Hiiumaa pannakse lukku kell 17:30

Neljapäevane iseseisvuspäev möödus kodus. Vaatasime hommikul paraaadi ja ma vaatasin neid sõduripoisse ja mõtlesin, et wow - sõjavägi on lahe, sest nad on nii distsiplineeritud ja see oli lahe ja mul tekkis kiiks, et kui ma midagi 12nda lõpuks välja ei mõtle lähen sõjaväkke ja saan paraadile.Mu unistused purunesid, kui ma sain teada, et ainult parimad saavad sinna. Siis tuleb ju jälle pingutama hakata. Küpsetasime juustusaiakesi, käisime koera jalutamas ja vaatasime ka pingviinide paraadi. Suhteliselt tüüpiline 24. veebruar.
Reede ma sain kooli teiseks tunniks, olime koolis, tegime geograafias töö ja naersime veidrate asjade peale. Või hoidsime ihu hingega naeru tagasi. Piia sai minuga inkas istuda.
Ja terve pärastlõuna veetsin ma raamatukogus ja lugesin luulet. Selline luulepärastlõuna. Alguses oli ka Piia minuga ja otsis oma giidiõppe lõputööks materjali, kuid siis ta jättis mu ja ma lugesin läbi 100 luulepärli. Mul tekkis üks küsimus - miks ei ole ühtegi Hando Runneli 100 luulepärli valikus olevat luuletust kuskil üles kirjutatud? Ja ma võin kihla vedada, et kui kõik luuletused on ETV-s ära olnud ilmub luulekogumik "100 luulepärli". Nii ma siis olin vastupidav, jätsin Hando Runneli kus see ja teine ja valisin välja 3-5 luuletust.
Oli aeg ja ma läksin isa töö juurde, kuhu tuli hiljem ka Piia. Tegime ühe fotokonkursi jaoks pilte ja ... ma arvan, et ma sain kõik, mis vaja ja jõudsin isegi normaalsel ajal koju.
Laupäeva hommik algas nagu koolihommik - kell 6. Sõime hommikust ja asusime teele Hiiumaa poole. Väike uinak ja me olime jääteel. Jäätee oli õudne. Kõik hoidsid oma elu eest kinni ja ma sõitsime. Mõned praod, halb tee, veidi parem tee ja me olime kohal. Sõitsime natukene Hiiumaa peal ringi. Hakkasime juba suunduma Kõpu tuletrorni poole kuid kui meil oli 38 km jäänud hakkas järsku auto vibama, ühte tee otsa, siis teise, siis jälle teisele poole siis väike kannapööre ja vastu teeäärset lumevalli. Kõik jäid terveks, kuid paar sekundit olime sõnatud. Teed Hiiumaal on lihtsalt ääretult libedad, mingist soolast polnud haisugi. Sõitsime siiski veel edasi, kuid siis võttis auto uuesti vibama ja me otsustasime, et adrenaliini üheks päevaks küll. Läksime Kärdlasse tuttavate juurde. Sõime, jõime kohvi, käisime Kärdlas veidi ja siis sõime veel. Kell neli hakkasime ära minema, et jõuda uueti mööda jääteed tagasi.
Kui me siis Heltermaale jõudsime ja seda järjekorda nägime olime šokeeritud. Midagi väga hullu polnud, aga kuna kõik olid meile kinnitanud, et on laupäev ja vaevalt keegi laupäeval tagasi läheb, vaevalt, et üldse minejaid on, siis me olime veendunud, et saame koju. Saime aga teada, et tee, mis tahad, vilkuriga autost edasi enam peale ei saa. Me olime vilkuriga autost umbes 20 auto kaugusel. Pöörasime auto nina teistpidi ja läksime sadamasse. Ka seal naeratas meile viimase praami taguots. Rohkem praame laupäeval ei väljunud. Hiiumaa pannakse lukku kell 17:30, kuid juba kell 17:00 on sealt lahkumine raskendatud.
Niisiis me olime Hiiumaal lõksus ja suundusime tagasi Kärdlasse. Šoppasime ennem Selveris ja siis läksime tagasi oma võõrustaja juurde. Ta tegi meile kooki ja me vaatsime Eesti laulu.
Sellest ka nüüd. Ütleme nii, et ma ei väsi kordamast kui palju parem on see laul unplugged versioonis, mida saate kuulata siit 00:40 pealt. Aga. Ma ei väsi ka kordamast, et Jaani teeb minu eest kõik ära. Superstaarisaatesse minna ei saa. Nüüd ta napsas minu eest minu lapsepõlve unistuse ja läheb Eurovisioonile. No kes nii teeb? :))
Igatahes.. kui viimased kaks laulu olid hääletustules, siis ma vaatasin ja ma ei suutnud otsustada kumb oleks õigem võitma. Mu ema ütles sellepeale täna väga hästi: "Eesti Laul tahab koos keeta makaroni- ja hernesuppi." Oh, well...
Õhtujuhid.. mahaloetud naljad ei ole head. Seepärast ehk näitlejad ongi paremad õhtujuhid, sest nad oskavad mahaloetud teksti ehedalt esitada. Oh, well...
Ja ka tänane hommik algas kell 6 ja me ootasime Heltermaal tund aega ja siis saime jääteele ja kella 12-ks olime kodus.
Kirjavead ajavad mu hulluks.
Aga nüüd saab süüa. Ja homme ma lähen kooli ja koori. Kas pole vaimustav?
Nimelt kolmapäeval mulle koitis, et see aasta on laulupidu ja mu to-do-list (see list on fiktiivne, kuid ta on mu peas olemas) sisaldab ka lauset: "Laula laulupeol laulukaare all!" . Ma ei läinud küll aasta alguses segakoori, kuid mõtlesime Liisaga seda järgmine aasta teha. Ma siis lihtsalt liitun pool aastat varem, sest see oli selline now or never situatsioon. Super B!
Jätan teid nüüd siia ja sinna ja panen hingele, et te kindlasti vaataksite ära selle unplugged versiooni!!!!

