Interlude

Ma jäin taaskord arvutist niisama vaatama kausta nimega "Proob." See kaust sisaldab endas pea kõiki pilte, mis ma mingil hetkel olen kuhugi üles pannud või tahtnud üles panna, st. paremikku kogu minu piltidest. Häda on aga selles, et kui ma sealt midagi otsiksin ei leiaks ma seda vist enam, sest neid pilte on sinna kogunenud ilgelt palju. See kaust on olnud seal alates 2009. aasta novembrist. Nimi on tal selline, sest mul tuli trükiviga kui kirjutasin sõna "proov." See oli algselt ühe pildikatsetuse jaoks tehtud album. Hiljem hakkasin sinna aga salvestama ka muid väljavalitud pilte ja nii see fotode arv seal kaustas aina kasvas. See on tore album. Ma pole selle nime tahtnud muuta, sest see poleks siis enam see. Vot selline huvitav kaust on minu arvutis. Mulle meeldib see kaust.
Olen praegu kodus ja vaevlen mingi tõve käes. See tuleb sellest, et ma püüdsin olla varajane kevadekuulutaja ning ignoreerisin aastast-aastasse ema öeldud lauset: "Kevadtuuled on petlikud." ja käisin külma ilmaga hõlmad igasugu tuultele avatud.
Veetsin täna poolteist tundi füüsika seltsis. Poolteist tundi füüsikat on ilmselgelt liiga palju nii, et mul on praeguseks veel kolm lehte läbi töötada, sest mul tuli üks hetk lihtsalt piir ette. Aga ma arvan, et olen siiski päris tubli. Proovisin ka matemaatikat õppida, kuid see oli ikka liig, mis liig. Ma ei saa praegu ka raamatut lugeda, sest jõudsin eile raamatuga sinnamaale, kus avastasin, et lehekülje 192 järel tuleb lehekülg 225. Mul on kolm-neli peatükki vahelt lihtsalt puudu ja need pole mitte igavad peatükid! Vähemalt paus tuli küll huvitava koha peal sisse.
Vahepeal on aga kõik läinud väga huvitavaid radu pidi. Ma olen koolis käinud ja koolivaheajal olnud. Ma olen värvi vahetanud ja niimoodi ka fotosilma ette jäänud. Ma olin eelmisel nädalal kaks korda ajalehes! Ükskord esikaanel ja teisel korral tagakaanel. Nimelt veetsin ma vaheaja lõpu ja esimese koolinädala alguse Nukuteatri suure lava aksi vahel, kus organiseerisin mikrofoni lavale ja lavalt ära. See oli tore kogemus, sest kõik see mäsu ja sabimine, mis seoses Teatripäevaga oli, oli hästi põnev. Pärast jäime pidusse ka ja lõime tantsu nii, et jalad villis, lihased valusad ja unetundidest puudus.
Eelmine reede oli ka hästi naljakas. Selline suvaline. Olin koolis esimesed kaks tundi ning siis läksin koos Kaisaga Nukuteatrisse ühele workshopile. See oli ühe Gotlandi teatri poolt korraldatud new-style hiphopi workshop ühe etenduse jaoks, mis tuleb ettekandmisele maikuus nii Gotlandil kui ka Tallinnas TREFFil. Kuna me ei omanud eriti aimdust, et mis see kõik endast kujutama hakkab oli kõik selline väga lambine. Koreograafia oli meeletult keeruline, aga lõpp-kokkuvõttes oli see workshop tore. Sai nalja, tantsu ja teatrit. Peale workshopi läksime mina, Karolin ja Maris trolli number 3 peale. Pidime Raja peatuses maha minema, kuid olles jõudnud lõpp-peatusesse saime aru, et säärast peatust ei eksisteeri ja nii me olime kusagil Mustamäe pärapõrgus ja otsisime Skype'i kontorit. Veidikene ekslemist ja siis suure kiiruga treppidest üles Tallinna kõige kõrgema lava ette tantsu lööma. TMW'i raames esines seal The Blinking Lights. Rokkisime end oimetuks, jõime palju vett ja siis tantsisime veidi Bombillaz'e saatel. Peale kontserdite lõppu suunudsime kuhugi lambisesse kohta mingile lambisele castingule, millest Adeele oli meid informeerinud. Miks? Miks ka mitte? Tehkem' ise oma elu põnevaks!
Veel üks suursündmus minu elus - ma sain õe. Talle pandi nimeks Luisa. Ta on nii väike ja nunnu!!!! Kui ma teda kussutasin küsis Mikk lõpuks: "Miks sa koguaeg ütled: "Ta on nii nunnu!"?" Sest ta on, ausõna!
Ma lähen joon nüüd teed (Theraflud..) ja vaatan, mida tarka ma veel ära saan teha.

