Kas on mingi probleem?

Kui ma väike olin ja mullle öeledi, et pean haiglasse minema hakkasin ma automaatselt nutma. Ma ju teadsin, et seal võetakse vereproovi ka. Ma paanitsesin juba nii varakult, kuigi vereproovini, kui reaalse proovini oli veel oma kaks-kolm tundi aega. Nüüd siis on ema kuidagi selline. Terve ÕHTU juba!
Teatasin talle, et lähen homme Kätuga täikale, mistõttu me lähen siiski juba varem kodust ära kui algul olin plaaninud - 14:00 asemel kella 12:00-ks. Aga ma ei saanudki aru, kas ta oli planeerinud, et ma pean teda aitama või lihtsalt mõte, et olen kauem kodus oli talle rahustav. Igatahes ja nüüd tal siis on probleem sellega. Ta ei ole otseselt kuri, kuid tal on näos......pettumus? Selline, et see tekitab minus süütunnet ja sellist trotsi, sellist et ma nüüd kiuste võiks hakata ütlema, et okei ma jään siis koju ja ei lähe sinna ja nii edasi, ja nii edasi. Siis tema ütleks mulle, et ei mine, mine küll ma hakkama saan ja ma ei hakka rikkuma su plaane jne jne jne!!! NIIIIIIII NÕME!!
Vastik. Siuke rikkus tuju nii ära ja ma tean, et ta on seal teises toas ja selline.... ma ei tea milline! Selline et Minul on temast kahju ja halb ja... ja... ja.. minul tekib tunne et OKEI! FAIN! Ma siis JÄÄN koju!

VasTIIIIIIK!!!

(Otsisin kaua, kuid ei leidnud illustreerivat pilti:( )