I often think, that we were born to hate

Minu arust on täna olnud jube päev. Lihtsalt kohutav ja vastik! Paha.
Kui nüüd optimismi otsida, siis õues küll sajab vihma, kuid nagu üks laul ütles, siis pealpool pilvi paistab päike.
Algas siis see päev jälle täieliku coldshoulder'iga, mis on muutunud juba igapäevaseks ja ma püüan seda ignoreerida, kuid ma ei saa sinna midagi parata ja see häirib.
Päev liikus vaikselt ja tagasimõeldes isegi mitte aeglaselt.. lihtsalt vaikselt.. Paar korda coldshloulder'it ja siis läks edasi. Ahjaaa.. Mattisel on sünnipäev! Palju õnne talle veelkord! Ta puudus ajaloost ja mul oli juba hirm naha vahel, et kas me peame täna nälgima? Supipäev ja sünnipäevalast ei ole kommidega toitmas!?!?! Aga peale esimest tundi liikusime alumisele korrusele ja seal see 16-aastane tüüp oligi... koos kolmekilose kringliga! Nojah.. eesti keeles me tegime mingit meeletut lugemisülesannet, mis mulle tegelikult üldse ei meeldinud, sest esiteks see oli mingi imelik tekst ja teiseks, seda oli võimatu teha kohati häälekas klassis ja hajuva tähelepanelikkusega.
Vene keel.. mata.. inka.. geo!
Geograafia õpetajat polnud niisiis algas füüsika. Kõik olid õnnelikud, et füüsika nihkub ühe tunni võrra ettepoole ja siis tuleb meie kõigi poolt väga armastatud Raidmaa ja ütleb: "Jajaa.. nüüd kirjutame meteoriitide kohta konspekti ja siis järgmises tunnis vaatame filmi!" Fuck her! Tund algas, õpetaja läks ära.. kolmveerand klassi läks ära... Carolin ja Liisa läksid ära... ma kirjutasin meeletute vahedega ühe A5 lehe täis ja läksin ka ära.
Ma läksin raamatukokku. Võtsin endale kolm raamatut, mille abil kirjutada referaati. Need kaalusid vähemalt kolm kilo raamat. Kott oli igatahes meeletult raske.
Siis ma läksin trammi peale ja suundusin Sikupilli Prismasse, et trikood otsida. Ma valmistasin ennast ette, et seal ei pruugi midagi korralikku olla ja et ma pean selle elevandiga mööda linna ringi tatsama, kuid minu üllatuseks oli seal valikuid rohkem kui küllalt... kui sa oled suuruses 40-46?! Ma lihtsalt lappasin neid läbi kuni viimaks leidsin kõige pisema numbri 38! Ma ei vandunud alla ja jätkasin otsimist.. leidin õnneks ka siis nurga väiksemate numbritega.
Lõpuks oli hull mässamine, ma ostsin ka toitu ja siis mul läks üle 200.- ja ma ei saa ju üle 200.- päevas kaardiga maksta ja siis ma pidin jooksma, et raha välja võtta ja siis ma pidin bussi peale jooksma ja siis ma nägin bussis ühte tuttavat naist, kellele ütlesin tere.
See naine kellele ma tere ütlesin.. ma arvasin, et see on üks naine mu külast - Aruvallast. Maha istudes taipasin, et oops, vale inimene. Ma olen selle naisega kunagi 6.klassi jütsina bussipeatuses rääkinud (mul oli selline komme), kuid ta kohe kindlasti polnud see naine mu külast. Muigasin omaette ja lõin lahti oma raamatu.
Koju jõudes ma avastasin, et vanaisa on ka linnas poes käinud. Ta rikkus mu plaani täna õhtul süüa teha.. ja ka homme.. Aga pole hullu, nüüd on mul nädalavahetuseks olemas veel üks võimalus kuidas vahepeal refereerimisest kõrvale hiilida!
Oh damn ja mu blogi paneb mulle näkku! Ma ei sa gadget-eid vahetada, sest see lihtsalt ütleb, et error! error! Screw you blogger.com!
Siin ma nüüd siis olen. Väike puntras tüdruk, mõtlen.. mõtlen ühe kirjutise peale ja mõtlen, et see, mis seal oli ka kehtib. Et kas, kas midagi muutub ka? Kas see kirjanik täidab oma lubaduse.. või see lubadus lihtsalt ei pea minu pealt paika. Ei tea.
C'est la vie.

