Kui tahad ronida latva, alusta tüvest.

Miks on Nikelodeoni kavad igal pool vene keeles? Ma ei saa ju aru kui mulle kirjutatakse sinna kuidagi Kandiline Jurka vene tähtedes. Üleüldse ma ei saa aru kui sealt tuleb midagi. Ning jah, ma tunnistan umbes kolmandat korda, et lisaks tavakanalitele nagu Fox Life ja vaatan ma ka Sony Entertainment vaatan ma ka Nikelodeoni, sest sealt tuleb Käsna-Kalle.
See on kuidagi aegumatu multikas. Ma arvan, et kui kusagilt tuleks Tom&Jerry't et eks ma siis vaataks seda ka.
Aga ma suundun nüüd põhiteema juurde. Eile lõpetamine. Kooli jõudes tegin oma laulu läbi ja mu hääl värises meeletult. Siis hakkas igast sahmimine, tüdrukud sättisid ennast WC-s ja poisid sidusid lipsusõlme (ma ei tea kas nad ka seda päriselt tegid, kuid see tundus nii kunstiliselt sobivat siia). Tegime ka ühislaule läbi ja siis mingi hetk oligi aeg sealmaal, et koolimaja oli umbes ja ma seisin lipu taga ja ootasin sisseminekut.
Oo.. see oli koomiline. Minu arust. See oli nii naljakas, kuidas oli selline dramaatiline muusika ja siis hull inimkoridor ja me läksime sealt läbi ja kõrvus ikka kostab see dramaatiline muusika ja ma ei osanud silmi kuhugi panna. See oli nii naljakas.
Hümn. Kooli laul. Omale kohale.
Aktusel ma ei osanud ka kuhugi oma silmi panna ja ega ma kõnedest suurt midagi ei mäletagi. Vaatasin saalis ringi, naertasin inimestele ja tundsin käe vastas Oskari ülikonna karedat riiet. Kogu selle rahvamassi ees lauldes mu hääl ei värisenudki.. ainult lõpus. Veidi. Siis oli hea tunne, sest kõik oli minu poolt selleks korraks tehtud ja oli vaja ära tuua veel ainult oma lõputunnistus, mille kättesaamiseks ma pidin astuma umbes 7 sammu.
Kõik sujus hästi ja õues tuli niiiii kaua oodata kuni vanemad üles leidsin. Ennem nägin ma aga Kertut, Miat, Liisut, Katit ja Henrit. See oli nii lahe, et nad olid tulnud ja ma läksin neile ainult heei ütlema, kui ka mulle pisteti lill pihku! Ma olin nii õnnelik:)) Ma ei oodanud neilt lilli saada, seega siinkohal veelkord üks SUUR SUUR AITÄH!
Siis jõudsid ka teised kohale: Onu Joel, Kats, Ema, Isa, Vanaisa, Reet, Liivi, Keiu. Paar poissi paar lapsevanemaid meie klassist jaotasid ka lilli ja mu ema otsis ka üles mu sõbrannasid ja andis neile lilli. See oli ka väga armas. Ja enne kui ma arugi sain oligi mul hästi palju lilli, just nii nagu ma tahtsin.
Teine suur üllatus sel päeval oli õp. Õnnis, kes kinkis mulle kohe otseselt kingituse! Ma olin nii üllatunud. See oli temast nii-nii armas. Kõiki üleüldiselt pani imestama see, et õpetajad kallistasid. No ma mõtlen nagu sellised õpetajad, kes tavaliselt ei kallista: Aimla, T-Man.
Siis olid pildistamised aulas ja peale seda oli üks pikk fotosessioon õues. Minu isa, kes tuli minu lõpetamisele tegi ikkagist veidikene tööd ka, sest kõik mu sõbranjed tahtsid ju ka perepilti jne jne jne:D
Bankett ja kojuminek.
Kodus oli teine bankett ja jumalik tunne, kuidas on kingi jalast ära võtta.
Kodus sain ma kolmanda ja ma võiks öelda. et selle päeva kõige... "wow-omg-effektiga" üllatuse. Tädi Liivi kinkis mulle hästi laheda raamat maailma vaatamisväärsuste kohta ja ütles sealjuures, et olgu mul kõik need kohad läbi käidud ja siis ütles isa, et ma need kohad ka ära jäädvustaks ja nad emaga kinkisid mulle välgu! Ma olin niiiiii amazed! Lihtsalt pahviks löödud, sest see oli asi mis ma teadsin, et jah, kunagi ta tuleb ja nii edasi.. Tõesti woow.
