You are the word, the word is 'destroy'

  Kui vaadata mööda sellest, et kool tahab õpilasi ära süüa, läheb kõik muu väga hästi. Maa tiirleb ikka veel ümber päikese ja põrgus on palavalt kuum, kuigi mõnikord, avastades midagi täiesti ebaloogilist on tunne, et see koht seal sügaval hakkab vaikselt jäässe minema.
  Eile oli koolis moeshow. Esimest korda polnud ma üritusega mitte ühestki otsast seotud - ma ei osalenud, korraldanud ega isegi pildistanud (ainult oma tuttavatest tegin mõned ülesvõtted)! Alguses oli jõle veider.. polnud ikka nagu mitte midagi teha.. lihtsalt istusin saalis ja ootasin, et kell saaks 18. Üpris veider.
Eelmine nädal oli üpriski killer koolinädal, arvestades, seda massi töid, mis meil oli, pluss.. ma suutsin endale kaela jätta veel kolm järeltöödki. Aga ma olen nii uhke enda üle, sest hoolimata kõigest polnud mul sel nädalal ühtegi tööd, millele ma oleksin läinud õppimata. Ma olen suutnud oma lubadust täide viima hakata ja saingi mitu kroda sel nädalal mõelda, et ma olen maksimaalselt õppinud.
Ma käisin ka lõpuks ju "Ajuloputust" vaatamas. See on nüüdseks küll juba kaua aega tagasi, kuid siiski piisavalt lähedal, et sellest veidi muljetada - see oli väga hea tükk! Esimestest hetkedest olin ma täiesti lummatud, sest see muutus murdosa sekundiga nii paeluvaks, et kohe õudne! Ja need ahvid! Tõesti... näitleja elas oma elu ja nukk oma.
Praegu Stuudios ka... kuulan, kuidas Mirko vanematele olijatele nukku õpetab. Ja see nukumaailm on, ma ütlen teile ausalt, ikka väga väga põnev! Proovige korraks.. kas te suudaksite mõtelda, nii nagu nukk mõtleb? Ma ei ole nukunäitlemisest kunagi sellise nurga alt mõtelnud, et nukk peaks ka mõtlema. Aga see ongi vast selle võlu, et nagu ballettki - see tundub ääretult kerge ja õhuline, kuid nõuab tegelikkuses äärmist pingutust.

Käisime eile Annabeli juures, seal oli tore. Naersime ja jutustasime ja naersime ja naersime ja tantsisime. Haha.. me eile kiusasime Atsiga Piiat ka kogu aeg.. See nägi välja nii, et sõnatult leppisime Atsiga ühe loo kokku, kersime pinget ja siis kõdistasime/togisime/vms Piiat selle loo taktis. Peamine hitt oli "Uhti-uhti uheksti.." Jah.. see kõlab veidralt, ega ma ei eeldagi, et peaksite seda mõistma.
Käin praegu jälle Õnnise juures deklameerimas. Varsti on 32.kk's deklameerimine. Praegu aitan ise ka ühte noort tütarlast ja see on tõsiselt põnev. Olla seal andja rollis, ma mõtlen. Saan kogu oma olemasolevad teadmised mängu panna.
Üks päev sõitsin bussiga koju, mõtlesin kõikide oma kohustuste peale ja äkitselt mulle meenus minu öökapi teine sahtel. Ängistus valdas mind. Seal sahtlis, nimelt, on minu pooleliolev kampsun. See lihtsalt on seal ja ootab, et ma ta kätte võtaks ning valmis teeksin. Täna ma siis võtsin ta lõpuks kätte ja kudusin. Ja kohe kudusin mõnuga. Ma ei jaksa ära oodata, millal see valmis saab, sest ma ei kujuta ette, kas see nüüd istub või kohe üldse ei lähe.

Ma tahan poodi minna ja muusikat osta.
Liblikaefekt on paeluv. Ma aeg-ajalt ikka mõtlen, mis kõik oleks teisiti, kui ma oleksin väikesed sammud hoopis teises suunas astunud... Jah, liblikaefekt on paeluv.
Tahaks kokku võtta, et kõik on täitsa ponks ja elu veereb üpriski tavaliselt, oma väiksemate ja suuremate üllatustega.