My revenge is living well

Pool suvest on enam-vähem täpselt möödas. Ma võtsin oma knopkaseinalt täna ühe tšeki ära, et juhuks kui ma tahan ühte ostu tagastada, kuid ... nüüd on kuu aega möödas. Ja siis ma hakkasin mõtlema KUI palju on kuu ajaga ära tehtud ja seest läks soojaks. Mina olen oma suvega siiani rahul ja mõte, et sama palju vaba aega on veel ees.... (mõelge selle üle nüüd.)
Vahepeal on mul olnud üks halb filmikogemus. Käisin teisipäeval "Coco&Igorit" vaatamas. No ikka väga halb film oli. Arvestades seda, et ma olin eelmine õhtu vaadanud ülihead eluloofilmi Jean-Dominique Bauby'st.. latt oli kõrgel. Ja Chanel ei võlunud mind üldse. Dialoog põhimõtteliselt puudus ja ääääretult palju oli seosetuid loodusvaateid. Aga õhtu varem nähtud "Tuukrikell ja liblikas." Ma käisin nüüd see reede raamatukogus ja võtsin endale selle raamatu ka. Kogu selle filmi ideee ja sisu (ehk siis ühe inimese memuaar) oli niii geniaalne ja liigutav. Ma tõesti soovitan - vaadake seda filmi!

Käisime Kaisa ja Piiaga 6.juuli kuni 8.juuli Kohilas. 6. juuli hommikul startisime Tallinnast ratastega ja siis muudkui kimasime mööda Viljandi kahesuunalist maanteed. See oli üks mu kõige õudsamaid sõite, sest rekkad vuhisesid ikka kurjakuulutavalt lähedalt mööda.. kuid näed - elus olen. Kohilasse jõudnud ei suutnud ma selle maagilisust lõpuni imestada. Kohila on lihtsalt niiiiii lahe. Tõesti - imeline! Ööbisime Piia tädi juures ja neil on kohe üle tee jõgi. Käisime hästi palju ujumas ja logelesime niisama ringi. Õhtuks tegime pizzat 'nd stuff. Teisel päeval käisime linna peal (ajee..). Ja siis ma armusin Kohilasse ära. See on nii armas, väike, kuid samas suur.. selline medium size. Astusime läbi ka ühest kaltsukast ja tulime sealt ära mitme asjaga kokku väärtuses 1,40€. Käisime Tohisoo mõisa juures ja teel sinna lihtsalt ahmisime endasse (kodust)arhitektuuri. Ühesõnaga oli Kohilas äääretult mõnus.
9. juulil elasin ma fabulous päeva linnas. Sellega on vist mingi värk, et kui õhtul on Katusekinno minek, siis elu muutub kohe kolm korda fabulousimaks. Igatahes oli päeval Eesti Pops, kust me Piiaga läbi astusime. Vahepeal jalutasime mööda päevast Tallinnat ja õhtul läksime jälle tagasi ning lasime kõigepealt mahedatel draakonitel oma kõrvu paitada. Siis imasime endasse veidikene sürri trubaduurimuusikat ja lõpetasime rahva sees mingi gibberishi saatel tantsides. Edasi ruttasime kiiresti Katusekinno vaatama "Dr. Strangelove'i" (mis mulle meeldis) ja õhtu lõpetasin ma Merelle kodus.
Terve pühapäev kulus Merelle pereäri pildistamisele. Lisaks töötamisele sai aega veeta meeletult vahvas seltskonnas, mis pesitses ühes äääretult vinges majas.
See nädal olen peamiselt kodus pesitsenud, kuid eile ma viskasin linnariided üll ja suundusin Tallinna. Käisin raamtukogus ("The Diving Bell and the Butterfly"), võtsin eelmine päev küpsetatud koogi vanatädi juurest ära ja sain Piiaga kokku. Astusime tühja kõhuga poest läbi ja läksime tema juurde nuudleid sööma. Lõpuks oli aeg sealmaal, et me oleks pidanud juba Tehnikas olema, kuid me ootasime alles Loogas trolli. Ei hullu... stiilsed 20 minutit.
Suundusime neljakesi (mina, Kaisa, Piia ja Merelle) Sir S.J.Rüsterni kluppi. Ja õhtu mööduski vahvas seltskonnas Stefani sünnipäeval. Õhtu naelaks olid tõenäoliselt Raymondi ja Margi kingitud strobolambid. Tantsu ja tralli kui palju. Kui silmad liialt ära väsisid vahetasin strobo telekamängu vastu - MarioCart on väga addicting. Aga asi, mis mul suu ammuli jättis oli vaatepilt, kui Kaisa ja Kristjan hakkasid battle'ima. See oli lihtsalt niii niii hea, et tõi mulle lausa liblikad kõhtu. 
Tantsimisest rääkides... ma poleks kunagi osanud arvata, et halb Eesti pop nii hästi tantsimiseks kõlbab. Nagu päriselt... Mahlakas unenägu valgetest öödest öises Tallinnas on parim combo. Endale märkamata oli kell juba saanud pool neli ja peas hakkas helisema kelluke, mis suunas esitama lauseid nagu: "Peaks vist ka varsti liikuma hakkama." Ja nii oligi. Mõni aeg hiljem ootasime Merelle, Kaisa, Piia ja meid ära saatma tulnud Raymondi ning Joosepiga taksot.

