Oo, vaene mina. Niivõrd pika vahe jätmine tähendab enamjaolt hiiglasuurt kirjutustööd ja sellega ma nüüd alustangi. Mis ma muud ikka oskan öelda kui, et aeg näed, läheb kiiresti. Juba on september omadega ühelpool võttes kaasa tohutustes kogustes tegemisi ja olemisi. Need kolm nädalat on olnud meeletult kultuursed, põnevad ja kokkuvõttes vägagi pöördelised.
See rebaste päev. Oli sellega kuidas oli, nüüd on ta läbi ja kokkuvõttes mingit suurt draamat ei tekkinud. Rebaste
pidu aga see-eest. Naeran iga kord pihku, kui Mattis ja/või Amor jälle pool-pahandades peol osalenutelt raha tulevad nõudma, sest näed - trampuliin läks katki. Hurr-durr, ma ju ütlesin, et see on vastik, pime ja haisev pidu. No offence, though, kellele seal meeldis.
Aga 17. septembril ma pidasin Zelluloosi piljardis oma sünnipäeva. Enne sinna minekut kinkisid Kaisa ja Piia mulle augu. Funky, eh? Ma jäin oma sünnipäevaga väga rahule. Ma taasavastasin piljardi võlud ja võiks seda kogu aeg mängimas käia, kui mul oleks kamraade, kes minuga saaksid ühineda...või kui täpsem olla - kui mul oleks aega. Jah, ma tean, et üks ei täpsusta teist. Jutt voolab veidralt täna.
Kapi peal ilutseb mul nüüd aga üks suur karp, millele on Carolini kauni käekirjaga kirjutatud:
"magusakarp" ja seda ta tõesti ka on. Lisaks Carolinile, kes kinkis mulle mõned tahvlid šokolaadi, kaks turroni ja ühe paki mingeid komme (mida ma pole veel avanud, seega ei oska mitte midagi nende kohta öelda, sest nad on mulle võõrad) tuli ka Silver mu sünnipäevale, tuues endaga kaasa tervelt 1 kilo Karl Fazeri šokolaade!! Iroonia seisneb aga selles, et nüüd, kus mul on lademetes maiustada on mul mingi magusasöömise põuaperiood. Ma juba aga tunnetan seda mõnu, mis saabub siis, kui ma taaskord ainult magusast toituks ja uskuda või mitte on mul selleks ajaks üle
kilo!!!! šokolaadi!
Nii.. nüüd kus olen teie suud vesistama ajanud, räägin teile oma igahommikusest missioonist -
"Päästa kassipoeg!" Teisisõnu võib seda nimetada
"Hommikukohvi joomine," mis on nüüd tükkmaad põnevam, sest Merelle poolt sain ma kingituseks kauaoodatud suure tassi, mille põhjas on kassi(poja - vähemalt nii ma tahan uskuda, et see on kassipoeg) kuju. Nii huvitav on talle iga hommik kuuma kohvi otse pähe valada ja siis teda sellest uppumissurmast päästa.
Merelle kinkis mulle ka šokolaadi-kohvi, mida ma pole veel avanud, sest järgmisel päeval (oma õigel sünnipäeval) tuli ema kingikotiga, kus oli kirsi-šokolaadi maitseline kohvi. Või lõhnaline. Sest tegelikult on mõlemad ju aroomikohvid. Ema poolt kingitud pakk oli juba aga avatud, sest noh, see on sellisest poest ostetud, kus on avatud pakid ja siis tuleb see enne ära juua. Sellel kohvil on kirsitubaka lõhn, nii, et iga kord kui ma seda teen on mul tunne, nagu kuskil keegi suitsetaks kirsitubakat. Ma ei tee seda aga väga tihti, sest see maitse on ka üüratult lääge, hea, aga lääge. Ja nagu ma ütlesin, ma ei talu praegu suurtes kogustes magusat (s.t. siis ka lääget maitset).
Kas mu eelmisest postitusest seda lauset mäletate:
"Sama päeva õhtul, bussi peale minnes haarasin härjal (aka. oma mõtetel) sarvist ja nüüd on mu päevad kuni järgmise pühapäevani täidetud taaskord deklameerimisega iseendale, Liisale ja Õnnisele." ?
