eel magama jäänud ning aina mõtled ja mõtled ja mõtled), et ma ei kadesta ilusaid inimesi.Me kõik teame, et me ei märka iseenda juures seda, mida teised ja seega pole me objektiivsed, endist kõnelemaks. Ja seetõttu muudavad kõik sellised ennasthaletsevad blogid mind tusaseks.
Mina olen endas avastanud selle, et kui silman kedagi ilusat, siis ma ei kadesta seda inimest. Vastupidi, imetlen teda. Ma ei saa sellelt inimeselt oma pilku. Pean end tema küljest lahti rebima, aga see on ääretult raske.
Ma tahaks ilusaid inimesi lihtsalt vaadata, nende ilu endasse ammutada ja siis tervele maailmale kuulutada: "Vaadake, siin seisab ILUS inimene!". Sest iga kord kui ma kedagi niimoodi jälgin... Mu tuju läheb rõõmsaks ja ma mõtlen, et woow. Ja see tunne on hea.. See on midagi sellist, mis kinnitab, et pealpool pilvi paistab päike. On alati paistnud ja paistab ka edasi.
Ma ei räägi ainult mingitest tüüpilistest iluetalonidest. Ei. Ma räägin just veidratest iludest. Sellised, kes võib-olla pealtnäha on tavalised, aga mingi veidrusega, mis teeb nad ilusaks. Tihtipeale on kõik just seesmiselt nii ilusad, et seda kiirgab neist välja ja nad püüavad mu pilku.
Jälgimisega on aga see jama, et peab ära tundma piiri, mil teine saab aru, et mingid silmad on pingsalt temal. Ei saa lihtsalt lõputult kedagi poolvõõrast vaadata ilma, et sust endaks jääks veider mulje. Jah. On erandeid. Kuid nendes erandites mängib suurt rolli keemia ja bioloogia, koos kõigi oma reaktsioonide ja feromoonidega.
Ilusad inimesed paitavad silma. Ja neelavad mind endasse. Või tekitavad tahtmise hoopis neid neelata. Silmadega.
Ja ma jätan teid nüüd siia selle ääretult arutleva tekstiga. Arvuti on kurjast. Arvuti röövis mu algse jutuvoolu ja pani selle ainult kuidagi sõnadesse. Vähemalt kuidagigi.
Arvuti on kurjast.
Ilu on imeline.
0 kg maiustusi:
Post a Comment