Minu arust see pilt on nii huvitav sedapidi

Täna hommikul me ärkasime, märkasime ja kella ühe paiku läksime Piiaga täikale. Just siis kui olime saabunud otsustas vihm gravitatsioonile alluda ja me saime läbimärjaks. Minutid enne suuremat padukat sain endale ostetud ühed lahedad püksid ja see oli ka kõik. Sellise ilmaga ei suutnud ma endale soetada rohkem kui nipet-näpet üks käevõru ja kaelakee. Sedagi vaid seepärast, et ma sattusin leti juurde, kus ma sain vihmavarju alla ronida. Sellest polnud aga väga palju abi, sest lõppes asi ikkagist sellega, et olin ihuni läbi vettinud ja tänasin Loojat, et olin varem Piia juurde jäetud asjad nüüd kaasa võtnud ja sain märja jaki vahetada kampsuni vastu.
Soojendasime ennast F-hoones ja ootasime suurema saju möödumist. Edasi suundusime merepäevadele. Tulnud trammi pealt maha otsustas üks suur vih(m)apilv meile järele jõuda ja me ei jõudnud veel Krusensterni poole liikuma hakata. Selle asemel seisime umbes kümme minutit suure puu all ja otsisime varju. Lõpuks jäi vihm järele ja meid ümbritses vaid üks meeletu tumedate pilvede sõõr. Vaatasime Krusensterni järjekorda ja pildistasime seda suurt laeva eemalt. See nägi tõesti vinge välja, eriti siis, kui tema hele-heledate purjede taustal olid tumedad tumedad pilved. Tõesti võimas.

Päeva lõpetuseks soetasin endale muusikat. Nii mõnus on muusikat soetada... osta endale kohe üks PÄRIS plaat. Koju jõudnud tassisin stereo love'i oma tuppa ja tegin selle koduseks. Sahmerdasin oma toas veidi asjadega ja saingi endale CD-plaate mängiva muusikakasti. Nüüd aga, et see muusikakast ka veidikene varieeruks lähen ja sukeldun kõrvaltoas olevasse kappi, kus on s*ttakanti CD-sid. 


Pealkiri: "(I know I'm gonna die, so) my revenge is living well."
-Robbie Williams "Make Me Pure."

Kui öösel pole maganud, sa eilses oled siis.

"On pidu lõppenud, aeg on asuda nüüd teele
On silmad rasked hommik saabus üleöö"

/Dagö - "Vaadake vaid paremat poolt"/

Olenemata sellest, et Laulupidu on nüüdseks läbi ei taha ma käepaela käe pealt ära võtta. See on nagu koolisõrmus - püsiaksessuaar. Vähemalt mõneks ajaks.

