Getter tõmbas sügavalt hinge.

Peale pikka peamurdmist, et kirjutada oma rebasele võimalikult tabav kiri, olen sellega lõpuks ühele poole saanud. Ma ei oska kirjeldada, kas mul on head ideed oma rebasele, kuid paari mõttelennu üle olen ikka päris uhke. Eks lõpptulemuse üle otsutab ta ise.
Alates esimesest septembrist on käimas olnud kool. Too esimene nädal, kus pea iga tund hakkas kohtade rebimisega on nüüdseks läbi ja ma olen selles võidujooksus saavutatud kohtadega väga rahul. Eriti suur pinge oli teisel septembril, kui me Piiaga bioloogia lõpus enam-vähem  sekundeid lugesime. Kusjuures iga sekundiga hakkas kõhus aina rohkem keerama, sest me teadsime, et meid ootab selle aasta kõige pingelisem jooks üldse. Õnneks ei läinud minu õudusunenäod täide ja ma istun inglise keeles jätkuvalt oma armsal kohal. Tähelepanuväärsel kombel istun ma väga paljudes tundides täpselt sama koha peal.
Selle esimese nädalaga, mis oli tegelikult ikka väga pikk, sain ma aru, et see aasta on kõike muud kui jalgratas. Selgituseks, siis see, et Raymond on võrrelnud kümnendat ja üheteiskümnendat klassi nii: "..11. klass on erinev nagu traktor ja jalgratas võrreldes eelmise aastaga.."
Ma olen püüdlikult kaasa teinud keemias. Mul oli tol viimasel neljapäeval ikka selline hirm naha vahel. Nimelt, ma kuulasin terve tund korralikult kaasa, tegin TV-d jne, aga mu hirm seisnes selles, et ma kartsin oma pilku mujale pöörata kui tahvel või TV, sest mul oli tunne, et kui ma töö juurde tagasi pöördun olen sekundiga maha jäänud ja ei saa enam mitte midagi aru.
Füüsikas tabasin end ühes teooriatunnis mõttelt. Õpetaja küsis,: "Kas kõik said aru? Onju lihtne." Ja ma noogutasin. Noogutasin, kuigi ei saanud tegelikult mitte midagi aru.
Ma suutsin ka endale sel nädalal teha algidee juurutamist. Ma polnud selle üle küll väga õnnelik, kuid noh, nii see läks. Ma avastasin esmaspäeval, et mul pole konkreetset huvialaringi. Lihtsalt pole ja kõik. Okei, kitarr nagu peaks seal kusagil tulevikus lisanduma ja ma lähen Kuustiku teatriõppesse.. kuid see tähendas, et terve september ei tee ma midagi. See mõte hirmutas mind. Sama päeva õhtul, bussi peale minnes haarasin härjal (aka. oma mõtetel) sarvist ja nüüd on mu päevad kuni järgmise pühapäevani täidetud taaskord deklameerimisega iseendale, Liisale ja Õnnisele.
Terve meie klass on esimese päeva nohisenud ja läkastanud. Reedel koju tulles ma hakkasin parotsema ja palun väga - gripihaiged klassikaaslased+mõttejõud ning ka mina tatistan. Ajan endale õhtuti küüslauku näost sisse ja olen õnnelik, sest (usun, kui mu ema räägib, et) nohu kestab tavaliselt üks nädal või seitse päeva (wink, wink!) nii et järgmiseks pühapäevaks peaksin ma ehk terve olema.

Võtsime see nädalavahetus kartult. See töö läheb viimased aastad kuidagi eriti kiiresti ja selle üle on mul ainult hea meel. Maja on küll taaskord ülerahvastatud ja ma tunnen ennast oma kodus kui kodutu. Minu tuba on mu vanatädil ja mina magan üleval. Päeval aga, ekspluateerivad ühed mu väikesed sugulased ülemist korrust, nii et mul pole otseselt kusagil olla.
Vaatasin täna suures meeleheites jälle lihtsalt nüridalt telekat ja üks hetk klõpsasin "Seitsmele," ning sealt tuli parasjagu saade "2000+" ehk siis minu lapsepõlve muusika. Ma sain üllatuse osaliseks, kui sealt tuli 2002. aasta Rootsi eurolaul. Seal tuli küll nende official music video, kuid ma vaatasin praegu seda esitust, mis nad siis siin Eestis tegid ja ma ütlen ausalt - mul tulid külmavärinad peale. Aga mitte sellepärast, et see oleks midagi megahead olnud. Ei, jumala pärast mitte. Aga seepärast, et see on ehe väljavõte mu lapsepõlvest. Eurovisioon in general on minu lapsepõlv ja neid laule on nii tore vaadata, sest ma tean siiani sõnu. Ma aga pean mainima, et mulle meeldis nende koreograafia, sest see on nii funky'lt 02ndate Eurovisoon.
Praeguseks siis kõik. Jätan teid siia ühe funky gif'iga ja lähen ise sööma.