Püromaan

Tahaks koolile ühe lõuahaagi anda ja siis selle põlema panna. Mitte küll otseselt. Mitte kooli kui koolimaja (sest see on ilus), vaid kooli kui vaimset asja.
Tahaks põlema panna õppimise, mitte õppematerjalid, vaid õppimise kui midagi kosmilist.
Tahaks põlema panna selle pingutuse, mis tuleb teha selleks, et hinded kukuksid head. Ja ometigi kui ma püüan pingutada, siis kogu aeg kuskil ees mingi sein, mingi kuradike õlal, kes ütleb: "Sa vead välja küll. Aitab nüüd!" Ei. Ma ei taha välja vedada. Ma tahan, et ma saaks öelda nagu Karina: "...olen homseks maksimaalselt ära õppinud.." Millal ma viimati maksimaalselt ära õppisin?
Ma tahan seda blokeerivat seina põlema panna. Luban, et hakkan tänasest tikke otsima.

Eilne päev oli kuidagi meeeeletult pikk ja vägagi kodune. Seega otsustasime Piiaga hakata täna piljardihaideks. Saime linnas kokku ja mängisime piljardit. Piljardionu oli väga tore. Meie kaks esimest mängu jäid viiki. Läksin kolmandat - otsustavat ostma. Piljardimees andis mulle minu 1€ (1€ = 1 mäng) eest kaks mängu - sest meil oli nii hästi läinud. Vot kui tore!

Nüüd ma lähen aga kitarri õppima. Sain Lizethilt täna kitarri ja hakkan nüüd kitarrivirtuoosiks.

Lilled nopitakse koos juurtega

Fedi pilt. Minu sünnipäevast. Praegu ainult mängiks piljardit kogu aeg kui saaks.

Kas teate, kui väsinud ma olen? Ma usun, et ei tea. Ma ise ka tegelikult ei tea. Täna hommikul peale koju jõudmist ja pool tundi tukastamist ma jõin tassi kohvi, mis oli nii kange (kolm lusikatäit kohvi ühele tassile, tavaliselt panen kaks). Kange, aga hea ja nagu näha mõjuv, sest ma olen siiani üleval, kuigi praeguseks juba tunnen, kuidas varsti silmad enam ei püsi lahti ja ma kukun näoga mataki! vastu klaviatuuri. Aga vaheaeg on ometigi ju! Järgmine kord, millal südamerahuga (st. ei pea ülehomme kooli minema) allnightereid saab teha on alles detsembris-jaanuaris ja sinna on liiga kaua aega.
Vaheaeg algas toredasti Tartus. Sõitsime reede õhtul Piia ja Kaisaga Tartusse. Rongisõit oli tore. Rongid on toredad. See sõit oli küll pikkkkkk, aga see-eest vahelduv. Meie taga istus mingi 9. klassi poiss, kes tundus nagu mingi 13-aastane, kuid see selleks. Ta rääkis alates Tallinnast (?) mingi oma sõbra või venna või whoebsiga juttu ja lubas Jõgeval uuesti helistada. Kui ma ei eksi, siis ta rääkis selle telefoniga aga nii kaua, et kui ta toru ära pani, siis umbes poole tunni pärast me olime Jõgeval. Miks ma aga sellele noormehele nii palju aega pühendan? Sest. Ta sõnastas ühe lause või.. fakti nii naljakalt. Ta rääkis ja rääkis ja üks hetk ütles: "Kas sa tead, et Tema ja Temake (as in.. ma ei mäleta nende inimeste nimesid) läksid suhtlusest lahku? Ses' suhtes on hullult kahju, sest noh.. nad said ju hullult hästi läbi."
Aga Tartusse jõudnud ootasid meid rongijaamas kaks noort tudengihärrat, kes meid rõõmsasti oma korterisse viisid ja kus me lõbusasti kõht kõveras naerdes aega veetsime.
Hommikul ma tegin pannkooke. Nendega oli ka selline lugu, et õhtu varem olime avastanud, et härrastel pole piima. Püüdsime siis sotsiaalvõrgustiku vahendusel saada naabrineiult piima, kuid ta vist ei vaimustunud ideed tõusta laupäeval kell 9, et minna naabrite juurde, et neile piima viia. Seega kupatasime noore semiootiku poodi ja kui ta piimaga naases tegin ma ühed siidised pannkoogid.
Tudengid jäid õppima ja neid suundusid Tartu võlude - kaltsukate manu. (KUNAGI EI TEA, kas MANU on eelmise sõnaga kokku või mitte!!) Saak oli üpris hea alustades ilusatest ehetest lõpetades 7€-se mantliga, mida ma lihtsalt jumaldan. Ja nagu ma olen siit ja sealt kuulnud, ka teised inimesed jumaldavad.
Käinud lõunat söömas tsillisime õppivate noorhärradega kuni oli aeg õhtusööki valmistama hakata. Selle jumaliku roa valmistas meile Piia. Ja ma arvan, et ei liialda, kui väidan, et riis, Uncle Bens ('i wannabe Hiina kaste) ja kana tegi kokku ühe jumaliku roa.
Õhtu lõpus me hävitasime õppivate noorte ajurakke näidates neile frustreerivalt halba (aga tänu sellele ühte maailma parimat filmi - vähemalt nii on minu arvamus) filmi "The Room." Noor arstiteadustudeng haaras pidevalt terve päev õpitud koljuosadest kinni ja ainult oigas.
Pühapäeval oli äratus kell 6:30 ja me suundusime kell 7 rongile, koos kõigi oma kodinatega. Neid oli ikka liiga palju.

