Eile kui ma sisenesin Pirita kloostri varemetesse olid mu ootused tänu kopsakale piletihinnale ja juutubist nähtule väga kõrged.
Kui olin leidnud tribüünilt oma koha lugesin mulle pihku pistetud kava ja uudistasin niisama silmadega neid suuri varemeid. Minust paremal käel veidi eemal olid ühed hispaania turistid. Proovisin neid kuulata, kuid täna muule mürale ei suutnud ma suurt midagi nende jutust eristada. Minust kaks rida eespool istusid ühed saksa turistid, kes panid mind muigama, kui üks neist hakkas varemeid pildistama. Miks ma muigasin? Sest varemeid oli ainult häguselt näha tänu neid katvatele tellingutele. No jah. Üks hetk nägin eespool sisenet ühte väga tuttavat nägu. Mul läks natukene aega enne kui sain aru, kes see inimene, keda ma igal pool meedias olen näinud, on. Teadsin, et midagi poliitikaga ja siis sain aru, see oli Batrakova ja ei läinudki kaua, kui Voca People kontserdit austas oma kohalolekuga ka Tallinna vürst isiklikult.
Niipalju siis minu üldistest tähelepanekutest. Läheks kontserdi juurde.
Kui olid kõlanud traditsioonilised "Palun lülitage oma telefonid.... Please switch off your mobile..." läks saal pimedamaks (või noh nii pimedaks kui see läbi akende paistva valguse sai minna) ja algas muusika.
Voca People'i story on see, et nad on kaheksa tulnukat planeedilt Voca, kelle kosmoselaeva energia saab otsa ja nüüd on neil vaja see täis laadida. Seda saab teha aga muusikaga ja muusikaga ainult.
Kui nad olid veidikene ammutanud endasse meie keelt hakkasid nad endid tutvustama. Minu võttis tummaks Tuba (tuuba), kelle "do" oli nii madal, et võttis saali värisema.
Algasid erinevad muusikalised blokid, mille jaoks nad võtsid ennast inimketiks ja haarasid publikust kellegi, kelle käest nad said "musica historiat" ja "cinema, movies." Kõige esimene blokk oligi see kõige tuntum, mis on ka juutuubis üleval. Aga nagu alati, miski ei saa live esituse vastu. Ma hoidsin end tagasi, et mitte nutma hakata, sest muidu oleks kõik olnud udune ja ma poleks laval toimuvat näinud. See oli lihtsalt niiiivõrd hea!
Peale igat muusikalist blokki täitus nende kosmoselaev energiaga, mille üle oli üks neist alati täiesti hüsteeriliselt rõõmus. Mis nad siis veel tegid?
Vahepeal nad läksid publiku sekka ja võtsid sealt inimesi ja kuulasid, mis muusikat nende peast tuleb. Kellel kõlasid pulmakellad ja kellel ainult üks "sexsexsexsexsexsexse..." Ühest vanemast daamist sai alguse klassikalise muusika blokk, sest tema peas oli kuulda "Lahkumissümfooniat." Hiljem tulid nad uuesti publikusse ja moodustasid väikese pillirühma, kasutades inimesi oma pillidena. Seal oli kitarri, flööti, torupilli ja mulle suurt nalja valistanud didžeridoo. Scratcher võttis endale "pilliks" ühe kiilaspäise mehe väites: "I like your head." Miks küll? No, sest selle peal oli hea DJ-d mängida.
Ühel hetkel jäi lavale ainult üks mees. Ta vaatas ringi ja leidis publikust ühe neiu, hakates talle silma tegema. Hiljem liitusid ka teised ja noordaam oli viie mehe tähelepanu keskpunktis. Ja siis hakkas kõlama "Can't take my eyes off you," mille saatel nad ka selle naise lavale tõid. Nad püüdsid teda sulama panna erinevate armastuslauludega, mille näitena tuleb mulle meelde hetkel ainult Backstreet Boys'i "As Long As You Love Me." Mul oli neist ainult kahju, et nad olid valinud sellise neiu, kes osutus väga kihistavaks, kui oleks võinud kõvasti kaasa mängida. Aga igatahes. Siis avastasid Voca naised selle sissetungija ja ajasid ta suure sisina saatel minema. Sellele järgnes naiste kord planeet Maa mehi võrgutada miksiga lugudest "Big Spender," "Lady Marmelade," "Fever" jt.
Üks kontserdi ülevamaid momente oli siis, kui lavale jäid ainult Scratcher ja Beat On. Nad jäljendasid alguses arvutimängu tegelasi, kus nad n.ö. kaklesid. Hiljem tegid nad oma beat-offi jagades saali pooleks ja võisteldes, kumba oma on parem. Asi lõppes sellega, et saal tegi küll mingeid lihtsamaid asju kaasa, kuid taustal kõlas tõeline beat-off Scratcheri ja Beat On'i vahel. Nad tegid kahekesi veel ühe modern-muusika bloki, mida saatis tormiline aplaus ja jalgade trampimine, mis pani terve tribüüni värisema.
Oli ka väike draama - nimelt Beat On "sai kuuli" ja temast sai Scratcheri sõnul Beat Off. Nad püüdsid teda elustada tehes talle šokke tänu oma nüüdseks täis laetud kosmoselaeva energiaga, kuid tulutult. Siis neile koitis: "Life is music and music is life" Nad laulsid talle ja Beat On ärkas taas elule. Veel viimane blokk laulda ja siis oli aeg ära koju minna.
Püstiovatsioonid. Nad kutsuti tagasi, nad said lilled ja läksid uuesti ära. Mind ajas aga üks hetk segadusse, et miks muusika ka plaksutamise ajal käib. Oh wait! Siis mulle koitis, et nad ise ju teevad seda kogu aeg!! Rahvas ei jätnud aga jonni ja nad kutsuti veel kolmaski kord tagas. Nad esitasid uuesti oma miksi, mis on juutuubis saanud üle 20 000 000 kliki ja siis tõesti lahkusid saateks "We love you, Estonia!"
Kui kontsert läbi hakkas see mass saalist väljuma. Mul oli ühteaegu niiii hea olla ja samas nii kurb. Ma tahtsin seda kuidagi neile edastada, olgugi, et minu tunnustus ei tähenda neile tõenäoliselt midagi. Aga ma tahtsin neile niiii väga öelda, kui hea see kõik oli.
Läksin minust kaks rida allpool oleva helipuldi juurde ja koputasin ühele mehele õlale. Ta suunas mind Voca People'i isikliku helimehe juurde. Veidikene pudistades ja nutt kurgus ma ütlesin sellele patsiga poisile, mida ma kõigest sellest arvan ja palusin, et ta ütleks seda ka lauljatele edasi. Ta naeratas ja tänas mind. Iseasi nüüd on, kas minu kiitus jääbki ainult helimeheni pidama või annab ta selle edasi.. mina sain seda kellelegi öelda.
Siis ma suundusin uuesti kolonni, et varemest väljuda ja pisarad hakkasid voolama. See oli lihtsalt niii tohutult hea, et minu emotsiooni on raske sõnadesse panna, kuid mingil määral on see nüüd kirja pandud.
Video, mis enam-vähem kirjeldab kontserti.
