"Mulle meeldivad vetikad, sest sa oled roheline."

Iga pühapäev, kui ma oma blogi avan, vaatan ma eelmist postitust ja püüan meenutada, mis nädal ennem toimus. Siis püüan oma peas kokku võtta just möödunud nädalat. See ei tule kunagi välja ja ma käisin jälle oma märkmiku järel, mis valmistas suurt piina, sest mu külg on for some reason valus. Mingi lihas or some šhizz.
Üleüldisel on see olnud väga vaikne nädal. Nothin' special. Teisipäeval oli vene romansikonkurss. No see oli tore. Polnudki nii hirmus vene keeles laulda ja kokkuvõttes saime me mingi äramärkimise. Arvestades aga seda, et iga žüriiliige andis oma suured ja väikesed kullad, siis ma ei pea seda just mingiks saavutuseks. Peale konkursit avastasin enda jaoks uue spot'i. Solarise Kehweider on megamõnus. Seal on hästi tore vaade ja jah.. mulle meeldis seal inka letterit kirjutada.
Kolmapäeval oli füüsikas töö. That kinda sucked. Sest ma olin õppinud.. tõesti olin, natukene. Ja nii ma siis kirjutasin nii palju, kui ma oskasin ja loodan, et ehk saan nelja. Peale kooli läksin Kaisaga mööda poode kotte ja kingi vaatama (i'm in desperate need of both). Ja siis ma läksin ema töö juurde, kus ma lõikasin juustu ühe artikli jaoks ja siis ma läksin Kanutiaeda, kus on 70ndate kontsert. Ijes.
Neljapäeval oli tutipäev. Terve koolimaja oli traksides poisse ja roosades seelikutes tüdrukuid täis. See oli ääretult armas. Muidugi ma sain umbes kolm korda tohutult märjaks, kuid eks see käis asja juurde. Ja siis aktus. See aktus oli nii meeletult armas.. kõik need väikesed lapsed ja siis need suured lapsed! Ohh.. how cute!
Läksime peale kooli Piiaga korraks Rotermanni ja siis ma läksin tagasi kooli, istusin bussis Atsi kõrvale ja sõit Pärnusse algas. See tee läks üpris kiiresti, rääkisime juttu.. olime tasa ja naersime palju. Ma vaimustun Atsist väga kiiresti. That's said.
Bussis kuulsime kogu aeg, kuid kõik tahavad Steffanisse sööma minna. Meie tahtsime ka. Kui buss peatus seadsime siis sammud sinna. Me jõudsime küll esimestena kohale, kuid see oli juba nii täis, et me hakkasime ringi hulkuma, kuni lõpuks leidsime endale koha Peetri Pizzas. Sõime ruttu kõhud täis ja siis läksimegi teatrisse.
Minule "Mees, kes teadis ussisõnu" meeldis. Ma polnud raamatut lugenud ja nii mul polnud milleski pettuda. See oli nii lahedalt random, et see oli kohe päris tore. Mina jäin rahule.
Tagasiteel koju polnud enam Atsi minu kõrval, sest ta jäi Pärnusse. Mul oli suur pink täiesi iseendale! Rääkisin Roosi, Raymondi ja Joosepiga juttu. Lõpus ei teinud enam sedagi, vaid me lihtsalt laulsime Raymondiga laulupeo laule. Leidsime, et kui me oleks kahekesi laulma läinud oleksime ka saanud kohe I kategooria. "Me oleks otsekohe 10 punkti saanud," ütlesin mina. "Ei, meie oleksime 11 saanud, vot," sõnas Raymond ja eks tal oli õigus ka.
Suur Reede möödus mul kodus, kasulikke tegevusi tehes. Aitasin vanaisa aiatöödel ja tegin õhtuks süüa. Nothin' speecial. Õhtul vaatasime emaga "Püha Tõnu kiusamist," mida ma vaatasin kui filmikunsti, mitte kui mingit draamat. See oleks võimatu olnud, sest ma tõesti ei ole suur metafooridehiiglane. Lõpuks saime emaga kahepeale + saatekava abiga sellele mõttele pihta, aga ... jah. Vaadates asja filmikunsti pilgu alt tüütas seegi mind lõpuks ära, sest see oli väga üheülbaline. Ehjah.. Aga! Aga see jättis mulle emotsiooni. Ma võpatasin umbes kolm korda seda vaadates, sest kolm asja šokeeris mind väga. Üks neist oli näiteks stseen, kus üks mees kukub mootorsae otsa. Aga üks teine stseen, mille peale ma kohalt hüppasin ja hulluks läksin oli siis, kui Tõnu juurde tulid furgooniga kaks meest - Volkonski ja Puustusmaa, kes tulid aeda panema, siis aga tuli välja, et neid polnud vaja... et keegi polnud aeda tellinud. May I just say, that Puustusmaa "Rotilõksus" oli täpselt samasugune stseen, ainult, et Puustusmaa asemel oli Volkonskiga koos Õunpuu! Minu arust oli see geniaalne. Lihtsalt... wow.