Sellest nüüd siis lähemalt. Ma läksin oma sünnipäeval Nukuteatri Noortestuudio katsetele. Katsed olid pärastlõunal, seega hommikul ma sain rahulikult olla ja süüa ja sünnipäeva nautida, kuid kuskil tund aega enne lahkumist tuli väike närv sisse ja oli kohe...bubuuu nii naljakalt hirmus.
Jõudsin linna üks tund aega enne katsete algust, see tähendas aga, et ma venisin läbi vanalinna nagu tigu. Tõesti. See ring, mis ma tegin, et Hobujaamast Laiale tänavale minna oli niivõrd naeruväärne (Raekoja plats-->Pikk tänav--> Oleviste kirik-->Lai tänav-->Suur-Kloostri tänav-->Lai tänav). No lõpuks kohale ma jõudsin ja istusin Black Boxi ees koos Miiaga.. või Liisuga. Ma ei tee neil kunagi vahet ja enam ei mäleta ka, kumb ennem oli. Igatahes, siis kui MiiavõiLiisu välja tuli saalist oligi minu kord. Ses mõttes, et minu ja veel nelja inimese kord.
Mul läks enda arvates suhteliselt keskpäraselt. Ses mõttes, et ma tundsin, et suudan rohkemat. Ma polnud psüühiliselt üldse närvis, kuid mu füüsis värises niimoodi, et tundsin ka patsi enda peast ära hüppavat. Veider. See segas, kuid hakkama ma sain. Mul kästi teha kahte asja, mida ma vihkan käsu peale teha - naerda ja nutta.
Kuna meil paluti tulla kella 19:00-ks tagasi veetsin ma ülejäänud sünnipäeva linnas koos kaksikute Miia ja Liisu ning nende klassiõe (minu kunagi kooliõde ja mulle ka igalt poolt deklamaatorite konkursilt tuttava) Mirjamiga Kohvicumis, kus mulle siis kell 18:00 tuul ja torm saabusid.
Vestlesime ja ootasime seierite õigesse asendisse liikumist, et suunduda tagasi Laiale tänavale. Iga sammuga sinnapoole tuli tagasi ka juba tuttav närviline tunne, mis sai maandatud, kui sain lava pealt alla tulla, sest minu nimi oli öeldud II vooru pääsejate seas. Palju õnne sünnipäevaks!
Terve järgmine nädal möödus ootusärevuses tuleva pühapäeva ees. Ma suutsin selle aga edukalt sisutada kahe teatrikülastusega. Esimene neist oli juba esmaspäeval (19.09). Läksime ema, Piia ja tema emaga vaatama Põhuteatrisse Jarek Kasari ooperit
"Katuselt." Mulle väga meeldis see. Alustades lavakujundusega (mis oli lihtsalt ääääääretult šeff!!!) lõpetades Hannaliisa Uusma vinge häälega.
Kaks päeva hiljem - kolmapäeval. Või on see üks päeb hiljem.. sest on ju üks päev vahel... nojah - kolmapäeval ühesõnaga. Läksin ma peale kooli Vaike juurde ja peale natukene segaduste lahendamist läksin kella viieks emale töö juurde, kaasas lilled ja piletid operetile
"Silva." Ema oli üllatunud ja väga rõõmus ning ta ei suutnud uskuda, et olin saanud ka vanaisa kaasa mängima, talle mitte midagi öelda.
Suundusime Estoniasse ja veetsime õhtu I rõdu kesklooži teises reas. Palju õnne mu emale!
Nende kahe teatrikülastuse vahel - teisipäeval - sain ma kokku isaga, kes mulle tagantjärele õnne soovis ning täitis mu raamaturiiuli kauaigatsetud Jüri Üdi luulekoguga. Istusime koos ema ja isaga Mack Barbeque's ja lasime heal maitsta!
Kuni laupäeva õhtuni oli tavaline elu - kool-kodu-kool-kodu. Laupäeval aga suundusin ma peale päev otsa õppimist õhtuks linna.
