Poolikult, kuid täielikult.

Sõitsin just ennist bussiga ja mõtlesin teatrist (jah, nii juhtub, kui käid teatris). Mõtlesin siis sellele, kuidas lavakas sai uue juhi ja siis Marko Reikop küsis Ringvaates Peeter Raudsepa käest, et kas nad lasevad sisseastujatel ikka veel kartulisalatit mängida. Siis ma jäingi mõtlema, et kuidas mina kartulisalatit etendaksin. Vaatasin tükk aega bussilage ja kujutasin seda ette. Ideaalset lahendust ma ei leidnudki.
Käisin "Libahundi" esietendusel. Ma läksin sinna suhteliselt külmalt. Tundus selline veider värk. Aga ma üllatusin positiivselt. Tõesti hea. Mõned üleminekud olid veidrad ja Marguse osatäitja oli veel näitlemise kohapealt sutsu roheline, kuid kokkuvõttes mulle meeldis. Ikka väga. Kõik need sümbolid ja see, kuidas seda tükki üleüldse esitati. Ja kui ma aus olen, siis ma sain sellest vist kohati isegi paremini aru kui näidendit lugedes.
Ma tunnetan endas üha enam ja enam tungi liikuda kultuuri poole. Ma ei tea, kas see on tingitud faktist, et see ronib praegu minu juurde uksest ja aknast sisse või on see mingi ürgne kutse, kuid kultuur kutsub. Ma lahkun saalist ja mul on alati emotsioon. The hell!! Ma lahkun lihtsalt Estonia valvelauast ja mul on positiivne laeng, sest kõik on niii .... ma ei oska seda sõnadesse panna.
Tulin täna koju (ennem olin just vaadanud püsti aplodeerivat saali, seda perekonnananäivat truppi ja... ja õues oli tähistaevas ja mu kõrvus kõlasid Genialistid) ja mind valdas jälle selline õnnetunne. Ja siis ma jooksingi siia.. tahtsin seda kõike sõnadesse formuleerida...
(Leian, et mul on siiski läpakat vaja, sest ma võin sõita bussiga ja mu mõte jookseb ja ma ainult kirjutaks... kuid siis ma jõuan koju ja pool jutust on ununenud ning kodus ei saavuta ma kunagi seda bussi-zen'i. Sellest on kahju, sest ma kardan, et jäin ka ise millestki - minu kohta - väga targast ilma.)
Mul on tahtmine midagi teha. Olla milleski osaline ja... ja kohe võtta kätte ja midagi ära teha!
Ma ei tea veel mida.
Äkki on otsingud lõppemas? Või äkki nad alles algavad?

Põhiline sai vist öeldud. Küll poolikult, kuid sai. Bussis on mu aju palju suurem sõnasepp.

