I often think, that we were born to hate

Minu arust on täna olnud jube päev. Lihtsalt kohutav ja vastik! Paha.
Kui nüüd optimismi otsida, siis õues küll sajab vihma, kuid nagu üks laul ütles, siis pealpool pilvi paistab päike.
Algas siis see päev jälle täieliku coldshoulder'iga, mis on muutunud juba igapäevaseks ja ma püüan seda ignoreerida, kuid ma ei saa sinna midagi parata ja see häirib.
Päev liikus vaikselt ja tagasimõeldes isegi mitte aeglaselt.. lihtsalt vaikselt.. Paar korda coldshloulder'it ja siis läks edasi. Ahjaaa.. Mattisel on sünnipäev! Palju õnne talle veelkord! Ta puudus ajaloost ja mul oli juba hirm naha vahel, et kas me peame täna nälgima? Supipäev ja sünnipäevalast ei ole kommidega toitmas!?!?! Aga peale esimest tundi liikusime alumisele korrusele ja seal see 16-aastane tüüp oligi... koos kolmekilose kringliga! Nojah.. eesti keeles me tegime mingit meeletut lugemisülesannet, mis mulle tegelikult üldse ei meeldinud, sest esiteks see oli mingi imelik tekst ja teiseks, seda oli võimatu teha kohati häälekas klassis ja hajuva tähelepanelikkusega.
Vene keel.. mata.. inka.. geo!
Geograafia õpetajat polnud niisiis algas füüsika. Kõik olid õnnelikud, et füüsika nihkub ühe tunni võrra ettepoole ja siis tuleb meie kõigi poolt väga armastatud Raidmaa ja ütleb: "Jajaa.. nüüd kirjutame meteoriitide kohta konspekti ja siis järgmises tunnis vaatame filmi!" Fuck her! Tund algas, õpetaja läks ära.. kolmveerand klassi läks ära... Carolin ja Liisa läksid ära... ma kirjutasin meeletute vahedega ühe A5 lehe täis ja läksin ka ära.
Ma läksin raamatukokku. Võtsin endale kolm raamatut, mille abil kirjutada referaati. Need kaalusid vähemalt kolm kilo raamat. Kott oli igatahes meeletult raske.
Siis ma läksin trammi peale ja suundusin Sikupilli Prismasse, et trikood otsida. Ma valmistasin ennast ette, et seal ei pruugi midagi korralikku olla ja et ma pean selle elevandiga mööda linna ringi tatsama, kuid minu üllatuseks oli seal valikuid rohkem kui küllalt... kui sa oled suuruses 40-46?! Ma lihtsalt lappasin neid läbi kuni viimaks leidsin kõige pisema numbri 38! Ma ei vandunud alla ja jätkasin otsimist.. leidin õnneks ka siis nurga väiksemate numbritega.
Lõpuks oli hull mässamine, ma ostsin ka toitu ja siis mul läks üle 200.- ja ma ei saa ju üle 200.- päevas kaardiga maksta ja siis ma pidin jooksma, et raha välja võtta ja siis ma pidin bussi peale jooksma ja siis ma nägin bussis ühte tuttavat naist, kellele ütlesin tere.
See naine kellele ma tere ütlesin.. ma arvasin, et see on üks naine mu külast - Aruvallast. Maha istudes taipasin, et oops, vale inimene. Ma olen selle naisega kunagi 6.klassi jütsina bussipeatuses rääkinud (mul oli selline komme), kuid ta kohe kindlasti polnud see naine mu külast. Muigasin omaette ja lõin lahti oma raamatu.
Koju jõudes ma avastasin, et vanaisa on ka linnas poes käinud. Ta rikkus mu plaani täna õhtul süüa teha.. ja ka homme.. Aga pole hullu, nüüd on mul nädalavahetuseks olemas veel üks võimalus kuidas vahepeal refereerimisest kõrvale hiilida!
Oh damn ja mu blogi paneb mulle näkku! Ma ei sa gadget-eid vahetada, sest see lihtsalt ütleb, et error! error! Screw you blogger.com!
Siin ma nüüd siis olen. Väike puntras tüdruk, mõtlen.. mõtlen ühe kirjutise peale ja mõtlen, et see, mis seal oli ka kehtib. Et kas, kas midagi muutub ka? Kas see kirjanik täidab oma lubaduse.. või see lubadus lihtsalt ei pea minu pealt paika. Ei tea.
C'est la vie.

Pealkiri:
/Robbie Williams - "Millenium"/