Chop-chop.

Tänane hommik oli amazing! Lihtsalt vapustav, millise energialaengu võib saada sellest, et sa läheb õue ja tänavalambid ei põle ja eemalt metsaveerest paistab punast päikesekuma! Ohh! See oli nii meeldiv, nii hea .. Ma jalutasin bussi peale ja bussis ma magama ka ei jäänud, aga raamatut ka polnud, nii et ma siis lihtsalt chillisin ja sõitsin kooli. Linnas oli ka hea. Koolis aga enam nii hea polnud. Mul hakkas lõpuks pea valutama.. aga võib-olla oli see sellest "meeldivast kevadisest" tuulest.
Midagi meeldejäävat ei toimunud, kui välja arvata vb inglise keele lõpp, kus T-Man Liisa tunni viimase kahe minuti õnne-hõiske peale ütles, et kui me ei suuda quiet olla, siis hint hint hint meil on siin vabu laudu. Ja veel Atsi eriline naistevihkaja-karakter:))
Siis ma läksin IIti, kus ma sain kokku alati rõõmsameelse Marioniga. Me söime ja siis tagusime kaarte, koos vahepealsete tardi-naljadega. Mul on juba väikene foobia, et kui neid nii palju teha, siis karma hakkab bitchima ja meiega juhtub midagi ja me jäämegi tardideks. Õudne.
Laulma, ja peale seda kodu! Ma läksin marsaga ja.. kuna mul oli kümme minutit aega läksin ma Solarisse. Nii. Seal toimus minu päeva suursündmus.
Nimelt, ma astusin uksest sisse ja otse ees.. seal esimese korruse rõdu äär oli ääristatud inimestest. Kõik vaatasid alla. Ma läksin ka sinna suunas ja siis niitis üks mees mu jalult maha ja ulatas mulle tulbi sõnadega:Head naistepäeva Solaris-keskuse poolt! SKOOR! Sain ka siis täna ühe lille (Okei.. hiljem tuli veel üks teine mees ja andis mulle teise tulbi veel:)) Igatahes, siis ma läksin sellele reelinguäärele ja vaatan alla. ILGE MASS! Vaatan paremale ja näen telekaekraani, kus peal on Alexander Rybak. Vaatan uuesti alla ja seal see verinoor südametemurdja seisab. See ilge mass rahvas koosnes peamiselt autogramminäljas tiinekatest, kuid seal olid ka mõned +15 inimesed. No ma nihkusin siis veidi edasi ja kuna mul oli kümme minutit aega otsustasin seda kuulsust vaadata ja imeda endasse temast niipalju, kui distantsilt võimalik. Vahepeal ta vaatas ka otse ja kaugemale, siis nägin ka tema nägu.. peamiselt kuulus mulle aga tema peanupp ja mingi varjund näost. See mass oli niiivõrd suur, et mul hakkas temast kahju, ta kirjutas igale inimesele ju eraldi autogrammi ja see mass ei olnud lihtsalt suuremat sorti punt inimesi, mida turvamehed piirasid, nagu mulle alul tundus, EI see oli meeletu hulk rahvast ühe inimese kohta, mis veel hargnes edasi vähemalt 7 meetri pikkuseks järjekorraks.

Aga.. Over and out!
Head naistepäeva kõigile!