Getter tõmbas sügavalt hinge.

Peale pikka peamurdmist, et kirjutada oma rebasele võimalikult tabav kiri, olen sellega lõpuks ühele poole saanud. Ma ei oska kirjeldada, kas mul on head ideed oma rebasele, kuid paari mõttelennu üle olen ikka päris uhke. Eks lõpptulemuse üle otsutab ta ise.
Alates esimesest septembrist on käimas olnud kool. Too esimene nädal, kus pea iga tund hakkas kohtade rebimisega on nüüdseks läbi ja ma olen selles võidujooksus saavutatud kohtadega väga rahul. Eriti suur pinge oli teisel septembril, kui me Piiaga bioloogia lõpus enam-vähem  sekundeid lugesime. Kusjuures iga sekundiga hakkas kõhus aina rohkem keerama, sest me teadsime, et meid ootab selle aasta kõige pingelisem jooks üldse. Õnneks ei läinud minu õudusunenäod täide ja ma istun inglise keeles jätkuvalt oma armsal kohal. Tähelepanuväärsel kombel istun ma väga paljudes tundides täpselt sama koha peal.
Selle esimese nädalaga, mis oli tegelikult ikka väga pikk, sain ma aru, et see aasta on kõike muud kui jalgratas. Selgituseks, siis see, et Raymond on võrrelnud kümnendat ja üheteiskümnendat klassi nii: "..11. klass on erinev nagu traktor ja jalgratas võrreldes eelmise aastaga.."
Ma olen püüdlikult kaasa teinud keemias. Mul oli tol viimasel neljapäeval ikka selline hirm naha vahel. Nimelt, ma kuulasin terve tund korralikult kaasa, tegin TV-d jne, aga mu hirm seisnes selles, et ma kartsin oma pilku mujale pöörata kui tahvel või TV, sest mul oli tunne, et kui ma töö juurde tagasi pöördun olen sekundiga maha jäänud ja ei saa enam mitte midagi aru.
Füüsikas tabasin end ühes teooriatunnis mõttelt. Õpetaja küsis,: "Kas kõik said aru? Onju lihtne." Ja ma noogutasin. Noogutasin, kuigi ei saanud tegelikult mitte midagi aru.
Ma suutsin ka endale sel nädalal teha algidee juurutamist. Ma polnud selle üle küll väga õnnelik, kuid noh, nii see läks. Ma avastasin esmaspäeval, et mul pole konkreetset huvialaringi. Lihtsalt pole ja kõik. Okei, kitarr nagu peaks seal kusagil tulevikus lisanduma ja ma lähen Kuustiku teatriõppesse.. kuid see tähendas, et terve september ei tee ma midagi. See mõte hirmutas mind. Sama päeva õhtul, bussi peale minnes haarasin härjal (aka. oma mõtetel) sarvist ja nüüd on mu päevad kuni järgmise pühapäevani täidetud taaskord deklameerimisega iseendale, Liisale ja Õnnisele.
Terve meie klass on esimese päeva nohisenud ja läkastanud. Reedel koju tulles ma hakkasin parotsema ja palun väga - gripihaiged klassikaaslased+mõttejõud ning ka mina tatistan. Ajan endale õhtuti küüslauku näost sisse ja olen õnnelik, sest (usun, kui mu ema räägib, et) nohu kestab tavaliselt üks nädal või seitse päeva (wink, wink!) nii et järgmiseks pühapäevaks peaksin ma ehk terve olema.