Esimese juuli hommik oli väga väga soe. Ikka meeletult. Ma eirasin meilile tulnud kirja, mis ütles, et Mereväravate juurde tuleb minna esinemisriietuses ja panin triiksärgi asemel selga maika. Jõudsin linna tund aega varem. Läksin ostsin endale vett ja sattusin Kaubamaja toidumaailmas kokku Steffiga. Vaatasime bussiterminalis kuidas inimesed ootavad bussi ja mõtlesime, et liigume ühe peatuse jala edasi. Niikuinii on aega. Jalutasime järgmisesse, sealt järgmisesse ja nii me lõpuks jõudsime Poskasse. Seal nägime bussi ootavat Kalevit. Edasi jalutasime kolmekesi. Mereväravate ees ootasid meid koolikaaslased, kes olid kuumale ilmale vaatamata valinud kogunemiseks just koha, kuhu paistis päike lagipähe. Läksime väravatest sisse ja mõni aeg hiljem hakkas rivistumine. Läksime kaare alla ja laulsime oma segakoori laulud ära. Siis suruti meid veidi kokku ja ülespoole. Peale tuli rokikoor. Ma laulsin rokiblokki esimest korda. Peale proovi oli mu ainus mõte, et saaks jalad merre sulpsatada. Läksime mere äärde ja vesi oli lihtsalt imeline. Anywho.. Edasi suundusime sööma. Ma sattusin seljanka järjekorda. Ma ei saanud aru, miks igal pool mulle öeldi, mis suppi nende juurest saab - kõigil oli seljanka. Hiljem sain teada, et pakkumisel oli kolm suppi. Nojah. Aga seljanka maitses imehää, kuigi see oli terakene liiiga kuum. Enne algusühendkooride proovi oli veel aega ja nii ma käisin ja vestlesin oma isaga, kes oli sealsamas tööl. Nende juures oli mõnusalt varjuline. Lõpuks oli ühendkoori proov ja veerand tunni pärast algas juba avamise rivistumine. Ilusti kokkupressitult mahtusime korralikult ära ja ma laulsin päris hea koha pealt. Avamine läbi istusime maha ja vaatasime tantsupidu. Võiks arvata, et kaare all on väga VIP ja hea vaadata, kuid tegelikult ju pole. Kui sa piisavalt kõrgel pole pead ikkagist kujundite taipamiseks vaatama suuri ekraane. Me elasime jõudsasti kaasa ühele jooksvale kaameramehele, kellel oli ilmselgelt väga raske kaamera, kuid ta ikkagist jooksis ja tegi kõik endast oleneva, et pilt rahvani ka koju jõuaks. Peale kontserdit ma jalutasin Piiaga mööda rannaäärt koju - bussiga minek oli neil kolmel päeval tavaliselt raske südamega tehtud viimasel hetkel tehtud otsus.
Teisel juulil ma tõusin juba kell üheksa üles, sest toas, kus ma praegu magan (vanatädi on külas, minu toas) pole suvistel öödel üldse õhku. Pool päeva ma olin niisama õues ja lebotasin toolis, kuid siis oli aeg kott kokku panna ja minekut teha. Linna jõudes läksin Lauluväljakule ja istusin taaskord oma isa juures. Kell oli 14:45 ja rivistumine pidi algama 15:30, seega mul oli 15 minutit aega, sest pidi olema pool tundi varem kohal. No igatahes ma otsustasin mitte sööma minna. Üks hetk vahetasin oma isa Raymondi ja Heleni vastu. Seisime varjus ja arutasime, kas minna sööma või mitte. Tuli ka Mark ja siis me umbes otsustasime, et hästi, kõik venib - jõuame ikka sööma. Just siis kui hakkasime liikuma kuulsime Lainet rääkimas: "Ja nüüd algab