Boheemi ees ootas juba P. Läksime sisse ja tuli ka Anna ja me tellisime. Kui meil juba toidud käes olid siis tulid ka C ja L. Nii me siis istusime. Kõigepealt lahkus P ja siis C ja L. Me jäime kolmekesi veel sinna, sest meil oli kinoni aega. Anna vaatas koguaeg menüüd ja soovis, et keegi temaga kahepeale midagi koos ostaks.. lõpuks andsin ka mina alla.. veel üks kanawrap. See oli lihtsalt deliiiišus!! Ma ei hoidnud ka ennast kokaga tagasi.. tellisin kogu aeg juure. Lõpuks oli arve suur. Üpris suur. Meeldiv.
Siis me läksime kinno Liigaastat vaatama. See oli selline tüüpiline romantiline komöödia.. kuid mind võlus seal see mees. Igatahes. Mind ajas vihale selle filmi lõpp.. sest okei see film oli lääge ja imal ja tüüpiline.. kuid ma nii
lootsin ühe lõpu peale.. mida ei tulnud! Täitsa lõpp! Ja see suutis ikka lõpuni välja tüüpiline olla! Kui tüüpiline! Siis me läksime Kaisaga Kaisa juurde. Teepeal käisime poest läbi ja siis istusime 20A peale ja suundusime Laagrisse. Kaisa juures hakkasime süüa tegema. Okei.. K tegi süüa. Mina olin DJ. Nostalgitsesin ja kuulasin suve lemmik-laulu, mida ma pole siiani tõmmanud... nüüd tõmban. Igatahes, kui makaronutškid valmis said käis taustaks James Blunt ja kui söödud saime hakkasime tantsima. Oo!! See oli nii naljakas. Lapsepõlvenostalgia BlackEyedPeas käis ja meie tantsisime nende võrratu lüürika järgi. See oli lõbus.
Kuna meil juba tantsumeeleolu oli alustasime filmide vaatamist Mamma Mia'ga. K hoidis kahe käega peast kinni, sest see oli tema meelest kohutav:)) Mis seal's ikka. See ongi tüüpiline roosa muusikal. Siis võtsime ette Vääritud Tõprad. Selle filmi lõppedes oli emotsioon hoopis teine. See on ikka võrratu!! Ja siis.. kui kell oli juba kusagil pool kaks tuli Babel. See oli kohati nii venitatud lõikudega et fuuh! lihtsalt.. venis. Kuid siiski.. selline huvitav, kuid selline, mida tuleks vaadata siis kui ei ole unine. Sest lõpuks.. kella viie ajal vajusid silmad ikka täiesti kinni.
Hommikul.. ma läksin kella 13 ajal ära ja kui ma koju jõudsin ja oma tuppa astusin põrkusin tagasi, sest Kaja(peretuttav) oli oma perega meil ja ta oli oma massöörilaua minu tuppa üles seadnud ja seal ta siis töötas mu emga kallal. Pärast sain ka mina massaži.. See oli niiiiii hea!
Täna oli imleik koolipäev. See oli esiteks ülilühike ja teiseks oli mul füüsikas nalja nabani, nii et juba see fakt, et ka C'l oli minuga koos naljakas oli meeliülendav, sest tavaliselt ma irnun ise paar minutit ja siis.. C vaatab mind tülpinud ilmel ja ma pean lõpetama. Aga võib-olla ta tegi ainult näo et tal on lõbus ja teeskles, et ma ennast halvasti ei tunneks.. never no. Haha.
Igatahes siis me läksime.. mina, Nele ja Anna(9b klassist) sinna teadmiste viktoriinile Radissonis. Üks beekas tuli veel ja selline see meie neljane meeskond oli. Pmst.. see koosnes viiest osast.. see viktoriin. Mina tegin kaasa ainult osades, kus olid ajalugu, eesti ja inglise keel. Ülejäänud kõik lahendasid Anna ja Nele.
Sealt ma jooksin laulma, et oma WF laulu läbi proovida. Noh.. tuli ilusti.
Nüüd ma olen kodus ja kuulan mingit kohutavat lauljat, kellest K mulle saatis:
Florence Foster Jenkins (July 19, 1868 – November 26, 1944) was an American soprano who became famous for her complete lack of rhythm, pitch, tone, and overall singing ability.
"Now, every stroke of pistons, every turn of the driving wheels brought Scarlett closer. The engine's rumble echoed in Rhett's heartbeat. Faster! Faster!
Every other woman, every other previous passion was lifeless by comparison, yet Rhett had never told Scarlett what she meant to him. He'd jibed. He'd hidden behind false indifference.
'Damn coward,' he whispered."
/lk 185 "Rhett Butler's People"/
0 kg maiustusi:
Post a Comment