'Dem feet

Vaheaeg on ikka väga lebo. Tõsiselt. Täna sõidame Piiaga Türisallu Kaisa maakohta... seal on ka lebo.
Oma esimesed kaks vaba päeva veetsin niimoodi, et tegin ära KÕIK võimalikud koolitööd (jah, ma tean, olen friik), sest siis ei pea selle peale ülejäänud vaheaja mõtlema, minu arust imeline plaan. Terve esmaspäeva ma lihtsalt olesklesin kodus, pendeldasin teleka ja arvuti vahet. Üks hetk me olime Piiaga arvutis ja saatsime üksteisele vanu pilte. See oli ääretult lõbus, sest ... oh aegu ammuseid.. oi, aegu kauneid neid. See sai tegelikult alguse sellest, et pühapäeva õhtul jäin ma vaatama vanu kaustu. Ma lihtsalt kõõksusin omaette. Siis tekkis ka emal nostalgia ja ta hakkas vaatama (karpidest... generatsioonide vahe oli märgatav) oma vanu pilte. Fotokooli ajast. OooOoo! Kõik olid nii lahedad. See noorus ja woowow!! Ma sattusin täiesti vaimustusse, mu ema vaatas mind kui segast.. kuid no!! Kujutage pilti... suur sõpruskond, kõigil ripuvad kaelas fotokaamerad (vanad! ja mitte seepärast, et see on ooh, so cool! vaid seepärast, et nii oligi.), tsillitakse Vanalinnas ja tegeletakse fotokunstiga. Meaning... see oli midagi erilist. Kõigil tundus kogu aeg lõbus olevat.. nad olid vabad noored fotograafihakatised. Amazing. Jah.. Ja siis ma ikka avastasin, et mul on väga nägus isa ja veel nägusam onu. That's cool.
Üleeile ma käisin linnas, oli laulmine ja siis ma sain Kätu ja Liisaga kokku. Hiljem ostsin endale "Inception'i" ja läksin Estoniasse koosolekule. Võeti siis kokku kogu see mammutnädalavahetus. Ma olin ainuke vabatahtlik, kes kohal oli, niisiis paar juhendajat vaatasid mulle pikalt otsa ja siis küsisid: "Kes Sina veel oled?" Mina.. mina olen üks väike mutrikene. Aga nad suhtusid minusse sõbralikult ja Aivar Mäe ütles veel lahkudes, kõigile, et nad olid tublid ja siis pöördus ka minu poole ja ütles: "Sa olid ka tubli!" Ma tean, et ta ei teadnud vist lõpuni, kes ma olin või mis ma seal tegin, kuid selline see suur ja lustakas mees juba on.
Eile tegime Piiaga ühe suure poodlemispäeva. Jäin rahule. Siis läksin laulma ja peale seda hüppasime ruttu Piia juurest läbi, panime ennast valmis ja kiirustasime Nokiasse.
"The Rise and Fall of Estonia"
Istusime esimese rõdu 11. reas. Minu arust peaaegu kõige paremad kohad, arvestades etenduse geniaalset ülesehitust. Aga.. see jättis mind jahedaks. Mitte külmaks, kuid siiski jahedaks. Algus oli super, paljutõotav ja ikka väga, väga lahe! Aga... mingi hetk nagu vajus ära. Oo.. oli tõsiselt häid kohti, kus ma lihtsalt mõtlesin: "Wow! See on väga hea!" Kuid siis jälle... noh jah.
Äkki ma lihtsalt ei mõista kunsti viimasel ajal?
Või äkki olen lihtsalt liiga noor?
Aga... üks mis kindel, selle etendusega said kohe aru, kes sealt üheksast näitlejast on kohe väga hea näitleja ja kes mitte nii väga hea. Selles mõttes, et kui stseenide vahetumisel paneb näitleja sind unustama, et ta oli eelmises pildis hoopis teistsugune, et ta suudab selle rolli endalt kohe raputada (ja kui vaja siis pärast märkamatult uuesti üles korajata) ja uuega edasi minna.. siis see ongi näitlemine.
Sealt üheksasest trupist suutis seda teha vist... 3-4 inimest.
Saalist väljudes olin kurb. See oli selline sutsu sünge ja ... pani siiski mõtlema, mis on hea. Ma ei julgenud midagi öelda, pidin veel veidi seedima. Ma ei julgenud Piialt kella küsida - aega on! kuhu me kiirustame?
Ma tean, et pean nüüd isa käest lihtsalt lisaks karbile ka plaadi kätte saama ja eelmise aasta suurhäppeningi ära vaatama.

Hakkan varsti ennast Kaisa juurde sättima. Seniks aga... kohtumiseni!