Rääkides ilust

Ma avastasin eile magama jäädes (vaata siis, kui sa pole veel magama jäänud ning aina mõtled ja mõtled ja mõtled), et ma ei kadesta ilusaid inimesi.
Me kõik teame, et me ei märka iseenda juures seda, mida teised ja seega pole me objektiivsed, endist kõnelemaks. Ja seetõttu muudavad kõik sellised ennasthaletsevad blogid mind tusaseks.

Mina olen endas avastanud selle, et kui silman kedagi ilusat, siis ma ei kadesta seda inimest. Vastupidi, imetlen teda. Ma ei saa sellelt inimeselt oma pilku. Pean end tema küljest lahti rebima, aga see on ääretult raske.
Ma tahaks ilusaid inimesi lihtsalt vaadata, nende ilu endasse ammutada ja siis tervele maailmale kuulutada: "Vaadake, siin seisab ILUS inimene!". Sest iga kord kui ma kedagi niimoodi jälgin... Mu tuju läheb rõõmsaks ja ma mõtlen, et woow. Ja see tunne on hea.. See on midagi sellist, mis kinnitab, et pealpool pilvi paistab päike. On alati paistnud ja paistab ka edasi.
Ma ei räägi ainult mingitest tüüpilistest iluetalonidest. Ei. Ma räägin just veidratest iludest. Sellised, kes võib-olla pealtnäha on tavalised, aga mingi veidrusega, mis teeb nad ilusaks. Tihtipeale on kõik just seesmiselt nii ilusad, et seda kiirgab neist välja ja nad püüavad mu pilku.
Jälgimisega on aga see jama, et peab ära tundma piiri, mil teine saab aru, et mingid silmad on pingsalt temal. Ei saa lihtsalt lõputult kedagi poolvõõrast vaadata ilma, et sust endaks jääks veider mulje. Jah. On erandeid. Kuid nendes erandites mängib suurt rolli keemia ja bioloogia, koos kõigi oma reaktsioonide ja feromoonidega.

Ilusad inimesed paitavad silma. Ja neelavad mind endasse. Või tekitavad tahtmise hoopis neid neelata. Silmadega.

Ja ma jätan teid nüüd siia selle ääretult arutleva tekstiga. Arvuti on kurjast. Arvuti röövis mu algse jutuvoolu ja pani selle ainult kuidagi sõnadesse. Vähemalt kuidagigi.
Arvuti on kurjast.
Ilu on imeline.

Ei jaksa kedagi tsiteerida.