Aga laupäeval me istutasime kuuski. Nimelt, panime maha uue kuuseheki - 45 kuuske ja üks mänd. Super! Mina aina andsin kuuse ja pärast kastsin. Kaevata ma ei jaksanud. Kui kõik puud olid maas läksin ma linna.
Ma olin nii värviline, et mul hakkas juba endal imelik, kuid hei, kevad on käes! Sain Piiaga kokku ja me läksime trolli peale. Siis ostsime Selverist kõik toiduasjad (meaning, fondüü asjad ja nuudlid) ja läksime Piia juurde. Lasime lebosse.. oo milline hea tunne see oli. Lihtsalt olla! Panime taustaks mängima ühe ülilaheda CD, mis ma olin päeval kokku pannud. Mul oli vahepeal laule tõmmates küll tunne, et ma vägistan oma arvutit, sest no.. kuulake näiteks seda laulu. The hell is up with that? Aga... that's all just for fun!
Kui päike oli juba natukene madalamal läksime promenaadile. Seal oli tore, õues on üleüldse olnud nii soe, et kogu aeg saab käia hõlmad lahti ringi. Aga ma tõmbasin oma rohelise mantli/jakiga ikka tähelepanu ka. Ühed purupurjus mehed kõnnivad meist mööda ja arutavad elavalt midagi vetikatest. Siis üks jääb natukene aeglasemaks ja pöördub meie poole ja teatab: "Mulle meeldivad vetikad, sest Sa oled roheline!" Puksusime naerda ja liikusime edasi. Tegime pilte ja naersime veel veidi.
Lõpuks, kui Piia juurde jõudsime oli õues ikka väga külmaks läinud ja meie käed olid punased. Läksime tuppa, sõime nuudleid ja vaatasime SATC'it. Mulle meeldib see lühend. Hea lühend. Edasi oli meil tegevuskavas ühte vanasse tabelisse uuendusi sisse viia. Panime aga selle megalaheda CD mängima ja järgisime oma plaane. See oli tohutult lõbus. Aaga siis oli aeg fondüüd süüa. Me ostsime seekord ka maasikaid. mm... vaimustav! Sõime fondüüd ja vaatasime filmi "Charlie St. Cloud." Iseenesest täitsa tore film, kuid ma ei tea, mis mul viimasel ajal lahti on. Ma olen oma romantikugeeni täiesti kaotanud, sest igal pool, kus on mingi romantika (mis on tavaliselt täielik absurdsus) tekib mul tunne, et ma tahaks ... ma ei tea... mulle ei meeldi see igatahes. Film oli aga tegelikult ju hea, lihtsalt see happy ending häirib mind alati. Muidugi, kui kõik filmid lõpeksidki õnnetult.. siis see jälle muutuks teistpidi igavaks. Ma tahan näha nüüd ühte filmi.. mis lihtsalt tundub hull klišee and šhizz ja siis lihtsalt boom! kurb lõpp. Ohjah.
Täna hommikul läksime Piia juurest Virru kotte ja kingi jälle otsima ja siis tulin ma koju. Kodus läksin jooksma. Jooksin kaks kilomeetrit, millest pool olid vastutuult ja ma olin lõpuks nii läbi.
Nüüd ma aga lõpetan. Järgmise pühapäevani! Kes teab, äkki kohtume ka varem?
Ilmad on ilusad ja ma tahan homme seelikut selga panna.

Just sayin', just.. putting it out there!

Impatiance is a virtue

Tere, olen pühapäev-blogija.
Hakkasin juba kirjutama, kuid siis ma ei mäletanud enam midagi korralikult, niisiis jooksin alla ja tõin oma märkmiku... nagu mälu värskenduseks. See on väga messy, sest mul on terve nädal täis igasugu note-to-self'e. Aga nii ongi lõbus.. kirju. Skipin esmaspäeva, sest see ei sisaldanud endas midagi. Viimasel ajal on meeletult ebamugav kirjutada, sest kogu aeg kui ma alustan lauset mõne nädalapäevaga tuleb mulle meelde Ats, kes mõnitab meid, kes oma päevast kirjutavad. Aga, fakt on see, et ma ei viitsi päevikut pidada (as in.. what i did today. Käsi väsib ära), aga ma tahan, et mu tegevused oleksid jäädvustatud. U don't like it.. leave, keegi ju ei käse (just nii!) kellegi seda lugeda.
