Chop-chop.

Tänane hommik oli amazing! Lihtsalt vapustav, millise energialaengu võib saada sellest, et sa läheb õue ja tänavalambid ei põle ja eemalt metsaveerest paistab punast päikesekuma! Ohh! See oli nii meeldiv, nii hea .. Ma jalutasin bussi peale ja bussis ma magama ka ei jäänud, aga raamatut ka polnud, nii et ma siis lihtsalt chillisin ja sõitsin kooli. Linnas oli ka hea. Koolis aga enam nii hea polnud. Mul hakkas lõpuks pea valutama.. aga võib-olla oli see sellest "meeldivast kevadisest" tuulest.
Midagi meeldejäävat ei toimunud, kui välja arvata vb inglise keele lõpp, kus T-Man Liisa tunni viimase kahe minuti õnne-hõiske peale ütles, et kui me ei suuda quiet olla, siis hint hint hint meil on siin vabu laudu. Ja veel Atsi eriline naistevihkaja-karakter:))
Siis ma läksin IIti, kus ma sain kokku alati rõõmsameelse Marioniga. Me söime ja siis tagusime kaarte, koos vahepealsete tardi-naljadega. Mul on juba väikene foobia, et kui neid nii palju teha, siis karma hakkab bitchima ja meiega juhtub midagi ja me jäämegi tardideks. Õudne.
Laulma, ja peale seda kodu! Ma läksin marsaga ja.. kuna mul oli kümme minutit aega läksin ma Solarisse. Nii. Seal toimus minu päeva suursündmus.
Nimelt, ma astusin uksest sisse ja otse ees.. seal esimese korruse rõdu äär oli ääristatud inimestest. Kõik vaatasid alla. Ma läksin ka sinna suunas ja siis niitis üks mees mu jalult maha ja ulatas mulle tulbi sõnadega:Head naistepäeva Solaris-keskuse poolt! SKOOR! Sain ka siis täna ühe lille (Okei.. hiljem tuli veel üks teine mees ja andis mulle teise tulbi veel:)) Igatahes, siis ma läksin sellele reelinguäärele ja vaatan alla. ILGE MASS! Vaatan paremale ja näen telekaekraani, kus peal on Alexander Rybak. Vaatan uuesti alla ja seal see verinoor südametemurdja seisab. See ilge mass rahvas koosnes peamiselt autogramminäljas tiinekatest, kuid seal olid ka mõned +15 inimesed. No ma nihkusin siis veidi edasi ja kuna mul oli kümme minutit aega otsustasin seda kuulsust vaadata ja imeda endasse temast niipalju, kui distantsilt võimalik. Vahepeal ta vaatas ka otse ja kaugemale, siis nägin ka tema nägu.. peamiselt kuulus mulle aga tema peanupp ja mingi varjund näost. See mass oli niiivõrd suur, et mul hakkas temast kahju, ta kirjutas igale inimesele ju eraldi autogrammi ja see mass ei olnud lihtsalt suuremat sorti punt inimesi, mida turvamehed piirasid, nagu mulle alul tundus, EI see oli meeletu hulk rahvast ühe inimese kohta, mis veel hargnes edasi vähemalt 7 meetri pikkuseks järjekorraks.

Aga.. Over and out!
Head naistepäeva kõigile!

Intrigant.

Täiesti woow.. kui lollid väiksed lapsed.. lapsed, kes lähevad kaheksandasse klassi saavad olla.
Ma lugesin täna oma päevikut.. seda selle 2008-nda aasta laagri ajast. Annimatsil.
Igatahes.. esiteks nii palju asju meenus ja teiseks..selles laagris oli selline situatsioon:
Ühel päeval.. õhtupoolikul, kui mina ja C(siinkohal siis C ei ole Carolin vaid Christian) sulgpalli mängisime ja tuli vahetus ning mängima hakkasid Hannu ja Kätu.. kadus C ära. Ta läks kuhugi ära. Kui teised lõpetasid mängu tulid ka minu juurde kämpa ette ja Marit küsis, et kus C on. Mina tegin nalja ja ütlesin: Ta läks Erikuga asju klaarima. Ta muutus siin istudes masendunuks ja kui ma küsisin, et mis juhtus, siis ta ütles, et ta mõtles eilsele diskole ja sellele, kuidas Erik Mariti ja Kätuga tantsis ja muutus kadedaks. Ja nüüd ta läkski asju klaarima. Igatahes.. kõik jäid seda uskuma!! Nagu what? Ja siis ma hakkasin seda mulli puhuma. Peale söömist, tahtis Marit C-ga rääkida ja küsida, et mis värk on ja siis ma jooksin.. jooksin Cga ees ära ja informeerisin teda KIIIRESTI, et mis Marit arvab, mis juhtus. Huhh.. C läks kaasa. Kuidagi sai aga Kätu teada, et see ei ole tõsi. Marit tahtis minna ka Erikuga rääkima.. ja mis meie seepeale tegime? Meie ütlesime, et Erik arvab, et Marit on rõve ja et ta eitab kõike ja teeb nagu C ei oleks temaga rääkimas käinud. Guess what? Marit jäi uskuma.. samal ajal meie C ja Kätuga arutasime seda asja.. ja siis üks kord tuli Erik minu juurde ja ütles mulle: Te Christianiga võite perse ka minna! Woooww... Ma olin keeletu. Ma palusin, et Erik ei räägiks Maritile ja ütlesin, midagi järgmise päevaga seoses.. ja siis tuli Marit: Mis homme on? Noh.. ütleme nii, et ma valetasin nii, et suu suitses ja silmad käisid... Ma rääkisin Martile pärast nii: Erik, kutsus mind endaga välja, siis kui me Tallinnas tagasi oleme.. ja ma ütlesin talle, et ma h o m m e ütlen talle, kas ma tulen või mitte. TÄIESTI LÕPP!
Igatahes.. järgmine päev tuli kõik välja ja päevikus olin ma kogu selle intriigi alguses kirjutanud: Kui Marit kõigest teada saab on kaks võimalust: 1) Ta naerab, naerab ja naerab.
2) Ta vihastab, vihastab ja solvub.
Kui sinisilmne ma olin. Marit oli furious! Ja ma tõesti ei imesta ka. Ma ei saanud isegi aru, et ma oleks midagi totaalselt valesti teinud.. ma ju tegin lihtsalt nalja. Ueh..
Seda kõike täna lugedes olin šokeeritud.. hull laps. Ma tundsin ennast nii pahasti. Rääkisime ja naersime Maritiga nüüd täna selle üle. Palusin talt veelkord andeks.
Hull laps.
Intrigant.

Väike Getu.

Esiteks - niiii pikad juuksed.
Teiseks - mu ema ei tundud mind sellelt pildilt ära:))
See on mingi.. ee... väga vana pilt, ma ei mäleta isegi, millal see tehtud võiks olla.