Forget to forget

Vastupidiselt kõigi väidetele möödus minu arvates eelmine nädal meeletu kiirusega. Jah, tagasi mõeldes tundub see pikk nädal, kuid ma mäletan, kuidas me neljapäeval emaga arutasime, et nädal läks kiiresti.
Esimesed kaks koolipäeva olid piinavalt unised ja kohe ikka päris jubedad. Matemaatika.. sirged.. issand jumal! Neljapäeval ma jätsin kooli tervislikel põhjustel vahele ja tegelesin kodus Piia sünnipäevakingitusega. Ma nägin üks ööse unes, et ta oli selles ikka megapettunud, kuid nüüd, mil ma selle valmis sain meeldis see mulle nii väga, et kaalusin heteks isegi endale samasuguse ... organiseerimist. Novot.
Reede oli esimene aprill. This year... i was on fire!! Ma tegin päeva lõpuks vist kuus-seitse nalja. Peamiselt oli temaatikaks "siga lendab" või "sul on tossupael lahti." Aga seegi hea!
Peale kooli läksime Piiaga kinno. Meil oli aga kinoni aega (kujutate ette viimane keemia jäi ära!) ja läksime Bonaparte'sse Piiale macaroonse ostma. Siis helistas aga Piia ema, kes teatas, et "127 tundi" hakkab Kosmoses 16:30 asemel kell 21:30. Oh, fuck. Kolmas kord, kus me jälle ei saanud seda vaatama minna. Kuid.. Piial olid macaroonsid ja meil oli plaan minna Lidosse. Sellel plaanil me ei lasknud luhta minna. Seadsime sammud Solarisse ja seal vaatasime nii muuseas Solaris Kino kava. 17:40 - "Rotilõks". Läheks?
Istusime Lidosse maha ja mõtlesime, et hästi - lähme "Rotilõksu" vaatama. Meil oli kaks tundi aega. Esimese tund aega istusime ja vaatasime suurest aknast inimesi ja vestlesime end juba tegelikult ammendanud teemadel. Siis.. siis võtsime latte't ja sõime küpsiseid. Vestlesime veel ja nii tore oli jutustada. Ooo ja siis vahepeal oli teemavahetus ja me rääkisime ka muudest maailmaasjadest... asjadest, millest polnud ammu rääkinud ja mille koha pealt meie arvamus väga palju muutunud polnudki. Aga ääretult tore oli. Ohjah..
Maailm on üleüldse üdini keerukas. Ma ei saa kohati inimestest ja nende tujudest ikka mitte midagi aru. Ja mind ajab see marru, et ma tahan nendest tujudest aru saada. Miks me ei suuda teinekord lahti lasta? Lihtsalt mõelda, et las see jääda, las see jääda sinnapaika.
Back to just chit-chat now.
Kino oli average. Ma ei oska mitte midagi muud öelda, kui et ma pettusin lõpus ikka täiega. Mul on mingi fetiš, et filmil võiks olla kurb lõpp või, et selline megapööre.. seda pole peaaegu mitte kunagi. What's up with that?
Ma jäin bussist ka maha. Ääretult veider on jääda maaliini bussidest maha.. see on nagu vale.
Laupäev algas mul koolis. Ma jalutasin ikka väga kaua läbi pargi, sest kartsin, et äkki on kool kinni ja siis on ikka väga veider olla. Aga ei.. uks oli lahti ja ma läksin aulasse, segakooriproov algas. Siis me laulsime neli tundi ja kohe laulsime. Ma sain ka mõned laulud selgeks.
Siis ma sain Kätliiniga kokku ja me einestasime sushihouse's. Ooo yum! Edasi liitus ka Liisa ja me läksime Koolitantsu vaatama.
Vabatantsud.. oo.. hea. Dreek.. vapustav! Konkurents oli väga tugev. Estraaditantsudes oli üks grupp, kes oli ikka tohutult hirmus.. nagu tants ja idee oli hea, kuid see oli hirmuäratav. Siis olid ühed kutid, kes olid lihtsalt vist mõelnud, et tuleks ja teeks ja ma olin neist nii vaimustuses, sest see oli lahe, mis nad tegid. Siis olid showtantsud ja kui ma aus olen, siis ega ma show- ja estraaditantsude vahest väga aru ei saanudki. Estraad oli lahedam.
Siis enne tänavatantse ruttasin trolli peale ja läksin isa juurde. Seal arvasin, et mind ootavad kaks väikest pudinat ja ajaloo õppimine. Astusin uksest sisse ja muusika oli vali. Lapsi oli rohkem kui kaks ja ka täiskasvanuid oli palju.
Isa pidas sünnipäeva. Pidu oli vägev ja siis hakkas isa veel tantsima ja siis läks ikka tõsine trall lahti. Peo tipphetk oli see, kui isa tegi suusahüppeid. Tore õhtu lõpp.
Pühapäeval käisime uuesti Koolitantsul, kus seekord Mikk tantsis. Selline tore väike poiste improkava. Naljakas. Nad on ikka liiga väikesed veel. Tagasi tulles sõime ja keerasime suht kohe magama - see on alati nii. Magasin ikka väga kaua.
Homme on Piia sünnipäev!! Nii huvitav! Lumi juba jõudsalt sulab ja võib öelda, et Piia sünnipäev on siiski kevadel!

