Hakkasin mõtlema, et kas ma olin siis aasta aega tagasi lollim või mis? Enda arust nagu sama inimene ja ma arvan, et ma käsitleksin mitmeidki situatsioone praegu samamoodi. Millest mul on kahju, sest no.. täitsa lõpp kui jabur.
Mis mind veel päevikute juures köidab... Ma näen kui palju ma olen aastatega muutunud.. kui palju on minu arusaamine asjadest muutunud. Muidugi on piinlik lugeda kui ma olen ikka mingeid lauslollusi kirja pannud, kuid ma ei saa sinna midagi parata. Ma olin kord selline ja tõtt-öelda on see rohkem naljakas kui piinlik. On ka asju, mida kohe lugeda ei tahagi, natukene nagu kriibib. Siis see aga laagerdub ja olen kindel, et aasta pärast loen ja naeran samamoodi nagu praegu vanade asjade peale.
Veel on hästi vahva see, kui päevik on pidanud vastu mingisuguse pikema ajavahemiku. Eelmine kestis poolteist aastat. Ja seal ongi olemas minu ahastus aastal 2010, kui ma ei suutnud otsustada, mida ma uuel õppeaastal lisaks koolile tegema hakkan. Valikute seas oli ka NUKU Stuudio. Järgmises sissekandes aga kirjutasin juba õndsast olevikust kaasaegset jazzi tantsides. Ning siis... on seal päevikus aasta 2011 7. september, kus ma ahastan, sest ei suuda valida teksti NUKU Stuudio katsetele. Ja järgmine sissekanne muretsen juba hoopis kolmanda asja pärast ning mainin, et sain Stuudiosse sisse. Ja see kõik on vaid lehekülgede küsimus.
Olgugi need kirjutised teinekord nii naiivsed, depressiivsed või ülevoolavalt õnnelikud kui tahes, mingil ajahetkel toovad nad väikese päikese minu päeva ja avavad ukse aegadetagustesse salakambritesse.
Läks liiga diibiks?
 |
| Pärnus. |
Lühidalt aga niisama toimuvast. Juulis puhkasin, käisin autokoolis (Piia ütles, et olen hull, sest ma tegin väga varajasi sõite), sain tööd, põletasin ennast ära (päikesega), töötasin päevakese telemaastikul, sain uue sõbra, raiskasin Pärnus raha, lugesin kohutavalt kohutavat "Idiooti," jätkasin puhkamist, siis läksin teatrisse, mitte küll teatrisse etendust vaatama, aga teatrisse ikkagi, käisin isa juures ja mängisin väikese Luisaga. August hakkas proovidega ja nii me siis praegu proovime, sain endale uusi sõpru, töötasin korraks veel telemaastikul, lugesin nädalaga "Da Vinci koodi" läbi, olen söönud hästi palju (liiga palju) arbuusi, registreerisin ennast ARKi, eile käisin emaga kinos "Intouchables'i" vaatamas, täna tegin oma toas suurpuhastuse (õudne kui palju ämblikuvõrke...), ETVst kultuuriteateid vaadates purskasin naerma, lugesin vana päevikut ja kirjutasin blogi.
2 kg maiustusi:
ämblikuvõrgud!!! ma nägin eile oma toas beebiämblikut, mõtlen et kas tema ema on ka kuskil siinsamas või...
JAH, LÄKS LIIGA DIIBIKS!
Post a Comment