Mul on veidi raske nüüd midagi asjalikku rääkida, sest ma just vaatasin ära videoklipi, kus Andres Mähar kõik perse saadab. Ja ma olen lummatud. Kõnekunst on üks vapustav asi. Emotsioonid on midagi veel vapustavamat. Üleüldse ma olen erinevaid kunstiliike püüdnud viimased kaks päeva järjestada. Põhjuseks oli see, et ma käisin reedel Koolitanstu vaatamas ja mõtlesin, et tants on üks ülim kunstiliik. Siis ütlesin endamisi: "Noh, näitlemine ka. Aga tegelikult on luule ju ka kunst. Ja muusika!! Tegelikult on...." Ja nii ma ei suuda neid enam järjestada.
Jah. Reedel käisime Kätuga Koolitantsu vaatamas. Dreek oli lihtsalt imeline!! Vabatantsudes ei olnud just meeletult kõva tase, aga see oli ju ka alles eelvoor. Ja siis .. siis algasid showtantsud ja seal oli juba väikeste seas päris hea tase. Kuid siiski... mõni oli ikka meeletu läbikukkumine.
Siis ma tulin koju. Ja laupäeval oli meeletult suur hommikusöök. Ema tõusis varakult üles, tegi kukleid ja siis traditsioonilise inglise hommikusöögi - vorstikesed, šampinjonid, munapudru, kohvi, grillitud tomad, peekon jnejne .. woow. Kõht oli liiga täis.
Ja suurema osa päevast ma veetsin arvuti taga koos home-study'ga. Aga ma sain targemaks. Sellevõrra, et mul on nüüd arvamus - Briti poliitiline süsteem on väga veider. Lihtsalt seal polegi süsteemi.. peaaegu. Ja see on ajuvaba.
Laupäeva õhtul oli Eesti Laul. Ja minu arust oli see meeletult nõrk. Ikka nagu meeletult nõrk. Suurt pettumust valmistab ka fakt, et saatejuhid loevad oma nalju maha. See on põhimõtteliselt sama nagu "100 luulepärlis" loevad näitjelad luuletusi maha. Sound bad right? Ei :)) asi pole selles, et nad maha loevad. Asi on selles kuidas nad maha loevad. See on selline kiikamine, et tegelikult mul on peas, kuid ma kiikan vahetevahel endale sülle. Mida?!?! Kui maha lugeda, siis ikkaniimodi meisterlikult raamatust ja niimoodi, et see ei tunduks imelik.
Ja et mitte järjekordset pühapäeva mõtetult kodus passida. Sain ma endale kamraadi Liisa, kes tuli minuga täna suusatama. Nimelt mul tuli laupäeva õhtul selline hullult aktivisti ja sportlase tuju. Ja nii ma siis planeerisingi asju ja täna mul oli vabatahtlik spordipäev.
Programm algas, kui sain Liisaga terminalis kokku ja me istusime 8 peale. Läksime Piritale suusatama. Suusatasime niimoodi.. see suurem ring ja siis Kabeli ring ja saime oma piletid ja olime rõõmurullid. Siis läksime linna tagasi ja mina suundusin Kalevi (ujula) poole. Tee peal mõtlesin, et trololo.. mul on nüüd 1,5 tundi ujumist Ja siis sain aru, et kell on 14:30 ja kui ma tahan kella neljaks trenni (tantsima) jõuda... siis ei ole päris 1,5 tundi ujumist. Aga kiirendasin sammu ja läksin basseini ja ujusin. Arvasin, et mul ei ole aega oma sihtmärki - 1km - ära ujuda, kuid kui peale 15 minutit oli pool distantsi läbi mu enesekindlus kasvas. 1000 meetrit kukkus ja ma tundsin, et minus on 100 veel. Lõpuks, takistas mind edasi ujumast fakt, et mul said ideed otsa. Ma ei viitsinud tühja nühkida ja nii ma siis lõpetasin oma ujumise väärika 1100 meetriga.
Edasi väike amps ja siis tantsima. Kristat polnud, kuid trenn toimus ja sai venitada ja teha klassikat ja lõpus ka midagi aafrika tantsu moodi.
Ma ei salli klassikat. No lihtsalt ei salli. See on täielik ajusurm. Just nimelt ajusurm. Sest oma jalgade ja käte ja pea kordineerimine mingiteks padabure'deks ja sealt pööreteks on .. õudne.
Nojah. Ja siis ma tulin koju ja mu pea valutab. Pingutusest. Aga see on hea, sest ma tunnen ennast nii kasulikuna. Kuigi, see peavalu häirib. Mõelda vaid, et kunagi kui ma ujumas käisin oli niimoodi väga tihti. Nägu on ikka veel ujumisest kuum.
Piia saadab mulle Hurtsi tweete. Need on head.

"Saw my reflection in the window of a Bolognese fishmongers & it dawned on me.
White shirt, black coat, UNABLE TO FLY.
I'm a fucking penguin."
-Theo Hutchcraft