Mu koolisõrmusel on suur positiivne aura. Vaatad oma kätt ja sulle vaatab sealt vastu: "Per aspera ad astra"

Koolisõrmus kätkeb endas tõtt ja motivatsiooni.
Ohh see nädal on jälle ulme olnud. Ma ei tea, kudias ma vastu olen pidanud. Noh, ega tegelikult väga ei olegi: iga hommik on tunne, et ma ei taha üles tõusta, ma ei viitsi hommikust süüa. Kohvi kerre ja kooli. Iga õhtu on tunne ma ei jaksa kontrolltöödeks õppida. Ega ei jaksagi ja siis järgmine päev olen ehku peale välja läinud ja ära teinud.
Esmaspäeval ma viibisin kaua linnas ja hullutasin ennast desoksüribonukleiinidega, mis on bipolümeerid, mille monomeerideks on desoksüribonukleiinid. Ma ei saanud mitte midagi aru.. need sõnad ei makinud sense'i. Kuid lõpuks ma siiski närisin ennast sealt läbi ja olin megasmart! Mu enesekindlust tõstis veel fakt, et kui am järgmine päev nägin koolis inimesi, kes sinisilmselt olid uskunud, et bioloogia tunnikontrollid ongi tunnikontrollid ja väga lihtsad. Nad tegid õpiku lahti ei suutnud neid sõnu välja veerida, mul oli neist kahju ja mul oli enda üle väga hea meel, et olin viitsinud kodus reedel bioloogiat lugeda.
Kogu selles bioloogia kartuses olin ma aga füüsika sinnapaika jätnud ja kui töö oli suutsin selle aga piisavalt ära teha. Paanikat külvas aga fakt, et õpetaja oli mied kas siis jälle A-katega sassi ajanud või lihtsalt endast valesti aru saanud ja töösse ka veidi järgnevat teemat pannud. Kirjutasin siis, et see polnud meie osas õppida tänaseks ja andsin töö ära.
Teisipäeval me olime Liisa ja Kaleviga tublid ja tegime proovi. Väga lõbus oli. Imelik hakkas momentidel, mil minu ümber keerlevad sõnad e-minoor ja info, et g-st saab a ja vastupidi. Samal ajal mina istusin ja mõtlesin: "Üks kaks kolm pahempidi, üks kaks kolm parempidi."
Peale kooli suundusin isa juurde ja oli chill. Läksin trenni. Peale trenni suutsin paari inimest veenda, et Eestimaa on väike ja läksin koju.
Kolmapäeval oli jälle raske hommik. Kuid kooli jõudes lohutas mind fakt, et ma ei pea viibima surmigavas muusikajaloos, vaid saan minna jõululisse aulasse ja seal koos Liisa ja Kaleviga laulda.
ÜLejäänud päev oli chillax. See oli lihtsalt maailma lebom kolmapäev üle pika aja. Füüsikas oli meie füüsika õpetajast saanud misjonär, kes seletas meile, et Newtoni II seadus pole mitte F=ma, vaid a=F/m - SEE ON TÕDE! Haha. See oli naljakas. Keemia oli jälle üks selliseid keemiaid, kus ma lihtsalt olin ja aega veetsin. Ma ei saa! See on õudne. Viimases tunnis pea ei tööta! Oootasime selle tunni lõpu ära ja ma läksin Vaike juurde.
Istusin seal, tegin inglise keele ära ja siis läksin Kanutiaeda.
Kohale jõudes hakkasin tegema kunstiajalookonspekti, mille ma siis kaks ja kolmveerand tundi hiljem lõpetasin.
Vahepeal käisin esinemas. Mul läks üpris hästi arvestades fakti, et mul läksid sõnad meelest ära ja ma teise salmi ajal laulsin: "Tadadadaaa".
Koju jõudes ma lihtsalt tegin ja tegin seda hispaania keelt, panin asjad kokku ja pugesin põhku. Peale Kanutis kunstiajaloo konspekti lõpetamist ma seda sel samal päeval enam ei avanud.
Täna. Oli täielik üleväsimus. Pidev. Kohutav! Ajaloo ajal õnneks saime laulma minna. Fiuh! Laulsin ja proovisin Kalevi Nikit. Jah. Ta fotokal on nimi. Oli vist Niki. Ma loodan, et homme tulevad pildid head. Igal juhul kaamera on väga hea ja ma tunnen, kuidas ma ei taha seda talle tagasi anda.
Hispaania keel oli surm. Esiteks see teema on nii confusing ja mingi trikikas kogu aeg. Ja siis see, kuidas kõik laused, mis valesti lähevad!! Ohh. inimesed on supperaeglased ja arad!! ARAD! Kui midagi ei teata, läheb valesti, keegi ei julge öelda. LIhtsalt mökitatakse ja ollakse vait kuni õpetaja lõpuks midagi küsima hakkab, et a-la mis küsimusele see vastab and so on. Ja siis sellega läheb ka mingi megakaua aega. Jesus! Kui ma ei tea siis ma ütlen, et ma ei tea ja ta võtab järgmise inimese, kes teab ja sellele ära vastab. Mul on mõni sekund loll tunne, ma saan aru oma veast ja me lähme edasi. Aga see, mis meil tunnis toimub on nagu tuimestuseta ajuoperatsioon. Pikk ja piinarikas.
Mata oli õudne! Me tegime ikka veel intervallmeetodit, olenemata slelest, et eile meil selle peale töö oli olnud. Ma ei jaksanud enam. Mul on intervallidest kõriauguni! Siis oli kunstiajaloo kord särada.
Töö algas ja mul tuli täielik blokk ette. Ma ei mäletanud korralikult mitte midagi. Olin enne tunni korranud ja ei mmäletanud. Sain mõned asjad kirja, kuid istudes Irene kõrval viimases pingis sain kasutada abimeest konspekti. Ohh..
Siis oli inka ja peale inkat oli mul inka järeltöö. Olin selle ju läbi lahendand, kuid ei mäletanud enam mis oli õige ja mis mitte. Üks ebaloogiline vastus oli mulle nii vastumeelne kirjutada, juurdlesin tükk aega, et kas mu aju mind ehk ei peta ja ma valesti ei mäleta, kuid panin siiski sellle ebaloogilise avstuse kirja. Õigesti tegin!
Siis sai jälle laulma minna. Kui vabastav see oli.
Karjääriõppe järeltöö. Istusime Piiaga kõrvuti, samad read olid. Sain selle ilusti tehtud! Imeline! Ega ma selleks polnud ka rohkem korranud kui ehk tund või paar enne seda.
Motivatsioon õppimiseks on null ütleks ma kõige selle peale. Ma tahan magada! Kõik, mis seostub õppimisega on vastumeelne ja rõve. Pea ei lõika, absoluutselt ei lõika.
Aga kõik, mis jääb väljapoole Newtonit, intervalli, elektrolüüte, nukeliinhappeid, vocabulary list'e, Faehlmanni jne jne jne on super.
Kui vaid saaks magada!
Ei saa. Lähen trenni nüüd.
Homme on jõuluball! Ja juba selle pärast ma ei saa homset koolipäeva üle lasta. Kogu see sagin ja põnevus (kui seda on). Kindlasti on. Peab olema!
Mõni pilt ehk mõni teine päev? Laupäev?
Wow ma kirjutasin palju!