segakooride rivistumine ...." oh jah. Kiirustasime sööma. Raymind oli väga pettunud kui lauda jõudis - ta sai jälle hernesuppi. Ma sain seljankat ja kui see poleks olnud nii paganama kuum oleks mu õnn ehk täielik olnud. Kuna oli kiire võtsin ka teise Felixi kausi ja solberdasin suppi nagu mu vanaisa solberdab teega, et see jahtuks. Sain söödud ja ruttasin sildini VALIK SEK A, kus leidsin üles ka tuttavad näod ja siis hakkas silt liikuma. Tegime kaks ja pool tundi proovi. Alguses olime päris all, kui kontsert oleks olnud, siis oleks isegi ehk kuulsaks saanud. Edasi tuli peale rokikoor, läksime veidi üles, ikka oli hea koht. Ja lõpuks ühendkoor, me olime nii kokkusurutud ja ma olin niii üleval, et kohati tekkis juba kõrgusekartus. Minu taga olid ühed Viljandi Maagümnaasiumi tüdrukud, rääkisin nendega veidi juttu ja üks oli mu tädi õpilane ka.
Kui proov lõppes oli mul 15 minutit aega, et jõuda õigeks ajaks Katusekinno. Seal oli nelja orkestri kontsert, kes mängisid filmimuusikat ja veidikene ka popi ja lõpuks ka folkloori. Karina olevat ka seal olnud, tagantjärele - Tere, Karina! Kui kontsert läbi sai läksime Bristosse. Bristo on oma hiilguse kaotanud, täielikult. Sai on kuiv, kastet ja sisu on vähe. Aga noh, kõhu sai täis. Edasi jalutasime veidi Vanalinnas. Öine Tallinn! Läksime mu vanatädi korterisse, võtsime posti ära ja tegime endale kohvi.
Siis, taaskord läbi öise Tallinna jalutasime Geriljakinno. Minu esimene külastus sellesse midagi, mida sa varem kogenud pole, kuid me sulle täpselt ei räägi, mida see, mida sa varem kogenud pole kujutab kinno oli väga väga huvitav. Nimelt me läksime Vanasadama D-terminali. Seal ees oli väga pikalt ootamist, kuid siis me saime sisse ja läksime trepist üles. Ma olin väga vihane ühe korraldaja peale, kes oli lihtsalt loll nagu lauajalg. Ta nägi, et me temast mööda läksime ja vales suunas kõndisime, kuid ta ei võinud ometi öelda, et peate siit trepist üles minema. Ei! Ta ootas, kuni me aru saime, et liigume valesse kohta ja tagasi tuleme, et meile öelda, et minge siit üles ja paremale. Enne kui me laeva läksime ütles meile üks naine, et olete laevas kinni kuni kella neljani, sest sadam pannakse kinni. Seega meid ootas ees öö laevas, mis tundus minule lihtsalt kohutav.. ma olin arvestanud, et olen okei.. kolmeni kuskil, kus ma kunagi varem olnud pole. (Jah, ma mõnitan Geriljakino reklaami väga palju). Jõudnud laeva ja leidnud endale koha hakkas palju reklaami ja viimaks film. Piia oli väga kindel, et me hakkame vaatama "Titanicut", sest flaieri... vabandust - flaiku peal oli kujutatud ühte filmiajaloo kuulsaimat stseeni. Aga tegelikult hakkas Polanski film "Bitter Moon". Ma pole oma täielikku arvamust veel kujutanud, aga ma ütlen, et see on siiski üle (viimasel ajal toodetud) prahi. Mulle meeldis, et see, kes ma arvasin peategelene olevat, tegelikult ei olnud ja et noh.. lõpp! Lihtsalt - wow. Kui film lõppes kutsuti meid laevatekile tervituskokteiliga päikesetõusu vaatama.

