She has danced into to the dangerzone, where the dancer becomes the dance...

Uouu see on olnud tegus nädal! Alustades kooliga ja lõpetades tantsimisega.
Ma olen see nädal iga päev kell 5:45 üles tõusnud ja õhtu kell pool kümme magama läinud, sest pole midagi paremat teha. Kool on olnud suhteliselt okei.. inglise keele süvaõpe, ülerahvastatus ja fakt, et ats mu hispaania keeles hätta jättis (st. ma pean seal aigariga istuma) olid ainukesed morjendavad asjaolud. Uusi inimesi on nii palju. Ikka väga palju! Iga tunni alguses käib tormijooks kohtadele. Enamusjaolt on mul vedanud. Paar korda on untsu läinud ja nt ajaloos ma ei saa plaanitult piiaga istuda, sest kõik jooksevad sisse ja pingid täidetakse üksikult. Lisaks tunnen ma ennast ahistatult, sest meid on nii palju! Kohati on tunne, nagu ma ei oleks oma koolis.. vaid kuskil mujal, ise uus õpilane.
Nii palju ained on, kus on tunne, et okei ma hakkan pingutama ja.. neid on liiga palju ja suure tõenäosusega löön ma lõpuks osadele käega.
Smäg!
TÄNAAA!!
Hommikul ma tõusin üles ja siis .. siis ma vaatasin, et ma jõuan bussile, millega täiakle minna. Läksin täikale. Mu leiud oli kaks pluusi ja neli postkaarti. Ma lasin üe vanatädikese üle, öeldes, et ma tulen hiljem tagasi. Ei läinud. See pluus oli liiga kallis.Peale seda ma läksin isa töö juurde ja sisi sealt Prodance-i.
Ma tahtsin minna contemporary proovitundi, kuid kui siis tantsimine pihtsa hakkas avastain, et olin tulnud liiga vara ja tantsisin ragga't. Uouu see oli raske. Nii impulsiivne ja kiire ja võeh! Vääga keeruline. Kui peale seda hakkas contemporary tundsin end kodus. See oli nii chill ja hea. Treener oli ameeriklanna ja rääkis inglise keeles ja trenn oli khuul.
Siis mul oli tund aega pausi. Tsillisin isa töö juures ja läksin tagasi, et süüa ja siis tantsida contemporary jazzi. Soojendus oli nii raske. Nagu füüsiliselt keeruline. See väsitas ikka täiega ära. Ja kava oli jälle nii osm.. tundsin ennast oma nahas hästi. Aga peale trenni ma olin läbi ka..
Igatahes, hakkan ma nüüd iga teisipäev ja neljapäev tantsima contemporary jazz'i. Jei!
Nii ja nüüd üks päeva parim uudis: mu fotokas on valmis! Jeeeeeee! Ma saan selle esmaspäeval isa käest kätte!
Kaunist õhtut!

No regrets, they don't work. No regrets, they only hurt.