Pealkiri:
/Robbie Williams - "Millenium"/

Mina mina mina.. aga tavaliselt nii see ju ongi.. mina mina mina

Mida teie täna tegite?
Ma ei usu, et midagi paremat, kui mina..
Ma tean, et ma tegin täna midagi väga üllameelset!
Ma käisin täna jooksmas ja jooksingi kolm kilomeetrit,
ma ostsin täna nussakreeemi,
ma rõõmustasin selle üle, et nägin oma vilus asuvalt kraadiklaasilt, et õues on +19kraadi sooja,
ma õppisin õues, ma tegin ühe kleidi parajaks. Tänu viimasele hakkasin ma täna oma õmblusmasinasse kiinduma.. ma kirjutasin arutlust (ma ei kujuta ette kui hästi see välja tuli),
ma tõmban filmi "500 days of Summer,"
ma läksin rattaga sõitma, ma sõitsin pidevalt vastutuult, sest võimalust, et tuul oleks kõrvalt puudus, ma tulin koju.

Kodus, kodus hakkas mängima laul "Hallalujah" ja ma läksin ning viisin ratta ära. Võtsin küünist labida ja läksin alles noorukese heki otsa ja siis.. siis ma kaevasin väikese kuusa alla väikese augu ja pidasin laulu "Hallelujah" saatel matuseid. Ma matsin maha siili, kes leidis oma õnnetu lõpu pühapäeva pärastlõunal ja ma leidsin, et ma ei taha temast iga hommik mööda kõndida, nii ma siis matsin ta ilusti kuuse alla maha. Ja vot, ma arvan, et keegi teist ei matnud täna siili!

I have a cow and I sew. How's that for "hard to relate to"?

Mm.. peale viimast sissekannet läksin pildistama .. hint hint. Igatahes.. pühapäeval ma lihtsalt lebotasin ja mingi chillisin kuni oli aeg minna bussi peale, et minna vaatama tantsukontserdit Nokias. Linnas sain Kätu ja Liisaga kokku ja siis me ootasime Nokia ees päikese käes Kaiat, kes tuli piletitega. Kontsert oli tore ja ma pildistasin ehk siis, need tantsud mida ma pildistasin jäid laias laastus nägemata. Aga Carolin viskas üks hetk üle tantsu keskel lihtsalt spagaadi. Niimoodi šulpsti! See oli lahe. Väga lahe. Yay for Carolin!

Peale kontserdit tulin koju ja kodus sain saunas lebotada ja siis süüa ja siis vaatasin telekat. Vaatsin sealt tulevat filmi "The Holiday". See oli nii tore film. Selline armas ja selline .. noh romatiline komöödia. Võib ka olla, et asi oli selles, et ma pole tükk aega mingit romantilist komöödiat vaadanud, kuid vahet pole. Film oli tore ja mulle meeldis.
Seevastu raamat, mida ma praegu loen on ülemõistuse jube. Ma ei saa öelda, et see on kohutav, sest 12-aastased jumaladavad sellist staffi - laias laastus. Ma ei taha üldistada, sest seda see raamat kogu aeg teeb. Võeh, see on nii jube ja selline kohutava slängiga. Minu arust tuleb tänavaslängid jätta tänavale, sest hetkest alates, mil sa nad paberile paned ja trükikotta saadad muutuvad nad jubedusteks paberil. Kirjapildis on nad lihtsalt kohutavad. Igatahes, jah. See on jube. Fuh, aga ma pean vastu, sest ma ei eita fakti, et jutt jookseb libedalt ja see on lihtne lugemine, lihtsalt.. sisu on nii klišee ja jube jube jube noorsooromaan. Ma tõesti loodan, et etendus, mida Liisa ja Tris vaatama lähevad, on parem.
Igatahes täna.. noh ma ei oska sellest eriliselt midagi kirjutada. Päeval sai meeletutes kogustes naerda, mul pole ammu nii lõbus olnud. Viimase õuevahetunni ajal tegime Marioniga ruttu ka kukerpalli muru peal. See oli üks lambikamaid asju. Füüsika, keemia ja inka olid surm.
Hahaa... ja Piia saatis mulle ühe .. okei mitu head videot, kuid see on mu lemmik.!
Õues paistab päike ja ilm on soe.. mida muud veel tahta?