Jah, maania teha GIF'e on tabanud ka mind.

Algne kurbus, et magada ei saa oli kadunud, sest hetkest, kui ma sain teada, et me ei vaata "Titanicut" oli mu meel poole rõõmsam (ma ei tahtnud teada, mis filmi me näeme). Jõime oma kokteili ja vaatasime punast merd. Päike tuli välja, kohustuslikud pildid ja siis me läksime ära. Kell oli pool viis. Piia juurde me jõudsime kell viis. Üles pidime tõusma 6:35. Selleks ajaks ei leidnud ka mina enam mõtet magama minna, meel oli rõõmus, kuid silmad siiski veidi rasked. Pikutasime, rääkisime juttu ja viimased kolmveerand tundi mängisime Scrabble'it. Ma olin üllatunud kui hästi see mäng varahommikul inglise keeles sujub - tõesõna! Viimased klotsid läksid lauale siis, kui äratuskellad helisema hakkasid - perfektne! Hakkasime asjatama - kohvi, riided ja üks võileib, mis kohe kuidagi alla ei tahtnud minna. Ma vihkan kui ma olen ületanud selle piiri, et kõht on ilgelt tühi, kuid juba nii tühi, et süüa ei taha.
Mosaiigi kohviku juures nägime palju koolivormi ja rahvariiet. Ootasime veidi ja siis võtsime rivvi ja meie rongkäik hakkas liikuma. Meie kool oli rongkäigus väga tagasihoidlik. Natukene tehti häält, kuid seda ka peamiselt mudilas- ja lastekooride poolt. Kui ma segakoori pildistasin jäi mul peale hunnik morne nägusid. Niisiis möödus rongkäik pildistades ja aeg-ajalt moll-helilaadis kirjutatud koolihümni lauldes.
Olles Tallinna koor jõudsime Lauluväljakule suhteliselt alguses.. nii kell 10:15. Leidsime puude alt omad inimesed üles ja seisime seal nägudega, mis küsisid: "Mis nüüd?" Meie aeg kaare alla minna oli kell 17:15, korralikud seitse tundi aega, sööma on ka nagu vara minna. Nii ma siis vaatasin seda head varjulist kohta ja istusin maha. Mulle öeldi, et see on hea idee ja niimoodi me saimegi endale päevaks baasi.
Oma suures väsimuses ma viskasin pikali ja panin koti pea alla. Mu kott muutus palju padjasemaks kui ma võtsin sealt välja veepudeli ja pea alla jäi ainult fotokaamera. Siiski usun, et kõige padisem padi oli minu kõhu peal magaval Mardil. Kella poole ühe aeg otsustasime siiski ette võtta selle pika retke sööklasse. See oli tohutult ülerahvastatud, kõik rongkäigulised suunati otse sinna, nii et segamini tuubade ja linna siltidega seisime neljakesi vapralt järjekorras... või rohkem järjemassi. Leidnud ühe, mis liigub teistest kiiremini suundusime sinna. Supipotini jõudes saime teada, ka kiiruse põhjuse - hernesupp.

Veel mõni aeg peale naerulaviini.

Söömine pidi ka kiiresti toimuma, et ruumi juurde tekiks, õnneks oli söömisalas õhku rohkem. Supp oli siiski ilgelt kuum ja ma ütlen ausalt, et kõvasti halvem ka kui seljanka. Igatahes, viimaks välja jõudes jahutasin ma oma keelt jäätisega.
Tagasi oma lokatsiooni jõudnud lasksime lebosse ja ülejäänud päev mööduski (üksteise otsas) tukkudes. Üleväsimuse mõjul tundusid mingi hetk kõik väheke koomilisemad situatsioonidki naljakad, nii et kui Helen üks hetk teatas, et Raymond ajas endale seljankat peale vallandus täielik naerulaviin. (See oli nagu see mäng "Pah," Mart naeris, minu pea vappus, minu kõhul vappus Piia pea ja läks veidi aega, enne kui me pidama saime.) Õhtul mulle meenus, kuidas Raymond oli eelmine päev väga väga väga seljankat tahtnud ja oeh.. iroonia missugune.
Vahepeal leidsime Kaisa üles, rääkisime juttu ja siis tagasi lebozone'i. Mingi hetk ma vist jäingi päriselt magama, kuid ma pole selles siiani kindel. Ma tean aga, et üks hetk oli kell nii palju, et ma ajasin end püsti ja me suundusime rivistusse.
Leidsin sealt üles oma klassiõed ja silt hakkas liikuma. Algas laulupidu! Me laulsime oma segakoori repertuaari. Kõik olid vist veidi ärevil, igatahes umbes kolm laulu läks selle pärast alguses nässu, et alguses ei saavutatud õiget rütmi. "Munamäe otsas/Ilus oled isamaa" lõpuks väsiti aga veidikene ära. Noodis kirjas olnud Vaimustusega aga parajalt sai ainult parajalt. Rokiblokis korrati iga lugu, mis oli tore, rokiblokk oli tore. Anywho.. ühendkooride ajal suruti meid niii kokku, et ma olin ikka väga kõrgel. Umbes 10 astet puudus täielikust lõpust. Ma olin väga taga, tuttavatest eraldatud ja minu taga ei olnud enam patrioodid, minu taga olid hullumeelsed. Nad kisasid väga kõvasti, sattusid lausa paanilisse hüsteeriasse, kui laine publikusse läks ja ... oh, te oleks pidanud kuulma, mis sai, kui hakati laulma "Ta lendab mesipuu poole," mille laulmise soovi nad olid omavahel väga kõvasti arutanud. Mul on hea meel, et me laulsime "Mis maa see on?" kaks korda, sest seal all kusagil lauldi kogu aeg lõppu valesti ja kui me seda kohe otsa uuesti tegime, siis tuli see perfektselt välja - sogajatel oli viga värskelt meeles. Kaare alt lahkudes oli täiesti tavaline tunne, see oli vast tingitud ebamugavusest mu kõrvas.
Jalutasime Piiaga kesklinna ja ma läksin bussi peale. Bussis panin endale äratuskella, mis tasus ennast ära, kuid natukene liiga vara. Lõpuks tõusin napilt enne maha minemist siiski üles. Kodus rääkisin perele laulupeost ja siis vaatasin mõningaid pilte ning viimaks kella kaheteist aeg heitsin magama. Selleks hetkeks oli mu päev kokku kestnud 38 tundi ja 43 minutit.

