Nacho

Käisin terve esimese augustikuu nädala Estonias - olin vabatahtlikuna lastelaargi kasvataja. Mailis (juhendaja) ütles, et see grupp oli küll raskem, kui eelmine, kuid noh - lõpp hea kõik hea. Nad tegid etendust "Hunt ja seitse kitetalle" ja see tuli ju lõpuks välja. Said suure lava peal käija ja ma sain paar uut Estonia shortcut'i ja ka teada. Mul oli uksekaart ka - LIKE A BOSS!
Seal laagris olid lapsed vanuses 6-14. Kõige pisemad olid sellised, kes panid nunnumeetri põhja ja kõige suuremad kannatuse proovile. Kohati oli tunne, nagu seal oleks loomad, sest kui teatati, et nüüd saab sööma tormati sellise kiiruga liftini, keegi ei kuulanud ka. Aga lõpuks, peale etendust oli hästi tore ja ma sain isegi lilli. Ma polnud ennast kordagi nende päevade jooksul tundnud kui juhendaja/kasvataja, kuid ju ma siiski olin :).
Üleeile koristasime emaga kodus kappe ja siis mingi hetk ma läksin linna, et sealt minna uuesti maale - Liisa maale. Kuna tuli välja, et buss tuleb 10 minutit varem, siis ma kiirustasin ja jõudsid bussile, kus mind ootasid juba Roosi, Merelle, Silver, Ats ja Annabel. Kohale jõudnud hakkasime kohe näksima... one thing led to another ja juba me pugisime ja kõhud olid niiii täis. Ülejäänud sünnipäev möödus traditsiooniliselt - kes viitsisid tagusid võrkpalli, hiljem sõime veel ülehead salatit ja liha, rääkisime juttu, laulsime, käisime jalutamas.. Kui me viimaselt tagasi jõudsime leidsime eest Kätu, Atsi, Johanna ja Madli rääkimas väga poliitilist juttu ja sealt edasi läks õhtu veidi tõsisemaks, sest arutleti palju maailma asju.
Siis aga läks õhtu põnevaks.
Eemalt kostus vingete prõnnarite heli. Mingid tüübid tulid. Liisa ütles, et me neist välja ei teeks, sest ta tahab neid ära ajada. Istusime rahulikult edasi.. vaatasime, kuidas Liisa neid tervitab ja mõne aja pärast tagasi tuleb. Tüübid ei läinud veel ära ja vihma hakkas sadama. Hakkasime asju sisse viima, sest vihma juba vaikselt kallas. Vägijooki pruukinud teismelised oma junnidega seisid eemal ja karjusid midagi. Nad hakkasid ära sõitma... kostus hele raksatus. Viisime asju ära ja tahtsime lakka minema hakata kui mõistsime, et hele raksatus oli olnud redel, millelt lakka ronida. Oh snap! Oli kostunud ka klaasiklirin - see oli kolm lauda akent. Me saime siiski uue redeli ja saime lakka minna, nii et lõpp hea, kõik hea.
Järgmine hommik möödus peamiselt ootamisele, et millal bussile minna. Vaatasime telekast "Maie ja Valduri vägitegu," mis on üks ütlemata halb saade, aga see selleks.
Nüüd olen kodus.. aeg kuidagi venib ja läheb samas liiga kiiresti. Maailm on rahutu ja börsionud pinges.