It's like a week without Sundays

  Kas te olete kunagi käinud Tallinnas niimoodi ringi, et hing tahab kinni jääda vaadates kortermaju? Ja ma ei mõtle kortermaju vanalinnas või Kalamajas või kusagil mujal sellises kunagi-retro-nüüd-läbikäidav-elav-kant-kohas. Me käisime eile Piiaga kaks korda kinos ja kuna kahe seansi vahel oli tund aega jalutasime Cocast Kosmosesse. Tee peale jäi meile aga üks tänav ja siis me lihtsalt ahhetasime ja ohhetasime seal. Sest... perfektne maja on perfekte. Ausõna, lihtsalt... woow. Tuju läks seda tarbearhitektuuri vaadates nii heaks. Üleüldse, see päev oli väga hea tõusujoonega päev ning see tänav polnud veel kõik. Sellele tänavale järgnev odava piletiga film oli vist päeva tipphetk.
  Ma teen sügava kummarduse Piia ees, kes seda filmi eelkõige näha tahtis, sest ise poleks ma kunagi selle peale tulnud, et minna vaatama "The Ides of March'i." Ma tulin kinost välja ja mul oli terve õhtu tunne, et just see film oli kogu aeg mu elust (jah, ma liialdan) puudu olnud. Väitke vastupidist, kui soovite, kuid see film!! on nii hea, et ma lähen lolliks. See pole nagu mingi superspecial kunstifilm, see pole mingi ulmefilm, see on lihtsalt film poliitikast. Ma tõesti ei oska sõnadesse panna, mis mulle selle juures nii väga meeldis, aga see lihtsalt oli hea. Seal oli oma 4-5 pööret, ja lõpp oli täpselt ... nagu peab olema. Sa tahad veel, kuid tead, et kui film oleks edasi läinud poleks see olnud enam see. Ausõna, ma soovitan seda vaatama minna.
  Nagu paistab olen ma päris kaua siit eemal olnud. Olen igasuguseid asju teinud. Deklameerinud (nii koolis kui kooliväliselt), väisanud Von Krahli, Viimsi keskkooli ja mitmeid muid huvitavaid kohti.
Käisime kunagi veebruari alguses Solarises "Lõvikuningas 3D'd" vaatamas. Ma lahistasin nende suurte prillide taga nii kõvasti nutta, et terve toolirida vappus. Siis aga hakkasin naerma, sest naljakas on kinos - avalikus kohas - nii emotsionaalne olla.
  Meil käisid inglased külas. See oli ka tore, jalutasime mööda linna, sain veidi külmetada, aga kohe ravisin end jälle terveks. Koolis oli stiilinädal. See aasta ehk vähem tähelepanuväärne kui eelmine aasta, aga siiski tore. Kui kooliteemadel aga viriseda, siis ikka samad asjad ning kohutavate asjade nimistusse lisandus ka vene keel. Kujutage ette õpetajat, kes on täiesti aware sellest, et tema õpilased (mõned haruldused välja arvata) ei oska vene keelt üldse. Nii ja nüüd kujutage ette, kuidas ta üks hommik tõuseb üles ja mõtleb: "Annan neile koduseks tööks referaadi teha!" Kas see pole mitte tore? Ma ütleks, et see on lause imetore! Me kääname kuus aastat tabeli abiga suvakaid lauseid, mille tähendusi me ei mõista ja siis üks hetk lajatakse meile Romanovite dünastiaga lagipähe!
  EESTI LAUL oli ju ka! Heh, see oli ka päris huvitav. Mulle meeldisid see aasta päris mitmed lood, nii et kui lõpus oli valik kas Lenna või Ott, siis ma olin peaaegu erapooletu. Võiduga jäin rahule. Üleüldse mulle meeldis, et vastamisi jäid kaks eestikeelset ballaadi. Tunnen, et seekord valitigi Eesti Laulu. Ainult, ma kardan selle Eurovisooni pärast see aasta. Armeenia on teatanud, et ei osale. Venemaa saatis laulma mingisugused memmed. Kreeka on kriisis, nii, et sealt ei pruugi väga suurt ja vinget show'd tulla. Kuhu siis minu kabuum! show'd ja derbid laulud jäävad? Praegu just vaatasin, et Rootsi valib oma finalisti täna. Keeping my fingers crossed.
  Suursündmus! Ma saatsin oma 5 aastat vana MP3'e lõpuks oma viimsele teekonnale. Või noh.. jätsin ta sinna, kuhu ma ta viimati asetasin - trepi peale. Läksin lõpuks ajaga kaasa ja ostsin endale iPod'i. Loodan nüüd viimaks populaarne olla ("I will be popular! I will be popular! I'm gonna get there - popular!" Ohh Rootsi...).
  Stuudios käib töö etenduse suunas.
  Kevad tuleb, see on tore. Varsti saab hakata läbi vanalinna kooli jalutama! Kevadet on tunda ka sellest, et kogu aeg on midagi teha. Kohe tee ja tee ja tee! Aprill tuleb hullumeelne ja siis tuleb mai ja siis ongi kool läbi.
Aga praeguseks on vast kõik. Minge kinno! Või leidke mõni muus viis selle filmi vaatamiseks!!