Võtsime see nädalavahetus kartult. See töö läheb viimased aastad kuidagi eriti kiiresti ja selle üle on mul ainult hea meel. Maja on küll taaskord ülerahvastatud ja ma tunnen ennast oma kodus kui kodutu. Minu tuba on mu vanatädil ja mina magan üleval. Päeval aga, ekspluateerivad ühed mu väikesed sugulased ülemist korrust, nii et mul pole otseselt kusagil olla.
Vaatasin täna suures meeleheites jälle lihtsalt nüridalt telekat ja üks hetk klõpsasin "Seitsmele," ning sealt tuli parasjagu saade "2000+" ehk siis minu lapsepõlve muusika. Ma sain üllatuse osaliseks, kui sealt tuli 2002. aasta Rootsi eurolaul. Seal tuli küll nende official music video, kuid ma vaatasin praegu seda esitust, mis nad siis siin Eestis tegid ja ma ütlen ausalt - mul tulid külmavärinad peale. Aga mitte sellepärast, et see oleks midagi megahead olnud. Ei, jumala pärast mitte. Aga seepärast, et see on ehe väljavõte mu lapsepõlvest. Eurovisioon in general on minu lapsepõlv ja neid laule on nii tore vaadata, sest ma tean siiani sõnu. Ma aga pean mainima, et mulle meeldis nende koreograafia, sest see on nii funky'lt 02ndate Eurovisoon.
Praeguseks siis kõik. Jätan teid siia ühe funky gif'iga ja lähen ise sööma.

Ma pigem tahan, et te oleksite vähem targad ja rohkem õnnelikud.

Minu mitte veel nii tuulises ja tormises elus pole vahepeal midagi pöördelist toimunud.
Ma sain läbi "Tuule varju," käisin isal külas ja oleksin äärepealt kuulsaks saanud. Aga ei saanud. ingid tsikid tulid Solarises kord mulle vastu ja kutsusid mind saatesse, mis sarnaneb Superstaarile.. ainult, et.. on Tallinna TV-s. Fuck no!
Käisin Kaisaga JJ-streeti ühel proovipäeval. Tantsisime House'i, Vouge'i ja Krump'i. House oli megalahe, Krump oli üli... valus.. ja Vouge oli lihtsalt too fabulous to handle. Õhtul läksime Katusekinno "Biutifuli" vaatama. Paljud on mult küsinud, et kuidas oli ja nagu juba varemgi ennast halva refleksina tõestanud impulsist vastan: "Hea." Tegelikult, järele mõeldes ma nii ei arva. Mulle ei meeldinud see film. See sisu ja kõik.. okei, kuid ma ei tea. See lihtsalt ei meeldinud ja kõik. Ootasin midagi rohkemat.
Eile koju jõudnult silmasin nagi otsas oma teklit. Kangele soovile alludes panin selle täna pähe ja tundsin ennast kohe eriti patriootlikult. Kooli minna oli ... ma ei tea.. nagu ikka esimesel septembril on. Õhkkond on veidi ärev ja tunniplaani nähes tahaks õpetajaid maapõhja kiruda, sest noh.. neljapäevad on rikutud (sest keset päeva ilutseb seal KIIIIIIIIIIIIMIA!!!) ja viimased tunnid on pidevalt kas inka, majandus või bioloogia.
Peale seda suundusime Solarise Vapianosse ja jõime Vapiano limonaadi ja Apelsini limonaadi (soovitan!!) ja teised sõid. Terve restoran oli täis reaalseid mütse (get it??!!) nii, et ma tundsin ennast oma tammetõru tekliga veel erilisemalt!Siis kui vihma juba sadas läksime Piiaga Geriljakinno, mis oli seekord GAG-i võimlas. Saime torti ja juua ja siis hakkas film, mis oli seekord ikka...kohutav. Ken Saani "Kevade" making-of Keenias. Okei.. mulle iseeneset pakkus pinget see, et ta seda üleüldse tegi, kuid tehniline pool nii making-of'il kui päris filmil jättis kõvasti soovida. Rääkides just helist... halb halb.
Koju sõites ma sain aru, et üksküik kui väga ma tegelikult kooli minna ei taha oli suvi ennast minu jaoks veidi ammendanud. Mul oli kõike olnud täpselt piisavalt ja ehk ongi just nüüd aeg tagasi (üpriski tüütusse ja väsitavasse) rutiini pöörduda.
Pealegi.. järgmised kuud peidavad endas nii palju huvitavat ja toredat. Alustades mitmest teatrikülastusest septembris, millele järgneb Hurtsi LIVE Saku Suurhallis oktoobris, novembris on balletiõhtu ja kõige selle keskel alustan ma uut elu kitarri seltsis, teatriõppes ja WestPosti küljendajana.
Homme ma tõusen taaskord kell 5:35, heidan riided üll, lürbin kohvi, söön võileibu ja asun teele üle silla, et jõuda siis kooli, mille koridoridest ma ei kuule enam igapäevaselt rõõmsa Raymondi häält, mis hüüaks: "Getter JAANI!!!"