That said.
Teisipäeval (põrr.. Ats.) oli vaja minna kooli teiseks tunniks. Tarisin oma sada asja kooli ja jah. Oli ka WestPosti koosolek.. leht tuleb sisukas, sest meil on jõhkralt materjali ja ruumi on ka ikka rohkem. Ahjaa.. inglise keele deklamaatorite konkurss.. Ainult üks inimene pani mind seriously kuulama, millest ta loeb.. ja Mart ka võitis. No well.. Liisa jäi teiseks (yay!). Ma jäin seekord auhinnata... i seriously don't care. Ma pole elu sees läinud ühelegi deklamaatorite konkursile nii lõdva randmega. Lihtsalt.. did my thing. Õnnis ütles, et ma peaks hakkama kuidagi lauldes deklameerima (vms. ) sest kõik olevat öelnud, et jälle mina. Jälle sama käekiri. Aga noh.. jah.
Peale kooli ma jäin kooli. Yes.. i'm a nerd. Käisin viisin ühe seeliku ära ja helistasin Piiale, kuid siis läksin kooli tagasi ja before i knew it avastasin ennast algklasside õpetajate ja Maalmaga tuluõhtuks kooke sättimas. Kõik koogid nägid ääretult isuäratavad välja. Ja siis sai kell 17:00 ja aega oli veel tund. Got nothin' to do. Jalutasin oma fotokaga ringi, pildistasin kooke. Istusin aulas ja kuulasin, kuidas erinevad inimesed proove tegid. Lõpuks sai isu minust võitu ja ma ärisin (aka laenasin raha ja ostsin) ka endale kooki ja kohvi. See sidrunikook oli lihtsalt super!! Ikka nagu väga hea!
Siis hakkas tuluõhtu kontsert pihta ja ma istusin esimeses reas ja klõpsutasin oma kaameraga. Kohati tekkis hirmus tunne, et äkki mu klõps käib muidu helist üle. Minu jaoks kulmineerus õhtu Arete Teemetsa soologa ja kohe peale seda esinenud Iirisega. See oli lihtsalt wow! Kaks nii võimast asja järjest.
Tuluõhtult jooksin kohe marsa peale. Nägin, kuidas see ära sõitis. Vihkan selliseid momente. Jalutasin siis Vabakale ja Estonia ette tagasi (jah.. tegin ühe senseless ringi, aga arvasin, et Keskraamatukogu on veel lahti). Siis vaatasin, et marsa tuleb 20 minutit enne bussi.. läksin ja ostsin R-kioskist kuuma šokolaadi, et oma 2€ lahti vahetada. Lootsin, et Solarise katus on avatud, kuid kus sa sellega! Miks peaks inimestele meeldima vaadata ilusatel ilmadel suure maja katuselt päikeseloojangut... (wow.. see lause kammib ära). Niisiis ma istusin lihtsalt ühele vanadest telefonidest tehtud pingile ja jõin oma šokolaadi (kõrvetasin keele ära).
Kolmapäevahommikul läksime Atsiga hommikul putru sööma. Nimelt, saab meil koolis nüüd hommikuti putru süüa. Tegin pilti (jätsin eelmine päev fotoka kooli) ja iga kord kui välkus hakkas kätekuivatusmasin tööle.
Kolmapäev oli halb ja unine päev. Esiteks.. mul oli uni. Teiseks meil oli kaks geograafiat ja ühe mata asemel oli keemia. Üleüldse oli meil sel nädalal kokku neli keemiat. Jube! Kolmandaks kogu mu maailm oli pea peal, sest ma kirjutasin sinise pastakaga, sest olin eelmine päev oma ülihea pastaka välja laenanud Mardile, kes pidi olema kuulus selle poolest, et ta ei too asju tagasi. Nägin peale laulmist Steni (ujumisest.. mitte Somelar). Ta oli nii armas ja soe ja mul oli ääretult hea meel teda näha. Tema aga ruttas oma 3-tunnisesse trenni ja mina bussile.
Õhtul läksin esimest korda ka emaga kaasa jooksma. Jooksutame nüüd iga päev (peaaegu) koera ja nii jookseme kaks kilomeetrit. Sport massidesse!!