Täiesti hull.. Võtan lahti Bloggeri ja siis kõik postitused, mis paistavad sisaldavad ühte teatud sõna, mis algab k-tähega.
Mina ei peatu veel tänasel, vaid ennem liigun eilsesse.
Eile sai siis nii, et kuna oli viimane vaheajapäev saime väga mitmekesi kokku ja läksime linna. Muidugi oli augustile kohaselt kohtumispaigaks Kohvicum. Kui viimaks ka Ats kohale jõudis pidime siiski veel ootama, et Marion väga aeglaselt oma tee lõpetaks. Selle vahepeal saime kõik teada, et Ats ja Marion abielluvad ja ootavad last..... jälle. Seal peatuspunktis me arutasime ka seda, et Pen-duulum ei tulegi Eestisse. Kahju.. kuigi see mind, eriti ei kõiguta mulle siiski meeldis see nimi - Pendu(uu)lum.
Ohh igatahes, siis me läksime üheksakesi Pizza Grandesse ja sõime. Mina, Piia, Kaisa, Merelle, Marion ja Roosi tellisime kõik koos suure Legopizza. Anna, Annabel ja Ats (kolm A-d) tellisid mingi muu. Igatahes. Peale seda läksime ka sealt ära ja ei teadnud kuhu minna.. Õues ei tahtnud olla, kuid koju ka ei tahtnud minna. Siis vaatas meile vastu Keramiks(x) või Katusekohvik orsth. Läksime sinna ja tsillisime seal veel paar tundi. See oli täiega tore. Ja asi, millest ma vist terve suvi kõige rohkem puudust tundsin oli Atsi huumor. Tõsiselt. Nii hea ja kodune tunne oli.
Ahjaa! Ja Anna teatas meile ka oma suurt uudist. Ta on nüüd higher-level-shit seoses PÖFFiga. Ma ei viitsi seda seletada.. Uurige ise ta käest... kui ta juba rääkinud pole. Ikkagist Palju õnne! :D
Noja lõpuks me läksime ära ja kui me (mina, P, K) kolmekesi liftiga alla jõudsime olid kõik juba oma teed läinud.
****

Ma ei jäänud täna öösel magama kuni kella poole üheni. Jah, ma tean, et minust on hullemaid juhtumeid, kuid siiski. Asi polnud mignis ärevuses, pigem mul ei tulnud lihtsalt und. Äkki mu alateadvus oli närvis.. et "k" algab orsth?
Hommik hommik hommik. Panin riidesse, sõin ja siis mu kullakallis emme viis mu autoga linna. Korjasime tee pealt ka mingi nõmeda A-ka peale (ma pean nüüd harjuma a-kaid sõimama. Jube imelik on) ja siis me läksime kooli.
Läksime klassi, bla-bla-bla... vaatsin oma päevikut ja see oli kuidagi jube imelik. Asi oli selles, et kõik ääred olid teravad ja päevik ise hästi korralik. Siis oli aktus. Siis oli kohutavalt pikk klassijuhatajatund. Aimla on imelik. Tund oli mõtetu. Okei, mitte päris mõtetu, kuid viimane (pool)tund oli ikka päris sisutühi.
Siis läksime mina, P ja K Viru keskusesse, kus Piia tahtis meile oma kella näidata. Siis Kaisa läks ehteid valima ja mina tiimarisse ja siis lõpuks me läksime sealt ära ja nägime poole tee peal ukse poole Annabeli, Merellet ja Roosit. Nad kõik otsisid kohta, kus teha uut õpilaspileti pilti. Fotoluks oli 100.- ehk siis.. kallis. ma helisatsin oma sia töö juurde ja tuli välja, et seal on normaalne 60.-. Viisin nad sinna ja tõin seega isale kasumit. Kas ma pole mitte hea tütar?
Siis meie teed läksid lahku ja olnud öelnud: "Näeme homme!" läksime laiali. Mina, P ja K läksime aga Stockmanni 5th Floori kohvikusse Chai'd jooma. Piial olid mingid kupongid. Igatahes. Istusime seal ja rääkisime juttu ja jõime Chaid.
Siis läksime mina ja Kaisa Maximasse. Ma tahtsin vihikuid. No mina seal ei leidnud lahedaid vihikuid. Kaks tükki ostsin ja.. ja ma ostsin Cocat.

Terve suvi. Terve suvi olen ma ostnud cocat, lootuses üks kord vähemalt võita uus pudel. Ja nüüd viimaks! Õnn naeratas!!!! Jehuu!! Ma hüpapsin tänaval, kui ma oma korgi alla vaatasin! Jejejee..

