Tublidus ise

Täna oli inka eksam! Koolipäev algas kell 8:00 ja lõppes kell 9:20. Kirjalik osa läks minu arust suht hästi. Suuline on juba teada. Sain viie!
Täna kui siis kella 11:35-se bussiga koju tulin tegin kõigepalt C kingituse pmst valmis ja siis sõin ning SIIS. Läksin õue.....

....ja...

...NIITSIN MURU 3/4 AIAST ÄRA!!!!
Ma olin nii tubli.
Nv.-l muidu oli siis see kauaoodatud moeshow. Meil läks enda jaoks väga hästi, kuid kohtunikele vist siis nii muljet ei avaldanud. Õhtul peale seda oli Eurovisioon. No see oli nii lõbus kogemus et sure või maha! Me P-ga lihtsalt tantsisime ja siis teised naersid ja siis meie ikka veel tantsisime ja parodeersime. Järgmine päev läksime randa ja õppisime eksamiks:)
Nüüd... olen kodus ja laen pilte fotkisse.

Kas on mingi probleem?

Kui ma väike olin ja mullle öeledi, et pean haiglasse minema hakkasin ma automaatselt nutma. Ma ju teadsin, et seal võetakse vereproovi ka. Ma paanitsesin juba nii varakult, kuigi vereproovini, kui reaalse proovini oli veel oma kaks-kolm tundi aega. Nüüd siis on ema kuidagi selline. Terve ÕHTU juba!
Teatasin talle, et lähen homme Kätuga täikale, mistõttu me lähen siiski juba varem kodust ära kui algul olin plaaninud - 14:00 asemel kella 12:00-ks. Aga ma ei saanudki aru, kas ta oli planeerinud, et ma pean teda aitama või lihtsalt mõte, et olen kauem kodus oli talle rahustav. Igatahes ja nüüd tal siis on probleem sellega. Ta ei ole otseselt kuri, kuid tal on näos......pettumus? Selline, et see tekitab minus süütunnet ja sellist trotsi, sellist et ma nüüd kiuste võiks hakata ütlema, et okei ma jään siis koju ja ei lähe sinna ja nii edasi, ja nii edasi. Siis tema ütleks mulle, et ei mine, mine küll ma hakkama saan ja ma ei hakka rikkuma su plaane jne jne jne!!! NIIIIIIII NÕME!!
Vastik. Siuke rikkus tuju nii ära ja ma tean, et ta on seal teises toas ja selline.... ma ei tea milline! Selline et Minul on temast kahju ja halb ja... ja... ja.. minul tekib tunne et OKEI! FAIN! Ma siis JÄÄN koju!

VasTIIIIIIK!!!

(Otsisin kaua, kuid ei leidnud illustreerivat pilti:( )

Kurjus

Loen selle nimelist raamatut. Pole eriti kaugele jõudnud... Imelik raamat:/ Igatahes.. Pmst. Pealkiri on selline, sest liiga otsene oleks kirjutada kohe nii: Ülis*tt, kui sõbrannad muutuvad... bitšimaks.

See on nii vastik. Ma ei hakka nimesid nimetama, kuid on kaks inimest, kes on kardinaalselt muutunud. Nad on muutnud mulle vastikuks. Pmst see tuleb sellest, et nad kasvavad.. neiudeks. või.. mida iganes. Nad tajuvad nüüd, et nad on ilusad ja kõige hullem on, et nad on muidu ka andekad ja siis nad lihstalt muutuvad ülbeks ja VASTIKUKS! Sest niipea kui mina teen midagi.. midagi mis on see, mida ma tavaliselt teen ja mille peale nad on tavaliselt kas kaasa löönud, või naernud tuleb nüüd kohe kas: "Getter, lõpeta ära! See on lapsik!" ja siis tuleb krimpsus nägu. VÕI. Siis tuleb lihsalt midagi muud halvustavat. Fakk! See pole ju minu probleem, kui see Sulle närvidele käib! Sul ei ole õigust öelda, mida ma teha tohin ja ei tohi lihttsalt SELLE PÄRAST, et Sina oled nüüd tõsine Preilna! ARGHHH! See on nii ajusidnäriv.

Mõni hetk nad võivad olla nagu vanasti, kuid ühe puhul on hullult muutust tunda juba nagu riietusest. Ja siis kõik.. kõik on kuidagi.. kõik POLE kuidagi nii nagu peab olema. Liisa ütleb mulle, et noh, küll harjub varsti ära. Et ühel käis see ka üleöö ja noh nüüd oleme juba harjunud.. MINA ei ole! Nõme on ju ka see, et ma ei saa seda neile öelda, sest nad ütlevad et issand! See pole minu mure. See pole mingi probleem. Ma ei ole selline ja-da-ja-da-jaa. AARGH! Ma nii tahaks seda neile näkku öelda, kuid see ju ei aita, sest põhjendused ja kõik muu on nii tühine, kuid see TUNNE mis nad minus tekitavad ei ole võrdne selle seletusega. Seda lihtsalt POLE võimalik seletada. See on pmst nagu oleks koos sõbrannaga kellel on igavikuline pms!! Päris jube onju? No vot.

Mõtlen siin, et peaks nad juhtima just SEDA sissekannet lugema, sest kuidagi siis pole neil võimulst vahele segada mu jutule. Aga selleks peab ka nagu.. moment olema. See õige moment.