Pealkirjaks on tsitaat direktori tänasest kõnest.

"Life is music and music is life"

Selline on mulle senise kõige võimsama muusikalise elamuse pakkunud vokaalgrupi moto.
Eile kui ma sisenesin Pirita kloostri varemetesse olid mu ootused tänu kopsakale piletihinnale ja juutubist nähtule väga kõrged.
Kui olin leidnud tribüünilt oma koha lugesin mulle pihku pistetud kava ja uudistasin niisama silmadega neid suuri varemeid. Minust paremal käel veidi eemal olid ühed hispaania turistid. Proovisin neid kuulata, kuid täna muule mürale ei suutnud ma suurt midagi nende jutust eristada. Minust kaks rida eespool istusid ühed saksa turistid, kes panid mind muigama, kui üks neist hakkas varemeid pildistama. Miks ma muigasin? Sest varemeid oli ainult häguselt näha tänu neid katvatele tellingutele. No jah. Üks hetk nägin eespool sisenet ühte väga tuttavat nägu. Mul läks natukene aega enne kui sain aru, kes see inimene, keda ma igal pool meedias olen näinud, on. Teadsin, et midagi poliitikaga ja siis sain aru, see oli Batrakova ja ei läinudki kaua, kui Voca People kontserdit austas oma kohalolekuga ka Tallinna vürst isiklikult.
Niipalju siis minu üldistest tähelepanekutest. Läheks kontserdi juurde.
Kui olid kõlanud traditsioonilised "Palun lülitage oma telefonid.... Please switch off your mobile..." läks saal pimedamaks (või noh nii pimedaks kui see läbi akende paistva valguse sai minna) ja algas muusika.
Voca People'i story on see, et nad on kaheksa tulnukat planeedilt Voca, kelle kosmoselaeva energia saab otsa ja nüüd on neil vaja see täis laadida. Seda saab teha aga muusikaga ja muusikaga ainult.
Kui nad olid veidikene ammutanud endasse meie keelt hakkasid nad endid tutvustama. Minu võttis tummaks Tuba (tuuba), kelle "do" oli nii madal, et võttis saali värisema.
Algasid erinevad muusikalised blokid, mille jaoks nad võtsid ennast inimketiks ja haarasid publikust kellegi, kelle käest nad said "musica historiat" ja "cinema, movies." Kõige esimene blokk oligi see kõige tuntum, mis on ka juutuubis üleval. Aga nagu alati, miski ei saa live esituse vastu. Ma hoidsin end tagasi, et mitte nutma hakata, sest muidu oleks kõik olnud udune ja ma poleks laval toimuvat näinud. See oli lihtsalt niiiivõrd hea!
Peale igat muusikalist blokki täitus nende kosmoselaev energiaga, mille üle oli üks neist alati täiesti hüsteeriliselt rõõmus. Mis nad siis veel tegid?
Vahepeal nad läksid publiku sekka ja võtsid sealt inimesi ja kuulasid, mis muusikat nende peast tuleb. Kellel kõlasid pulmakellad ja kellel ainult üks "sexsexsexsexsexsexse..." Ühest vanemast daamist sai alguse klassikalise muusika blokk, sest tema peas oli kuulda "Lahkumissümfooniat." Hiljem tulid nad uuesti publikusse ja moodustasid väikese pillirühma, kasutades inimesi oma pillidena. Seal oli kitarri, flööti, torupilli ja mulle suurt nalja valistanud didžeridoo. Scratcher võttis endale "pilliks" ühe kiilaspäise mehe väites: "I like your head." Miks küll? No, sest selle peal oli hea DJ-d mängida. 