Tänane päev on möödunud peamiselt mingisuguse ekraani taga - kas telekas või arvuti. Tõusin kell 11:41 üles ja lülitasin teleka sisse. Kanali ETV2 pealt tuli eilne rongkäik. Jäin seda vaatama. Ja alles siis mulle jõudis enam-vähem see õige emotsioon kohale. Kui näidati tagasi 1987 aasta laulupidu, kus lauldi Ernesaksa juhatusel "Mu isamaa on minu arm," puhkesin nutma. Laulupidu on midagi suurt ja uhket. Ja nii ma siis nutsin, kuni ma kogemata puldile istusin ja mu ette sahisev pilt ilmus.
Kella kolmeks (vist?) sain ma sorteeritud kõik 639 pilti. Oli palju prahti ja järele jäi midagi 200 ringis.
Väsimus hakkab nüüd vaikselt mu silmi vallutama ja ma leian, et on aeg lahkuda.
Oled tubli, kui viitsisid kogu selle sissekande läbi lugeda. Ma teen Sinu auks ühe laine.

Oh hai, bloggy!

But I would walk 500 miles
And I would walk 500 more
Just to be the man who walks a thousand miles
To fall down at your door

The Proclaimers - "500 miles"

Ma olen kaks päeva järjest elanud selle laulu saatel, sest see on lihtsalt nii lahe laul. Selle lauluga ongi nii nagu Ted'il ja Marshallil oli. Alguses: "I'm never gonna get tired of that song!" Siis mõnda aega läheb mööda: "I'm so sick of this song." Don't worry, it'll come back ja nagu nõiaväel 10 minutit ehk siis kolm korda uuesti läbi kuulatuna: "Da Da Da Dun Diddle Un Diddle Un Diddle Uh Da!!"

Tundub nagu viimasest sissekandest on möödas terve igavik, kuid tegelikult .. polegi niii palju. Ma käisin nädal aega isa juures tööl (st. olin jälle Tallinna Ülikoolis talle assistendiks, ma ei viitsi täpsemini rääkida) ja lugesin raamatut. Lugesin "Koduabilise" läbi. See oli väga hea raamat - soovitan. 

Eelmine neljapäev käisin Tartu Kõrgemas Sõjakooli oma sugulase lõpetamisel. See oli üks kõige paremini organiseeritud aktus, kus ma üldse käinud olen. Sõdurid võtsid varem rivvi ja kõik toimis kui õlitatult. Hästi lahe. Hiljem saime sõdurpoiste koridorides ka ringi liikuda ja ma sattusin vaimustusse nende lounge'st. Pärast oli sugulase juures ka muidugi bankett ja see tähendas, et ma sattusin mingil määral toidukoomasse.

Wow.. mõtlesin tükk aega ja ma nagu polekski mitte midagi suurt teinud. Mis suvi see selline on? Esmaspäeval ma olin kodus ja ootasin Karina telefonikõnet. Lõpuks me kontakteerusime ja ma jäin koju. Kodus ma olen peamiselt viimasel ajal arvutiekraani ees ja vaatan sarja "How I Met Your Mother." Ma olen praegu selle peale niii solvunud, et jube. See on nii kurb kohati ja selline.. oeh. Solvunud. 

Aga teisipäeval ma läksin linna. Sain linnas kokku Piia ja Kaisaga ja me läksime sööma.. st. mina sõin. Istusime ja rääkisime juttu ja siis läksime lillešopingule. Kes oleks arvanud, et lilli osta on nii keeruline? Mitte ükski ei sobi või on liiga kallis. Lõpuks leidsime kõik oma õied ja läksime kooli!!!

