Huvi huvi vastu

Võite veendunud olla, et nädala pärast on mul Hurts'i üledoos. Kui ma esmaspäeval avastasin, et raadiost lastav "Stay" on nende laul (mitte minu algse arvamuse järgi Take That'i looming) oli see umbes poole tunniga ka minu muusikamängijal. Terve nädala olen seda laulu kuulanud ja mõtlen, et wow.
Üleüldse. Nädalavahetus möödus kodus. Laupäeval tegin sidrunikooki ja sushit ja mõlemad maitsesid imehästi.. kuigi ma sõingi kooki ainult ühe tüki?
Pühapäev venis nagu tatt... tõsimeeli üks kõige venivam pühapäev, mis mul olnud on.
Noja siis algas uus nädal ja see on üks ütlemata veider nädal. Kool on imelikult lihtne.. selline tunne, et äkki on kuskil nagu mingi konks?
Esmaspäev oli sõbrapäev. Muffinid. Üks kaart. Veider päev.
Üleüldiselt ei toimu mitte midagi meeliülendavat.
Kolmapäeval käisin laulmas, kodus ja tulin uuesti linna, et minna Piiaga Lidosse ja juua üks latte ja siis minna Valmisstuudiosse. Noh.. kui ma ERR-i uksest sisse astusin sain aru, et olen vist veidikene vales kohas. Aga, panime üleriided ära ja läksime istusime oma privaatsesse nurka, kus saime omale rinnamärgid ja suundusime stuudiosse.
Istusime esimeses reas - ajee. Paar korda need poliitikud jalutasid sisse, siis välja ja siis hakkas saade pihta. Kohe kui kaamerad tööle läksid tundsin kui palav ja paks õhk on ja mu pea tundus nagu meeletu pall, mida mu kael kinni hoida ei jaksa.
Vaatasin poliitikute debatti, jäin kaamerasse ja püüdsin seisukohta võtta. Need kolm pausi, mis meile anti olid jumalikud ja ma pole mitte kunagi niimoodi vett ihaldanud kui eile. Need klaasid paistsid ahvatlevad.
Täna - nädala neljandal päeval - ärkasin Piia juures ja seal oli külm. Koolis oli soe. Kuid igav. Oi kui igav. Pool klassi oli puudu. WestFesti laul sattus kahtluse alla. Ja kui viimaks sai ka see päev läbi - nagu iga teine.

Ma mõtlen elu ja surma üle harva. Ma lihtsalt ei juurdle iseendaga selliste asjade üle. Ja siis.. täna ma avastasin ennast bussis mõtlemas, et ma aeg-ajalt soiun, kui tore oleks osata mõnda pilli mängida. Järgmine hetk käib mu peas umbes selline mõte: "Küll ma järgmine kord õpin." Ja siis ma ehmatasin. Millal? Mis mõttes järgmine kord? As in.. järgmises elus? Et teinekord kui ma elan? Nagu see oleks restoraniskäik. Järgmine kord võtan hoopis salati! See tõi mulle selguse, et tuleb endale selgeks teha oma soovid ja siis nende poole püüelda.
Ma ei ütle, et ma hakkan nüüd mingit pilli õppima. Ma lihtsalt tean nüüd, et kui sellest peaks saama mu kindel soov ja tahtmine, siis ei aita muud kui et tuleb ennast lihsalt kätte võtta ja hakata pilli õppima.
Ja see mõte oli nii ääretult veider.
See on ääretult veider nädal.
Ma ei jaksa enam mõelda.
Ja mind ootab vene keeles ekskursiooni kokku panemine.
Ma oleks teinud täna pikniku. Seda juhul, kui kraade oleks olnud sama palju kui praegu on ... lihtsalt nullist ülespoole. Kas see kirjutatakse kokku või lahku? Üles poole. Ülespoole. See jääb nuputamiseks. Olen hetkel liiga laisk, et seda googlesse kirjutada ja vaadata. Aga kui ma vea tegin, siis te vähemalt teate, et ma teadsin seda kirjutades, et 50% tõenäosusega tegin ma vea.

Teel koju jäin üks hetk seisma. Olin seljaga tuule poole, näoga päikesesse. Maastik oli vaimustav. Mu kõrvadesse hüüti: "Stay with me!" Ja ma tundsin, et see on üks selline hetk, mis tuleb lihtsalt võtta ja siis selles veidike olla.
Ja ma võtsin.