Edasine vaheaeg on olnud rahulik. Veidi Stuudiot ja eile oli üks tore tore ja ikka väga pikk päev. Ma olen kaks päeva järjest maganud vähemalt 12 tundi täis ja seega ärkasin eile juba kell 8:30 ja sundisin ennast väevõimuga tunniks ajaks veel unne tõustes lõpuks ikka tund aega varem üles.
Sõitsin linna, sain oma Fedi pildid kätte (!!!!!!!) ja siis läksin Kaisaga Vändra bussile. Liival tulid peale ka Piia ja Pirje ning sõitsime Kohilasse.
Miks Kohilasse? Kaltsukasse. Jah. Ütleme nii, et mõneks ajaks on kaltsukavajadus rahuldatud. Vabalt võib mingisse, mis tee peale jääb sisse astuda, kuid enam pole seda meeletut tungi seda teha. Paar kolm leidu ja oma väikelinna päeva lõpetasime hubases kohvikus Sofia.
Linna tagasi jõudes ma saatsin Kaisa bussi peale ja tsillisin tund aega linnas. Leidsin Rahva Raamatust ühe 2€-se raamatu, mille ma endale kohe varsti soetan ja siis istusin Solarise Apollos ja ootasin. Mu ootamise lõpetas alati rõõmsameelse Karolini kõne.
Suundusime Karoliniga Järve Selverisse ja ostsime end puuviljadest meeletuks. Seal kohtusime ka Mirjamiga ning edasi läksime korraks Säästumarketisse, rottisime sealt ühe kasti ja suundusime Karolini juurde.

Karolini kodu on võimas. Kujutage ette maja, mis eest näeb välja ühekordne, kuid siis läheb tagant hoopis kuhugi orgu ja seetõttu on seal orus ka alumine korrus, mis on tegelikult esimene korrus (wowowo!! kammib ära onju). Astud sisse ja esimene asi, mis silma jääb on kesest elutuba laiutav suur ja üleni valge tiibklaver, mille taga pole sein, vaid suured maast laeni aknad. Siis sa lähed kööki, mis on enam-vähem iga inimese unistuste köök ning kui sa kunagi ka ohhetamise-ahhetamisega alla korrusele jõuad, siis seal on väikest moodi bassein, taaskord - maast laeni aknad ja teleka asemel on dataprojektor suurde valgesse seina. Niipalju siis kauni Karolini kodust.
Kui Liivia helistas, et on juba sünnipäeval, siis me alles kõndisime Karolini juurde. Karolin ütles: "Meil läheb üks 1,5 tundi. Ja siis me hakkame tulema" Me ei tahtnud uskuda, et meil nii kaua läheb, kuid näed - läks.  Bussipeatusesse jõudes mõtles Karolin, et hääletaks. Bussini oli veidi aega, äkki läheb õnneks. Ja uskuge või mitte! Sellele sünnipäevale meid viidi Range Roveriga. Autos istus tore noor naine, kes oli just ratsutamast tulnud ja kelle CD-de hoidjas seisis ka ei miski muu kui Hurts - "Happiness." Respect.
Karolin arendas väga sujuvalt vestlust ja sümpaatia selle tundmatu ees kasvas ja me lahkusime kõik sealt Roverist tuulerõugetäpilised ja sinise silmaga nägudes (stiilikas oli) suur naeratus.
Sünnipäev oli ise meeleolukas. Rahvas tuli ja läks. Oli kord Hellas, kord seal. Ainukesed, kes peale meie kolme veel korralikult stiili järgi riides olid, olid Maris kehastunud 1920ndate halastajaõeks (väga kaunis!), keegi noorhärra, kes nägi välja justkui ta näkku oleks sigarette kustutatud, kepiga noormees, kes nimetas end Dr. Hauss ja üks sünnipäevalaps - riietatud väga šikilt üleni musta nimetades end Surma Kutseks.