Jalutasin läbi pimeda Balti jaama Kohilast tuleva rongi peatuseni, et seal kohata Piiat, kellega suunduda kahe sõjaväkke mineva koolivenna ärasaatmisele. Sellisel puhul peo korraldamine tundub, mulle veidi naljakas (eriti kui sõjaväkke saadetakse nii kaugele kui seda on Tallinn!!), kuid mul on hea meel, et seda tehti. Nii hea meel oli näha kõiki sõpru, kellega alates juulist oli kontakt justkui kadunud. Lisaks sai taaskord terve õhtu taguda kiiga ühte valget palli, et see tonksaks sisse kõik värvilisemad pallid. (See oli minu loov kirjeldus piljardile, kes ei mõistnud).
Rääkisime hästi palju tudengitega nende lõbusast elust, kus neljapäevad on reeded ja õlu hinnad erinevad linna omadest (jah, Tartu on Maakoht - fuck logic).
Igal heal asjal on ka oma halb külg. Nimelt, alates sellest laupäevast tundub kool talumatu.
Kõik on halvasti ja ma lihtsalt kuidagimoodi
elan üle need kaheksa tundi kestvad pinginühkimised. Paistab, et olen teravkeelsem kui muidu, sest Silveril on põhjust silti
"Drama Queen" rohkem üles tõsta kui muidu. Oh ma ei tea. Aga T-man on ju täielik ... idioot.
Igatahes pühapäeval (25.09) läksin ma uuesti Nukusse. Seekord tõmbasin seal selga mugavad trallitamise riided ja varvaste otsa villased sokid. Räigelt kodune tunne tekkis. Tegime endid soojaks (meid oli 18) ja siis õpetati meile väike kombinn. Esitasime seda ja pärast tegime veidikene improvisatsioonilist liikumist ning peale seda ooootasime. Kohe väga kaua. Kõik käisid ükshaaval sees ja laulsid ja laulsid veel, ainult et nagu kauboi, 86-aastane vanadaam või kirurg (nagu mina pidin tegema). Kui kõik olid sees ära käinud läksime uuesti kõik lavale. Seisime soojas prožektorivalguses ja kuulasime, kuidas meile räägiti edasipürgimisest ja mitte alla andmisest. Veidikene veel pinge kruvimist ja öeldi nimed, kes on pääsenud Nuku stuudiosse. Kaua ma piinlema ei pidanud ja mu nimi öeldi kohe ära.
Jah.
Noja siis õnnes joobnuna ma tulin koju ja olen terve see nädal olnud kooli peale veel vihasem kui enne, sest see kuidagi venib ja aeg esmaspäevast neljapäevani ja sealt pühapäevani venib veel rohkem kui muidu.
Aga kolmapäeval käisime ema ja vanaisaga jälle teatris. Seekord siis
"Augustikuu" Draamateatris. Mulle väga meeldis. Avastasin selle etendusega, et igas teoses, olgu selleks siis raamat, näidend, film jne. on olemas peategelane ja on olemas
keskne tegelane. Ita Everi mängitud Violet pidi olema justkui peategelane, kuid mina liigitasin ta enda jaoks
keskseks tegelaseks. Aga Ever mängis ikka kuradima hästi oma rolli. Lihtsalt wo!! Jooksis ja hüppas ja kargas nagu noor vasikas. Tükk ise oli ka väga väga hea. Selline täpselt õige sügavusega. Lõpus tuli mul pisar silma. Aga ainult üks. Ja siis kui me plaksutama hakkasime tuli neid rohkem. Mul on veider viis ääretut rõõmu väljendada. Või siis on mu väljenduskanalid umbes ja kogu rõõm väljub silmadest. Võta sa nüüd kinni. Kuigi see seletaks nii mõndagi minu eneseväljenduse vajaka jäämisest.
Ja nädal sai viimaks läbi ja eile õhtul alustasin ma elus esimest korda oma küljendajakarjääri. Westpost. See peaks kõik ütlema.
Küljendasin eile õhtul kella 00:00-ni ja täna hommikul läksin edasi ja lõpetasin üks tund aega tagasi.
Aga mis seal's ikka. Sain oma olulised uudised enda jaoks kirja pandud ja lahkun nüüd kas lugema või kuduma või õppima.
Adjöö!
P.S. Kahe viimase postituse (st. siis eelmise ja selle) pealkirjad on tekstist, mida ma esitasin katsetel. Raamatust
"Kurjus." See on nagu funfact. Ainult et Getteri asemel oli Erik.