Neljapäeval oli mul jälle põhjust jalutada Vabaduse väljakul olevate lillemüüjate juurde ja osta viis tulpi.. või oli neid kuus? Igatahes, tulin jala kooli ja soovisin Roosile palju õnne sünnipäevaks! Siis aga katkes Roosi sünnipäev 45-ks minutiks.. algas keemia. Kui see oli üle elatud läksin riigikaitsesse. Jah! Olin riigikaitse klassi ees ja jutustasin Jaanaga. Siis läks Jaana mingeid asjatoimetusi ajama ja mina.. mina sain oma pastaka tagasi (revolutsioon)! Oh seda õnne! See selleks, siis tuli Mirjam. Ootasime koos. Kõik peale Jaana kadusid ära... läksime kolmekesi lasketiiru juurde ja siis tulid ka teised koos õpetajaga. Klõpsutasin oma fotopüssi ja 12. klass lasid õhupüssist märki. Kui nad oma viis lasku olid teinud oli vahetus. Mirjam uuris, kas ta saab ka lasta. Õp. Lippur ütles: "Minugi poolest. Meil on siin neli relva." Vaatasin ringi.. üks jäi veel üle! Niisiis ma sain ka lasta! Pihta ma ei saanud though. Aga tore oli siiski.
Üleüldse oli neljapäev hea päev! Kuntsiajaloo ajal mingi kontsert ja peale kooli läksime Roosi ja Piiaga vabakale. Ostsime endale latte'd ja istusime treppidele. Tore päev.
Reede lõppes päästva koolikellaga, mis vabastas meid keemiast! All hail the bell! Jooksin koju, kus ma pakkisin kotti ja tegelesin WestPosti piltidega. Enne kui ma arugi sain hakkasin bussi peale liikuma. Aeg lendas. Õues oli meeletult soe. Päikeseprillid. Päike in general. Oo.. mul oli täielik positiivse energia laeng. Linna jõudes ootasin Foorumi ees (päikese käes) Kaisat ja jõin kohvi. Läksime oma kaelakaartidele järgi ja siis suundusime Roosi sünnipäevale.
Roosi sünnipäev oli tore. Mõnus seltskond, vaikne muzak ja nalja nabani. Eriti seda viimast! Kuskil ühe aeg tuli Piia ema meile (mina, Kaisa ja Piia) järgi.
Laupäevahommikul tuli ema mulle järgi ja me sõitsime Pärnusse. Veekeskus!! Esimese tunniga olid kõik atraktsioonid läbi käidud. Mullivanniaeg... saun.. uuesti kõik läbi.. uuesti mullivanni. Hästi selline chill. Lihtsalt võtsime aja maha. Tagasiteel ma avastasin võimaluse lasta seljatugi alla ja ma jäin magama, ema ütles, et ma lausa nohisesin. Hea uni oli, kuigi mu käsi suri üks hetk lambist ära. Käisime poes ja tulime koju.
Ja täna.. veidikene home-study't, veidikene päikest. Ja siis läksin Bämmuga jooksma. Jooksime kolm kilomeetrit. Sport massidesse!
Järgmine nädal on palju kontrolltöid ja ma just eile vaatasin oma ekooli. Sain positiivse üllatuse, kui nägin, et mu eelmine keemia kursus oli viis, mitte neli! Oh, seda õnne!
Lugesin ennist oma päevikut, seal oli üks selline lause: "..kõik, mis ma mõtlen ongi see, mis ma mõtlen.." Võta sa nüüd kinni, being senseless rocks.
Avastasin eile enda jaoks uue bändi Two Door Cinema Club.

Sunshine reggae

Õues on tõsiselt toredad ilmad. Tuul.. keda see huvitab, põhiline on päike. Või vihm. Aga wow. Piia sünnipäev oli super. Terve koolinädala kõige ilusam ilm langes just 5. aprillile! Koolis olid pidevalt ette jäävad õhupallid, natukene kommi ja kohati oli kuulda ka fotoaparaadi klõbistamist. Ütlen ausalt, ammu pole nii uduseid ja blurr'e pilte minu kaameraga tehtud. Kõigil oli lõbus.
Lasin kehalise üle ja läksin tõin isa töö juurest Piia kingituse ära. Tegin talle kruusi.. Sakise kollaažiga. Hullult vinge! Siis läksimegi Caroliniga vabakale, kus eemalt hakkasid varsti paistma õhupallid. Tegime päikesega pilte (jah.. see lause kõlab nagu meil poleks kaamerat olnud... blogis ei saa derpnalju teha) ja siis läksime Café Amoresse, kus tellisime endale kooke ja jooke. Teenindaja oli küll veidikene dum-dum-gimmie-gum-gum, kuid sai lõpuks kuidagi hakkama.