Poolikult, kuid täielikult.

Sõitsin just ennist bussiga ja mõtlesin teatrist (jah, nii juhtub, kui käid teatris). Mõtlesin siis sellele, kuidas lavakas sai uue juhi ja siis Marko Reikop küsis Ringvaates Peeter Raudsepa käest, et kas nad lasevad sisseastujatel ikka veel kartulisalatit mängida. Siis ma jäingi mõtlema, et kuidas mina kartulisalatit etendaksin. Vaatasin tükk aega bussilage ja kujutasin seda ette. Ideaalset lahendust ma ei leidnudki.
Käisin "Libahundi" esietendusel. Ma läksin sinna suhteliselt külmalt. Tundus selline veider värk. Aga ma üllatusin positiivselt. Tõesti hea. Mõned üleminekud olid veidrad ja Marguse osatäitja oli veel näitlemise kohapealt sutsu roheline, kuid kokkuvõttes mulle meeldis. Ikka väga. Kõik need sümbolid ja see, kuidas seda tükki üleüldse esitati. Ja kui ma aus olen, siis ma sain sellest vist kohati isegi paremini aru kui näidendit lugedes.
Ma tunnetan endas üha enam ja enam tungi liikuda kultuuri poole. Ma ei tea, kas see on tingitud faktist, et see ronib praegu minu juurde uksest ja aknast sisse või on see mingi ürgne kutse, kuid kultuur kutsub. Ma lahkun saalist ja mul on alati emotsioon. The hell!! Ma lahkun lihtsalt Estonia valvelauast ja mul on positiivne laeng, sest kõik on niii .... ma ei oska seda sõnadesse panna.
Tulin täna koju (ennem olin just vaadanud püsti aplodeerivat saali, seda perekonnananäivat truppi ja... ja õues oli tähistaevas ja mu kõrvus kõlasid Genialistid) ja mind valdas jälle selline õnnetunne. Ja siis ma jooksingi siia.. tahtsin seda kõike sõnadesse formuleerida...
(Leian, et mul on siiski läpakat vaja, sest ma võin sõita bussiga ja mu mõte jookseb ja ma ainult kirjutaks... kuid siis ma jõuan koju ja pool jutust on ununenud ning kodus ei saavuta ma kunagi seda bussi-zen'i. Sellest on kahju, sest ma kardan, et jäin ka ise millestki - minu kohta - väga targast ilma.)
Mul on tahtmine midagi teha. Olla milleski osaline ja... ja kohe võtta kätte ja midagi ära teha!
Ma ei tea veel mida.
Äkki on otsingud lõppemas? Või äkki nad alles algavad?

Põhiline sai vist öeldud. Küll poolikult, kuid sai. Bussis on mu aju palju suurem sõnasepp.