Tagasi nüüd tegevustele. Läksime Kaisaga uuesti mu isa töö juurde, sest ma polnud oma pilte veel uueks õpilaspiletiks kätte saanud. Ega ma sel korral ka saanud. Läksime siis RR-i ja ma vaatasin Carolini selle kuu Anne&Stiil-is. Pildid olid khuulid.
Siis ma šoppasin endale vihikuid ja siis ma saatsin Kaisa bussi peale.
Sain emaga koju. Käisime uuesti mu isa töö juurest läbi ja ma sain pildid ja isalt komplimendi:)
Kodus. Kodus ootasime veidi ja siis tuli mu tädipoeg Karl. Sõitis kohale oma uue Kia Souliga, mille ta võitis kui oli joonud Starterit ja siis mingi kupongi ära saatnud. Oo.. see oli lahe auto! Nii kõrge ja ilus. Ja taga oli veel kolm kasti Starterit ka. See ahvatles mind kõige rohkem, kuid auto oli ka siiski megamegamega lahe!
No ja siin ma siis nüüd olen. Homme tuleb kell 5:45 jälle tõusma hakata. Fuih! Agaaaa siiski.. alati on ju nii, et

kõik on uus
septembrikuus!

Ma veidi ootan seda hommikust bussi peale mineku jalutuskäiku. See on alati mõnus... kui juhuslikult rõvedat ilma pole.
Kas ma pole mitte loogikageenius?
Ma tegin ülilaheda pildi"tuuningu." Hihi.
Kõike kaunist!

Pealkiri:
/Robbie Williams - "No regrets"/

Tükati valminud sissekanne

Viibin hetkel isa juures. Terve pühapäeva ma ootasin esmaspäeva. Käisime emaga õhtul veel poes ja ostsime tortilla-asju ja õhtuks süime tortillasid. Mm.. need maitsesid imehästi. Nuinuu..

Esmaspäeva hommikul ma panin ennast valmis. Sõin (läbikukkunud praemuna) ja siis sõidutas vanaisa mu linna. Hängisin isa töö juures ja sain suure fashionfopaana käis stockmannis.

Viimaks helistas Piia ja teatas, et nemad hakkasid sõitma. Jokutasin veel veidi ja hüppasin ka siis ise ratta selga. Jõudes ülemistesse ootasin neid seal. Oootasin ja ootasin.. vahepeal aitasin Rivo Kingit andes talle tema raha, mis tal tagataskust välja kukkus. Ma oleks tahtnud selle endale jätta, kuid seal oli veel inimesi ümber ja ma ei saanud.

Kui K ja P viimaks jõudsid siis ma jooksin ruttu mööda Ülemistet ringi ja siis me asusime teele. Ratastel Aruvalda.

See oli suhteliselt pikk ja piinarikas teekond. Ma kimasin kogu aeg ees, sest minu jalad tekitasid kiirust ~20km/h.. Piiale see ei sobinud. Igatahes, peale Jürit - olles läbinud mitmeid ringristmikke - tegime esimese peatuse. Kõik närisid mingit oma müslibatooni ja siis läksime edasi. Vaida juures ootasime Piiat järgi ja siis tegime veel ühe peatuse. Vaidas sees gängisime poe ees ja sõime jäätist.

See peatus, mis oli enne vaidat, seal vist hammustas mingi mesilane Piiat. See oli olnud valus. Kui me siis seal Vaida poe ees olime kuulis Piia krae vahel suminat ja järsku! !! Lendas tema põuest mesilane välja! Väga hull.. väga jube!

Kui me lõpuks minu juurde pärale saime lihtsalt tsillisime. Ootasime kuni sauna saab.

Sõime õhtust.

Peale õhtusööki läksid kolm sõpra Hoodless-Motherfucker, SoulJaDog ning Frikgal' jooksutossudes jalutama. Weird names.. i know.

Ja siis vaatasime kahte filmi - "Sweeny Todd" ning "Superbad". Sweeny oli hea.. Johnny Depp laulab väga hästi.. mulle meeldis eriti eriti üks koht, kus ta ütles "or".. Jees..