Koolis on suvel imelik käia. That said, oli tore kõiki näha. 12ndikud olid kõik üles löödud ja silmad särasid õnnest, et lõpuks ometi!!! 

Läksime saali ja seisime akna alla, mis oli lahti. See oli strateegiliselt väga hea, sest meil oli kogu aeg õhku ja nägime kõike ja kõiki. Aktus oli tore, mulle meeldis, et pisarakiskujaid ei olnud. Naljakas oli see, kui mõni lõpetaja läks oma diplomit vastu võtma ja ma mõtlesin: "Ma pole teda mitte kunagi näinud." 

Kui aktus läbi sai suundusime ka läbi massi õue ja hakkasime kõik lõpetajaid otsima. Mul oli kõigi üle nii hea meel ja tore oli anda üle oma väike lilleke neile särasilmsetele täiskasvanutele. 

Kolmapäeval ma sõitsin hommikul linna, ühel õlal fotokott ja käes pruun taburet. Sain Karinga Foorumi ees kokku ja me läksime Linnahalli katusele pildistama. Mind veidikene muserdas mu idee.. et me läheme Linnahalli katusele, kuid kui ma pildistama hakkasin ja tuul Karina imeilusaid pikki juukseid lennutas unustasin ma selle. Pildistasime seal ja hiljem liikusime sutuskene Vanalinna poole ka, kuid see polnud enam see. Ja eks kui ma tunnen, et head pildid on kätte saadud, siis mul kaob kohati ka motivatsioon ära. Istusime Kohvituppa, Karina vaatas pildid üle ja siis me rääkisime kuni ma bussile pidin minema hakkama. Kodus vaatasin kiiresti pildid üle ja olen tulemusega rahul. 

Jaanilaupäeval hakkas meie maja tööle. Suur auto aeti välja puukoorma ette ja hakkas iga-aastane puudeloopimine. See on selline salakaval töö. Esiteks, puukoorem ei näe üldse nii suur välja, vaatad alguses, et mis see ära ole - üks 5-6 koormatäit on! Tegelikult on neid rohkem! Alati on rohkem. Teiseks, esimene koorem läheb alati nagu ludinal, vaatad jah, et mis see ära ole - lapsemäng! Mida koorem edasi, seda kohutavam see tundub ja nagu ma ütlesin on koormaid palju. Kolmandaks, alguses mõtled jah, et keha on sutsu väsinud, mis see ära ole, kuid järgmine päev! Järgmine päev on selline tunne, et parema meelega ei liigutaks ennast väga palju.

See aasta oli õnneks asi natukene lihtsam, sest meil oli sugulastest abivägi, kuid siiski.. kõik tööd, mis juba eos vajavad abiväge (puude loopimine, kartulivõtmine, heinategemine jne. (seda viimast ma pole teinud, aga siiski, olen kuulnud, et see pidavat ka tüütu olema)) on tüütud. 

Peale puude loopimist sättisin end korda ja läksin linna. Linnas jalutasin Solarise ette marsapeatusesse ja sõitsin maale. Kaisa maale. Ma polnud mõelnud üldse selle peale, et tõenäoliselt ma pole ainult inimene, kes pühade puhul Keila-Joa kanti sõidaks. Marsa oli pungil täis. Õnneks ma läksin umbes kolmanda inimesena sisse, sest mul polnud oma bussi pealt maha tulles midagi teha - nii ma siis läksin varakult peatusesse.

Türisallu jõudnud hakkasime suhteliselt kohe sööma. Toit maitses imehea nii, et ma sõin jälle natukene üle. Aga see oli seda väärt. Siis läksime õue ja süütasime lõkke. Kaisa pere on nii tore! Istusime, sõime krõpsu ja kuulasime lõkke krõpsumist taustaks. Hiljem algatasin ma üle lõkke hüppamise ja nalja oli nabani. 

Toas sõime me Kaisa tehtud rabarberikooki ja lugesime inimeste ETV-sse saadetud sõnumeid. Mõned sellised nagu: "Gabriel, ma armastan sind. Agnes" ja "Venno, mis meist siis saab?" panid meid mõtlema... lihtsalt... mida kuradit?