Peata kana

Milline nädal! Kuus põhjuseta puudmist (my middle-name is Rebel) ja pidev laulmine.
Ats oli ka koolis ja siis oli suu pidevalt kõrvuni.
Kolmapäeval oli see Rae valla lauluvõistluse eelvoor. Tegime Kalevi ja Liisaga terve nädal proove ja siis kolmapäeval lasime Liisaga geograafia üle ja läksime Kanutiaeda proovi. Laulsin Riinale, ta tegi mõned parandused. Siis laulsime Riinaga ka mu WestFesti laulu. Ikka ei tulnud nii nagu vaja. Olime veel mõnda aega Kanutis ja siis helistas Kalev, et jõuab kohe. Läksime alla. Siis sõitis maja ette üks Peugeot, mille roolis oli triiksärgi, lipsu, mantli ja mustade päikeseprillidega meesterahvas. See oli Kalev. Istusime autosse ja ma naersin. See oli ikka veider. Sõitsime siis Rae valla kultuurimajja. Sõit kulges rahulikult, kuid mu ema tuli bussiga (jah...).
Seal saalis oli vähe rahvast. Ikka väga vähe. Mõned tegid proovi ja siis hakkas see ettelaulmine pihta. Ma laulsin Jääääre laulu "Karussell." Ma esinesin kolmandana, peale kahte väikest 6-aastast (?) last. Kokku oli esinejaid kuus. Minu vanuserühmas siis äkki 3? Ma ei tea.. ääretult veider. Aga esinemine läks hästi. Kõik tuli välja, kuid mulle öeldi hiljem, et ma olevat olnud arg (?!?). Nojah.. ju siis paistis nii.
Kalev oli ääretult armas ja tõi minu ja mu ema kohe koduni ära, olime väga tänulikud.
Neljapäev läks selles mõttes nihu, et ma magasin jälle sisse. Nimelt olin unustanud oma äratuskella eelneva päeva hilisemalt äratuselt tagasi keerata. Koolipäev läks ääretult ruttu. Tõesti tore. Ja siis ma jäin kooli hängima (jeah!). Lugesin "Misantroopi" ja ootasin, millal saaks bändiproovi minna. Mingi hetk vahetasin koridori üksilduse aula üksilduse vastu. Kuulasin lauljaid ja nägin umbes kuidas keegi midagi. Just. Kui lõpuks aeg gümnaasiumi proovini jõudis olid gümnasistid juba üleväsinud, selle ilmselge märk olid vallatud poisid. Passisime seal ju kella 14:00-st ja meie kord algas umbes... 16:30? Ma tean, et mina sain igatahes koolimajast välja kell 17:00. Suundusin Piia juurde, kus võtsin veidi süüa ja vahetasin riideid ja siis läksime me juba Estoniasse.
Estonias ootas meid juba Kaisa ja siis me läksime uhkelt üles oma eriti headele kohtadele saalis ja rääkisime tulede hämardumiseni juttu. Siis avanesid kardinad ja kui ma nägin neid siluette ma tajusin, et olen teatris. Kultuur on lummav. Ohh ja siis algas "Othello" . Mul ei ole selle süžeest õrna aimugi, kuid ma sain lõpuks enam-vähem aru, mis seal toimus, see tähendab, et see oli väga hästi lahendatud ballett. See oli selline veidi moderntantsuga segatud ja see nägi lihtsalt ääretult vinge välja. Sergei Upkini soolod olid lihtsalt ahhetama-panevad. Ohjah kui lahe. Siis oli paus ja algas Gershwini "Who Cares?". Sellel ei olnud mingit storyline'i ja mind väga ei paelunud ka see broadway'lik stuff. Seega mulle meeldis esimene osa kõvasti rohkem, kuid ega teine ka paha ei olnud. Lihtsalt jäi alla.
Ja eile oli siis WestFesti päev. Tunnid iseenesest olid mõtetud. Ikka väga. Füüsikas õppisime soojust.. st. et me vaatasime kõik käsi põsakil Vallikivi, kuid ega väga palju tema jutule tähelepanu ei pööranud. Matemaatikas oli vaba tund ja see lõppes sellega, et Apri rääkis meile oma keskkooli eksamitest ja sellest, kuidas poisid spikerdasid ja igasugu sahker-mahkreid tegid. Aga nüüd tuleb päeva pomm - inglise keel oli üle viie aasta esimest korda nagu hariv ja me pidime kuulamisülesandeid nende lahendamiseks ikka nagu kuulama ka!!! Vene keele poole pealt ma läksin ära ja siis nagu mööduski mu ülejäänud päev kas ÕOV ruumi ees, selle sees või aulas. Vahepeal olin nagu peata kana ja uimerdasin ringi.. sõpru nagu polnud midagi polnud teha ja meeletult palav oli. Siis algaski WestFest.
Istusin üksi (nagu eelnevalt mainitud.. sõpru polnud - kõik olid kusagil laiali) esimeses reas ja pildistasin lauljaid. 6.-7. klass, laulis kohati nii tõsiseid laule, et ma ei tea, kas nad ise ka aru said, millest nad laulsid. 8.-9. klass laulis hästi, kuid kohati jälle ei väljendatud oma olekuga seda, millest lauldi. Gümnaasium oli lihtsalt üks suur pall meeletut konkurentsi. Ma elasin oma moto järgi: "Tulin. Nägin. Laulsin." Vapustav, ülimalt rahulik oli olla. Kalev võttis küll mingi meeletult kiire tempo, kuid kui bänd sisse tuli, siis nad tõmbasid veidi tagasi.
Kohe alguses ära lauldud, sain jätkata inimeste jäädvustamist. Siis oligi nagu kõik. Žürii läks otsustama ja ma olin edasi nagu peata kana, kes tuias ringi. Vahepeal rääkisin emaga, siis ema läks ära ja siis püüdis mind kinni üks žüriiliige Krivel, kes andis kriitikat. See oli tõesti väga lahke temast ja ma kuulsin enam-vähem seda, mida ma juba teadsin. Mõned soovitused, minu tänusõnad ja ta läks edasi teiste päeva päikseliseks tegema. Ta oli meeletu rõõmurull ja see tekitas sellise tunde, et ta oleks võinud ka mind maatasa teha ja mul oleks iga rõõmus tuju olnud. Ta käis vist lõpuks kõik lauljad läbi, kes ta kätte sai ja siis enne autasustamist rääkis veel pikalt ja laialt kogu saaliga. Ütlemata tore sell!
Siis hakati autasustama. Ma läksin lava peale pilti tegema, sest alati jäävad peale võitjate seljad, seekord siis saab võitjate nägusid pildistada. Jagati diplomeid ja mänguloomi ja plaate jne jne jne . Lõpuks jõuti gümnaasiumini. Palju eripreemiaid. II ja III koht jäi jagamisele Mardi ja Amanda vahel. Ja ma sain esimese koha! Ütleme nii, et minu üllatus oli ikka meeletusuur, sest nagu ma ütlesin - konkurents oli väga tugev!
Kui autasustamine algas, pööras Krivel ümber ja ütles mulle: "Sa saad ka diplomi." või oli see, et "Sa saad ka koha." Ma ei mäleta enam, kuid ma tean, et ma unustasin selle lõpuks ära ja kui II/III koht välja kuulutati tuli see mulle meelde ja ma jäin pingsalt ootama. See oli ikkagist väga ootamatu. Ja.. jah. Just see, et mul on hääl kuidagi paigast ära ja kogu aeg on selline ehku peale laulmine... Ma ei tea, ju siis selline vabalt võtmine tuleb kasuks.
Igatahes olin ma peale autasustamist jälle peata kana, sest mul oli nii palju asju ja keegi ei tulnud mulle appi. Läksin alla.. seal nägin Piiat. Ta oli valmis mind ära ootama, sest ma pidin niikuinii tema juurde minema. Panin riidesse ja olin juba salli kaela saanud, kui taipasin, et ma pean veelkord üles jooksma. Tänasin südamest Kalevit ja rääkisin veel paar sõna Kriveliga juttu ning siis jooksin alla. Emotsioonid olid laes ja me suundusime Piia juurde.
Veidikene aega sain puhkust ja siis tulin uuesti linna - Bach missa h-moll. Kuulasime Kaisaga Jaani kirikus tund aega klassikalist muusikat ja kui paus hakkas läksime ära. Me saime alguses aru, et see oligi kõik, kuid kui meie arusaam purustati läksime siiski ära. Tund aega veel... poleks suutnud.
Maandusime Piia juurde ja tegime fondüüd, vaatsime "Amelie'd," jõime kohvi ja siis lõpuks... hilja-hilja kerisime teki alla kerra. Rääkisime pikalt ja laialt ja saime lõpuks kõik ühele joonele ja siis suikusime unne.
Tore päev oli.