Ühel hetkel jäi lavale ainult üks mees. Ta vaatas ringi ja leidis publikust ühe neiu, hakates talle silma tegema. Hiljem liitusid ka teised ja noordaam oli viie mehe tähelepanu keskpunktis. Ja siis hakkas kõlama "Can't take my eyes off you," mille saatel nad ka selle naise lavale tõid. Nad püüdsid teda sulama panna erinevate armastuslauludega, mille näitena tuleb mulle meelde hetkel ainult Backstreet Boys'i "As Long As You Love Me." Mul oli neist ainult kahju, et nad olid valinud sellise neiu, kes osutus väga kihistavaks, kui oleks võinud kõvasti kaasa mängida. Aga igatahes. Siis avastasid Voca naised selle sissetungija ja ajasid ta suure sisina saatel minema. Sellele järgnes naiste kord planeet Maa mehi võrgutada miksiga lugudest "Big Spender," "Lady Marmelade," "Fever" jt. 
Üks kontserdi ülevamaid momente oli siis, kui lavale jäid ainult Scratcher ja Beat On. Nad jäljendasid alguses arvutimängu tegelasi, kus nad n.ö. kaklesid. Hiljem tegid nad oma beat-offi jagades saali pooleks ja võisteldes, kumba oma on parem. Asi lõppes sellega, et saal tegi küll mingeid lihtsamaid asju kaasa, kuid taustal kõlas tõeline beat-off Scratcheri ja Beat On'i vahel. Nad tegid kahekesi veel ühe modern-muusika bloki, mida saatis tormiline aplaus ja jalgade trampimine, mis pani terve tribüüni värisema. 
Oli ka väike draama - nimelt Beat On "sai kuuli" ja temast sai Scratcheri sõnul Beat Off. Nad püüdsid teda elustada tehes talle šokke tänu oma nüüdseks täis laetud kosmoselaeva energiaga, kuid tulutult. Siis neile koitis: "Life is music and music is life" Nad laulsid talle ja Beat On ärkas taas elule. Veel viimane blokk laulda ja siis oli aeg ära koju minna.
Püstiovatsioonid. Nad kutsuti tagasi, nad said lilled ja läksid uuesti ära. Mind ajas aga üks hetk segadusse, et miks muusika ka plaksutamise ajal käib. Oh wait! Siis mulle koitis, et nad ise ju teevad seda kogu aeg!!  Rahvas ei jätnud aga jonni ja nad kutsuti veel kolmaski kord tagas. Nad esitasid uuesti oma miksi, mis on juutuubis saanud üle 20 000 000 kliki ja siis tõesti lahkusid saateks "We love you, Estonia!" 
Kui kontsert läbi hakkas see mass saalist väljuma. Mul oli ühteaegu niiii hea olla ja samas nii kurb. Ma tahtsin seda kuidagi neile edastada, olgugi, et minu tunnustus ei tähenda neile tõenäoliselt midagi. Aga ma tahtsin neile niiii väga öelda, kui hea see kõik oli. 
Läksin minust kaks rida allpool oleva helipuldi juurde ja koputasin ühele mehele õlale. Ta suunas mind Voca People'i isikliku helimehe juurde. Veidikene pudistades ja nutt kurgus ma ütlesin sellele patsiga poisile, mida ma kõigest sellest arvan ja palusin, et ta ütleks seda ka lauljatele edasi. Ta naeratas ja tänas mind.  Iseasi nüüd on, kas minu kiitus jääbki ainult helimeheni pidama või annab ta selle edasi.. mina sain seda kellelegi öelda.  
Siis ma suundusin uuesti kolonni, et varemest väljuda ja pisarad hakkasid voolama. See oli lihtsalt niii tohutult hea, et minu emotsiooni on raske sõnadesse panna, kuid mingil määral on see nüüd kirja pandud.

Video, mis enam-vähem kirjeldab kontserti.