Fortuuna on minu vastu.... täna.

Ma ütleks, et tänast päeva ma ei sildistaks kui maailma parim päev. Ei. Täiesti vastupidi.
Hommik algas uniselt ja ma läksin kooli. Jes. The ordinary. Siis oli kool ja vahetunnid me Liisaga veetsime Õnnise juures, seal on tore. Minul. Liisal läheb vahepeal nägu kortsu ja kõveraks, kuid küll kõik laabub.
Olid erinevad tunnid. Karjäär muutub talutavaks, bioloogia on surmigav, matemaatika on selline nagu alati - uue teema alguses vaatan seda veidi totu näoga, kuid viimaks saan ikka aru, hispaania keel hakkab juba keerulisemaks muutuma ja minusse on hakanud juba ennast istutama kahtlus - kas ma ikka saan selle selgeks?. Küll ka see kaob, ja siiiiiis oli veel eestikeel.. see oli ka tore. Füüsika ajab veidi hulluks, sest mulle tundub see veidi arusaamatu kohati. Aga ma murran ka sellest läbi. Kehalisse ma üldse ei pidanud minema. Niisiis.. tegelikult pole ju nii hull?
Aga.
Peale kooli läksin hambaarsti juurde.. seal oli huvitav. Mul tikkus suursuur naeratus suule, kui nad mu suu kallale tulid. Nii lõbus. Käisin röntgenis - hambad on korras ja peaksid ära mahtuma.
Peale hambaarsti läksin ma ema töö juurde ja jätsin talle oma kaks maailma kõige raskemat õpikut. Istusin ja murdsin füüsikast läbi. Mul läks kõht tühjaks.
Panin oma uisud jalga ja läksin tänava peale. Läksin Stockmanni ja ostsin endale kolm saiakest. Läksin isa töö juurde. Näed, isa polnudki seal. Õppisin õppisin õppisin füüsikat. Sain aru. Tubli!
Ja siis sai minu suurim õudusunenägu tõeks. Läksin trenni. Jõuan ukse juurde, et kella helistada ja näen ukse peal silti: "Kallid lapsed, täna jäävad trennid ära. NB! Prodance'i lapsed." Fuck Yeah! Ma olin kolm tundi linnas passinud.. konkreetselt passinud ja ma sain aru, et kõik asjata. Läksin võtsin raha välja ja läksin lolliks. Selle asemel, et kümme minutit siis peatuses olla või isa töö juurde minna ja siis keskturu juurest peale minna otsustasin ma JOOSTA Estonia ette marsa peale.
Puhta lollakas. Aga see tundus parem ajaveetmise viis. Eks ta oli ka, kuid see väsitas mu nii kohutavalt ära. Ma kukkusin, sain haiget.
Peale kooli oli kuidagi paha emotsioon ja peale trenni ärajäämist ka. Sellised momendid panevad mu vihastama ja ma tahaks nutta, kuid see tundub lollus. Lihtsalt loll oleks lihtsalt "maailma peale vihane olla" ja nutta. Ja siis mul tekib soov, et ma kukuks ja murraks oma käeluu ja siis mul on õigus vihastada ja nutta ja see oleks täiesti õigustatud.
Fortuuna on minu vastu... täna.
Homme panen võib-olla kleidi selga.