Tänane hommik algas sujuvalt.. ei mingit ma-ei-viitsi-kuid-tahaks-üles-tõusta tuju. Lihtsalt.. uni läks ja mingit vingumist ei olnud. Tõusime tund aega üles, panime asjad kokku ja läksime Piia juurest ära. Kaisa läks Rocca'sse ning mina Piiaga täikale.
Ma ei tea, kas asi oli selles, et mu ühel õlal oli suur kott ja malmist fondüü või mingis tähtede seisus, kuid seekord ma ei suutnud täikal ringi tuhnida. Randevuutasime Annaga ja läksime koos minema. Boheemi juurde jõudes otsustasime sisse astuda. Minul oli pool tundi bussini aega ja Piial oli pool tundi giidiõppeni aega. Mõtlesime, et joome kohvi ja oleskleme. Kuid me ei arvestanud sellega, et me oleme Boheemis..
Meist kõndisid mööda teenindajad hõrgutavate roogadega, mis omandasid meie ees olevates menüüdes ka nimed. Piia oli rebel ja ei läinud giidiõppesse (Rebel is her middle-name too) ning mina avastasin, et esmaspäevaks pole midagi õppida. Võtsime lisaks joogile ka süüa ja olime õnnelikud.
Kui kõhud olid punnis oli aeg minekut teha.
Vahetasin raamatukogus Molière'i Goethe vastu ning Piia trammi vastu. Läksin koju. Tegelesin piltidega. Tegin õhtuks süüa.
Ja nüüd lähen emaga "Shutter Islandit" vaatama. Minu jaoks neljas kord. Aga enne kui ma järgmise mind-fuck filmi endale ostan pean emale esimese ka ära näitama.
Kaunist õhtut!