Tahaks koolile ühe lõuahaagi anda ja siis selle põlema panna. Mitte küll otseselt. Mitte kooli kui koolimaja (sest see on ilus), vaid kooli kui vaimset asja.
Tahaks põlema panna õppimise, mitte õppematerjalid, vaid õppimise kui midagi kosmilist.
Tahaks põlema panna selle pingutuse, mis tuleb teha selleks, et hinded kukuksid head. Ja ometigi kui ma püüan pingutada, siis kogu aeg kuskil ees mingi sein, mingi kuradike õlal, kes ütleb: "Sa vead välja küll. Aitab nüüd!" Ei. Ma ei taha välja vedada. Ma tahan, et ma saaks öelda nagu Karina: "...olen homseks maksimaalselt ära õppinud.." Millal ma viimati maksimaalselt ära õppisin?
Ma tahan seda blokeerivat seina põlema panna. Luban, et hakkan tänasest tikke otsima.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)

1 kg maiustusi:
sa oled vist nüüd näitleja. sest see oli küll väga väga deep. tegelt ka . deep ja hea. eriti viimane lause. vot.
Post a Comment