ja hakkasime ära minema kui järsku kihutab mingi auto piiri poole. Hüppasime kõik tee epalt ära ja olime juba oma autode juures kui nägime selle numbrimärki: numbernumbernumber EPV. EPV - Eesti Piirivalve. Shit! Ma olin paanikas. Küsisin emalt, et kas see on minu pärast?! Ma käisin ju ainult sekundiks tõkkepuu alt läbi. Ema oli pahane: "No muidugi! Ma ju ütlesin sulle!" Piirivalve peatuski meie juures. Mul oli nii õudne ja petisin end ema külje alla. Piirivalve astus välja ja hakaks meiega juttu rääkima. Arutas, et meid on nii palju ja see oli veidi kahtlane ja keegiteadis, et meist ennem oli seal ühed inimesed üle ka läinud ja räägivad ja räägivad meiega ja mina hirmunult ootasin, kuni and minu jörele küsivad, kuid siis läksime kõik laiali ja and jätkasid oma patrullimist. See oli vist mu elu kõige pingelisem moment. See oli ühtviisi naljakas ja samas niiiiiii jube!
Igatahes edasi sõitsime Piusasse ja sealsed liivaväljad on ikka imelised! Liiv on nii pehme ja mõnus. Igatahes, peale seda läksime lõunat sööma ja siis Obinitsa ujuma. Vesi oli pealtpoolt soe ja alt külm, sest seal on nii palju allikakohti. Õhtul istusime hästi kaua lõkke ääres ja lõpuks läksime magama.
Eile hommikul käisime ka jälle seal Meremäe augus ujumas. Seal oli nii soe ja tagasi jõude sõitsime kohe ära. Mul valutas hommikust saadik pea ja see muutus lausa talumatuks. Kui me kolme ja poole tunni pärast koju jõudsime ma lihtsalt lömitasin, sest mu pea täiesti lõhkus. Mingi hetk kraadisime ja mul oli 38 palavik. Emal hakkas kohe mu neerude koha pealt häirekell tööle. Sest alati on selle põletiku esimene ja ainuke tundemärk, et mul on kõrge palavik.
Magasin vahepeal ja palavik läks alla, kuid peavalu jäi. Neelasin selle päeva jooksul kolm valutabletti. Öösel sain kaks tundi magada, kui juba tõusin üles ja enam magama ei jäänud. Mu pea oli kruustangide vahel. See oli kohutav!! Lisaks oli veel niisama paha olla, kuid palavikku polnud. See oli õudne. Viimaks jäin uuesti magama ja täna hommikul käisime arsti juures.
Arst ei öelnud muud midagi, kui et mu neerudega on kõik korras ja et neelu tagumine osa on punane. Kõik. Mis mu peaga oli? Lihsapingevalu, mis võib olla tingitud liigsest õhutemeratuuri vaheldumisest (konditsioneer).
Ja nüüd ma olen päev otsa kodus ja olen peavalu ees veidi hirmunud - äkki tuleb veel tagasi? Pöidlad pihku, et ei tuleks!