Siis me sõime ja õhtul läksin ma isaga linna, sest me saime osade klassikaaslastega vanalina ühes kohvikus kokku. Seal oli väga tsill, kuid kõik läksid nii vara ära ja C tahtis veel kuhugi edasi minna nii et ma haarasin viimsel hetkel Liisast kinni, et tema juurde ööbima minna.
Ma arvan, et ma võin siinkohal nentida tõsiasja, et Liisa juures lõhnas ebatavaliselt! Ja ma saan sellest täiesti aru arvestades, et neil on 13 kutsikat. Ma loodan, et Liisa ei pahanda, et ma selle tõsiasja välja tõin, kuid minu jaoks oli see selle õhtu harjumatu osa. See oli midagi nii uut ja.. haistmismeeli ergutavat:D Ma sattusin ka just sellisel õhtul, kus kutsadel olid kõhud veidikene lahti ja see oli nii naljakas, kuidas ma suutsin selle aroomiga viimaks harjuda (tehes mitmeid nina-suu-nina kaudu hingamist).
Õhtul saime kahe aeg magama ja ma tõusin kell 5. Enam magama ei jäänud, sest kogu aeg oli midagi mis häiris, kas selleks oli kaks nügivat neidu, kolksuv klaaslind vastu akent või vara ärganud koerapojad. Teises toas hääli kuuldes läksin sinna ja tsillisin Liisa vanematega, samal ajal istusin akna all ja taaskord harjutasin ennast selle odööriga.
Lõpuks ma läksin ära.. kell pool üheksa ja jalutasin Liisa juurest Vaike juurde. Seal sain emaga kokku ja võtsin oma paberid, et neid kooli viia. Pärast ma istusin Solarise ees pargipingil (sellel, mis nendest Elisasse toodud telefonidest tehtud on) ja nautisin hommikut oma kahe võikrussaani ja kohviga. See oli nii ... mõnus. Mul oli kahju, et koht ei olnud kõige maalilisem (nagu seda oleks olnud vanalinn või rannapromenaad), kuid ma ootasin siiski marsat. Ma tegin oma imeliset hommikusöögist ka pilti, kuid pentax pani näkku ja arvutis ei ole see pilt üldse hea.
Koju jõudes ma olin niiiii õnnelik. Ma sahmisin ruttu oma toa korda, sest kõik pidi olema korras, kui ma hakkasin välku kilest välja võtma ja akusid pakendist välja rebima. Ma sirvisin ka manuaali, kuid olgem ausad, inglise keelsete fototerminitega ei ole ma sina peal. Ma tegin ka paar klõpsu oma lilledest. Oh jahh..
Ahjaa!! Mulle tuli ka see meelde, et eile üles tõustes oli üli-üli-üli sitt tuju, sest õues sadas vihma ja meie kringel, mis pidi olema Kosel oli väga väga väga nõmedal põhjusel hoopis Kehras ja siis oli sellega hull kamm ja lõppkokkuvõttes ei maitsenud see kringel pooltki nii hästi, kui oleks pidanud. Kuid siis ma vaatasin oma kleiti ja asju ja seda raffaello karpi kapi peal ja tuju läks paremaks.
Ma olen nüüd siin ja istun ja olen täiega väsinud ja ma mõtlen, et kuidas kõik on täiega oosmness ja ma tahan Kaisat siia kutsuda, sest ta pole siin nii ammu käinud. Ma igatsen Kaisat.
Ja ma tahan isa juurde minna, sest olgugi, et see välk on kohati väga automaatne ja muudab ISO ise.. ma tahaks sellest sotti ka saada.
Ja mul oli ennem mingi väga filosoofiline mõte, kuid ma unustasin selle ära. Kuid see, et mul see mõte üldse oli näitab mu võimet filosoofiliselt mõelda, mis on ju piisav tõestus, et ma seda ka suudan! Minu arust see on väga hästi. Ja mulle teinekord meeldib omaette filosofeerida.
Kellele ei meeldiks?