Jaanipäeval ma ärkasin ametlikult esimest korda elus Kaisast hiljem. Muidugi kui Kaisa tuli mind sööma kutsuma olid mu silmad juba lahti, kuid siiski. Tõusin üles ja ronisin "kolmandalt korruselt" alla, hirm kukkumise ees oli suur, sest jalad olid niiiii valusad (puude loopimine on saatanast). Sõime hommikust ja läksime randa lohet lennutama. Kui ma alguses sellest plaanist kuulsin polnud ma mõttes eriti vaimustunud, sest ma pole kunagi lohe lennutamise fenomenile pihta saanud. Ilmselgelt oli viga selles, et ma polnud seda kunagi proovinud! See on üks maailma kõige lahedam asi üldse!!! Selline kontrollimäng sinu ja objekti vahel ja kui lohe veel ilusasti tuule alla võtab ja eriti kõrgele läheb - oo!! Mingi hetk ma muidugi ei näinud kuhu ma liigun ja nii oli mul hiljem voli põlvini vette minna.

Päeval sõitsime Kaisaga jällegist minu juurde. Kohale jõudes hakkasime ka mulle lohet ehitama. Saime selle ka valmis - ilus teine, kuid ainuke probleem on, et see on vb liiga raske. Ma loodan nüüd mingi päev kõva tuult saada. 

Õhtul vaatasime filmi "Wanted," minu jaoks oli see teine vaatamine. Jätkuvalt meeldib see film, olgugi, et see on superabsurdne. 

Terve laupäeva me ootasime oma trio kolmanda liikme saabumist. Lõpuks õhtul ta tuli. Ema tegi imehead salatit ja peale seda läksime pildistama. Seekord oli nii, et pildil oli Piia ja Kaisa oli justkui minu assistent. Sääski oli tapvalt, nii et pildistamine pidi olema lühike ja lööv. 

Lõpuks saime fotodega ühele poole ja algas õhtu nael - fondüü ja "The Room." Ennem võlus Piia meid laheda atribuutikaga joogiklaaside küljes ja vot siis hakkasime filmi vaatama.

"The Room" on film, millest ma kuulsin esimest korda Annalt ja Atsilt. Sellest ajast saadik olen tahtnud seda vaadata. See on minu jaoks siiani nähtud filmidest maailma kõige halvem film. See on esimene film, mida ma näinud olen, mis on nii halb, et see on juba hea. 

Süžee oli nagu olemas - armukolmnurk. Aga see, kuidas selle ümber dialoogid olid ehitatud - hoia ja keela! Pooled inimesed tulid lambiselt sisse ja neist polnud enne olnud juttugi. Et aru saada, kes ta on ja kuidas ta filmiga seotud on läks aega umbes viis minutit. Üks hetk oli lihtsalt mingi stseen mingi mehe ja mingi naisega. Siis neile satuti Lisa ja ta ema poolt peale ja me saime teada, et see mees on Mike - Michelle poiss. KUID KES ON MICHELLE??? U know.. 

Peategelane Johnny oli ebaveenev isegi auto parkimises rääkimata siis emotsioonide väljendamisest.

Käidi kuskil katusel elufilosoofiaid jagamas. Ma ei pannud suurema osa ajast seda filosoofiat tähele, sest see kuidas nad seda deklameerisid oli nii naljakas, et kui ma naerukrampidest taastusin ja püüdsin kuulata millest jutt käib ütles keegi jälle: "I don't wanna talk about it."

Ma ei tea.. sellest filmist oleks nii palju rääkida, kuid ma lihtsalt ei tea kust edasi minna. Kokkuvõttes ma ütlen, et see oli siiski time well spent, sest me saime niiiiii palju naerda. Sellel lingil on mu kõige kõige lemmikum stseen. See toob välja enam-vähem kõik: emotsioonide puudumise ("You're my favourite customer."), stsenaariumi ja näitlejate idiootsuse (Müüja: "Oh hi, Johnny i didn't know it was you! mõni sekund hiljem "Here you go!" Johnny: "That's me!") ja muidugi  - OH HAI, DOGGY!

Järgmine nädal on laulupidu. Olenemata ilmast soovin ma teile head suve jätku! Mul pole küll praeguse ilma vastu midagi, kuid ma siiski ootan, millal virisejad saavad inguda, et liiga palav on.

"Thank you honey, this is a beautiful party. You invited all my friends – good thinking!"

/Johnny/