Eile me lebotasime niisama ringi. Vaatasime SYTYCD-i (So You Think You Can Dance - haiglaselt pikk nimi) finaali.. Ja seal esitati veelkord parimaid kavu ja ma vaatan neid ja mõtlen, et ohh.. tants ruulib. Siiski minu lemmiklemmiklemmik kava on see. You MUST see this. See on Jazz-kava ja see on lihtsalt niiiiniiiniii vinge! Tõesti see pole 1:35 minutit raisus, kui seda vaadata. See rütm ja kõik...ohh.. kui ma vaatan head tantsu on mul alati selline tahtmine tantsijaks hakata.. Põrr... siiamaani käivad külmavärinad üle.

Igatahes, sorteerisime ka mingi 10 minutit mingeid riideid ja siis Piia seletas meile ühe kaardimängi nimega "Tuhat" mis kestis terve igaviku! Ja ega me ei lõpetanudki seda ära, sest see oli nii pikk. Mängisime veel ka Eesti mälumängu. Avastasin selle mängu enda jaoks uuesti, see on täiega huvitav. Õhtuks sõime jälle tortillasid. Mm.. seekord nad olid isegi paremad!

Õhtul vaatasime seekord filme "Little Ashes" ja "The Runaways". One.. almost gay-movie ja üks almost lesbian-movie. Runaways oli veiid parem, sest ma kohati ei saanud ashesist ikka mitte midagi aru. Lalalaa.. Ahjaa.. kõrvale me sõime Piia toodud suveniire Leedust. Kõigepealt barbeque maitselist popcorni ja siis šokolaadimaitselist. Viimane oli veidi jälk. Selline .. öäk. Vastik, keemia.

Täna hommikul ma ajasin tsikid jälle kell 12 üles ja siis me sõime ja pärast mängisime eesti mälumängu. See on juba õudne, kuidas Piia teab eriti lambiseid asju. That girl's got brains!

Ja siis.. siis kui kell oli 14:27 sõitsime me ratastel minema. Ilm soosis meid täielikult. Seline tsill ja meil oli seekord jälle tagasisõidul mingi kiirus sees. Sõit kulges niii kiiresti.

Mingi hetk me arutasime, et mõtle, kui oleks mingi umn... keskaeg siis me sõidaksime hobustel.. või siis sellise rattaga, kus see esiratas on suurem ja tagumine hästi väike. Hobuste idee oli lahedam.

Ja kui me siis jõudsime Tallinna piiri peale hakkas lihtsalt kallama. Oh õudust! Me arvasime kogu aeg, et sõidame pilvede eest ära, kuid tuli välja, et sõitsime neile hoopis järele ja me saime sellise vihmalaadungi kaela! Me täiesti tilkusime. Mingist lombist läbi sõites oli mul selline tunne, et kui ma pnen varbad üles vuliseb vesi jalatsites kandadesse ja vastupidi. Õ-u-d-n-e! Lennujaama juures me ootasime, kuni vihm järele jääb ja siis me sõitsime edasi. Läbisime ühe suure tänavajõe ja liikusime Järvevana peale. Seal hakkas vastutuul ja lõpuks ka külm. Ikka väga külm.

Lahkusime Kaisast ja siis sõitsime Piia juurde. Sel ajavahemikul Järvevanalt Piia juurde ma sain aru, et ma ei salli linnas sõitmist, sest ma suutsin äärekividest üles ja alla sõites oma käe kaks korda ära põrutada.

Piia juurest sõitsin veel 7 ja pool kilomeetrit edasi isa juurde. Kokkuvõtvalt sellest reisist saab öelda, et minu küüni eest isa maja ette on täpselt 43,27 km.

Siin ma sain dušši alla minna ja siis pandi mind kohe rakkesse. Või õigemini lapsed lihtsalt vallutasid mu.

Täna õhtul vaatame issiga "Shutter Island"-it. Jejejeee. Mis ma homme teen ma veel ei tea. Isal tullakse treppi panema ja ta on terve päev kodus, kuid ma ei tea mis minust saab.

Kunagi loodan pilte ka saada.