Remeber to always think twice

Okei. ma olen leidnud, et on mõtetu oma lugemiseblogisid läbiklõpsides ka Atsi oma peale vajutada. Mul on küll igakord mingi lootusesäde, et äkki seekord seal on midagi, mis mu päeva rõõmsamaks teeb, kuid paistab, et see kahaneb iga korraga.
Eile oli kohutav päev. See oli nii imelik. Nagu mingi.. pointless ja täiesti .. imelik. Kõik olid nii muinad ja mu inka MPV feilis...(kujutage, ette kui masendav on öelda, et töö feilis, kui sa tead, et sul oli KAKS viga) Ja siis oli kehaline. See polnudki iseenesest nii hull. Täitsa hea kohe. V.a. see, et mul täna seljalihased valutavad. Koju ma sain tulla Annabeliga ja siis me rääkisime bussis juttu. Ennem ma käisin Watsons'is ja ostsin ühe rohelise küünelaki. Värvisin nendega küüned eile ära ka.. ja mis ma praegu näen. see tuli natukene maha. õõh.. feil. Õhtul.. nagu kõik teisedki kirjutasin ka mina seda juttu oma tulevikust. See pani mind nii õhkama tuleviku poole. Kõik see koolilõpp ja reisimine ja veel ja veel ja veel.
Igatahes koju tulles ma ei saanud bussiga üle silla ehk siis, ma pidin kõndima .. ja mingil imelikul.. täiesti arusaamatul moel tuiskas! See oli ülemõistuse nõme. Aga ma marssisin edasi, kapuuts peas ja lugesin. Lugesin nagu oleks olnud kevad, et saab jalutades lugeda.
Õhtul me vaatasime emaga "Meeleheitel koduperenaiste"kuuenda hooaja esimest osa. Muidugi hakkas FoxLife kohe segast panema. Ja pilt kadus ära ja tuli tagasi ja subtiitreid ei olnud. Ja oeh. Tüüpiline. Aga ema sai küigest aru, nii et mul oli hea meel.
Täna hommikul ajas kass mu üles. Ma olin pahane, kuid samas sain veel ekstra seitse minutit juurde, s.t. et ma sain tegutseda tavapärasest veidikene aeglasemalt. Igatahes. Linna jõudes ja bussiterminali minnes avastasin ma, et 40 aegu on vist muudetud. Mingi minut-kaks sinna või siia. Ma ei teagi, kas see on positiivne või mitte. Täna oli koolis juba märksa parem päev. Ajaloos õppisime juba üpris sellist ajalugu, mida ma juba nagu tajun, või millest ma nagu kuulnud olen. Ja ühiskonnas oli meil lauamäng valmis nii, et me istusime ja vestlesime. Hih. Arvatavasti muutis päeva mõnusaks ka see, et ei olnud inkat ega vene keelt - ma olen nii originaalne. Igatahes ja siis teine mata oli vaba ja et me saime jälle saalis mikrisse laulda. See on nii mõnus, sesrt kõik kajab tagasi ja täna töötasid lausa kaks mikrit. See oli nii mõnus. Ainuke mure, et mu hääl hakkab suurema pinge peal lihtsalt iseenesest värisema/kärisema... läheb nagu ebakindlaks. See ei ole üldse hea.
Peale kooli läksime emaga šoppama.. Käisime kõigepealt AG-s ja seal oli hullult palju mantleid. Kevad/sügis. Positiivne. Ja siis me läksime PTA-sse, kus ema näitas mulle ühte tuunikat.. jätsime selle esialgu poodi ja homme ma tarin kellegi endaga kaasa ja me käime ka Bershkast läbi, sest seal oli odavalt neid.. Aladdini/jou-jou/india jne jne nimetusega püksid, mida ema ei osanud kommenteerida ja pluusiks peale tõi ta mulle ühe kohutava väljanägemisega pluusi ja see rikkus üldvaate ära.. nii et ma ei saanud korralikult otsustada.
Koju tulles jäin bussis magama.. magada oli nii hea. ja siis tulin jälle tuisus lugedes üle silla koju.

Pealkirjas kasutasin P lauluaforismide raamatukest:)