Suurem osa õhtust möödus mugavates kott-toolides istudes ja kuulates teiste inimeste tarke nõuandeid ja/või pihtimusi. Kella kahe aeg hakkasime liikuma. Tellisime endale takso, mis pidi tulema Lastemaailma ette. Kui me parasjagu sünnipäevalastega nägemiseni jätsime tuli meie (sel hetkel seisin Marisega kahekesi veidi eemal, sest me jätsime esimestena hüvasti) juurde üks mees, kes küsis üleni valgesse riietatult Mariselt: "Vabdandust, et tülitan, kuid kas te kannate kogu aeg AINULT valget?" Tema nimelt pidavat kandma kogu aeg ainult musta ja siis see tundus paeluv. Sellest ajendatult tegime Marisega ühe... pakti.. challenge'i, et nüüd kui Stuudio hakkab, siis sellest korrast nädal aega +1 päev kannab tema kogu aeg ainult valget (või noh, heledat, sest tal pole nii palju valgeid riideid) ja mina ainult musta. Jalanõud ja kotid välja arvatud.
Raekoja platsis pidasime aga kinni, et imetleda udusse mattunud Niguliste torni, klõpsutada paar fotot ja enne kui me arugi saime olid kuskilt ilmunud välja Mirjami ja Karolini tuttavad, kelleks olid kaks nende vahetusõpilast üks kummagi klassist ja siis nende õpilaste saatjad.
Jäime Marisega veidi eemale ja järsku seesama mees ilmus meie ette. Ta oli meid järsku jälle silmanud ja me jäime temaga rääkima. See mees küsis Mariselt: "Ega te juhuslikult Viidingu sugulane pole?" Ei, ei ole. Kas Teie olete? Ta vastas: "Ei, ei ole... kuid me liigume samu radu pidi. Neid kurbuse radu." Siis hakkas veidi hirmus ja hale sellest mehest. Ta rääkis meile, kuidas ta on kirjutab ja praegu tegeleb mingi stop-motion filmi ideega, mille jaoks ta ehitab koju traadist ja vatist (?) tuumaseenekesi. Üks hetk tulid need vahetusõpilastega inimesed meieni ja Mirjami klassis olev vahetusõpilane on Mehhikost. Ta tõmbas mu tähelepanu katkiselt kunstnikult veidikeseks eemale, sest ma sain purssida hispaania keelt!! Hispaania keelt!!! Ta küsis, miks mul need täpid näos on ja kuidas mu läheb ja ma vastasin ja oeh! See oli niii lahe. Pärast ta ütles, et ma räägin päris hästi. Ma ütlesin: "Gracias, pero yo pienso que, tengo que practicar un poco mas."
Meie takso tühistati vahepeal taksofirma poolt ja järsku oli Karolin juba uue tellinud. Kiirustasime selle peale. Hispaanlane soovis mulle head aega ja ütles nagu öeldakse: "Hoia end! Oli meeldiv tutvuda!" Ja ma soovisin talle sama ja me teed läksid lahku. Aga hispaaaaania keel!!!

Taksosõit. Ma ütleks, et see oli kogu meeleoluka õhtu üks meeleolukamaid seiku. Karolin vaimustas istus ees ja me ei suutnud ära imestada tema olekut. Ta tõestas ennast väga heast küljest võõrastega suhtlemisel. Kui me tagapingil vahepeal oma vestluses vaikseks jäime hoidsime väga paaniliselt naeru tagasi. Eestoolilt kostus Karolini malbe hääl, mis seletas väga rahulikult taksojuhile regilaulu olemusest. Teinekord kostus sealt tema murelik hääl, mis oli väga kurb ühe kleepsu pärast (Kleeps oli "Turvavöö peale!") mis oli juba ära tulemas. Ja kolmas kord: "Minu vanaonu tütretütre poeg (?) on olnud üks Eesti kuulsamaid mündikogujaid." Õnneks tuli kohe meie peatus ja taksost väljudes me lihtsalt purskasime naerma. Karolin, mida sa tegid?? "Ma lihstalt hämasin. Häma, häma, häma. Mul oli igav,"   oli tema lihtne ja loogiline vastus.
Magama saime alles hommikul kell 5, olles läbi arutanud ja analüüsinud ja arutanud ja analüüsinud nii palju asju, et kohe pea tahaks lõhkeda.
Täna hommikul ärkasime ja esimesele.. teisele.. esimesele...noh sellele kõrgemisele korrusele minnes avanes suurte maast laeni akende tagant selline vaade.. lihtsalt.. päike tõuseb, suur terrass, puud, kaste.. oh! Kaunis.

Ma teen täna õhtul juustusuppi.