You are the word, the word is 'destroy'

  Kui vaadata mööda sellest, et kool tahab õpilasi ära süüa, läheb kõik muu väga hästi. Maa tiirleb ikka veel ümber päikese ja põrgus on palavalt kuum, kuigi mõnikord, avastades midagi täiesti ebaloogilist on tunne, et see koht seal sügaval hakkab vaikselt jäässe minema.
  Eile oli koolis moeshow. Esimest korda polnud ma üritusega mitte ühestki otsast seotud - ma ei osalenud, korraldanud ega isegi pildistanud (ainult oma tuttavatest tegin mõned ülesvõtted)! Alguses oli jõle veider.. polnud ikka nagu mitte midagi teha.. lihtsalt istusin saalis ja ootasin, et kell saaks 18. Üpris veider.
Eelmine nädal oli üpriski killer koolinädal, arvestades, seda massi töid, mis meil oli, pluss.. ma suutsin endale kaela jätta veel kolm järeltöödki. Aga ma olen nii uhke enda üle, sest hoolimata kõigest polnud mul sel nädalal ühtegi tööd, millele ma oleksin läinud õppimata. Ma olen suutnud oma lubadust täide viima hakata ja saingi mitu kroda sel nädalal mõelda, et ma olen maksimaalselt õppinud.
Ma käisin ka lõpuks ju "Ajuloputust" vaatamas. See on nüüdseks küll juba kaua aega tagasi, kuid siiski piisavalt lähedal, et sellest veidi muljetada - see oli väga hea tükk! Esimestest hetkedest olin ma täiesti lummatud, sest see muutus murdosa sekundiga nii paeluvaks, et kohe õudne! Ja need ahvid! Tõesti... näitleja elas oma elu ja nukk oma.
Praegu Stuudios ka... kuulan, kuidas Mirko vanematele olijatele nukku õpetab. Ja see nukumaailm on, ma ütlen teile ausalt, ikka väga väga põnev! Proovige korraks.. kas te suudaksite mõtelda, nii nagu nukk mõtleb? Ma ei ole nukunäitlemisest kunagi sellise nurga alt mõtelnud, et nukk peaks ka mõtlema. Aga see ongi vast selle võlu, et nagu ballettki - see tundub ääretult kerge ja õhuline, kuid nõuab tegelikkuses äärmist pingutust.

Käisime eile Annabeli juures, seal oli tore. Naersime ja jutustasime ja naersime ja naersime ja tantsisime. Haha.. me eile kiusasime Atsiga Piiat ka kogu aeg.. See nägi välja nii, et sõnatult leppisime Atsiga ühe loo kokku, kersime pinget ja siis kõdistasime/togisime/vms Piiat selle loo taktis. Peamine hitt oli "Uhti-uhti uheksti.." Jah.. see kõlab veidralt, ega ma ei eeldagi, et peaksite seda mõistma.
Käin praegu jälle Õnnise juures deklameerimas. Varsti on 32.kk's deklameerimine. Praegu aitan ise ka ühte noort tütarlast ja see on tõsiselt põnev. Olla seal andja rollis, ma mõtlen. Saan kogu oma olemasolevad teadmised mängu panna.
Üks päev sõitsin bussiga koju, mõtlesin kõikide oma kohustuste peale ja äkitselt mulle meenus minu öökapi teine sahtel. Ängistus valdas mind. Seal sahtlis, nimelt, on minu pooleliolev kampsun. See lihtsalt on seal ja ootab, et ma ta kätte võtaks ning valmis teeksin. Täna ma siis võtsin ta lõpuks kätte ja kudusin. Ja kohe kudusin mõnuga. Ma ei jaksa ära oodata, millal see valmis saab, sest ma ei kujuta ette, kas see nüüd istub või kohe üldse ei lähe.

Ma tahan poodi minna ja muusikat osta.
Liblikaefekt on paeluv. Ma aeg-ajalt ikka mõtlen, mis kõik oleks teisiti, kui ma oleksin väikesed sammud hoopis teises suunas astunud... Jah, liblikaefekt on paeluv.
Tahaks kokku võtta, et kõik on täitsa ponks ja elu veereb üpriski tavaliselt, oma väiksemate ja suuremate üllatustega.