Andsime kingitused üle ja Piia oli kõige üle väga õnnelik. Istusime ja jutustasime ja siis kui kell sai kuus läksime koju.
Kolmapäeval olin esimesed kolm tundi koolis ja siis kohtusime Liisa ja Kaleviga kooli sööklas, einestasime ja suundusime Solarise juurde. Läksime marsa peale ja sõitsime Rae valda. Laulsime hääle lahti ja tegime veidikene ka proovi. Siis oli lavaproov ja siis hakkas võistlus (Rae valla "Laululaps 2011"). Minu vanuserühmas oli kolm tüdrukut ja üks poiss. Arvestus oli eraldi. Kõik tüdrukud olid nii erinevad. Nii, et me ei osanud tulemusi kuidagi ette ennustada. Kalev jooksis lavalt marsale ja me jäime Liisaga lõpuni kuulama. Lõpuks tulid tulemused. Ma sain teise koha. Ma ei olnud nii pettunud kui Riina .. olin pigem üllatunud, sest esimene koht oli ikka sutsu veider. Aaga.. poistest sai esimese koha .. Kalev! (derp).. ei Sai see ainus poiss kes oli.
Neljapäeva suursündmus oli jälle see, et olin kolm tundi koolis ja siis läksime segakooriga Salmesse ettelaulmisele. Oli proov.. mulle tohutult meeldis see proov. Eks ma olen noor ja roheline ka selles koorinduses nii, et ma vaimustun kõigest. Siis tõmmati loosi. Saime "Domine Jesu" ja "Rahu." Seda esimest olime laupäeval pmst esimest korda laulnud... mõned laulsid seda isegi täna esimest korda. Aga jah. Meil oli aega.. mingisugune kolmveerand tundi (?äkki liialdan..) ootasime. Aeg möödus nalja ja trilla ja trullaga. Lõbus. Siis ootasime ukse taga ja siis saime sisse. Laulsime kõigepealt "Rahu." No see on aeglaseks tehtud. Veskimäe dirigeeris ja me laulsime. Alguses tulime küll liiga valjult sisse ja pärast ei tulnud tükk aega õigel ajal sisse, kuid hakkama saime. Reekviem läks ka täitsa hästi. Mina jäin rahule. Jah.. minu sõna otsustab kõik! Agagaagga. Õhtul sai kodus tortillasid.
Nädalavahetus on möödunud päikseliselt kodus. Eile tegin ära geograafia konspekti ja lugesin autos "Fausti" läbi. Siinkohal.. kui kellelgi on kokkuvõtet, siis ma kinnitamiseks loeks ka selle läbi.
Eile sõitsime spontaanselt vanaisa ja emaga ka Jägala juga vaatama. Mõned sugulased tulid ka. Võtsin fotoka kaasa ning hakkasin siis just pilti tegema, kui kaamera trotsima hakkab. Loen: "No SD card inserted!" Mu õudusunenägu oli tõeks saanud. Oh.. viisin kaamera tagasi autosse tagasi. Juga oli võimas.. kuid... ma pole seda väikese vulinana näinudki nii, et ma ei saanud aru, kus see wow-effekt on. Koju tagasi tulles ärisin Liisa enda poole, kuid see jäi tänu bussiaegade mitteklappimise tõttu ära. Kurb. Oleks väga fondüüd tahtnud teha.
Aga see-eest vaatasime õhtul emaga ära "The Ghost Writer'i". Mulle meeldis. Tõesti.. väga. Võib-olla on see tingitud lõpu geniaalsusest.. sest ma kaldun filme lõppude põhjal hindama, kuid see oli ju hea! Hästi tihe film.. seepärast kadus kohati järg ära natuke jäi segaseks, kuid saime ju tagasi kerida ja uuesti vaadata. Hea film. Soovitan!
Ja täna. Oh, täna olen ma terve päev õues olnud. Mitte midagi teinud, kuid õues olnud. Okei.. ma korjasin kive muru pealt ära (usute, õues on muru! Seal, kus nädal-kaks tagasi oli võimatu lume paksuse tõttu kõndida!!!), mis olid sinna vee poolt uhutud.. ja mängisin koeraga. Aga peamiselt ma olin verandal, kus oli tuulevaikne ja võtsin oma näole päikest.
D-vitamiini tuli nii, mis mühiseb!
Päikest kõigile!