'Dem feet

Vaheaeg on ikka väga lebo. Tõsiselt. Täna sõidame Piiaga Türisallu Kaisa maakohta... seal on ka lebo.
Oma esimesed kaks vaba päeva veetsin niimoodi, et tegin ära KÕIK võimalikud koolitööd (jah, ma tean, olen friik), sest siis ei pea selle peale ülejäänud vaheaja mõtlema, minu arust imeline plaan. Terve esmaspäeva ma lihtsalt olesklesin kodus, pendeldasin teleka ja arvuti vahet. Üks hetk me olime Piiaga arvutis ja saatsime üksteisele vanu pilte. See oli ääretult lõbus, sest ... oh aegu ammuseid.. oi, aegu kauneid neid. See sai tegelikult alguse sellest, et pühapäeva õhtul jäin ma vaatama vanu kaustu. Ma lihtsalt kõõksusin omaette. Siis tekkis ka emal nostalgia ja ta hakkas vaatama (karpidest... generatsioonide vahe oli märgatav) oma vanu pilte. Fotokooli ajast. OooOoo! Kõik olid nii lahedad. See noorus ja woowow!! Ma sattusin täiesti vaimustusse, mu ema vaatas mind kui segast.. kuid no!! Kujutage pilti... suur sõpruskond, kõigil ripuvad kaelas fotokaamerad (vanad! ja mitte seepärast, et see on ooh, so cool! vaid seepärast, et nii oligi.), tsillitakse Vanalinnas ja tegeletakse fotokunstiga. Meaning... see oli midagi erilist. Kõigil tundus kogu aeg lõbus olevat.. nad olid vabad noored fotograafihakatised. Amazing. Jah.. Ja siis ma ikka avastasin, et mul on väga nägus isa ja veel nägusam onu. That's cool.
Üleeile ma käisin linnas, oli laulmine ja siis ma sain Kätu ja Liisaga kokku. Hiljem ostsin endale "Inception'i" ja läksin Estoniasse koosolekule. Võeti siis kokku kogu see mammutnädalavahetus. Ma olin ainuke vabatahtlik, kes kohal oli, niisiis paar juhendajat vaatasid mulle pikalt otsa ja siis küsisid: "Kes Sina veel oled?" Mina.. mina olen üks väike mutrikene. Aga nad suhtusid minusse sõbralikult ja Aivar Mäe ütles veel lahkudes, kõigile, et nad olid tublid ja siis pöördus ka minu poole ja ütles: "Sa olid ka tubli!" Ma tean, et ta ei teadnud vist lõpuni, kes ma olin või mis ma seal tegin, kuid selline see suur ja lustakas mees juba on.
Eile tegime Piiaga ühe suure poodlemispäeva. Jäin rahule. Siis läksin laulma ja peale seda hüppasime ruttu Piia juurest läbi, panime ennast valmis ja kiirustasime Nokiasse.
"The Rise and Fall of Estonia"
Istusime esimese rõdu 11. reas. Minu arust peaaegu kõige paremad kohad, arvestades etenduse geniaalset ülesehitust. Aga.. see jättis mind jahedaks. Mitte külmaks, kuid siiski jahedaks. Algus oli super, paljutõotav ja ikka väga, väga lahe! Aga... mingi hetk nagu vajus ära. Oo.. oli tõsiselt häid kohti, kus ma lihtsalt mõtlesin: "Wow! See on väga hea!" Kuid siis jälle... noh jah.
Äkki ma lihtsalt ei mõista kunsti viimasel ajal?
Või äkki olen lihtsalt liiga noor?
Aga... üks mis kindel, selle etendusega said kohe aru, kes sealt üheksast näitlejast on kohe väga hea näitleja ja kes mitte nii väga hea. Selles mõttes, et kui stseenide vahetumisel paneb näitleja sind unustama, et ta oli eelmises pildis hoopis teistsugune, et ta suudab selle rolli endalt kohe raputada (ja kui vaja siis pärast märkamatult uuesti üles korajata) ja uuega edasi minna.. siis see ongi näitlemine.
Sealt üheksasest trupist suutis seda teha vist... 3-4 inimest.
Saalist väljudes olin kurb. See oli selline sutsu sünge ja ... pani siiski mõtlema, mis on hea. Ma ei julgenud midagi öelda, pidin veel veidi seedima. Ma ei julgenud Piialt kella küsida - aega on! kuhu me kiirustame?
Ma tean, et pean nüüd isa käest lihtsalt lisaks karbile ka plaadi kätte saama ja eelmise aasta suurhäppeningi ära vaatama.

Hakkan varsti ennast Kaisa juurde sättima. Seniks aga... kohtumiseni!